Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-15-03 Otsuse kuupäev Tartu, 13. veebruar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi MTÜ Eesti Spordiseltsi Põhjakotkas hagi Kalju Valguse vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks ning hüvitise ja lisapuhkuse kompensatsiooni väljamõistmise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Kalju Valguse vastuhagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, MTÜ Eesti Spordiseltsi Põhjakotkas 5. jaanuari 2001. a käskkirja ja juhatuse otsuse osaliseks tühistamiseks ning hüvitiste väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. septembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1088/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik MTÜ Eesti Spordiseltsi Põhjakotkas kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 27. jaanuar 2003. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat H. Lepik ja kostja esindaja vandeadvokaat M. Sikut Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
24.septembri 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada MTÜ Eesti Spordiseltsile Põhjakotkas
15.oktoobril 2002. a ja 29. oktoobril 2002. a tasutud kautsjon 646 (kuussada nelikümmend kuus) krooni ja 10 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kalju Valgus töötas mittetulundusühingus Eesti Spordiselts Põhjakotkas (edaspidi ES Põhjakotkas) suusakooli direktorina. Ühtlasi kuulus ta ES Põhjakotkas juhatusse. 5. jaanuaril 2001. a lõpetati temaga tööleping TLS § 86 p 6 alusel. K. Valgus vaidlustas töölepingu lõpetamise töövaidluskomisjonis. 13. märtsil 2001. a tunnistas töövaidluskomisjon töölepingu lõpetatuks TLS § 79 alusel alates 14. märtsist 2001. a. Töövaidluskomisjon mõistis ES-lt Põhjakotkas Kalju Valguse kasuks välja 20 700 krooni suuruse hüvitise seoses töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisega, 6900 krooni seoses lõpparve kinnipidamisega ning 2760 krooni lisapuhkuse kompensatsiooniks. ES Põhjakotkas pöördus kohtusse ja palus tunnistada töölepingu lõpetamise K. Valgusega TLS § 86 p 6 alusel seaduslikuks. Samuti palus tunnistada töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud summad ebaseaduslikeks (TLS § 117 lg 2 järgi kolme kuu keskmine palk - 20 700 krooni; väljamaksmata lisapuhkuse kompensatsioon - 2 760 krooni; TLS § 119 lg 2 järgi ühe kuu keskmine palk 6 900 krooni). Hagiavalduse kohaselt karistas hageja K. Valgust 9. juunil 2000. a noomitusega TLS § 50 p-s 3 nimetatud kohustuse töötajapoolse süülise täitmata jätmise eest. Kostja ei vaidlustanud distsiplinaarkaristust ja määratud karistus ei ole kustunud. Kostja viibis pikka aega töövõimetuslehel ja puhkusel. Pärast töövõimetuslehe lõppemist, s.o 13., 14., 15., 18. ja
20.detsembril 2000. a, ei ilmunud kostja tööle suusakooli administratsiooni asukohta ning ei täitnud töökohustusi. Tema väide, et ta tegi nimetatud päevadel oma tavalist tööd, ei ole tõendatud. Juhatus
leidis, et tööle ilmumata jätmisega pani kostja toime distsiplinaarsüüteo, ning lõpetas 5. jaanuari 2001. a otsusega K. Valgusega töölepingu TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolse töökohustuse rikkumise tõttu. Kostja viibis 5. jaanuaril 2001. a toimunud juhatuse koosolekul ja oli otsusest teadlik.
2.Kostja leidis, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuna puudusid TLS § 86 p-s 6 nimetatud asjaolud. Kostja täitis eelnimetatud päevadel oma töökohustusi väljaspool administratsiooni asukohta.
3.Kostja esitas vastuhagi ES Põhjakotkas 5. jaanuari 2001. a otsuse p 1 ja 5. jaanuari 2001. a käskkirja nr 2-k p 1 tühistamiseks ning töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Kostja palus hagejalt välja mõista kuue kuu keskmise palga, s.o 41 400 krooni.
