Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-5-03 Otsuse kuupäev Tartu, 6. veebruar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi AS ETK Majad hagi AS Tallinna Sadam ja Eesti Vabariigi vastu hoonete omandiõiguse tunnustamiseks, vara väljanõudmiseks AS Tallinna Sadam ebaseaduslikust valdusest ning vara üleandmise akti osalise tühisuse tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/ 918 /2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS ETK Majad kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 13. jaanuar 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
8.oktoobri 2002. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Tagastada AS-le ETK Majad 12. novembril 2002. a tasutud kautsjon 4000 (neli tuhat) krooni ja 13. novembril 2002. a täiendavalt tasutud kautsjon 800 (kaheksasada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.17. juunil 1998. a esitatud hagiavalduses palus hageja - AS ETK Majad - tunnustada Teede- ja Sideministeeriumi ning RE Tallinna Sadam vahel 26. augustil 1996. a vormistatud üleandmisvastuvõtmisakti tühisust osas, millega RE-le Tallinna Sadam anti üle Lootsi tn 6 ja 10 asuvad hooned (laod). Samuti palus hageja tunnustada AS ETK Majad omandiõigust Lootsi tn 6 asuvale laole ja Lootsi tn 10 asuvatele ladudele ning nõuda need ehitised AS Tallinna Sadam ebaseaduslikust valdusest välja. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt kuuluvad Lootsi tn 6 ja 10 asuvad hooned hagejale õigusjärgluse kaudu. Nimetatud hoonete omanikuna on Tallinna Hooneregistrisse kantud AS Tallinna Sadam. Tallinna Linnaarhiivi väljastatud kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt omandas Kinnisvara Kasutamise ja Tööstuse AS "Ühisvara" 11. novembril 1939. a 210 000 krooni eest kinnistu nr 304 D, mis asus Uus Hollandi (nüüd Lootsi) tn 7 Tallinnas. Kinnistu piirid nähtuvad 12. märtsil 1941. a koostatud Uus Hollandi tn 7 paikneva kinnisvara asendiplaanilt. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 28. märtsi 1941. a määruse "Aktsiaseltside ja osaühingute likvideerimise kohta" p 2 kohaselt loeti Kinnisvara Kasutamise ja Tööstuse AS "Ühisvara" (AS Ühisvara) likvideerituks kui aktsiaselts, mille aktsiad kuulusid Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisusele (ETK) ja mille bilanss oli üle kantud ETK bilanssi. ENSV RSN 15. veebruari 1941. a määruse nr 232 kohaselt nimetati ETK ümber Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikuks Liiduks (ETKVL). AS-le Ühisvara kuulunud hoonete ülekandmist ETKVL-i bilanssi kajastab ETKVL-i hoonete ja ehitiste nimekiri seisuga 31. detsember 1946. a, milles on loetletud Uus Hollandi tn 7 asuv vara koos selle bilansiliste väärtustega. Kõnealusel kinnistul asuvaid ehitisi haldas ETKVL Elamu-Kommunaalosakond (22. oktoobril 1951. a nimetatud ümber ETKVL Elamu-Kommunaalkontoriks) ja need kajastuvad
kogu okupatsiooniaja jooksul tema bilansis. 25. aprilli 1967. a ETKVL juhatuse määrusega nr 58 reorganiseeriti ETKVL Elamu-Kommunaalkontor ja ETKVL Keskaparaadi AdministratiivMajandusosakond 1. maist 1967. a juriidilise isikuna tegutsevaks ETKVL Majandusvalitsuseks, kellele läksid üle kõik ETKVL Elamu-Kommunaalkontori varad, õigused ja kohustused. ETKVL Majandusvalitsus kanti 22. juulil 1990. a ettevõtteregistrisse ja 26. novembril 1996. a äriregistrisse aktsiaseltsina ETK Majad.
