Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord

Tsiviilasi nr 2-09-60255 Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded ja väited, vastuväited ja tõendid Hageja nõue, väited ja tõendid

Tsiviilasi nr 2-09-60255 tunnistajad käskkirja tutvustamise juures järjekordselt ei viibinud. Lisaks puudub töötajale antud käskkirja eksemplaril käskkirja koostanud isiku andmed ja allkiri. Kuivõrd kostja on 04.06.2009.a käskkirjas nr T-132/2-2/86 jätnud täpselt kajastamata hageja poolt väidetavalt toimepandud süüteo ja selle konkreetsed asjaolud, siis on kostja distsiplinaarkaristuse määranud selleks ettenähtud korda oluliselt rikkudes, mistõttu antud käskkiri on ebaseaduslik ja kuulub tühistamisele. Samuti on hageja seisukohal, et ta ei ole käskkirjas nimetatud tööalaseid süütegusid toime pannud ega kostjaga sõlmitud töölepingut rikkunud. Töötajale esitati 04.06.2009.a tutvumiseks töölepingu nr 0733/08 lisana 04.06.2009.a. vormistatud töölepingu lõpetamine (TVK tl 22). Ka nimetatud dokumendile keeldus töötaja alla kirjutamast, kuna on seisukohal, et temaga töölepingu lõpetamine toimus otseselt seadust rikkudes, sest töölepingu lõpetamise aluseks olnud käskkiri nr T-132/2-2/86 on ebaseaduslik ja seda juba üksnes vastavaid protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Nii näiteks on tegemata töötaja tööraamatusse kanne töölepingu lõpetamise kohta. Lõpparve maksis tööandja töötaja arveldusarvele kahes osas - 04.06.2009.a 8207 krooni ja 05.06.2009.a 167 krooni (hageja pangakonto väljavõte TVK tl 23). Seega tuleb hageja hinnangul lugeda tööleping lõpetatuks 06.06.2009.a, kuid selleks puudub seaduslik alus. Samuti ei selgu lõpparvest, mis on selle koosseisuks. Töötaja on seisukohal, et tööandja on talle tasunud kogu tööandja juures töötatud aja jooksul vähem palka, kuna tööandja poolt on jäetud osaliselt arvestamata töötaja poolt esitatud ületunnid (tundide arvestus TVK tl 24). Kuna tööandja ei ole vaatamata töötajapoolsele korduvale nõudmisele saanud ühegi tööl oldud kuu eest palgateatist, ei saa töötaja täpselt välja arvutada saamata jäänud töötasu. Lähtudes ülaltoodust ning tuginedes TLS § 50 lg 2 ja 3, TLS § 74 lg 1, TLS § 117 lg 1 ja individualse töövaidluse lahendamise seaduse (IVTS) § 28 lg 1, taotles töötaja töövaidluskomisjonilt tühistada MAXIMA Eesti OÜ 18.05.2009.a käskkiri nr T-132/2-2/71, 22.05.2009.a käskkirja nr T-132/2-2/73 ning 04.06.2009.a. käskkiri nr T-132/2-2/86, tunnistada viimase käskkirja alusel määratud distsiplinaarkaristus ebaseaduslikuks, lõpetada tööleping töötaja algatusel ja välja mõista kostjalt hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 4 kuu keskmise palga ulatuses summas 29 504 krooni (väljamaksusumma 7376 krooni kuu kohta). Töövaidluskomisjoni 13.10.2009.a otsusega nr 3695/9.3-2 (TVK tl 36-39) rahuldati R.R. avaldus täielikult, tunnistati ülalloetletud distsiplinaarkaristused ebaseaduslikeks, loeti OÜ MAXIMA Eesti ning R.R. vaheline tööleping lõppenuks 04.06.2009.a TLS § 79 alusel töötaja algatusel ja mõisteti OÜ-lt MAXIMA Eesti R.R. kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest nelja kuu keskmise palga ulatuses summas 29 504 krooni. Kohtusse pöördus töövaidluse läbivaatamiseks avaldusega kostja. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid, hageja väited ja tõendid nende osas Kohtule esitatud avalduse (tl 3-4), kostja vastuse (tl 28-30) ja kostja täiendavate menetlusdokumentide (tl 33-34, 88-89, 94-100) ning kohtuistungitel selgitatu kohaselt ei nõustu kostja hageja seisukohtadega töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuses. Kostja leiab, et hageja lisas oma töövaidlusavaldusele ametijuhendi, millele on viidatud ka käskkirjades ja millele viitab samuti hageja ise. Hageja väide, et ei ole välistatud olukord, kus hagejale jäeti ametijuhend tutvustamata, on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja põhilisteks töökohustusteks olid järgmised ülesanded: - hankijatega läbirääkimiste pidamine, lepingute sõlmimine (töölepingu punkt 4.4.); - kaupluse töötajate töö korraldamine (ametijuhendi punkt 4.2); - tagada kaupade väljapanek kaupluses vastavalt planogrammidele (ametijuhendi punkt 4.8); 3 (11)