4.Tallinna Linnakohus rahuldas ES Põhjakotkas hagi ja jättis K. Valguse vastuhagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt määrati 9. juuni 2000. a juhatuse otsusega K. Valgusele distsiplinaarkaristus. Kuna kostja keeldus juhatuse otsust vastu võtmast, saatis hageja dokumendi kostjale tähitult. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 12 lg 2 alusel loetakse distsiplinaarkaristus sellega määratuks. TLS § 103 järgi on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 6 alusel, kui töötaja süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud, samuti esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise korral. Kohus jõudis järeldusele, et kostja puudus 15. ja 18. detsembril 2000. a omavoliliselt töölt, mis on hinnatav töökohustuse jämeda rikkumisena. Kostja eelnev distsiplinaarkaristus oli kustumata. Sellega on töölepingu lõpetamise asjaolud tuvastatud ning distsiplinaarkaristuse valik põhjendatud. Kohus möönis, et töölepingu lõpetamisel rikuti protseduurireegleid (distsiplinaarkaristuse määramise dokument vormistati ühes eksemplaris, ärakirjadel puudus juhataja allkiri), kuid see ei olnud nii oluline rikkumine, et töölepingu lõpetamine tuleks ebaseaduslikuks tunnistada. Töölepingu lõpetamise päeval lahkus K. Valgus töölt enne tööpäeva lõppu. Tõendatud on, et ta viibis pärastlõunal arsti vastuvõtul. Järgmisel tööpäeval teatas kostja, et soovib tervisega seotud põhjustel koju jääda. Hageja saatis töölepingu lõpetamise dokumendid kostjale tähtkirjaga. TLS § 117 lg 2 järgi oleneb töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tulenev hüvituse nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisest, mistõttu jättis kohus kostja hüvituse nõude rahuldamata. Kostja täpsustas, et ta ei soovi saada lisapuhkuse kompensatsiooni ega hüvitist lõpparve kinnipidamise eest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse osas, millega rahuldati ES Põhjakotkas hagi K. Valguse vastu töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel õiguse tunnustamiseks ja TLS § 117 lg 2 alusel kolme kuu keskmise palga väljamõistmise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, ning osas, millega jäeti rahuldamata K. Valguse vastuhagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja kuue kuu keskmise palga nõudes. Uue otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ning hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 41 400 krooni ja riigituludesse 3210 krooni suurune riigilõiv. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole asja materjalidega kooskõlas linnakohtu järeldus,
et kostja puudus 15. ja 18. detsembril 2000. a töölt omavoliliselt. Koolidirektori töö on iseseisev juhtimistöö ja selle sisuga on vastuolus, kui koolidirektor peab kogu aeg oma ärakäimistest spordiseltsi juhatajat teavitama. Kostja kui suusakooli direktor ja ES Põhjakotkas juhatuse liige planeeris ise oma tööd. Kuigi töölähetused toimusid tavaliselt käskkirja alusel, ei ole hageja esitanud ühtegi dokumenti, mis keelanuks kostjal oma kulul väljaspool Tallinnat tööasju ajada. Ringkonnakohus leidis, et juhatuse 5. jaanuari 2001. a otsuses märgitud päevadel täitis kostja oma tööülesandeid. Ringkonnakohus leidis, et K. Valguse Soomes käik 15. detsembril 2000. a ei tõenda seda, et ta ei pidanud Eestis tööalaseid läbirääkimisi OÜ-ga Landvest ja OÜ-ga Ökogrupp. Tõendamist leidis asjaolu, et 18. detsembril 2000. a viibis K. Valgus Hiiumaal. Ekslik on linnakohtu seisukoht, et K. Valgus puudus töölt omavoliliselt. ES Põhjakotkas ei ole järginud seaduse nõudeid, kui määras kostjale distsiplinaarkaristuse ja lõpetas temaga töölepingu. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 järgi on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Alused kostjaga töölepingu lõpetamiseks puudusid selle tõttu, et ei esinenud esmakordset jämedat töökohustuste rikkumist, samuti mingit muud süütegu koos alles kustumata distsiplinaarkaristusega, mis annaksid TLS § 103 järgi aluse lõpetada tööleping TLS § 86 p 6 järgi. Linnakohus asus ekslikule seisukohale, et kostjale oli ES Põhjakotkas juhatuse 9. juuni 2000. a otsusega määratud distsiplinaarkaristus. Toimikus puudub tõend, et otsus anti kostjale üle, samuti pole seaduse nõuete kohaselt vormistatud tõend otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta. TDS § 12 lg 2 näeb ette, et karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Materjalidest ilmneb, et otsuse ärakirja pöördele tehtud märkusel on tööandja esindaja ja ainult ühe tunnistaja allkirjad. Hageja ei vormistanud distsiplinaarkaristuse määramise dokumenti kahes eksemplaris. Seega rikuti oluliselt distsiplinaarkaristuse määramise protseduurireegleid. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja kaebuse osas, millega viimane taotles ES Põhjakotkas juhatuse 5. jaanuari 2001. a otsuse ja ES Põhjakotkas 5. jaanuari 2001. a käskkirja kehtetuks tunnistamist.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palus ES Põhjakotkas ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta linnakohtu otsus muutmata ning mõista kostjalt välja kohtukulud. Ringkonnakohus rikkus TSMS § 95 lg 1, § 330 lg 4 ja § 332 sätteid. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta hindas kogutud tõendeid linnakohtust erinevalt ja jättis arvestamata hageja esitatud tõendid. Kui ringkonnakohus tegi uues otsuse, oleks ta pidanud põhjendama, miks ta hageja väidetega ei nõustu, samuti kõiki tõendeid analüüsima. Ekslik ja vastuolus ES Põhjakotkas Olümpiareservi Suusakooli põhikirjaga on ringkonnakohtu väide, et kostja kui suusakooli direktor ja ES Põhjakotkas juhatuse liige planeeris ise oma tööd. Kostja
tööandja esindajaks on ES Põhjakotkas juhataja. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuolulised seletused selle kohta, miks ta ei ilmunud 13., 14., 15., 18. ja 20. detsembril 2000. a tööle. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et kostja tunnistas alles pärast seda, kui hageja esitas eelistungil Piirivalveameti andmebaasi väljavõtte, et viibis
15.detsembril 2000. a Soome Vabariigis. Seni oli ta järjekindlalt väitnud, et oli sel päeval Eestis. Hageja loeb töödistsipliini rikkumiseks asjaolu, et kostja käis Soomes välislähetuses ilma tööandja nõusolekuta. TLS § 51 lg 1 kohaselt otsustab töölähetuse vajalikkuse üle tööandja, mitte töötaja. Asjaolu, et kostja viibis 18. detsembril 2000. a Hiiumaal, ei tähenda, et ta täitis seal oma tööülesandeid. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu arvamus, et ES Põhjakotkas ei järginud seaduse nõudeid, kui määras kostjale distsiplinaarkaristuse ja lõpetas temaga töölepingu. Hageja tegi kõik endast oleneva, teatamaks kostjale, et viimasele määrati 9. juunil 2000. a distsiplinaarkaristus. Kostjale väljastati käskkiri ja juhatuse otsus töölepingu lõpetamise kohta tõestatud ärakirjana. See, et nurgale oli märgitud ärakiri, mitte teine eksemplar, ei ole oluline protseduuri rikkumine.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas K. Valgus kaebuse väiteid põhjendamatuteks ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kohtukulud hagejalt välja mõista. Ringkonnakohus ei rikkunud otsuse tegemisel protsessiõiguse norme ning luges põhjendatult töölepingu lõpetamise kostjaga ebaseaduslikuks.
8.Kolleegiumi istungil esitasid poolte esindajad õigusabikulude hüvitamise taotlused. Hageja esindaja vandeadvokaat H. Lepik esitas taotluse 8260 krooni suuruse õigusabikulu hüvitamiseks ja kostja esindaja vandeadvokaat M. Sikut soovis kostja tasutud 5500 krooni suuruse õigusabikulu hüvitamist.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
10.Linnakohus jõudis järeldusele, et K. Valgus puudus töölt omavoliliselt 15. detsembril ja
18.detsembril 2000. aastal ning hindas selle jämedaks töödistsipliini rikkumiseks. Esimese astme kohus ei tuvastanud, et K. Valgus puudus teistel päevadel töölt omavoliliselt. Tööandja ei ole esimese astme kohtuotsust vaidlustanud. Seega pole kassatsiooniastmes alust hinnata seda, kas kohtud on järginud menetlusseadust, jõudes tõendeid hinnates järeldusele, et K. Valgus ei puudunud töölt omavoliliselt 13., 14. ja 20. detsembril 2000. a. Tulenevalt eeltoodust kontrollib kolleegium kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus on järginud menetlusnorme, kui ta leidis, et K. Valgus ei puudunud 15. ja 18. detsembril 2000. a töölt omavoliliselt, ja õigesti tõlgendanud töötajatele distsiplinaarkaristuse määramist reguleerivaid töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid.
