XX (pankrotis) pankrotihalduri Ene Ahase hagiavaldus CC vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.03.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik CC apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind
4365,42 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (pankrotis) pankrotihaldur Ene Ahas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja: CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Maria Pihlak
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 20.03.2019 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta CC kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. 1(9)
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Ene Ahas (hageja) esitas 09.02.2018 Harju Maakohtule hagi CC (kostja) vastu 3506,83 euro ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt lõpetati Harju Maakohtu 16.12.2015 määrusega võlgniku pankrotimenetlus lõpparuande kinnitamisega ja ühtlasi jättis kohus osad pankrotimenetluse kulud kinnitamata ning kohustas endist pankrotihaldurit CC tagastama pankrotivarasse põhjendamatud kulud summas 3506,83 eurot. Nimetatud nõude täitmiseks jäeti pankrotihaldur Ene Ahas pankrotihalduri ülesandeid edasi täitma. Kohtulahend jõustus 20.01.2016. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei tagastanud kostja kohtu poolt kinnitamata jäetud ja kostjale pankrotivara arvelt väljamakstud kulusid pankrotivarasse. Hageja taotles täitemenetluses kohustuse täitmist, kuid kohtutäitur Elin Vilippus keeldus menetluse alustamisest põhjendusel, et kohtulahendi resolutsiooni sõnastus ei võimalda kohtulahendit täita, s.o kohus ei ole otsustanud kinnitamata jäetud kulude väljamõistmist kostjalt.
3.Hageja esitas 15.09.2017 Harju Maakohtule taotluse Harju Maakohtu 16.12.2015 määruse tsiviilasjas nr 2-05-20095 täpsustamiseks, kuid kohus jättis 02.10.2017 määrusega taotluse rahuldamata. Kohus selgitas, et juhul kui kostja ei tagasta kohtumäärusega kinnitamata jäetud kulusid, siis on halduril võimalik esitada hagi.
4.Hageja on seisukohal, et tsiviilasjas nr 2-05-20095 määruse jõustumisest tekkis kostjal võlasuhe, mille kohaselt on kostjal kohustus hüvitada kohtu poolt kinnitamata jäetud pankrotimenetluse kulud. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
6.Kostjale on selgusetu, millise õigussuhte alusel on nõue esitatud. Hageja seisukoht, et Harju Maakohtu 16.12.2015 määruse jõustumisest tekkis kostjal võlasuhe, mille kohaselt lasus kostjal kohustus hüvitada kohtu poolt kinnitamata jäetud pankrotimenetluse kulud, ei ole seadusega kooskõlas ning vastav järeldus, et õigussuhe tekkis kohtulahendi alusel, ei vasta tõele. Seadusega on kohtule antud õigus otsustada pankrotimenetluses menetluskulude kinnitamise üle (pankrotiseaduse (PankrS) § 66 lg 1). Seadus võimaldab põhjendamatute kulutuste mahaarvamist halduri tasust (PankrS § 65 lg 8). Kostjale ei ole halduri tasu määratud. Seadus ei võimalda lõpparuande kinnitamise määrusega kohustada pankrotihaldurit mingeid summasid pankrotipessa tagastama. 16.12.2015 kohtumäärus ei ole täidetav, kuna sellest ei tulene nõuet kostja vastu.
7.Juhul, kui kohus tuvastab, et poolte vahel on õigussuhe, kas siis seadusest (pankrotihalduri vastutus) või alusetust rikastumisest tulenevalt, siis esitab kostja sellele aegumise vastuväite. PankrS § 63 lg 2 kohaselt on halduri kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat päevast, mil kannatanu sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest, kuid mitte üle kolme aasta halduri vabastamisest. Kostja vabastati võlgniku pankrotihalduri kohustustest 2(9)
Harju Maakohtu 28.03.2012 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-05-20095. Seega kostja vastu esitatud nõue on aegunud, kuna hagi esitamise ajaks on kostja vabastamisest möödas üle 6 aasta.
8.Alternatiivselt, kui hagi alus on kvalifitseeritav alusetu rikastumisena, siis ka sel juhul on haginõue aegunud (TsÜS § 151 lg 1). Kostja hinnangul sai hageja teada või pidi teada saama alusetu rikastumise aluseks olevatest asjaoludest Harju Maakohtu 28.03.2012 kohtumääruse tegemise ajast, mil kostja vabastati võlgniku pankrotihalduri kohustustest.