Tsiviilasi nr 2-09-60255 - tagada, et kaupadel oleksid müügisaalis õiged hinnad ning et ka sildid vastaksid nõuetele (ametijuhendi punkt 4.8); - kontrollida müügisaalis väljapandud kaupade realiseerimistähtaegadest kinnipidamist. - tagada rikutud/riknenud või lõppenud realiseerimistähtajaga kaupade õigeaegne kõrvaldamine müügilt (ametijuhendi punkt 4.10); - kanda maha allahinnatud ja riknenud kaubad (ametijuhendi punkt 4.12).

Tsiviilasi nr 2-09-60255 vaidlustanud enda ametijuhendis sätestatut ega esitanud kostja andmeil kostja juures töötamise ajal ei pretensioone ega kohtusse hagiavaldusi, kas ametijuhendi tervikuna või selle osas kehtetuks/tühiseks tunnistamiseks. Seega oli hageja kohustatud täitma enda ametijuhendis sätestatud kokkulepitud tööülesandeid. Kui hagejal ei olnud võimalust tööülesandeid täita, siis pidi ta sellest koheselt teavitama kostjat. Hageja ei ole kunagi teatanud kostjale, et hageja ei suuda mingil põhjusel täita kokkulepitud tööd. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja on kõnealused rikkumised pannud toime süüliselt ehk esineb hageja süü kui sisuline süüteo tunnus. Kostja leiab, et aegunud kauba müügisaalist eemaldamine ning hindade korrektne märgistamine olid kostja töökohustused (süüteo formaalne tunnus) ning puudusid takistused nende töökohustuste täitmiseks ehk esineb hageja süü oma kohustuste täitmata jätmisel (süüteo sisuline tunnus). Vaidlusalused puudujäägid seoses hindade esitamise ja aegunud kaubaga on igal juhul likvideeritavad. Näiteks on hageja seoses 18.05.2009.a käskkirjaga nr T-132/2-2/71 kaupluses esinenud valede hindade probleemi lahendamiseks kutsunud lisapäevaks tööle täiendava töötaja. Seega on hageja tunnistanud, et töötajate töö efektiivsemal korraldamisel on esinevatele probleemidele võimalik leida lahendus. Arvestades, et töötajate töö korraldamine kuulus hageja pädevusse, olid tal kõnealuste puudujääkide likvideerimiseks olemas kõik võimalused, kaasa arvatud õigus kutsuda probleemide lahendamiseks tööle abitööjõudu. Neid võimalusi mitte kasutades jättis hageja kohaldamata vajaliku hoole oma töökohustuste täitmisel. Seega on hageja töölepingu tingimuste rikkumisel käitunud vähemalt hooletult ja seda kõigi distsiplinaarkaristuste aluseks olnud süütegude osas. Töölepingu lõpetamisel on kostja hinnanud töölepingu lõpetamise aluseks olnud rikkumisi ning hageja käitumist kogumis. Nimelt avastati kaupluses erinevate kontrollide käigus mitmel korral aegumistähtaja ületanud kaupu ning valesid hindu või nende puudumist. Kostja oli hagejale aegunud kauba ja puuduvate hindade osas teinud märkusi ja etteheiteid korduvalt ka enne ning pärast fikseeritud kontrollkäike. Olukord ei paranenud ka mitme suulise hoiatuse ning kahe distsiplinaarkaristuse tegemise järel. Hageja suhtumist oma töökohustuste rikkumise tagajärgedesse näitab ka 22.05.2009.a distsiplinaarkaristuse nr T-132/2-2/73 osas antud selgitus, mille kohaselt leiab hageja, et aegunud kaupade üle kontrolli teostamine ei olegi tema ülesanne ning puuduvates hindades on süüdi kaupluse kliendid. Arvestades, et vastavalt ülalviidatud ametijuhendi punktidele kuuluvad nimetatud ülesanded siiski hageja töökohustuste hulka, on sellekohased hageja selgitused põhjendamatud ning otsitud. Kostja selgitab, et tulenevalt hageja töökohustuse rikkumisest oli oluliselt häiritud kaupluse töö. Aegunud kaupade esinemine müügisaalis ning selliste kaupade tarbijale müümine, samuti vale hinnaga kaupade müümine, on karistatav tarbijakaitseseaduse alusel. Seega on antud küsimus kostja jaoks äärmiselt olulise tähtsusega. Kui kostja peab pidevalt rakendama lisameetmeid oma töötajate töökohustuse täitmise kontrollimiseks, häirib see kaupluse töökorralduse protsesse. Asjaolu, et kaupluses oli aegunud kaup ning valed hinnad on juba iseenesest tõend selle kohta, et kaupluse töö oli häiritud. Antud juhul oli kaupluse töö häiritud ka seetõttu, et puudujääkide likvideerimiseks tuli kaupluses rakendada pidevalt kontrollmehhanisme ja kaupluse töö ümber korraldada. Enne 04.06.2009.a käskkirja nr T-132/2-2/86 koostati hagejale kaks kirjalikku distsiplinaarkaristust. Kumbki nimetatud karistustest ei olnud töölepingu lõpetamise ajal kustunud. Seega on täidetud kõik eeldused töölepingu lõpetamiseks – hageja on rikkunud süüliselt töölepingut, süütegu häiris kostja tööd ning hagejal oli eelnevalt kaks distsiplinaarkaristust, mis ei ole kustunud. Kostja leiab, et antud juhul ei ole distsiplinaarkaristuste määramisel rikutud selliseid protseduurireegleid, mis oleksid olulised ja võiksid põhjustada töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise kohtu poolt. Kuigi osaliselt on kostja eksinud viidetega ametijuhendi punktidele, on rikkumise sisu sellest

