lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-128-02

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 05.11.2002

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-128-02
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
05.11.2002
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1243
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-128-02 Otsuse kuupäev Tartu, 5. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi AS Tallinna Meretehas hagi Kauri Rattuse vastu 352 439 krooni väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/741/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kauri Rattuse kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 21. oktoober 2002. a Istungil osalenud isikud Hageja esindajad vandeadvokaadid A. Aavik ja I. Jürgen, kostja esindaja vandeadvokaat M. Arm Resolutsioon

1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. mai 2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Välja mõista Kauri Rattuselt kohtukuluna AS Tallinna Meretehas kasuks 6000 (kuus tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tallinna Linnakohtu 2. detsembri 1998. a otsusega kuulutati välja AS Tallinna Meretehas pankrot ja pankrotihalduriks määrati Kauri Rattus. Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2000. a määrusega lõpetati pankrotimenetlus raugemise tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 2001. a määrusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu määrus. Pankrotimenetlus lõpetati Tallinna Linnakohtu 3. mai 2001. a määrusega seoses kompromissi kinnitamisega. Sama määrusega vabastati kostja halduri kohustustest ja tema tasuks kinnitati 100 000 krooni. 20. juunil 2001. a esitatud hagis väitis hageja, et pankrotimenetluse käigus maksti kostjale tasu 491 582 krooni, millelt oli kinni peetud tulumaks 139 143 krooni. Seega maksti välja 352 439 krooni. Koos kompromissettepaneku kinnitamisega määratud halduritasuga (100 000 krooni) on kostja halduritasu 591 582 krooni. Kohus määras kostjale halduritasuks 100 000 krooni, 352 439 krooni on välja makstud toimkonna otsuse alusel. Kuna haldurile tasu määramine kuulub kohtu kompetentsi, siis on kostja 352 439 krooni saanud alusetult ja see tuleb hagejale tagastada TsK § 477 lg 1 alusel. Kui kohus peaks leidma, et tegemist ei ole vara alusetu omandamisega, siis palus hageja alternatiivselt nimetatud summa välja mõista TsK § 162 alusel, kuna kostja on rikkunud 7. juunil 1999. a tehtud avaldusega endale võetud kohustusi. Kostja ei tunnistanud hagi, leides, et halduritasu on määratud juba jõustunud kohtulahendiga ja käesoleva hagiavaldusega soovitakse muuta jõustunud Tallinna Linnakohtu 3. mai 2001. a kompromissi kinnitamise määrust. Kompromissi kinnitamise määruses mõisteti võlgnikult hageja kasuks välja maksmata halduritasu, kuid tulenevalt määruse motiveerivast osast on kinnitatud ka eelnevalt väljamakstud tasu. Kostja taotles asjas menetluse lõpetamist. Kõik väljamaksed hageja pankrotimenetluses on toimunud kohtu järelevalve all.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
2.Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 2002. a otsusega jäeti hagiavaldus rahuldamata. Kohus leidis, et Tallinna Linnakohtu 3. mai 2001. a määrusest on üheselt näha, et halduritasu väljamõistmisel võttis kohus aluseks pankrotitoimkonna poolt 22. veebruaril 1999. a kinnitatud tasu määra 25 000 krooni