9.Lisaks eelnevale ei saaks hageja tõendada alusetut rikastumist kostja poolt, kuna kostjale kui võlgniku endisele pankrotihaldurile ei ole halduri tasu välja mõistetud ning vastavad vaidlusalused kulutused on tehtud seoses võlgniku pankrotimenetlusega võlausaldajate üldkoosoleku poolt kinnitatud ulatuses, mistõttu ei ole võimalik järeldada kostjapoolset rikastumist. Maakohtu otsus
10.Maakohus rahuldas 20.03.2019 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja XX (pankrotis) pankrotivara kasuks põhivõlgnevuse 3506,93 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 887,81 eurot ja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lause sätestatud määras alates 20.03.2019 kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
11.Hageja ja kostja vahel on seaduse alusel tekkinud võlasuhe, mis tekkis kohtu poolt kostja määramisega võlgniku pankrotihalduriks. Tulenevalt PankrS § 61 lg 1 esimesest lausest koostoimes PankrS § 36 lg-ga 1 vastutab pankrotihaldur on kutsetegevusega seotud kohustusi täites pankrotiseaduse alusel. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et pankrotiseadus ei võimalda lõpparuande kinnitamise määrusega kohustada pankrotihaldurit mingeid summasid pankrotipessa tagastama. PankrS § 66 lg 3 sätestab, et menetluse jooksul tekkinud kulutused võib haldur pankrotitoimkonna nõusolekul katta jooksvalt pankrotivara arvelt. Jaotusettepaneku ja pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kontrollib kohus halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike kulutuste suuruse. Kohtu kontrollikohustust kulutuste üle ei piira see, kui pankrotimenetluse kestel on võlausaldajad (nii üldkoosoleku kui toimkonna kaudu) kiitnud kulutused heaks. Eeltoodust tulenevalt on pankrotimenetluse kulude kinnitamine pankrotihalduri tegevuse üle kohtuliku järelevalve teostamise vahend. PankrS § 66 lg 3, § 69 lg 1 ning PankrS § 66 lg 3 sätestab üheselt, et pankrotimenetluse kulud kinnitab üksnes kohus. Seega juhul, kui kohus jätab halduri tehtud pankrotimenetluse kulud kinnitamata, siis on kohtul PankrS-st tulevalt pädevus lõpparuande kinnitamisega kinnitamata jäänud kulud pankrotipessa tagasi nõuda. Käesoleval juhul on probleemiks asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-05-20095 on Harju Maakohtu 16.12.2015 määruse resolutsiooni p 6 sõnastanud selliselt, et sõnastus ei võimalda kohtulahendit täita, kuna kohus ei otsustanud kinnitamata jäänud kulude väljamõistmist kostjalt.
12.Riigikohus on 05.11.2002 tsiviilasjas nr 3-2-1-128-02 (maakohtu lahendis ekslikult 3-2-1-128-03) tehtud otsuse p-s 9 märkinud, et juhul, kui tasu ei ole määranud kohus, on see välja makstud õigusliku aluseta ja tuleb TsK § 477 lg 1 aluselt tagastada. 3(9)
Kolleegium märkis, et pankrotiseadus ega tsiviilõiguse üldised põhimõtted ei välista pankrotihalduri vastutust alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ka pärast tema vabastamist. Eelnimetatud põhimõtted on kohaldatavad ka pankrotihalduri poolt endale välja makstud pankrotimenetluse kulude suhtes käesoleval ajal kehtiva PankrS ja VÕS alusel.
13.Kostja, olles võlgniku pankrotihaldur, tegi endale väljamakseid pankrotivara arvelt pankrotimenetluse kulude katteks summas 4233,51 eurot, võttes aluseks võlausaldajate üldkoosoleku 21.05.2017 otsuse. Harju Maakohtu 16.12.2015 määrusega ei kinnitanud kohus kostja tehtud väljamakseid pankrotimenetluse kulude katteks summas 3406,83 eurot. Kuna kohus eelnimetatud pankrotimenetluse kulusid ei kinnitanud, siis on need kostjale välja makstud seadusliku aluseta ja tuleb kostja poolt pankrotivara hulka alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. Asjaolu, et võlausaldajate üldkoosolek otsustas 21.05.2007 kostja igakuisteks kulutusteks määrata 1500 krooni, ei vabasta kohut PankrS § 66 lg 3 sätestatud kulude põhjendatuse hindamisest ja kohus jõudis 16.12.2015 määruses seisukohale, et tegemist ei ole vajalike ja põhjendatud kuludega.