5 (11)

Tsiviilasi nr 2-09-60255 hoolimata hagejale arusaadav. Seda muuhulgas põhjusel, et hageja on välja toonud nii hageja töökohustused kui nende täitmata jätmisega põhjustatud rikkumised. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes TLS § 73 lg 1, § 48 lg 1 p1, § 50 p 3, § 86 p 6, § 103 lg 1 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11, § 12 lg 2, § 23 lg 1 palub kostja jätta hageja poolt esitatud hagiavaldus rahuldamata täies ulatuses, lugeda hagejale määratud distsiplinaarkaristus seaduslikuks ning jätta hagejale välja mõistmata saamata jäänud töötasu. Hageja keskmise töötasu osas nõustub kostja töövaidluskomisjoni otsuses väljendatuga. Kui kohus peab võimalikuks distsiplinaarkaristuse tühistamist, leiab kostja, et nelja kuu keskmise palga väljamõistmine hüvitisena ei ole asjaolusid arvestades põhjendatud. Kostja taotlusel kuulas kohus kohtuistungil tunnistajana üle L.V., kes andis ütlusi 04.06.2009.a käskkirja koostamise ja tutvustamise kohta hagejale. Kohtule hagimenetluses hageja poolt esitatud kirjalikus seisukohas (tl 61-63) ning kohtuistungitel avaldatust tulenevalt leiab hageja, et töövaidluskomisjoni otsus on õiguspärane. Hageja selgitab, et tööandja on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, vähemalt alljärgneva: 1) karistatava töötaja nime; 2) süüteo toimepanemise aja; 3) süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirielduse; 4) määratud karistuse, rahatrahvi korral ka selle suuruse kroonides ja sentides ning trahvi igast paigast kinnipidamise ulatuse protsentides; 5) dokumendi koostamise kuupäeva; 6) karistust määrava isiku nime ja allkirja. Eeltoodust tulenevalt ei saa süüteo kirjelduseks olla viide ametjuhendile või mõnele muule normdokumendile. Nii vaidlusaluse töösuhte lõpetamise ajal kehtinud ning töösuhet reguleerinud TLS, kui ka töötajate karistamist reguleerinud TDVS sätted on tööandja jaoks imperatiivsed, mis omakorda tähendab seda, et tööandja ei saa seaduses sätestatud miinimumnõuetest kõrvale kalduda. Seega pidi tööandja konkreetse süüteokoosseisu ära näitama konkreetses käskkirjas ja juhul, kui tööandja seda pole teinud, on dokument, millega määrati distsiplinaarkaristus, tühine algusest peale. Mis puutub hageja väidetesse ametijuhendi tutvustamata jätmisest, siis soovib hageja selgitada, et vaatamata n.