26.augustil 1996. a andis Teede- ja Sideministeerium RE-le Tallinna Sadam üle endised NSV Liidu mereväe laod Tallinnas Lootsi tn 6, 10 ja 14. Üleandmise alusena tehtud viide riigivaraseaduse § 10 lg-le 3 ning § 11 lg-tele 1, 2 ja 3 ei ole hageja arvates asjakohane, kuna riigivaraseaduse § 4 lg 1 kohaselt ei saanud RE Tallinna Sadam kuuluda riigivara valitsejate hulka. Lootsi tn 6, 7, 8, 10 ja 14 asuv vara ei ole registreeritud riigivara registris. Vaidlusalused ehitised kuulusid aga ETKVL ja hiljem ETKVL Majavalitsuse omandisse, kes mõlemad olid kooperatiivsed organisatsioonid, mitte aga riiklik-kooperatiivsed organisatsioonid. TsK § 103 lg 2 sätestas, et õigus kooperatiivse organisatsiooni vara käsutada kuulus ainult organisatsioonile kui omanikule. Seega ei tunnistanud Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsusega Lootsi tn 6 ja 10 asuvaid ehitisi (endine kinnistu nr 304 D) Eesti Vabariigi omandiks. Eesti Vabariigil ei olnud õigust ehitisi AS-le Tallinna Sadam üle anda.
26.augusti 1996. a tehing, millega Eesti Vabariik andis vaidlusalused ehitised AS-le Tallinna Sadam, on oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsus, millega endise NSV Liidu relvajõudude halduses olev vara kuulutati Eesti Vabariigi omandiks, ei puuduta Lootsi tn 6 ja 10 asuvaid hooneid, kuna tegemist on varaga, mis nõukogude perioodil kuulus kolhooslik-kooperatiivse omandi hulka ja mis 1990-ndate algusest kuulub eraõiguslikele juriidilistele isikutele, kes on seotud Eesti Tarbijateühistute Keskühistuga.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et Kinnisvara Kasutamise ja Tööstuse AS "Ühisvara" aktsiad kuulusid hageja õiguseellasele. 26. augusti 1996. a tehing ei ole vastuolus riigivaraseadusega. RE Tallinna Sadam oli Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisalas asuv riigiettevõte. Vara anti üle valitsemisala piires. Vara puudumine riigivararegistrist ei ole aluseks tehingu tühisuse tunnustamiseks TsÜS § 66 lg 2 tähenduses. 1992. a seisuga oli Kaitseministeerium Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1992. a määruse nr 259 kohaselt üle võtnud Lootsi tn 6 ja 10 asuvad hooned. Kostja AS Tallinna Sadam on Lootsi tn 6 ja 10 asuvate hoonete omanik. AS Tallinna Sadam omandiõigus tekkis äriühingu äriregistrisse kandmisel kooskõlas ÄS § 509 lg-ga 9. Kuna hageja ei ole tõendanud oma omandiõigust vaidlusalustele hoonetele, siis puudub alus nende väljanõudmiseks kostja valdusest.
3.Tallinna Linnakohtu 18. märtsi 2002. a otsusega jäeti hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et hageja on 15. veebruarini 1941. a eksisteerinud Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse (ETK) õigusjärglane. Hageja on esitanud omandiõiguse tunnustamise nõude muuhulgas AÕS § 80 alusel. ENSV Ministrite Nõukogu 13. aprilli 1946. a määrusega nr 022 loeti kogu Tallinna Kaubasadama akvatoorium ja
territoorium kinnitatuks Põhja-Balti laevastiku merejõududele ja selle määruse lisadest 1 ja 2 nähtub, et kohustuslikult üleantud territooriumil asus endine Uus Hollandi, nüüdne Lootsi tänav ning kohustatud ametkondade nimekirjas oli ka hageja õiguseellane ETKVL. Vaidlusalune vara on 1946. aastal hageja õiguseellaselt õigusvastaselt võõrandatud vara, mille tagastamine või kompenseerimine saab toimuda vaid omandireformi puudutavate õigusaktide alusel ning mille suhtes ei saa rakendada asjaõigusseadust. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 28. veebruari 1994. a otsusest nr 1578 ilmneb, et hageja õiguseellane ETKVL Majandusvalitsus esitaski omandireformi käigus avalduse ETK AS-le Ühisvara kuulunud hoonete ja krundi (endine kinnistu nr 304D) tagasisaamiseks, kuid see jäeti rahuldamata. Kohus ei nõustu hageja seisukohtadega mõistete vara "haldamine" ja "operatiivne haldamine" kohta. Ülemnõukogu otsusest ja selle täitmiseks välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest järeldub, et mõiste "vara haldamine" all oli silmas peetud vara valdamist kui ühte kolmest omaniku õigustusest. Pole alust eeldada, et üksikult sõna "haldamine" kasutades peeti silmas hoopis mõistet "operatiivne haldamine" tsiviilkoodeksi mõistes. Kuivõrd puudub alus hageja omandiõiguse tunnustamiseks asjaõigusseaduse alusel, jääb rahuldamata ka hageja nõue vara väljanõudmiseks AS Tallinna Sadam valdusest. Tegemist on seadusliku valdusega, mis põhineb riigivaraseaduse § 10 lg 3 alusel riigi esindaja Teede- ja Sideministeeriumi poolt 26. augustil 1996. a teostatud hoonete üleandmisel kostja AS Tallinna Sadam õiguseelnejale RE-le Tallinna Sadam. Hageja väited, et nimetatud akt on vastuolus riigivaraseaduse §-ga 10, ei ole põhjendatud. Hageja nõue 26. augusti 1996. a akti tühisuse tunnustamiseks jääb rahuldamata eelkõige seetõttu, et riigi poolt oma valitsemisala piires mingi vara üleandmine ei saanud rikkuda hageja seaduslikke õigusi või huve, kuivõrd ta ei olnud ei vara üleandja ega vastuvõtja. Puudub vajadus analüüsida vaidlusaluste hoonete omandiõiguse võimaliku ülemineku tõendatust hageja õiguseellastele AS-lt Ühisvara, sest selles tsiviilasjas need tähtsust ei oma. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4.Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et linnakohtu otsus on kooskõlas seadustega ning otsuse muutmiseks ei ole alust. ORAS § 6 lg-test 1 ja 2 lähtudes on linnakohus õigesti pidanud hagetavat vara õigusvastaselt võõrandatud varaks. Ekslik on apellandi väide, et õigusvastast võõrandamist ei ole toimunud. ENSV Ministrite Nõukogu 13. aprilli 1946. a määrusega nr 022 loeti kogu Tallinna Kaubasadama akvatoorium ja territoorium, välja arvatud Merekaubanduse Ministeeriumile jäetud piirkond, kinnitatuks Põhja-Balti laevastiku merejõududele. Nimetatud määruse arendamiseks antud ENSV Ministrite Nõukogu 1. juuli 1946. a korraldusega nr 027 kohustati ETKVL vabastama tema käsutuses olevad endises Tallinna Kaubasadamas asuvad laoruumid ja teised ruumid ning võtma laoruumid üldpinnaga 8443 m" sõjalaevastikult lepingulistel alustel (tasuta) rendile. Kuna ENSV Ministrite Nõukogu ülalnimetatud aktidega kohustati ETKVL vabastama tema käsutuses olnud
ruumid, kinnistati need sõjalaevastikule ja tehti ETKVL-le ülesandeks võtta vaidlusalune vara rendile, siis muutus vara sõjalaevastiku hallatavaks varaks. Väär on apellatsioonkaebuses toodud väide, et nimetatud ehitised anti NSV Liidu relvajõududele ajutiseks lepingujärgseks tasuta kasutamiseks, kuna just ETKVL-le tehti ülesandeks rentida ruume sõjalaevastikult, kellele ruumid kinnistati. Tulenevalt ülaltoodust on ekslikud apellandi väited, et vaidlusalused hooned ei olnud NSV Liidu relvajõudude operatiivses halduses. Sellist laohoonete ETKVL-lt äravõtmist, sõjalaevastikule kinnistamist ja ETKVL-le laoruumide ainult lepingu järgi kasutamise võimaldamist tuleb pidada vara õigusevastaseks võõrandamiseks ORAS § 6 tähenduses. Linnakohus on õigesti asunud seisukohale, et vaidlusalused hooned kui NSV Liidu relvajõudude halduses olev vara läksid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuse "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta" alusel üle Eesti Vabariigi omandisse ja anti Kaitseministeeriumi poolt Teede-ja Sideministeeriumile ja seejärel RE-le Tallinna Sadam. Kas vaidlusalune vara oli kantud riigivara registrisse või mitte ja kuidas oli vormistatud 26. augusti 1996. a vara üleandmise akt, ei oma selles vaidluses tähtsust, sest need asjaolud ei loo hagejale õigusi ega kohustusi. Linnakohus on õigesti järeldanud, et riigi vara üleandmine ei saanud rikkuda hageja õigusi ega seaduslikke huve, kuna hageja ei olnud vara üleandja ega vastuvõtja. Kuna vaidlusalused hooned olid NSV Liidu relvajõudude halduses ja muutusid pärast Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuse vastuvõtmist riigi varaks, siis ei oma selles asjas tähtsust apellatsioonkaebuses viidatud dokumendid hageja õigusjärgluse kohta, samuti Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo ja teiste asutuste välja antud dokumendid hoonete kuuluvuse kohta, mis ei kajasta ENSV Ministrite Nõukogu salajaste aktidega toimunud vara õigusvastast võõrandamist.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2002. a otsuse ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kohtud on võtnud väära seisukoha, et hagetav vara on õigusvastaselt võõrandatud vara. Ringkonnakohus on ekslikult tõlgendanud ENSV Ministrite Nõukogu 13. aprilli 1946. a määrust nr 022 ja 1. juuli 1946. a korraldust nr 027 ja leidnud, et nimetatud õigusaktidega kohustati ETKVL-i vabastama tema käsutuses olevad ruumid, et need kinnistada sõjalaevastikule ning et ETKVL-le nimetatud vara rendile võtmise ülesandeks tegemine muutis vara sõjaväe hallatavaks varaks. Hageja leiab, et 13. aprilli 1946. a määruse nr 022 punkti 2 kohaselt kohustati hageja õiguseellast andma Põhja-Balti laevastikule üle Tallinna Kaubasadama territooriumil asuvad hooned ning punkti 3 kohaselt kohustati punktis 2 nimetatud üleandmist vormistama vastavate lepingutega ajutiseks kasutamiseks. Hagejale jääb seega mõistetamatuks asjaolu, kuidas jõudis kohus määrust tõlgendades järeldusele, et ajutisse kasutusse võtjaks oli hageja ja ajutisse kasutusse andjaks oli Põhja-Balti laevastik, kui määrusest nähtub selgelt vastupidine. Samuti ilmneb 1. juuli 1946. a korraldusest
nr 027, et hageja kohustus vabastama ruumid 1. augustiks 1946. a ja andma need üle Põhja-Balti laevastiku kasutusse üleandmisaktide alusel. Nimetatud korraldus kinnitab, et reaalseks valdajaks ja kasutajaks oli kuni vastavate õigusaktide vastuvõtmiseni 1946. a hageja, kes pidi andma hooned Põhja-Balti laevastiku kasutusse. Kohtu järeldus, et 1946. a õigusaktide alusel muutusid hooned Põhja-Balti laevastiku hallatavaks varaks, ei tähenda, et hooned oleksid õigusvastaselt võõrandatud. Hageja leiab, et halduse, valduse või kasutamisõiguse üleandmine ei tähenda õigusvastast võõrandamist ORAS § 6 mõttes. Õigusvastane võõrandamine eeldab omandiõiguse lõppemist. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et kogu okupatsiooniaja jooksul ja ka pärast iseseisvuse taastamist oli riiklike registrite andmetel vara omanik hageja ja vara võõrandamist ei ole ka riiklike registrite andmetel toimunud. Ka kohtu seisukoha järgi läksid hooned hageja omandist välja alles 23. jaanuari 1992. a Ülemnõukogu otsusega, kuivõrd omandiõiguse üleminekuks Eesti Vabariigile piisas, et vara oli nõukogude relvajõudude valduses. Hagejalt oli ära võetud üksnes ehitiste valdus ning seetõttu on käesoleval juhul kohaldatav asjaõigusseadus.
