2-08-74056/28 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

vahe (täiendav puhkusekompensatsioon 1240.82 krooni, hüvitus töösuhte lõppemisel 1674 krooni, asutuse hüvitus töösuhte lõpetamisel 1674 krooni, mitteteatamise hüvitus 2616 krooni) ja lõpparve osalise maksmata jätmise eest hüvituse 14 252 krooni nõudes. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjon kohustas 30.09.2008 otsusega tööandjat maksma S. Heinmaale tulemuspalka RMK 2007. a tulemuste eest 8880 krooni, kasutamata puhkuse hüvitist 1240.82 krooni, hüvitust TLS § 90 lg 1 p 1 järgi 1674 krooni, täiendavat hüvitust struktuuriüksuse raamatupidamistoimingute õigeaegse ja korrektse lõpetamise eest 1674 krooni, hüvitust töölepingu lõpetamiseks TLS § 87 lg 1 järgi ettenähtud etteteatamistähtaja mittejärgimise eest 2616 krooni ja hüvitust lõpparve osalise kinnipidamise eest 14 252 krooni. Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) esitas 06.11.2008 kohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. S. Heinmaa esitas 27.01.2009 kohtule hagiavalduse, taotledes kostjalt tulemuspalga RMK 2007. a tulemuste eest 8880 krooni, kasutamata puhkuse hüvitise 1240.82 krooni, hüvituse TLS § 90 lg 1 p 1 järgi 1674 krooni, täiendava hüvituse struktuuriüksuse raamatupidamistoimingute õigeaegse ja korrektse lõpetamise eest 1674 krooni, hüvituse töölepingu lõpetamiseks TLS § 87 lg 1 järgi ettenähtud etteteatamistähtaja mittejärgimise eest 2616 krooni ja hüvituse lõpparve osalise kinnipidamise eest 14 252 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt on hagejal RMK ja Eesti Metsatöötajate Ametiühingu vahel sõlmitud kollektiivlepingu ja kollektiivlepingu lisa palgatingimuste kokkuleppe ning palgaseaduse (PalS) § 3 lg 1; § 7; § 2 lg 1-4 alusel õigus aastatulemuste tulemuspalgale, mida makstakse heade koondtulemuste korral kõigile RMK töötajatele. Hageja oli terve 2007. a RMK töötaja ja vastab kõikidele palgatingimuste kokkuleppes toodud kriteeriumitele. Eelnev praktika on olnud selline, et aasta tulemuspalk maksti välja vastava aasta detsembris. Kuna tulemuspalk kuulub palga koosseisu, oli kostja tulenevalt PalS § 32 lg-st 1 ja TLS § 74 lg-st 2 kohustatud tegema ümberarvestuse hageja lõpparve osas. Kuna kostja jättis hagejale töölepingu lõpetamise päeval lõpparve osaliselt välja maksmata, peab kostja maksma hüvitust lõpparve osalise kinnipidamise eest hageja keskmise palga ulatuses PalS § 29 ja TLS § 119 lg 2 alusel. Kompromissina oli hageja nõus loobuma nõuetest keskmise palgaga seotud hüvituste ümberarvestamise ja lõpparve kinnipidamise hüvituse osas, kui kostja maksab hagejale 2007. a tulemuspalga 8880 krooni ja hüvitab hageja õigusabikulud.