ö kohustuslikule allkirja andmisele ilma igasuguse instrueerimiseta tööandja poolt etteantud dokumentatsioonile, mis oli antud tööandja juures pigem kehtiv tava, kui erand, ametjuhendis olevat täiendavalt hagejale selgitatud ei ole. Kostja poolt kohtule esitatud dokumendid pealkirjaga "ettekanne“ ei ole hageja hinnangul asjasse puutuvad. Kostja ei ole varasemalt ettekandeid näidanud hagejale ega esitanud neid ka töövaidluskomisjonile. Olukorras, kus väidetavad ettekanded eksisteerisid juba enne käskkirjade koostamist ning kostjale oli teada töövaidlus ning selle sisu, pidanuks kostja omapoolseid väiteid tõendavad dokumentid ka esitama. Kostja poolt kohtule esitatud seisukohtades ei ole ära toodud ka ühtegi objektiivset asjaolu, mistõttu ei oleks kostjal võimalik olnud olemasolnud dokumente hiljemalt töövaidluskomisjoni istungiks esitada. Dokumentide tagantjärele esitamine, loob hagejas põhjendatud kahtluse, et esitatud dokumendid on vormistatud hiljem. Sama kehtib ka teiste käskkirja lisade kohta, milliseid hageja enne kohtumenetlust näinud ei ole. Osas, mis puudutab kostja väiteid selle kohta, et hageja ei ole kunagi kostjale teada andnud, et ei ole rahul töökorraldusega või temale pandud tööülesannete täitmisega, vaidleb hageja samuti vastu. Hageja vastuväited töökorraldusele kajastuvad nii hageja poolt kirjutatud seletuskirjades kui ka hageja poolt kostjale saadetud pöördumises, mis kannab kuupäeva 26.05.2009 (tl 64-68). Hageja on veendunud, et just antud kirja koostamine ning tööandja peakontorisse saatmine, sai hageja töösuhte lõpetamisel määravaks ning nähtuvalt kirjale järgnenud uue käskkirja koostamise kiirusest, soovis L. V. kui isik, kelle töökaooralduslikele puudustele antud kirjas juhtkonna tähelepanu juhiti, hagejast võimalikult kiirelt vabaneda. 6 (11)

Tsiviilasi nr 2-09-60255 Hageja vaidlustatud 04.06.2009 käskkirja osas soovib hageja kohtu tähelepanu juhtida asjaolule, et hagejale antud käskkiri, milllise allakirjutamisest hageja tööandja juuresolekul keeldus, erineb oma sisu ja põhjenduste osas oluliselt kohtule esitatud käskkirjast. Seega, on kostja käskkirja hilisemalt motiveerinud ning tunnistajateks märgitud isikud, kellest vähemalt üks (L.V.) kui käskkirja koostaja, ei saa olla tunnistajaks, allkirjastanud dokumendi mida hageja pole varasemalt näinudki. Esitatud ei ole tõendeid, et läbi oleks viidud juurdlus (kuulatud ära asjassepuutuvad isikud, kellele hageja oma seletuskirjades viitab). 04.06.2009 käskkirja osas selgitab hageja täiendavalt märgitud viiteid ametijuhendi punktidele 4.4, 4.11 ja