23.jaanuari 1992. a EV Ülemnõukogu otsuses ei käsitletud mõistet "haldus" valduse tähenduses. Kohtud on aga leidnud, et kuna mõiste "haldus" all on silmas peetud mõistet "valdus", siis nimetatud aktiga läks Eesti Vabariigile üle ka vaidlusaluste hoonete omand. Hageja leiab, et halduse all oli võimalik mõelda antud juhul üksnes vara operatiivset haldamist vastavalt kehtinud tsiviilkoodeksi §le 97, sest teistsugust halduse mõistet kehtinud õigus ei tundnud. Vara operatiivse haldamise instituut võimaldas vara vallata, kasutada ja käsutada. Operatiivne haldamine ei olnud igasugune faktiline valdus. Seega on väär seisukoht, et kuna nimetatud ehitised olid Vene Föderatsiooni valduses olnud varade loetelus, siis on ammendavalt tõendatud nende kuulumine Vene Föderatsiooni relvajõudude haldusesse. Vastavalt TsK §-le 97 ei saanud vaidlusalused ehitised üldse operatiivses halduses olla ning õigus kooperatiivse organisatsiooni vara käsutada kuulus ainult organisatsioonile kui omanikule. Viidatud Ülemnõukogu otsusega ei kuulutatud ega saadudki kuulutada Eesti Vabariigi omandiks vara, mis ei olnud NSV Liidu relvajõudude operatiivses halduses ja mille suhtes puudus NSV Liidu relvajõududel käsutusõigus. Ei saa tõlgendada, et igasugune vara, mida okupeeriva riigi sõjavägi kasutas, sõltumata kasutamise alusest, läks Eesti Vabariigi omandisse. Seega ei tunnistatud Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsusega ega 3. septembri 1992. a määrusega Lootsi tn 6 ja 10 asuvaid ehitisi Eesti Vabariigi omandiks. Kuna vaidlusalune vara ei muutunud riigi omandiks Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuse alusel, siis peab kohus tuvastama ka kassaatori õigusjärgluse vaidlusaluste varade esialgse omaniku suhtes.
6.Vastustes kassatsioonkaebusele leidsid kostjad, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõigusnormi olulise rikkumise tõttu.
8.Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu järeldusega, et ENSV Ministrite Nõukogu 13. aprilli
1946. a määruses nr 022 ja selle arendamiseks antud 1. juuli 1946. a korralduses nr 027 peeti silmas vaidlusaluse vara võõrandamist. Selline järeldus tugineb määruse ja korralduse süstemaatilisele tõlgendamisele nende koostoimes.
13.aprilli 1946. a määruse p 1 kohaselt loetakse Põhja-Balti laevastiku merejõududele kinnitatuks kogu Tallinna Kaubasadama akvatoorium ja territoorium. Punktis 2 kohustatakse määruse lisas 2 loetletud ministeeriume ja ametkondi (lisas 2 on märgitud ka Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit) andma Põhja-Balti laevastikule üle neile kuuluval Tallinna Kaubasadama territooriumiosal asuvad hooned, ehitised ja seadmed. Punkti 3 kohaselt kohustatakse määruse lisas 2 loetletud ministeeriume ja ametkondi sõlmima lepingud Põhja-Balti laevastikuga hoonete, ehitiste ja seadmete ajutiseks kasutamiseks. 1. juuli 1946. a korralduse p 1 a kohaselt kohustatakse Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu vabastama 1. augustiks 1946 tema käsutuses olevad laoruumid nr 116, 115 ja 459 ning võtma laevastikult tasuta rendile laoruumid nr 117-120 ja 122. Seega nähtub määrusest ja korraldusest selgelt, et esmalt on hooned loetud Põhja-Balti laevastikule kuuluvateks (st need on ära võetud ETKVL-lt) ja seejärel on viimati nimetatule võimaldatud neid hooneid rendilepingu alusel kasutada.