3.Viru Maakohus rahuldas 29.05.2009 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja Eesti Vabariigilt (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) S. Heinmaa kasuks 2007. aasta tulemuspalga 8880 krooni. Hageja ülejäänud nõuded (hüvitis kasutamata puhkuse eest 1240.82 krooni, hüvitus TLS § 90 lg 1 p 1 alusel 1674 krooni, lõpparve koosseisus olev täiendav hüvitus 1674 krooni, hüvitus TLS § 87 lg 1 alusel 2616 krooni, keskmine palk TLS § 119 lg 2 alusel 14 252 krooni, kõik kokku 21 456.82 krooni) jättis kohus rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis kohus nende endi kanda. Otsuse kohaselt laieneb kollektiivleping kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 1 järgi neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. RMK ja Eesti Metsatöötajate Ametiühingu vahel sõlmitud kollektiivlepingu p 4 kohaselt laieneb kollektiivleping tööandja kõikidele töötajatele kokkulepitud kujul. 2007. a oli hageja kollektiivlepingu pooleks RMK töötajana. Kostja rõhuasetus terminile „endine töötaja“ on asjakohatu. Kollektiivilepingu p 44.3 käsitleb matusetoetuse maksmist ning kollektiivlepingu lisa 4 p 6 tööandja sotsiaalset kohustust seonduvalt töötaja ümberõppega ja selle ebaperspektiivsusega. Kostja on üle tähtsustanud asjaolu, et tulemuspalga väljamaksmine otsustati pärast töölepingu lõpetamist hagejaga. Töölepingu lõppemine ei võta töötajalt õigust nõuda välja teenitud töötasu, mille üheks osaks tuleb antud juhul lugeda ka kollektiivlepingu lisaks olevas palgatingimuste kokkuleppes ette nähtud aastatulemuste tulemuspalk. Hagejaga sõlmitud töölepingu lisa 4 p 4.1 ja p 1.1 kohaselt pidid palgatingimused vastama AÜ ja RMK kollektiivlepingule ja palgatingimuste kokkuleppele. Palgatingimuste kokkuleppe p 5.2.1 kohaselt makstakse tulemuspalka RMK arengut, edukust ja efektiivsust mõjutavate ja tagavate ülesannete ning eesmärkide täitmise eest, mille saavutamine sõltub töötajatest, p 5.2.2 teise lõike kohaselt makstakse heade koondtulemuste saavutamise korral aastatulemuste tulemuspalka kõigile RMK töötajatele, p-de 9.2 ja 9.3 kohaselt määrab seda liiki tulemuspalga fondi RMK nõukogu ja maksmine toimub juhatuse esimehe käskkirja alusel. Kokkuleppe p 9.4 näeb ammendavalt ette juhtumid, mil seda liiki tulemuspalka ei maksta (töötajatele, keda on jooksval aastal distsiplinaarkorras karistatud või kes on tööle tulnud jooksva aasta teisel poolel). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 2005. ja 2006. a tulemuste eest ei maksnud kostja samuti tulemuspalka neile töötajatele, kellega olid töölepingud lõpetatud enne aasta tulemuspalga määramist, ja pooled ei ole varem mõelnud lepingu punktis 4 nimetatud töötajate all endisi

töötajaid, kuid kollektiivlepingu p 4, palgatingimuste p 5.2.2 ja p 9 ei saa VÕS § 29 lg 5 p 2 ja 3 alusel selliselt tõlgendada, sest see oleks vastuolus palgaseaduses sätestatud palga mõistega ja jätaks töötaja ilma väljateenitud palgast. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 5 p 4 kohaselt arvestada ka lepingu olemust ja eesmärki, milleks kollektiivlepingu puhul on töötajate õiguste igakülgne tagamine. Tegemist on olukorraga, kus varasematel aastatel ei ole ükski endine töötaja hakanud tulemustasu nõudma. Töötajate varasema käitumisega, s.o oma õiguste kasutamata jätmisega, ei saa vaidluse lahendamisel arvestada. Kohus ei nõustunud ka kostja seisukohaga tulemuspalga maksmise eelduste kohta. Palgakokkuleppe p 9.1 kohaselt makstakse tulemuspalka RMK aastatulemuste eest kogu RMK heade töötulemuste korral, kui eelarvega kavandatud kasumi eesmärk on saavutatud (p 5.2.1 ja p 5.2.2 2. lõige). RMK nõukogul puudub kollektiivlepingust ja palgakokkuleppest tulenev valikuvõimalus keelduda tulemuspalgafondi