14.TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et nõude aegumine algas halduri kohustustest vabastamisest, s.o Harju Maakohtu 28.03.2012 kohtumääruse tegemise ajast, sest käesoleval juhul ei ole kohus otsustanud halduri kohustustest vabastamisel halduri poolt tehtud pankrotimenetluse kulude (pankrotimenetluse kulud, massikohustused) kinnitamise üle ega pidanudki seda tegema PankrS kohaselt. Tuleb arvestada pankrotimenetluse eripära, et kohus kinnitab pankrotimenetluse kulud pankrotimenetluse lõppemisel ning kuna käesoleval juhul ei olnud kohus varem võtnud seisukohta kostja tehtud pankrotimenetluse kulude põhjendatuse ja seaduslikkuse osas, siis hagejal puudus võimalus kostja vastu nõuete esitamiseks enne pankrotimenetluse lõppemist. Kostjal puudus seadusest tulenevalt alus eeldada, et tema kui halduri vabastamisega saab lugeda, et kohtul on võimalik kohustada teda kinnitamata jäetud kulusid tagastama 3 aasta jooksul arvates halduri vabastamisest, kui PankrS § 66 lg-st 3 tuleneb üheselt, et kulude kinnitamise otsustab kohus alles pankrotimenetluse lõpetamisel.
15.Asjaolu, kas halduri tasu mõisteti välja või mitte, ei ole antud asjas määrav. Tasu ja kulud on eraldiseisvad ja tasu määramine ning kulude kinnitamine on eraldiseisvalt menetletavad. Tasu väljamõistmise aluseks on halduri enda poolt vastava taotluse esitamine. Vaidlust ei olnud selle üle, et kostja ei ole kunagi halduri tasu taotlust kohtule esitanud ja seetõttu ei saanud kohus kostjale halduri tasu välja maksta ja mh alusetult tehtud kulusid halduri tasuga tasaarvestada.
16.Hageja nõue on suunatud kohtu poolt pankrotimenetluse lõppemisel kinnitamata jäetud kulude tagasi nõudmiseks, milline nõue tekkis vastavalt tsiviilasjas nr 2-05-20095 16.12.2015 määrusega pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisest, mille kohaselt jättis kohus kinnitamata kostja poolt tehtud pankrotimenetluse kulud. Eeltoodust tulenevalt algas hageja nõude aegumistähtaeg pankrotimenetlust lõpetava ja pankrotimenetluse kulude kinnitamise kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest 20.01.2016 ja kuna hagi on kohtule esitatud 09.02.2018, siis ei ole hagi aegunud. 4(9)
17.Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja nõude aluseks võiks olla PankrS 63 lg-d 1 ja 2, mille alusel on hageja nõue kostja vastu aegunud. Pankrotihalduri tehtud kulude kinnitamata jätmine ei tähenda, et kohus loeb, et haldur on oma kohustusi rikkunud. Pankrotihalduri tehtud pankrotimenetluse kulude kinnitamata jätmise eelduseks ei ole halduri poolt kohustuste rikkumine. Hageja nõue ei ole esitatud kostja poolt oma kohustuse rikkumisega süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks, mille puhul on kehtestatud PankrS § 63 lg 2 kohaselt 3-aastane aegumistähtaeg arvates halduri kohustustest vabastamisest. Seega ei kohaldu hageja poolt kostja vastu esitatud nõudele PankrS § 63 lg 2 sätestatud hagi aegumistähtaeg.
18.Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 3406,83 eurot.