9.Kohtud on leidnud, et hageja nõuab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Vastavalt ORAS § 6 lg-le 1 on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikuks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Sama paragrahvi lõike kaks kohaselt käsitatakse õigusvastase võõrandamisena omandireformi aluste seaduse tähenduses natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus ning muul sama paragrahvi 1. lõikes toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist ajavahemikus 16. juunist 1940. a kuni 1. juunini 1981. a. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas vaidlusaluse vara võõrandamine loeti õigusvastaseks seetõttu, et vastavad normatiivaktid on tunnistatud ebaseaduslikuks, või loeti vara võõrandatuks ebaseadusliku otsuse või ametiisiku omavoli tõttu, või peeti silmas, et võõrandamine on õigusvastane ORAS § 6 lg 2 tunnustel. Kuna apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, mille tõttu loeti võõrandamine õigusvastaseks, siis on rikutud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõuet, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kolleegium ei nõustu kostja - Eesti Vabariigi - kassatsioonkaebuse vastuses esitatud väitega, nagu oleksid nimetatud määrus ja korraldus kehtetuks tunnistatud EV Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse punktiga 1. EV Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsus puudutab selliste aktide kehtetuks tunnistamist, millega ettevõtted, asutused ja organisatsioonid anti üle NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvusse, haldusse või juhtimisele. Käesoleval juhul ei antud määrusega ega korraldusega üle mitte ettevõtet, vaid teatud vara. Asja uuel arutamisel tuleb apellatsioonikohtul kõigepealt vastata küsimusele, kas vaidlusalune vara on omandireformi aluste seaduse mõttes õigusvastaselt võõrandatud või mitte, ja oma seisukohta
põhjendada.
10.Kui tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga, siis tuleb ringkonnakohtul AÕS RaKS § 2 lg 2 ja TsMS § 217 p 1 alusel asjas menetlus lõpetada, sest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine toimub AÕS RakS § 2 lg 2 kohaselt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, st halduskorras.
11.Kui tegemist pole õigusvastaselt võõrandatud varaga, või on hageja selle pärast õigusvastast võõrandamist taas omandanud, siis kuulub end omanikuks pidava isiku hagi asja väljanõudmiseks läbivaatamisele maa- või linnakohtus asjaõigusseaduse alusel, sest AÕS RakS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates 1993. aasta 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast. Kui AÕS § 83 lg 1 alusel hageja omand vaidlustatakse, siis tuleb vastavaid väiteid kontrollida, lähtudes väidetava omandi tekkimise aja õigusaktidest. Sel juhul peab ringkonnakohus muu hulgas tuvastama ka selle, kas hooned, mis kuulusid Kinnisvara Kasutamise ja Tööstuse AS-le "Ühisvara", on nimetatud aktsiaseltsi aktsiate üleminekuga ja bilansilise vara üleminekuga Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse (ETK) bilanssi läinud üle ka tema omandisse ja seejärel lõpuks AS ETK Majade omandisse.
12.Oma järelduse, et EV Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuse alusel muutus vaidlusalune vara Eesti riigi omandiks, on kohtud rajanud eeldusele, et 1946. a toimus selle vara õigusvastane võõrandamine ja hageja ei ole seda vara hiljem omandanud. Kolleegium nõustub selle järeldusega ja märgib lisaks, et ka siis, kui 1946. a toimus vara võõrandamine, mis ei ole õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 järgi ja hageja ei ole hiljem selle vara omanikuks saanud, oleks tegemist Eesti riigile kuuluva varaga. Kolleegium ei jaga kassaatori arusaama, et EV Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuses sai sõna "haldus" tähendada vaid operatiivset haldamist kehtinud TsK § 97 mõttes, kuna teistsugust halduse mõistet kehtinud õigus ei sisaldanud. Ülemnõukogu nimetatud otsust ei võetud vastu nõukogude tsiviilõiguse edasiarendamiseks. See ülemnõukogu otsus oli üheks otsuseks Eesti riikluse taastamise ja omandisuhete ümberkorraldamise protsessis, kus otsustuste ulatus, õiguslik sisu ja vorm sõltusid hetkevõimalustest. EV Ülemnõukogu
23.jaanuari 1992. a otsust on käsitletud asjades nr III-4/A-10/94 (RT I 1995, 2/3, 34), 3-2/1-59/94 ja 3-2-1-29-98 (RT III 1998, 18, 184) tehtud Riigikohtu lahendites. A. Kull, H. Jõks, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.