Tsiviilasi nr 2-09-60255

Vastavalt karistuse määramise ajal kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lõikele 1 on ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Ka sel ajal kehtinud TLS § 144 annab töövaidlusorganile (sh kohus) vaidluse korral töölepingu lõpetamise üle § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel õiguse hinnata töötaja süüteo asjaolusid ja töölepingu lõpetamise otstarbekust. Seega on kohtul vaja kontrollida karistuse määramisest nii formaalsest (karistuse vormistamine) kui sisulisest (süüteo tõendatus, selle olulisus, karistuse kohasus) aspektist, pealegi on hageja vaidlustanud temale määratud karistuse mõlemast küljest. Karistuse määramise formaalne külg (protseduur, vormistamine) TDVS § 11 lg 2 järgi peab distsiplinaarkaristust määravasse dokumenti olema kantud vähemalt: 1) karistatava töötaja nimi; 2) süüteo toimepanemise aeg; 3) süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus; 4) määratud karistus; 5) dokumendi koostamise kuupäev; 6) karistust määrava isiku nimi ja allkiri. Kohtu hinnangul on töötajale oluline karistust määravast dokumendist mõista, mille eest ja milline karistus temale määratud on. Kindlasti ei ole määravaks see, kas tööandja kasutab numbriliste viidetena seaduse, töölepingu, ametijuhendi vms õigeid sätteid või kas ta neile üldse viitab. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja tööd reguleeris kaks dokumenti – tööleping ja ametijuhend – millised mõlemad hageja ise töövaidluskomisjonile ka esitas. Kohus nõustub kostjaga selles, et ametijuhendi esitamine hageja enda poolt lükkab ümber tema oletuse, nagu ei oleks talle seda tutvustatud. Järgnevalt tuleb vaadelda, millised olid need hageja tööülesanded, mille süülist rikkumist temale ette heidetakse. Töölepingu p 4.1. järgi asus töötaja tööle ostujuhina ning p 4.4. kohaselt on töötaja peamisteks tööülesanneteks läbirääkimiste pidamine hankijatega, lepingute sõlmimine ning sellega seonduvate tegevuste korraldamine vastavalt Maxima Eesti OÜ kontseptsioonile ja ettevõtte eesmärkidele. Töölepingu p 4.5. sätestab, et töötaja tööülesannete ja pädevuse üksikasjalik kirjeldus on määratletud ametijuhendis või teistes ettevõtte dokumentides, mille töötaja on aktsepteerinud ja võtnud täitmiseks antud lepingu sõlmimisega. Käskkirja esimese lause järgi jättis hageja täitmata antud ametikohale pandud otsesed töökohustused ja –ülesanded ning teine lause loetleb üles ametijuhendi punktide 4.13., 4.12., 4.17., 4.10., ja 4.7. sisu (just sellises järjestuses), millele on lõppu lisatud ka „müügihindade kujundamine ja analüüs“, millist punkti ei leia kohus ei töölepingust ega ametijuhendist. Edasi viidatakse käskkirjas sisuliselt kahele rikkumist kajastavale dokumendile: 1) kaupluse juhataja L. V. 26.05.2009.a ettekandele (venekeelne originaal ja eestikeelne tõlge tl 118-119), mille kohaselt oli 22.05. – 26.05.2009.a läbi viidud bakaalkaupade kontrolli käigus tuvastatud planogrammide (kaupade väljapanemine vastavalt kehtestatud korrale) mittetäitmine; 2) L. V. ja kaupade kvaliteedi ja hindade kontrolöri T.K. 04.06.2009.a ühisele ettekandele (venekeelne originaal ja eestikeelne tõlge tl 115-116), mille kohaselt leiti bakaalkaupade õigsuse kontrollimisel 20 valet või puuduvad hinda ning et hindade puudumine jätkub korduvalt.

8 (11)

Tsiviilasi nr 2-09-60255 Käskkirja kohaselt keeldus töötaja seletuskirja kirjutamisest. Töötajale heidetakse ette, et ta on jämedalt rikkunud TLS § 48 lg 1 p 1, § 50 p 2 ja 3 ning ametijuhendi p 4.4, 4.11. ja 4.13. sätteid. Siinkohal peab kohus vajalikuks esile tuua nimetatud ametijuhendi punktide sõnastuse:

