3-2-1-110-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. novembril 2001. a Heino Rüütli hagi Eesti Vabariigi vastu töövaidluses ning usaldusisiku tagatise võimaldamises. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 1. oktoobril 2001. a Heino Rüütli ja Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-115/01. Istungist võtsid osa hageja H. Rüütel ja kostja esindaja vandeadvokaat K. Roosalu. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik H. Rüütel töötab Laevaliikluse Juhtimise Keskuses merelootsina ning on lootside peausaldusisik. Vastavalt töölepingule kohustus tööandja maksma H. Rüütlile töö eritingimuste eest igakuist lisatasu 4 705 krooni. Alates 1. jaanuarist 1998. a ei ole tööandja seda teinud. Hageja palus välja mõista töölepingus ettenähtud lisatasu alates 1. jaanuarist 1998. a kuni kohtuotsuse tegemiseni, selle maksmisega viivitamise eest viivise, tasu ületunnitöö eest 45 333 krooni ning tasu 10 % keskmisest palgast usaldusisiku ülesannete täitmise eest töövälisel ajal alates 1. jaanuarist 1998. a kuni kohtuotsuse tegemiseni ning kohustada kostjat võimaldama talle seadusega usaldusisikule ettenähtud tagatised. Tallinna Linnakohus rahuldas 21. septembri 2000. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja tasu ületunnitöö eest 38 333 krooni (kohus arvestas 45 333 kroonist maha varem saadud 7 000 krooni) ning kohustas kostjat tagama hagejale võimaluse täita usaldusisiku ülesandeid põhitöö ajal neli tundi nädalas keskmise palga säilitamisega. Ületunnitöö tegemine on tõendatud. Kuna vastavalt Teede- ja sideministri 2. juuni 1998. a määrusega kinnitatud lootsimise korrale on kaptenil õigus nõuda laevale lootsi ka väljaspool kohustusliku lootsimise piirkonda, on tööandja kohustatud maksma selle eest tasu. Tööandja on töötajate usaldusisiku seaduse (TUS) § 7 lg 3 p 1 kohaselt kohustatud võimaldama hagejale tema usaldusisiku ülesannete täitmiseks neli tundi nädalas põhitöö ajal. Ülejäänud nõuded jättis kohus rahuldamata. Hageja palga muutmine 1. jaanuarist 1998. a tuleneb Vabariigi Valitsuse 31. detsembri 1997. a määrusest nr 258 ja Vabariigi Valitsuse 17. märtsi 1998. a määrusest nr 57. Kuigi hageja lisatasu kaotamiseks oma nõusolekut ei andnud, kaasnes selle kaotamisega põhipalga suurenemine. Kuna hageja palgatingimusi kokkuvõttes parandati, siis töölepinguseaduse (TLS) §-st 16 tulenevalt ei ole vastav korraldus kehtetu. Usaldusisiku ülesannete täitmise eest tasu nõue ei kuulu rahuldamisele seetõttu, et seadus näeb ette ametiühingu ülesannete täitmiseks vastava aja andmise, mitte raha maksmist. Sellest erinev kokkulepe tööandja ja töötaja vahel puudus. Tööruumide, sidevahendite ja transpordi võimaldamine eeldab TUS § 6 lg 1 p 6 kohaselt usaldusisiku ja tööandja kokkulepet. Kuna sellist kokkulepet pooltel ei olnud, on see hageja nõue alusetu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Linnakohtu otsusele esitasid apellatsioonkaebuse hageja ja kostja.
Tallinna Ringkonnakohtu 2. märtsi 2001. a otsusega muudeti linnakohtu otsust ületunnitöö eest tasu väljamõistmise osas ning hageja kasuks mõisteti välja 45 333 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sai hageja 7 000 krooni laeva kaptenilt kingituseks ning selle mahaarvamine 45 333 kroonist ei ole põhjendatud. Nõue ei ole aegunud. 7. aprillini 2000. a kehtinud seaduse kohaselt võisid pooled oma rikutud õiguste kaitseks pöörduda töövaidlusorganisse üldjuhul nelja kuu jooksul. Kostja ei lükanud ringkonnakohtus ümber hageja väidet selles, et tööaja summeeritud arvestuse tõttu sai talle 1998. aasta eest lisatasu maksmata jätmine selgeks alles 1998. a detsembrikuu palga saamisel järgmise aasta jaanuari alguses. Töölepingu p 6.6 kohaselt oli palga maksmise päev määratud järgmise kuu 5.-10. kuupäevaga. Hageja pöördus hagiga kohtusse 7. mail 1999. a, s.o nelja kuu jooksul. Juhul, kui nõue on esitatud töövaidlust lahendavale organile hilinemisega, on sel organil individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) §-st 8 lg 4 tulenevalt õigus jätta aegumine kohaldamata. Hageja väitel ei olnud selge, kas tema õigusi on rikutud või mitte, sest ületunnitöö tasustamise küsimuses peeti poolte vahel läbirääkimisi. Tööinspektsiooni 28. augusti 1998. a ettekirjutustest nähtub, et kostja ei maksa töötajatele ületunnitöö eest seadusega ettenähtud lisatasu ning et teda kohustati viima tööaja arvestamise ja töötasustamise juhend kooskõlla palgaseadusega ning maksta töötajatele välja ületunnitöö eest saamata jäänud lisatasud alates maist 1998. a. Töölepingust tuleneva lisatasu ning sellega seotud viivise nõude rahuldamiseks ei ole alust. Tööandjal on õigus muuta töötasustamise aluseid, millest tulenevalt võib osutuda vajalikuks muuta ka töölepingus