määramisest ja tulemuspalga maksmist eitavalt otsustada, kui on täidetud palgakokkuleppe p-s 9.1 nimetatud eeldus. Kohus ei tuvastanud, et hageja osas esineksid piirangud, mis tulenevad palgakokkuleppe p-st 9.4. Asjaolu, et 2007. a eest tulemuspalga maksmise otsustamine jäi varasematest aastatest hilisemale ajale ja hageja ei olnud selleks ajaks enam RMK töötaja, ei välista hageja õigust saada kollektiivlepingus ette nähtud tasu. Seadusest ei tulene, et töölepingu lõppemisel vabaneb tööandja nendest kohustustest, millised tal olid tekkinud töötaja ees kollektiivlepingu alusel. Vaidlusalust tulemuspalka tuleb käsitleda kui PalS § 2 lg-s 4 ette nähtud ja kollektiivlepingu alusel makstavat lisatasu (seda kinnitab ka palgakokkuleppe p 5 (1. lause) ja p-de 5.1.1 ja 5.2.1 sõnastus). Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ette nähtud lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest (PalS § 2 lg 1), mistõttu palgatingimuste kokkuleppe p 5.2.2 lg 2 ja p 9 annavad hagejale õiguse nõuda 2007. a tulemuste eest tulemuspalka. TLS § 49 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale ette nähtud suuruses tasu ja p 7 kohaselt on tööandja kohustatud täitma kollektiivlepingus ette nähtud kohustusi. Väljateenitud palga nõude esitamine ei ole palgaseaduse mõtte kohaselt sõltuvuses töölepingulise suhtega. Taolist piirangut ei kehtesta tulemuspalga väljamaksmiseks ka kollektiivleping ega palgakokkulepe. Eesti Metsatöötajate Ametiühingu esimees on 18.08.2008 vastuses hageja järelepärimisele selgitanud kollektiivlepingu olemust ja eesmärki, tema tõlgenduse kohaselt „Töötajad koondati jaanuarikuus 2008, valdavalt oli töösuhte lõpetamise kuupäevaks 31.01.2008, mis tähendab, et aastal 2007 olid nad tööandjaga töösuhtes ning andsid panuse ettevõtte heade koondtulemuse saavutamise nimel palgatingimuste kokkuleppe punktide 5.2.2 ja 9.1 mõttes“. 2008 suvel kollektiivselt koondatud töötajatele maksti aasta tulemuspalka ja poolte selgituste kohaselt ka täiendavat hüvitust kahe kuu keskmise palga ulatuses. Tulenevalt koondamise ja aasta tulemustasu väljamaksmise ajast ei ole õige kohelda erinevalt töötajaid, kes andsid 2007. a oma panuse RMK heade majandusnäitajate saavutamiseks. Kostja on vastuses märkinud, et ehkki hagejale ei makstud tulemuspalka kollektiivlepingu lisa p 5.2.2 ja p 9.1 alusel, tunnustati tema tööd 2007. a töölepingu lõpetamisel täiendava hüvitusega. Koondamisteates on tööandja selgelt väljendanud, mille eest täiendav hüvitus makstakse (juhul, kui hageja lõpetab oma struktuuriüksuse raamatupidamistoimingud õigeaegselt ja korrektselt), mistõttu hüvituse määramise alust ei saa siduda töötaja 2007. a tööpanusega. Kostja seisukoht ei ole kooskõlas ka RMK esindajate ja AÜ konsulteerimiskomisjoni 03.01.2008 koosoleku protokollis märgituga: „RMK maksab koondatavatele töötajatele täiendavat koondamisraha, mis võimaldab töötajal saada lisaks Tööturuameti poolt pakutavale muud soovitud täiend- või ümberõpet“. Kohus leidis, et hageja nõuded tulemuspalga järgi lõpparve koosseisus olnud keskmise palgaga seotud hüvituste ümberarvestamiseks tuleb jätta rahuldamata. Õige on kostja seisukoht, et hageja soovib keskmise palga ja puhkusetasu arvutamist soodsamatel tingimustel kui seda näevad ette vastavad korrad. Keskmise palga arvutamise korra § 1 lg 3 ja

