3-2-1-163-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. detsembril 2001. a Märt Altermanni hagi AS Kolumbus X vastu töölähetuse päevaraha, puhkusekompensatsiooni ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks ning AS Kolumbus X vastuhagi 18 272 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, H. Jõks ja J. Luik, vaatas kirjalikus menetluses 26. novembril 2001. a läbi AS Kolumbus X kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/597/2001. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Märt Altermann töötas alates 7. juunist 1994. a. AS-s Kolumbus X autojuhina. Hageja töötas töölepingu järgi Eesti-sisestel vedudel, tegelikult töötas ta väljaspool Eestit. Ajavahemikul
on päevaraha nõue osaliselt aegunud. Töölepingu punkti 6 järgi moodustub töötaja põhipalk tööandja tellimuste täitmisest laekuvatest tuludest ja on mitte väiksem kui 6% laekunud summast (ilma käibemaksuta). Hageja palgatingimused ei ole kooskõlas palgaseaduse (PaS) § 2 lõikega 2, kuna ei ole täpselt kindlaks määratud. Hagejaga kokkulepitud palgatingimus on tühine. Kostja seletuse kohaselt leppisid pooled suuliselt kokku, et alates 1. veebruarist 1997. a on hageja palk 1800 krooni. Hageja allkirjad palgalehtedel tõendavad, et ta on suuliselt kokkulepitud palga vastu võtnud. Hageja väitel on tööandja maksnud talle ka deklareerimata palka: palgalehtedel kajastatud 1800 krooni on avanss, tegelik palk maksti kassast 10. kuupäeval sularahas. Kohtule esitatud dokumentide alusel ei olnud võimalik üheselt kindlaks määrata hageja keskmist palka vastavalt 1. detsembril 1995. a. sõlmitud töölepingule. Hageja nõuded kasutamata puhkuse eest ning lõpparve kinnipidamise eest rahalise hüvituse saamiseks ei ole põhjendatud. Puhkusekompensatsiooni sai hageja kätte 10. juulil 1998. a. Ei ole tõendatud, et kassa väljamineku orderiga nr 60 oleks makstud hagejale juuni töötasu 10 448 krooni. Selline oletus on vastuolus asja materjalidega. Tööleping hagejaga lõpetati 7. augustil 1998. a. Hagejale maksti arvutusvea tõttu 3 479 krooni ettenähtust rohkem lõpparve summasid. PaS § 36 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtaegselt tagastamata avansse ja arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid, mida kostja ka tegi. Hageja lõpparvet kinni peetud ei ole. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata aegumise tõttu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Vastuhagi rahuldamata jätmise osas linnakohtu otsust ei vaidlustatud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse M. Altermanni hagi rahuldamata jätmise osas ning uue otsusega mõistis kostjalt välja lähetuskulud 5600 krooni, hüvitise kasutamata puhkuse eest 26 247 krooni ja hüvitise lõpparve kinnipidamise eest 6239 krooni, kokku 38 087 krooni. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja töötamine rahvusvahelistel vedudel on töölähetus TLS § 51 lg 1 mõttes. Töölepingu kohaselt oli hageja tööle võetud Eesti Vabariigi sisesteks vedudeks, kuid kostja lähetas ta tööülesannete täitmiseks väljapoole Eesti Vabariiki. Korra punktis 2 ületas Vabariigi Valitsus oma pädevust, kui kehtestas, et töölähetuseks ei loeta nende töötajate tööalaseid sõite, kellel töölepingust tulenevalt on alaline töö seotud ringsõitudega või liikuva iseloomuga. Kooskõlas PS §-ga 152 tuleb Vabariigi Valitsuse osundatud määrusega kinnitatud korra punkt 2 jätta vaidluse lahendamisel kohaldamata. Kuna nimetatud kord on Vabariigi Valitsuse
päeva) 5600 krooni päevaraha. Osaliselt põhjendatud on nõue kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise saamiseks. Hageja eitab hüvitise saamist ja kostja ei ole tõendanud hüvitise maksmist. Kostja väidetel maksis ta hagejale hüvitise kasutamata puhkuse 103 päeva eest välja 10. juulil 1998. a kassaorderiga nr 60 koos puhkuserahaga, mida hageja sai korralise puhkuse eest ajavahemikul 10. juulist kuni 23. juulini 1998. a. Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks 5. augustil 1998. a. Seega ei saanud kostja
Hageja ei ole Korra p 2 kohaldamata jätmist taotlenud. Ringkonnakohus rajas otsuse asjaolule, mida hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud, rikkudes sellega dispositiivsuse põhimõtet. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu tuvastatu kohaselt viibis hageja ajavahemikul 18. maist kuni
hinnangu linnakohtu poolt tuvastatule. Seisukohta, et kostja võlgneb hagejale hüvitise 103 kasutamata puhkusepäeva eest, on apellatsioonikohus piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud otsuse lehekülgedel 8 ja 9. Samuti on apellatsioonikohus tulenevalt esitatud tõenditest ning hageja rahaliste nõuete arvestusest piisava selgusega põhjendanud oma seisukohta kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise arvutamise aluseks võetava töötasu ja selle arvutamise metoodika osas. Samuti on põhjendatud lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmist ja selle arvutust. Kostja pole väitnud, et hageja oleks keeldunud lõpparve vastuvõtmisest. Kaalukaid põhjusi lõpparve kinnipidamiseks polnud. Ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks. Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. juuni 2001. a otsust muuta põhjenduste osas ja jätta sellest välja Vabariigi Valitsuse 22. märtsi 1996. a määrusega nr 89 kinnitatud "Töölähetuse hüvituste määrade ning nende maksmise tingimuste ja korra" punkti 2 põhiseadusega vastuolus olevaks lugemine. Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.