19.Viivise nõude osas nõustus maakohus hagejaga, et kuivõrd Harju Maakohtu 15.12.2015 määrus jõustus 20.01.2016, siis muutus kostja kohustus tagastada võlgniku pankrotivara hulka kostja tehtud põhjendamatud pankrotimenetluse kulud summas 3506,93 eurot sissenõutavaks 20.01.2016. Kohtuotsuse tegemise seisuga on VÕS § 113 lg 1 järgne viivis 887,81 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest kuulub põhivõlalt väljamõistmisele viivis TsMS § 367 järgi. Apellatsioonkaebus
20.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
21.Maakohus rikkus TsMS § 436 lg 4. Hageja nõudis hagis kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1 alusel. Kostja hinnangul võiks pankrotihalduri vastutuse aluseks erisättena olla PankrS § 63 lg 1 (süüline kahju tekitamine). Maakohus kvalifitseeris pooltele üllatuslikult nõudenormi aluseks VÕS § 1028 lg 1 (alusetu rikastumine). Maakohus ei täitnud enda selgitamiskohustust ega võimaldanud pooltel esitada seisukohti seoses nõude kvalifitseerimisega alusetuks rikastumiseks.
22.Kostja juhtis 17.08.2018 vastuses hagile tähelepanu sellele, et hageja ei kvalifitseerinud nõude alusnormi. Maakohus ei palunud pooltel esitada seisukohta küsimuses, kas pooltevahelisele õigussuhtele võiksid kohalduda alusetu rikastumise sätted.
23.Kohus tugines üllatuslikult Riigikohtu 2002 tehtud otsusele tsiviilasjas 3-2-1-128-02 ja leidis, et kui pankrotihalduri tasu ei ole määranud kohus, siis on see makstud välja õigusliku aluseta ja tuleb nõuda tagasi alusetu rikastumise sätetele tuginedes. Maakohus laiendas Riigikohtu tõlgendust pankrotihalduri tasu väljamõistmise osas ka pankrotihalduri poolt kantud kulude väljamõistmisele. Maakohus kohaldas ekslikult Riigikohtu 2002 praktikat aastal 2019, sest Riigikohtu hilisem praktika on täpsustanud pankrotihalduri kulutustega seonduvat nõudeõigust.
24.Riigikohtu praktika alusel tuleb pankrotihalduri tehtud põhjendamatud kulutused lugeda süüliselt tekitatud kahjuks. Kui kohus jõuab järeldusele, et kostja tegi väljamaksed ilma võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekuta või pankrotitoimkonna nõusolekuta, siis tuleb hagi lahendada PankrS § 63 lg 1 alusel. Hageja ei ole väitnud ega maakohus leidnud, et võlausaldajate üldkoosoleku 21.05.2007 otsus oli tühine. Kuna kostja teostas pankrotimenetluses kantud kulutuste igakuised väljamaksed võlausaldajate 5(9)
üldkoosoleku otsuse alusel, oli väljamaksete tegemiseks olemas õiguslik alus, mis välistab VÕS § 1028 lg 1 kohaldumise. Kulude põhjendamatuks lugemine kohtu poolt ei tähenda, et haldur oleks enda kohustusi rikkunud. Juhul kui õiguslikul alusel tehtud väljamaksed hiljem lugeda põhjendamatuks, siis ei tähenda see õigusliku aluse enese äralangemist. Põhjendamatud kulud tuleb lugeda kahjuks, mis pankrotihaldurilt välja mõistetakse ja mille osas tekib halduril tagasinõue võlausaldajate üldkoosoleku vastu PankrS § 65 lg 8 alusel. Maakohus ei ole nimetatud sätet kohaldanud ja selle võimalikku kohaldumist pooltega arutanud.
25.Kostja hinnangul on nõue aegunud. Maakohus kohaldas aegumise küsimuses ebaõigesti TsÜS § 151 lg 1. Pankrotiseadus on eriseadus pankrotihalduri tegevust puudutavates küsimustes ja PankrS § 63 lg 2 on mõeldud spetsiaalselt halduri vastutusest vabanemiseks pärast 3 aasta möödumist tagamaks õigusselgus küsimustes, kas ja milliste nõuetega haldur peab arvestama pärast tema vabastamist. Kostja vabastati pankrotihalduri kohustustest 28.03.2012, aga hagi esitati 09.02.2018. PankrS § 63 lg 2 järgi tulnuks hagi esitada hiljemalt 29.03.2015. Kuna seadus sätestab pankrotihalduri vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele absoluutse piirangu kolm aastat pärast halduri vabastamist, siis puudub vajadus eraldi analüüsida, millal vastustaja kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest teada sai.