puhkusetasu arvutamise korra § 1 lg 2 annavad sellise võimaluse, kuid juhul, kui see on kokku lepitud töölepingus või kollektiivlepingus. Hageja töölepingus ega kollektiivlepingus ei ole sätestatud keskmise palga ja puhkusetasu arvutamist viidatud kordades toodust soodsamatel tingimustel, mistõttu puudub hagejal alus vastava nõude esitamiseks. Alates 01.01.2002 kehtiva keskmise palga arvutamise korra § 2 ei näe ette tööandja kohustust keskmist palka ja puhkusetasu ümber arvestada ja juurdemakset teha, kui arvutuse aluseks olnud ajavahemikku jäänud kuude eest maksti hiljem välja lisatasu või preemiat. Palgakokkuleppe p 14.2 kordab keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 4 (keskmise palga arvutamisel võetakse lisatasu arvesse ajavahemiku eest, mil see teeniti, mitte väljamaksmise aja järgi; lisatasud, mida makstakse keskmise palga arvutamisel aluseks võetavast ajavahemikust pikema aja eest, võetakse arvesse võrdeliselt selle osaga, mis langeb keskmise palga arvutamisel aluseks võetavasse ajavahemikku). Sarnane säte oli ka kuni 31.12.2001 kehtinud keskmise palga ja puhkusetasu arvutamise korras (p 8). Tööandjal oli kohustus juurdemaksete tegemiseks kuni 31.12.2001 kehtinud korra alusel, mille p 9 sätestas, et kui lisatasu keskmise palga arvutamisel aluseks olnud ajavahemiku eest makstakse välja pärast keskmise palga maksmist, arvutatakse uus keskmine palk ja tehakse juurdemakse. Hageja viited TLS § 74 lg-le 2 ja PalS §-le 32 on väärad. Töötajal ei teki õigust keskmise palga ümberarvestamiseks keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 4 ja puhkusetasu arvutamise korra § 2 lg 4 alusel töövaidlusorgani otsuse tegemise ja tulemuspalga nõude rahuldamise korral. Selline tööandja kohustus ei tulene ka PalS §-st 34. Lõpparve maksti hagejale välja õigel ajal, tööandja arvestas ja maksis õigesti töötajale välja koondamisel ette nähtud hüvitused. Lisaks pöördus hageja töövaidluskomisjoni, kuid ei esitanud eelnevalt tööandjale taotlust tulemuspalga maksmiseks. Kollektiivlepingus, palgakokkuleppes ja seaduses taolise regulatsiooni puudumise tõttu ei saa väita, et tööandjal oli automaatselt kohustus endise töötaja tahteavalduseta tulemuspalk välja maksta, mistõttu ei saa tööandjale panna ka vastutust lõpparve (osalise) kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 järgi. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, kuna ei pidanud arvestades asja keerukuse, mõlema poole eeldatavate õigusabikulude suuruse ja hagi rahuldamise ulatusega õigeks ja mõistlikuks menetluskulude võrdelist jaotust (30% ja 70%).

lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kollektiivlepingu allkirjastamisel 2005. a ning hiljem mõistsid pooled isikutena, kel on õigus saada aasta tulemustasu, töötajaid, kes selle maksmise ajal on RMK-ga töölepingulises suhtes. Selline tõlgendamine tulenes VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaolude arvestamisest. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja viite kollektiivlepingu ja selle lisa sätetele, mis on kehtestatud „endistele“ töötajatele. Kostja soov oli sellega näidata, et vaid nimetatud punktid kehtisid juba töölepingu lõpetanud töötajatele. Hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendatud vastuväidet 2005-2006 tulemuspalga saajate osas; ka ei pidanud kohus vajalikuks kostja poolt täiendavate tõendite esitamist. Tulemuspalga saamiseks pidid olema täidetud kolm eeldust: - tulemuspalka makstakse RMK töötajatele ehk RMK-ga töölepingulises suhtes olevatele töötajatele; - RMK aastatulemused võimaldavad tulemustasu maksta, st on saavutatud prognoositud tulemused; - RMK nõukogu on võtnud vastu otsuse tulemuspalga maksmiseks. Ebaõige on kohtu seisukoht, nagu ei vabaneks tööandja töölepingu lõppemisel nendest kohustustest, millised tal olid tekkinud töötajate ees kollektiivlepingu alusel. Töölepingu lõppemisel lõpevad töölepingu pooltel teineteise suhtes kohustused (teha tööd ja maksta töölepingus või palgatingimustes sätestatud põhipalka). Nõudeõigus säilib töötajal põhipalga ja seaduses sätestatud lisatasude osas. PalS § 2 lg 4 ja palgakokkuleppe p 5 kohaselt on aasta tulemustasu oma