11.TsMS § 91 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelkõige TsMS § 147 lg 1 p-st 6, § 164 lg 1 p-st 2, § 167 lg 1 p-st 3 ,§-st 185 ja §-st 308 tuleneb, et tõendid oma nõuete ja vastuväidete kinnitamiseks tuleb esitada esimese astme kohtule
ja vaid erandlikel asjaoludel on apellatsioonikohtule võimalik esitada uusi tõendeid. Uute tõendite esitamise Riigikohtule ning viimati nimetatu poolt tõendite hindamise ja hagi alusesse kuuluvate asjaolude tuvastamise välistavad TsMS § 353 lõiked 2-4. Selline regulatsioon peab tagama, et tsiviilasi saaks õigesti ja võimalikult kiiresti lahendatud. K. Valgus esitas 24. mail 2001. a Tallinna Linnakohtule kirjalikud dokumendid: läbirääkimiste kokkuvõtted võimalike sponsoritega
15.detsembrist 2000. a. Nendega soovis ta tõendada, et täitis sel päeval Eestis tööülesandeid. Kokkuvõtetel olid tema ja võimalike sponsorite esindajate allkirjad. 23. oktoobril 2001. a esitas ES Põhjakotkas tõendi selle kohta, et 15. detsembril 2000.a käis K. Valgus Soome Vabariigis. Kuni selleni oli K. Valgus korduvalt kinnitanud, et 15. detsembril 2000. aastal sõitis ta varahommikust hilisõhtuni Eestis ringi, et kohtuda võimalike sponsorite esindajatega. Asjaolu, miks ta Soome sõitu varem ei maininud, seletas ta oma tervisliku seisundiga. TsMS § 95 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus ei rikkunud nimetatud menetlusnorme, kui tegi läbirääkimiste kokkuvõtetest järelduse, et 15. detsembril 2000. a pidas K. Valgus tööalaseid läbirääkimisi Vinni vallas ja Vetlas, ning see, et ta 15. detsembril 2000. a käis ka Soomes, ei tõenda, et kirjalikud tõendid on võltsitud ja ta läbirääkimisi ei pidanud. Tööandjal oli esimese astme kohtus võimalik tõendada, et läbirääkimiste kokkuvõtteid ei koostatud ega allkirjastatud 15. detsembril 2000. a ja K. Valguse kirjeldatud asjaoludel läbirääkimised nimetatud päeval toimuda ei saanud. Tööandjal oli võimalus taotleda kokkulepetele alla kirjutanud isikute ülekuulamist. Seda võimalust tööandja ei kasutanud. Tema vastavad kassatsioonkaebuse väited ja nende kinnitamiseks kaebusele lisatud tõendid jäävad ülaltoodud tõendamispõhimõtete järgimata jätmise tõttu kassatsiooniastmes tähelepanuta. Apellatsioonikohtu seisukoht puudub aga tööandja väite osas, et töödistsipliini rikkumiseks on töötaja poolt 15. detsembril 2000.a Soomes käik. Linnakohus leidis, et K. Valgus puudus töölt omavoliliselt 18. detsembril 2000. a. Apellatsioonikohus luges tõendatuks, et K. Valgus viibis sel päeval Hiiumaal, ja viitas tõenditele, mille põhjal ta sellise järelduse tegi. Esitatud tõendite alusel sellist järeldust tehes pole apellatsioonikohus eiranud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Küll ei selgu apellatsioonikohtu otsusest, milline seos on K. Valguse 18. detsembril 2000. a Hiiumaal viibimise ja tema töökohustuste täitmise vahel. Kui K. Valgus ei täitnud sel päeval Hiiumaal oma tööülesandeid, siis võib olla tegemist omavolilise töölt puudumisega.
12.Kolleegium ei nõustu tõlgendusega, mille apellatsioonikohus andis TDS § 12 lg-le 2. Selles normis kehtestatakse, et karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. Seadus ei määratle, millistele tunnustele nimetatud tunnistajad peavad vastama ega välista kedagi tunnistajate hulgast. Osundatud normi eesmärgiks peab kolleegium seda, et vähemalt kaks isikut kinnitaksid töötaja keeldumist anda allkiri karistuse teatavakstegemise kohta. Seega peame ekslikuks
apellatsioonikohtu arvamust, et tunnistajaks ei saa olla tööandja esindaja. Apellatsioonikohtu seisukoha järgi tuleks võimalike tunnistajate hulgast välistada kõik tööandja esindajad ja ka kõik tööandjaga töösuhtes olevad isikud, sest nendegi erapooletus võib tekitada kahtlusi. Küll märgib kolleegium, et töötajale jääb võimalus tõendada, et vaatamata tunnistajate allkirjadele, ei tehtud talle tegelikult karistust teatavaks.
13.Ringkonnakohtu otsuses refereeritakse TDS § 11 lg 1 ja leitakse, et tööandja on rikkunud oluliselt distsiplinaarkaristuse vormistamise korda. Milles seisneb selle korra oluline rikkumine, kohtuotsusest ei selgu. Kolleegium märgib TDS § 11 lg-ga 1 seoses järgmist. Selle sätte kohaselt on tööandja kohustatud vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Linnakohus leidis, et töötajale saadetud karistuse määramise dokumendil puudub küll juhataja allkiri, kuid see on identne karistuse vormistamise algdokumendiga, millel on juhataja allkiri. Ainuüksi sellised asjaolud ei anna alust järelduseks, et distsiplinaarkaristuse vormistamisel on seadust oluliselt rikutud.
14.Kohtukulude jaotamise otsustab ringkonnakohus asja sisulisel arutamisel. L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.