Tsiviilasi nr 2-09-60255 Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse formaalsest küljest ei ole rikutud protseduurireegleid sellises olulises määras ITVS § 28 lg 1 mõttes, et pelgalt sel alusel võiks distsiplinaarkaristuse tühistada. Vaatamata käskkirja alusena viidatud dokumentide esialgsele puudumisele käskkirja tutvustamisel on käskkirja sisus piisavalt selgelt kirjeldatud töötaja eksimusi (süütegusid), viidatud on konkreetsetele eksimuste tuvastamisele aegadele ja läbiviidud kontrollidele ning esile toodud töötaja kohustused ametijuhendi kohaselt, milliseid vähemalt esimese süüteo puhul juba käskkirjas viidatu kohaselt töötaja rikkus. On õige, et käskkirjas ei ole viidet ametijuhendi punktile 4.8., kuid kohtu arvates on rikkumise sisu kirjeldatud piisavalt ning töötaja pidi teadma enda töökohustusi ametijuhendist tulenevalt. Seadus ei reguleeri küsimust, kui detailne peab olema distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri süüteo kirjelduse osas ja kas näiteks antud juhul oleks käskkirjas pidanud välja kirjutama kõik valede või puuduvate bakaalkaupade nimetused, õiged ja valed hinnad, või joonistama käskkirja teksti planogrammid koos tegeliku kaupade paigutuse fotodega. Kohus leiab, et selline detailsus ei ole vajalik, kui väidetavaid süütegusid saab ka hiljem (vaidluse korral) muude tõenditega täpsustada. Sarnasele võimalusele osundab seletuskirja mittevõtmise võimalusega ka TDVS § 7 lg 3. Kas ja milliste tõenditega tööandja süüteo tõendatuks loeb, on tema vastutusalas, samad tõendid ei pruugi sama tulemust anda töövaidlusorganis. Tööandjat ei saa kohustada rutiinse kontrolli käigus kriminaalasja menetlemisele sarnast juurdlust läbi viima. Käskkirja koostaja nime puudumine kohtu eelnevat seisukohta ei muuda, tegemist ei ole olulise protseduurireegli rikkumisega (hageja ei ole ka väitnud, et allkirjastajaks oleks suvaline isik). Vaadeldes etteheidetavate süütegude sisulist külge, nendib kohus, et muid sisulisi, tsiviilkohtumenetluses aktsepteeritavaid, tõendeid peale kohtule 03.02.2010.a esitatud käskkirja alusdokumentide, ei ole kostja esitanud. Tunnistaja L. V. ei mäletanud 04.06.2009.a täpset sisu, nentides vaid üldsõnaliselt, et põhimõtteliselt ei tulnud hageja oma tööga toime. Samuti kinnitas tunnistaja, et mingit suuremat vaidlust või hagejapoolset vaidlustust käskkirjale ei olnud, lihtsalt hageja keeldus selle tutvustamise kohta allkirja andmast ja seda vastu võtmast. Kohus nõustub kostjaga selles, et töötajal oli kahe sarnase rikkumise eest määratud 18.05.2009.a ja 22.05.2009.a distsiplinaarkaristused, mis olid vaidlustatud käskkirja määramisel kehtivad. Hageja loobumine varasemate karistuste vaidlustamisest aegumise tõttu on küll arusaadav, samuti on õige, et nende karistuste sisulist õigsust (sh see, kas rikkumised toime pandi) ei ole kohus saanud kontrollida, kuid see ei tee neid rikkumisi ega karistusi olematuks. Kohus nõustub kostjaga ka väite osas, mis puudutab hagejale etteheidetavate tegudega töö häirimist. Kaupluses, kus müüakse toidukaupu (millistest ühe osa – bakaalkaupade – eest hageja vastutas), ei saa lubada valesid või puuduvaid kaupade hindu mitmekümne kauba osas, pealegi olukorras, kus hiljuti (nii 18.05.2009 kui 22.05.2009.a käskkirja kohaselt) oli sarnaste süütegude eest hagejale juba distsiplinaarkaristused määratud. Hageja käitumise süü element on ilmselge võlaõigusseaduse § 104 lg 2 ja 3 sätetest tulenevalt, mille kohaselt on süü vormiks ka hooletus, milleks on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Hageja, olles varasemalt distsiplinaarkorras karistatud hindade puudumise või valede hindade eest tema vastutusalas olevate kaupade osas, pidanuks olema selles küsimuses eriti valvas. Selleks oli tema käsutuses olemas ka vastavad tehnilised vahendid (kaasaskantav skänner), mida ta kinnitas kohtuistungil. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus hageja on juba töövaidluskomisjonile esitatud töövaidlusavalduses eitanud temale käskkirjas etteheidetavate tegude toimepanemist ning kus kostja esitatud tõendid on sellise üldistustasemega, et ei ole määratletav ei konkreetne kauba vale paigutus (mittevastavus planogrammile) ega konkreetselt valed või õiged hinnad 04.06.2009.a, ei saa esitatud tõendite valguses lugeda kohtumenetluses tuvastatuks vaidlusaluses käskkirjas viidatud tegude toimepanemist hageja poolt. Kostja on ka selgitanud, et valede hindade osas muid tõendeid esitada ei ole, sest eraldi dokumenti selle kohta (nagu 10 (11)