olemuselt lisatasu, mille maksmise tingimused on sätestatud kollektiivlepingus. Lisatasu ei muutu kunagi põhipalga osaks, mida töötajal on õigus igal ajal nõuda – selleks sätestas kollektiivleping tingimused ning hageja neile pärast 31.01.2008 ei vastanud. Palgatingimuste kokkuleppe p-s 9.4 nimetatud välistavad asjaolud said arvesse tulla vaid nende töötajate suhtes, kes olid 28.03.2008 RMK-ga töölepingulises suhtes. Põhjendamatu on võrdlus 2008 suvel koondatutega. Nemad olid 2008 märtsis töölepingulises suhtes ja seetõttu õigustatud tulemuspalka saama. Kostja pole väitnud, nagu käsitlenuks ta täiendavat hüvitust tulemuspalgana, seetõttu on kohtu viide ebavõrdsele kohtlemisele põhjendamatu. Täiendavat töölepingu lõpetamise hüvitust käsitleb kostja kui „hea tahte“ märki, millega tunnustati hageja 2007. a tööd. Kuna RMK nõukogu oli teatanud, et 2007. a töötulemuste eest tulemuspalga maksmine otsustatakse pärast 2007. a töötulemuste auditeerimist, oletatavasti 2008 märtsi jooksul, siis arvestades, et selleks ajaks on koondatavate raamatupidajatega töösuhted lõppenud, otsustas juhatus maksta koondatavatele töötajatele, kes lõpetavad oma struktuuriüksuse raamatupidamistoimingud õigeaegselt ja korrektselt, nende poolt 2007. a jooksul tehtud töö äramärkimiseks töölepingu lõpetamisel täiendavat hüvitust. Seda hüvitust ei saanud nimetada tulemuspalgaks, kuna puudus RMK nõukogu otsus. Samal põhjusel ei saanud summat määratledes võtta aluseks mingit osa töötaja palgast, vaid summa otsustati siduda töötaja senise staažiga riigi metsamajandussüsteemis. Nõukogu otsuse kohaselt maksti RMK-s töötavatele isikutele 2007. a töötulemuste eest tulemuspalka 10% 2007. a põhipalgast. Koondatud töötajatele täiendava hüvituse nimetuse all 2007. a töötulemuste eest väljamakstud summad olid oluliselt suuremad. Jättes kohtuotsuse vaidlustatavas osas põhjendamata ja tõenditele hinnangu andmata, on kohus rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 norme.

struktuuriüksuse raamatupidamistoimingute õigeaegse ja korrektse lõpetamise eest 1674 krooni, hüvituse töölepingu lõpetamiseks TLS § 87 lg-s 1 ettenähtud etteteatamistähtaja mittejärgimise eest 2616 krooni ja hüvituse lõpparve kinnipidamise eest 14 252 krooni väljamõistmist ning menetluskulude kostja kanda jätmist. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei soovi hageja keskmise palga ega puhkusetasu arvutamist töötaja jaoks soodsamatel tingimustel. Hageja soovib, et 2007. a tulemuspalka 8880 krooni arvestataks hageja keskmise palga koosseisus, milline nõue on igati põhjendatud. Hagejal on õigus saada tulemuspalka 2007. a töötulemuste eest ja seega teenis hageja tulemuspalga 2007. a. Tulenevalt PalS § 2 lg-tes 1-4 ja palgakokkuleppe p-s 3.3 sätestatust kuulub tulemuspalk hageja palga koosseisu. Palgakokkuleppe p 14.2 sätestab, et tulemuspalk võetakse arvesse ajavahemiku eest, mil see teeniti, mitte väljamaksmise aja järgi. VV 15.08.2001 määrusega nr 275 kinnitatud Keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 1 sätestab, et keskmine palk arvutatakse üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Sama põhimõte on sätestatud ka VV 23.08.2001 määrusega nr 278 kinnitatud Puhkusetasu arvutamise korra § 2 lg-s 1. Kuigi sõnaselgelt käesoleval ajal kehtivas keskmise palga arvutamise korras vastavat sätet ei ole, on kostja kohustatud arvestama tulemuspalka hageja keskmise palga koosseisus, kuna tulemuspalk teeniti hageja töölepingu lõpetamisele eelneval perioodil. Nimetatud seisukohta toetavad ka palgakokkuleppe p 14.2, keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 4 ja puhkusetasu arvutamise korra § 2 lg 4. Kuna hageja lõpparve on arvutatud vale keskmise palga alusel, siis on vale ka lõpparve ise. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-163-01 märkinud, et „Ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.“ Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et hagejale on lõpparve välja makstud õigel ajal. Samuti ei ole määrava tähtsusega see, kas hageja enne töövaidluskomisjoni pöördumist esitas tööandjale taotluse tulemuspalga väljamaksmiseks või mitte. Isegi kui lähtuda sellest, et 31.01.2008 ei olnud teada tulemuspalga suurus, siis oli see teada 28.03.2008 ja siis oleks tulnud maksta lõpparve, mis on arvutatud õige keskmise palga alusel. Kostja sai kõik hageja nõuded teada töövaidluskomisjoni esitatud avaldusest ning on käesoleva ajani lõpparve väljamaksmisega viivituses. Nõustuda ei saa hageja menetluskulude jätmisega tema enda kanda. Kostja positsioon ja võimalused menetluskulude kandmisel ja õigusteenuse ostmisel on tunduvalt paremad kui hagejal. Hagejal füüsilise isikuna ei ole rahalisi ressursse, mis võimaldaksid pidada pikka ja kurnavat kohtuvaidlust kasumis oleva tööandjaga. Hageja arvates on kostja teadlikult valinud pika ja raske kohtumenetluse taktika, mille eesmärgiks võib olla hageja mõjutamine loobuma oma õiguste kaitsest. Kohtul on arvestades asjaolusid ja poolte ressursside ebavõrdsust, võimalus TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

7.Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu) vaidleb S. Heinmaa apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt maksis kostja hagejale töölepingu lõpetamisel 31.01.2008 välja kõik hagejal lõpparve koosseisus saada olnud summad. Hagejale arvestati lõpparve lähtudes VV 15.08.2001 määrusega nr 275 kinnitatud Keskmise palga arvutamise korrast ja 23.08.2001 määrusega nr 278 kinnitatud Puhkusetasu arvutamise korrast. Kohus on õigesti leidnud, et hageja soovib keskmise palga ja puhkusetasu arvutamist soodsamatel tingimustel kui seda näevad ette vastavad korrad. Hageja töölepingus ega kollektiivlepingus ei ole sätestatud keskmise palga ja puhkusetasu arvutamist töötaja jaoks soodsamatel tingimustel. Ebaõige on hageja väide, nagu oleks tema nõude aluseks palgakokkuleppe p 14.2. See säte tuleneb keskmise palga arvutamise korrast ning tähendab, et kui keskmise palga arvutamise aluseks olevate kuude kestel oleks töötajale makstud tulemuspalka, tulnuks see jagada ajavahemiku peale, mille jooksul tulemuspalk teeniti, mitte arvestada seda väljamakse kuu töötasude hulka. Hageja lõpparve arvutamise aluseks olid 2007 juuli kuni detsember ning nende kuude vältel ei olnud töötajale makstud aasta tulemustasu. Keskmise palga arvutamise aluseks olnud kuude töötasude hulka ei saanud arvestada summat, mille väljamaksmine polnud 31.01.2008 veel otsustatudki. Kuni 01.07.2009 kehtinud korrad ei näinud ette kostja kohustust keskmist palka ega puhkusetasu ümber arvestada ja juurdemakset teha, kui arvutuse aluseks olnud ajavahemikku jäänud kuude eest maksti hiljem välja lisatasu või preemiat. Selline kohustus oli tööandjale ette nähtud määruses, mis kehtis kuni 01.01.2002. Järelikult puudub hagejal õigus nõuda lõpparve ümberarvestuse tegemist ja täiendavate hüvituste maksmist. Isegi juhul, kui apellatsioonikohus leiab, et hagejal on õigus aasta tulemuspalgale, puudub tal õigus saada lõpparve kinnipidamise eest keskmist palka. Et vastavad otsused tehti alles 28.03.2008, ei olnud kostja 31.01.2008 seisuga mingeid summasid kinni pidanud. Põhjendamata on hageja väide, nagu tegutseks kostja pahatahtlikult, eesmärgiga mõjutada töötajat hagist loobuma. Vaidluse algatajaks oli töötaja. Kohtuvaidlus on seotud rahaliste kulutustega mõlemale poolele. Kostjal on käimas 12 kohtumenetlust, kus vaidluste algatajad on endised RMK töötajad – seega on alusetu rääkida kostja rahaliste ressursside küllusest.