26.Hagi on aegunud ka juhul, kui õigussuhe kvalifitseerida alusetuks rikastumiseks. TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama alusetu rikastumise aluseks olevatest asjaoludest. Need asjaolud, mis tuleb lugeda alusetu rikastumise nõude aluseks, on kostja tehtud ülekanded pankrotimenetluses kantud kulude katteks kokku 3506,83 eurot. Ülekanded teostati perioodil mai 2006 – november 2008. Hageja pidi saama ülekannetest teadlikuks hiljemalt 28.03.2012, kui ta nimetati pankrotihalduriks ja kostja sellest ametist vabastati. PankrS § 63 lg 2, TsÜS § 151 lg 1 ega kohtupraktika ei näe aegumisele ette erikorda, juhuks kui koos pankrotihalduri vabastamisega ei kinnitata pankrotimenetluse kulusid. Seega ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et hagejal puudus võimalus kostja vastu nõuet esitada enne pankrotimenetluse lõppemist.
27.Asjaolu, et hageja oli palunud kohtul pankrotimenetluse toimumise ajal võtta seisukoht kostja tasu ja kulude osas, kinnitab, et hageja oli kostja tehtud makseid iseseisvalt analüüsinud. Alusetul rikastumisel, kahju hüvitamisel või muul alusel nõude esitamise aegumise risk lasus hagejal.
28.Maakohus ei selgitanud, millised faktilised asjaolud seoses kostja tehtud ülekannetega olid sellised, mida hageja varem ei teadnud. Küsimus, kas kulutused olid põhjendatud või mitte, on väärtushinnangu andmine, mitte fakti tuvastamine. Aegumine on seotud aga faktipõhiste asjaolude tuvastamisega. Vastustaja seisukoht
29.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub 6(9)
(TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6).
31.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et kostja maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
32.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, mis on nõude õiguslik alus ja kas hageja nõue on aegunud. Lisaks sellele, et kostja ei nõustu nõude kvalifitseerimisega alusetuks rikastumiseks, heidab kostja maakohtule ette ka TsMS § 436 lg 4 rikkumist, leides, et maakohus kohaldas asja lahendamisel VÕS § 1028 lg 1 pooltele üllatuslikult, võimaldamata pooltel esitada seisukohti seoses nõude kvalifitseerimisega.
33.TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel nõudest lähtudes. Kohus ei ole seotud hageja esitatud materiaalõigusliku nõude alusega. Tegemist on nõude õigusliku põhjendamisega, mis ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi kohtule siduv. Kohus peab nõude lahendamisel kaaluma kõiki võimalikke materiaalõiguse norme, mis hagi eset ja esitatud asjaolusid arvestades võivad kohaldatavad olla. Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang TsMS § 436 lg 4 järgi tulla pooltele üllatuslikult, mistõttu kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil selle kohta arvamust avaldada. Selgitamiskohustuse üheks peamiseks eesmärgiks on, et kohtuotsus ei oleks pooltele üllatuslik.
34.Maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses ja toimikust nähtuvalt enne otsuse tegemist ei selgitanud kohus pooltele võimalikke materiaalõiguse norme, mille kohaldamist asja lahendamisel kaalus. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna eeltoodu alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud etteheitele, et kostja on hageja nõude lahendamist alusetut rikastumist reguleerivate normide järgi pidanud võimalikuks 17.08.2018 esitatud vastuses, milles ta esitab vastuväited nõudele ka juhuks, kui kohus peaks kvalifitseerima nõude alusetu rikastumisena (tl 46 pöördel). Seega on kostjale olnud selge, et kohus võib lahendada esitatud nõude ka VÕS § 1028 lg 1 alusel, mistõttu ei olnud tegemist üllatusliku materiaalõiguse kohaldamisega. Lisaks oli kostjal võimalus esitada oma seisukohad ja vajadusel tõendid ka apellatsioonkaebuses.
35.Kostja on otsust vaidlustades apellatsioonkaebuses valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti, mis tuginevad endiselt ekslikule eeldusele, et kuna kostja tegi pankrotimenetluses kantud kulutuste igakuised väljamaksed võlausaldajate üldkoosoleku alusel, siis oli väljamaksete tegemiseks olemas õiguslik alus, mis välistab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise.