Tsiviilasi nr 2-09-60255 seda tehti nt 22.05.2009.a käskkirja aluseks oleva süüteo puhul – hindade kontrolli akt tl 48) kas ei vormistatud või pole säilinud. Kohtule esitatud käskkirja aluseks olev lisa 2 (vn k peale kirjutatud priloženije) erineb kostja esitatud muudest hindu kajastavatest dokumentidest (tl 4243) ega veena kohut millegiga selles, kas ja millised hinnad siis valedena välja olid pandud, rääkimata puuduvate hindade äramärkimisest suvalises tõendis. Sisuliselt on kostja väited hageja rikkumiste osas jäänud paljasõnalisteks ja konkretiseerimatuteks. Kohus ei välista, et hageja võis selliseid rikkumisi toime panna, kuivõrd oli seda varasemate käskkirjade põhjal teinud korduvalt, kuid kohus ei saa otsust oletustele rajada. Seega tuleb tõdeda, et distsiplinaarkaristus töölepingu lõpetamise näol on hagejale määratud ebaseaduslikult ning hagi tuleb selles osas rahuldada. Kohus tühistab vastavalt TDVS § 23 lg 2 distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on ebaseaduslikult karistatud. Tööleping tuleb lugeda TLS § 79 lg 1 ja ITVS § 29 lg 2 kohaselt (tööle ennistamist hageja ei soovi) lõppenuks töötaja algatusel alates 04.06.2009.a. Kuivõrd kohus leiab, et süütegude toimepanemine töötaja poolt ei ole tõendatud, ei anna kohus hinnangut hageja esitatud 26.05.2009.a pöördumise kohta (tl 64-66). Hageja soovitud hüvitise osas märgib kohus järgmist: töölepingu lõppemisel kehtinud TLS § 117 lg 2 sätestab, et kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kuna kohtule on antud töövaidlusorganina õigus hinnata nii süüteo asjaolusid kui töölepingu lõpetamise põhjendatust ning antud juhul tühistab kohus distsiplinaarkaristuse vaid põhjusel, et kohtus ei ole konkreetsed etteheidetavad süüteod leidnud piisavat tõendamist (kuigi varasemalt on hageja sarnaste süütegude eest saanud karistada), peab kohus õigeks ja õiglaseks määrata vastava hüvituse töötaja kahe kuu keskmise palga ulatuses ehk summas 14 752 krooni. Töötaja varasemaid karistusi, käskkirja vastuvõtmisest keeldumist ja sellele kohapeal vastuväidete esitamata jätmist (selle kohta on vaid L. V. ütlus esitatud tõendina, hageja ei ole sellekohaseid oma väiteid millegagi tõendanud) arvestades ei ole põhjendatud suurema hüvituse määramine. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna esitatud nõue oli nii mittevaraline (distsiplinaarkaristuse tühistamine) kui sellega kaasnev TLS § 117 lg 2 kohane rahaline nõue, ei näe kohus alust nõuete eristamiseks ning kuna kohus rahuldas ühe nõude täielikult ja teise pooles ulatuses, tuleb pidada mõistlikuks menetluskulude jaotamist selliselt, et 3⁄4 menetluskuludest kannab kostja ja 1⁄4 hageja. Samuti tuleb vastavalt TsMS § 442 lg 5 sätetele lahendada seni lahendamata hageja taotlus loobuda 18.05.2009.a ja 22.05.2009.a distsiplinaarkaristuste tühistamise nõuetest. Kostja sellele loobumisele vastuväiteid ei esitanud, kohtu hinnangul on loobumine seaduslik ja see tuleb vastu võtta ning selles osas menetlus TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel lõpetada. Nende nõuete osas kantud menetluskulud tuleb TsMS § 168 lg 4 alusel jätta hageja kanda.

Toomas Talviste Kohtunik

11 (11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.