kuus, mille saamine ei olnud põhjendatud ajavahemiku eest, mil pankrotimenetlus oli raugemise tõttu lõppenud. Ajal kui pankrotimenetluses oli kaks haldurit, on kohus jaganud toimkonna poolt määratud halduritasu pooleks, arvestades kostja tasuks 12 500 krooni kuus. 3. mai 2001. a määruses oli kostjale välja mõistetud pankrotimenetluse lõppemise ajaks väljamaksmata halduritasu. Kuna linnakohus oli kompromissi kinnitamisel aluseks võtnud toimkonna poolt määratud halduritasu, siis leidis kohus, et 3. mai 2001. a määrusega on Tallinna Linnakohus kinnitanud ka 352 439 krooni maksmise esialgse tasuna. Hageja oleks saanud määratud halduritasu vaidlustada pankrotimenetluses, kuid seda ta ei teinud. Järelikult ei ole kostja omandanud talle välja makstud 352 439 krooni suurust halduritasu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3.Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ning mõisteti kostjalt hagejale välja 352 439 krooni. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on pankrotiseaduse §-le 99 tuginedes valesti hinnanud Tallinna Linnakohtu 3. mai 2001. a määruse sisu halduritasu määramise kohta. Pankrotiseaduse § 99 lg 3 kohaselt võib kohus halduri taotlusel pärast pankrotitoimkonna ärakuulamist määrata haldurile esialgse tasu, mis tasaarvestatakse pankrotimenetluse lõppemisel haldurile määratud tasuga. Seaduses on seega üheselt sätestatud, et halduri esialgse tasu määramine kuulub kohtu pädevusse. Eraldi kohtumäärust ei ole esialgse tasu määramise kohta tehtud. Linnakohtu 3. mai 2001. a määruses on sõnaselgelt välja mõistetud halduritasu 100 000 krooni. See, et arvestuse aluseks on võetud toimkonna otsus esialgse tasu määramise kohta, ei muuda esialgset tasu kohtu poolt määratuks. Pankrotiseaduse § 99 sätestab nõude, et halduri tasu määratakse kohtu poolt ja juhul, kui kohus haldurile tasu määranud ei ole, aga tasu on ikkagi haldurile välja makstud, siis on väljamaksmine toimunud seadusliku aluseta. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on õigesti tuvastanud, et hageja poolt alternatiivselt välja toodud hagi alus - kostja 7. juuni 1999. a avalduse alusel tekkinud kohustus - ei anna alust hagi rahuldamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4.Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Tallinna Linnakohtu otsus. Kostja leidis, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud pankrotiseaduse § 99. Ringkonnakohus on segamini ajanud mõisted "haldurile esialgse tasu määramine", "pankrotimenetluses haldurile välja makstud summad" ja "pankrotimenetluse lõppemisel haldurile määratud tasu". Linnakohtu 3. mai 2001. a määruses on haldurile võlgu olevate summade osas lähtutud võlausaldajate üldkoosoleku poolt määratud tasu suurusest. Ringkonnakohus on ise tuvastanud, et hageja tegutses AS Tallinna Meretehas pankrotihaldurina 2. detsembrist 1998. a kuni
3.maini 2001. a. Ringkonnakohus ei saanud tuvastada, et hageja tegutses pankrotihaldurina 7 kuud. 3. mai 2001. a määrusest tuleneb üheselt, et 7 kuu osas oli väljamakse halduritasu suhtes tegemata. Kompromissi kinnitamise määrusega 3. maist 2001. a lahendas linnakohus halduritasu võlausaldajate poolt aktsepteeritud suuruses selles osas, mida veel välja makstud ei ole. Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus läheb vastuollu järgmiste materiaalõiguse normidega pankrotiseaduse § 92 p 4, § 97 lg-d 7, 9-10 ja § 108 lg 2 p 1. Nimetatud normidest tuleneb, et

kompromissi kinnitamise määruse jõustumise järgselt ei ole võimalik pankrotimenetluse kulusid, sh pankrotihalduri töötasu, vaidlustada. Kostja leidis, et ringkonnakohus on rikkunud ka protsessiõigusnorme. TsMS § 94 lg 2 kohaselt ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seda asjaolu ei saa vaidlustada ka asjast osa võtnud kolmas isik.

5.Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
6.Riigikohtu istungil jäi kassaator esitatud kassatsioonkaebuse juurde ning palus selle rahuldada. Vastustaja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Vastustaja esitas taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulu õigusabi eest 7965 krooni saamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.
8.Pankrotihalduri tasu kinnitamine on pankrotihalduri tegevuse üle kohtuliku järelevalve teostamise vahend pankrotiseaduse § 24 p 3 mõttes. Seetõttu peab kohus kinnitama kõik pankrotimenetluses pankrotihaldurile tehtavad väljamaksed. Pankrotiseaduse § 99 lg-d 1, 3 ja 5 sätestavad üheselt, et pankrotihalduri tasu määrab vaid kohus. Käesolevas asjas on linnakohus määranud pankrotihalduri tasu suuruseks 3. mai 2001. a määruse resolutiivosa kohaselt 100 000 krooni. Linnakohtu määrusest ei tulene, et kohus oleks lisaks nimetatud summale määranud pankrotihalduri tasuks ka pankrotitoimkonna otsuse alusel välja makstud 352 439 krooni või lugenud sellise summa väljamaksmise pankrotihaldurile põhjendatuks tagantjärele. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et pankrotihaldur oleks kohtult taotlenud pankrotitoimkonna määratud tasu kinnitamist.
9.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et juhul, kui tasu ei ole määranud kohus, on see välja makstud seadusliku aluseta ja tuleb TsK § 477 lg 1 alusel tagastada. Kolleegium märgib, et pankrotiseadus ega tsiviilõiguse üldised põhimõtted ei välista pankrotihalduri vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamist ka pärast tema ametist vabastamist. Pankrotihalduri tekitatud kahju hüvitamise nõudeks on PankrS § 34 lg-tes 3 ja 5 see võimalus selgelt sätestatud.
10.Kolleegium leiab, et ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt soovib hageja kord juba tuvastatud asjaolude uuesti tuvastamist. Hageja ei taotle määrusega välja mõistetud halduri tasu 100 000 krooni muutmist, ta on väljamõistetud tasu haldurile maksnud. 352 439 krooni väljamaksmist ei ole 3. mai 2001. a määruses tuvastatud, rääkimata selles summas tasu määramisest haldurile.
11.Kolleegium leiab, et TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud välja mõista Kauri Rattuselt AS Tallinna Meretehas kasuks kassatsiooniastmes kantud kohtukulu summas 6000 krooni. V. Kõve, H. Jõks, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.