36.Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, mille kohaselt hageja pankrotivara arvelt kostjale väljamakstud pankrotimenetluse kulude kohtu poolt kinnitamata 7(9)
jätmisega on tuvastatud, et tegemist ei ole vajalike ja põhjendatud kuludega ning kostja on alusetult rikastunud võlgniku arvel ning hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 1028 lg 1 alusel 3406,83 euro tagastamist võlgniku pankrotivarasse. Maakohus järeldas õigesti, et asjaolu, et võlausaldajate üldkoosolek otsustas 21.05.2007 kostja igakuisteks kulutusteks määrata 1500 krooni, ei vabasta kohut lõpparuande kinnitamisel PankrS § 66 lg 3 sätestatud kulude põhjendatuse hindamisest ja käesoleva juhul jõudis kohus 16.12.2015 määruses seisukohale, et tegemist ei olnud vajalike ja põhjendatud kuludega ning kostjal tuleb tagastada talle põhjendamatult väljamakstud summa võlgniku pankroivarasse.
37.Kostja heidab maakohtule ette ka PankrS § 65 lg 8 kohaldamata jätmist, mille kohaselt, kui kohus lõpparuande kinnitamisel leiab, et haldur on oma ülesannete täitmiseks teinud pankrotivara arvel põhjendamatuid kulutusi, arvab kohus halduri tasust maha kulutused, mis ei olnud vajalikud. Sama sätte teine lause näeb ette, et kui halduril oli põhjendamatute kulutuste tegemiseks pankrotitoimkonna nõusolek, on halduril regressiõigus pankrotitoimkonna liikmete vastu, kes hääletasid kulutuste tegemiseks nõusoleku andmise poolt. PankrS § 65 lg 8 esimene lause kuulub kohaldamisele pankrotimenetluses lõpparuande kinnitamisel haldurile tasu määramisel. Kostjale võlgniku pankrotimenetluse lõpetamisel tasu ei määratud. Kuna võlgniku pankrotimenetluse lõpetamisel lõpparuande kinnitamisega tuvastati kostja poolt põhjendamatute kulutuste tegemine, siis ei pidanud ega saanud maakohus käesoleva vaidluse lahendamisel viidatud sätet kohaldada ja veelkord hinnata kulude põhjendatust. Kuigi kostja seda selgesõnaliselt ei väljenda, aga ringkonnakohus loeb apellatsioonkaebuse etteheitest välja seda, et kostja hinnangul tuleks hagejal esitada nõue pankrotitoimkonna liikmete vastu, kes hääletasid nõusoleku andmise poolt. PankrS § 65 lg 8 teisest lausest tulenev halduri regressiõigus pankrotitoimkonna liikmete vastu on ringkonnakohtu hinnangul halduril, kellele on põhjendamatud kulud välja makstud ja hiljem tagasi nõutud või tasu vähendatud. Seega käesoleval juhul ei saa viidatud regressinõuet pankrotitoimkonna liikmete vastu esitada mitte hageja vaid kostja.
38.Nõude aegumise küsimuses jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, et käesolevas asjas kohaldub TsÜS § 151 lg 1, mitte PankrS § 63 lg 2, kuivõrd tegemist ei ole kostja poolt oma kohustuse rikkumisega süüliselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Vastupidiselt apellatsioonikaebuses toodud käsitlusele, milles kostja peab aegumistähtaja kulgemise alguseks hageja pankrotihalduriks nimetamise ja kostja sellest ametist vabastamise kuupäeva, leiab ringkonnakohus, et hageja sai teada alusetu rikastumise aluseks olevatest asjaoludest ja tema nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks alles siis, kui jõustus maakohtu 16.12.2015 määrus, millega kohus jättis kinnitamata kostja poolt tehtud pankrotimenetluse kulud. Enne nimetatud kuupäeva ei saanud hageja teada, kas kostjale olid kulude hüvitamiseks pankrotivarast summad välja makstud alusetult või mitte. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et hageja nõude aegumistähtaeg algas pankrotimenetlust lõpetava ja pankrotimenetluse kulude kinnitamise kohta tehtud kohtumääruse jõustumisest 20.01.2016. Kuna hagi on kohtule esitatud 09.02.2018, siis ei ole hagi aegunud.
8(9)
39.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta menetluskulud apellatsiooniastmes kostja (apellandi) kanda. Menetluskulude rahaline suurus kuulub kindlaksmääramisele TsMS § 174 lg 4 järgi maakohtu poolt pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.