kokkulepitud palgatingimusi. TLS § 64 järgi on tööandja kohustatud töötasustamise aluste muutmisel teatama sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Hageja töötasu suurus palgamuudatuse tulemusel ei vähenenud. Muudatustega mittenõustumisel annab seadus töötajale mitmeid reageerimisvõimalusi, s.h õiguse nõuda töölepingu lõpetamist. Töölepingus sisaldunud palgatingimuste muutmisest sai hageja teada hiljemalt 1998. a aprillis, kui talle tehti ettepanek töölepingu tingimuste muutmiseks. Hageja pöördus hagiga kohtusse alles 7. mail 1999. a. Kui kohus oleks hinnanud nõude põhjendatuks, oli hageja mööda lasknud selle nõude esitamiseks ettenähtud neljakuulise tähtaja. II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata eritingimustes töötamise aja eest lisatasu, palgaviivise ja usaldusisiku ülesannete täitmise eest lisatasu nõue. Ringkonnakohus on ebaõigesti käsitanud põhipalga tõstmist ja lisatasu ärajätmist töötasustamise aluste muutmisena. Vastavalt TLS §-le 59 lg 5 on töölepingu muutmine lubatud üldjuhul ainult poolte kokkuleppel. Samuti on ebaõige ringkonnakohtu järeldus eritingimustes töötamise aja eest lisatasu nõude aegumisest. 7. mail 1999. a hagiavaldusega kohtusse pöördumisel töölepingu rikkumine jätkus. Kohaldades aegumist enne 7. aprilli 2000. a kehtinud ITVS § 6 lg 1 redaktsiooni kohaselt, tulnuks välja mõista hagi esitamisele eelnenud nelja kuu lisatasu ja palgaseaduse (PaS) § 35 alusel vastav viivis. Ebaõige on kohtu järeldus usaldusisiku ülesannete täitmise eest tasu välja mõistmata jätmise osas.
TUS § 7 lg 2 rakendamisel peaks kohus kohaldama analoogiat palgaseaduse, töölepingu seaduse ning töö- ja puhkeaja seadusega. TUS § 7 lg 3 mõtte kohaselt on usaldusisiku töö võrdsustatud põhitööga töölepingu alusel. Järelikult tuleb seda tööd tasustada juhul, kui tööandja põhitööst vaba aega ei anna ja kokkulepet sõlmida ei soovi. Lootsi põhitöö ajal ei ole usaldusisiku ülesannete täitmine sisuliselt ega tehniliselt võimalik. III. Kostja vastus hageja kassatsioonkaebusele Kostja ei ole hageja kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust esitanud. IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ITVS § 8 väära kohaldamise ning TsMS § 231 lg 4 rikkumise tõttu. Kuni 7. aprillini 2000. a kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse redaktsiooni kohaselt võisid pooled oma rikutud õiguste kaitseks pöörduda töövaidlusorganitesse nelja kuu jooksul. ITVS § 8 lg 4 kohaselt ei kohalda töövaidlusorgan aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganitesse õigeaegselt ei olnud võimalik. Hageja ei ole tõendanud, et tähtaegne pöördumine ei oleks olnud võimalik. Töölepingu kohaselt maksti hagejale igakuulist töötasu. Tööaja summeeritud arvestamine põhineb hageja suulisel väitel. Aegumise kohaldamata jätmisel arvestas kohus hageja väiteid olukorrast, milles tema õiguste rikkumine ei olnud selge, tööinspektsiooni 28. augusti 1998. a ettekirjutust, Kunda sadama töötajatega saavutatud kokkulepet ja 1998. aastal peetud läbirääkimisi. Tuginedes asjaoludele, millised ei ole kajastatud linnakohtu otsuses, väljus kohus apellatsioonkaebuse piiridest. V. Hageja vastus kostja kassatsioonkaebusele Hageja peab ringkonnakohtu otsust hagejale ületunnitöö eest tasu väljamõistmise osas seaduslikuks ning põhjendatuks. Nõue esitati kohtule arvestades ITVS §-s 6 lg 1 sätestatud neljakuulist tähtaega. VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Riigikohtu istungil jäi hageja oma ja kostja oma kassatsioonkaebuse põhjenduste ja taotluste juurde. Kolleegium leidis, et hageja kassatsioonkaebuse alusel tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu osaliselt tühistada töölepinguga ettenähtud lisatasu ja selle maksmisega viivitamise eest viivise ja usaldusisiku ülesannete täitmise eest lisatasu nõude rahuldamata jätmise osas. Lisatasu on PaS § 2 lg 4 kohaselt raha, mida tööandja maksab töötajale täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest, s.h ka eritingimustes töötamise eest. Lisatasu makstakse töötajale lisaks põhipalgale. Õigus nõuda lisatasu maksmist tekib töötajal siis, kui maksmine on ette nähtud seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ning töötaja on täitnud selle saamiseks ettenähtud tingimused (PaS § 2 lg 3). Hageja töölepingust tuleneb, et lisatasu kohustus kostja maksma sadama piirkonna töö eripärast tulenevalt. Palgatingimustena käsitatakse palgamäärasid, töötajale makstavaid lisatasusid ja juurdemakseid, palga arvutamise viisi ja maksmise korda ning need määratakse kindlaks töölepinguga (PaS § 3). Töölepingu tingimuste muutmine on lubatud üldjuhul vaid poolte kokkuleppel. Väär on
apellatsioonikohtu seisukoht, et lisatasu kaotamisel saab tugineda TLS § 64 lg 1, mille kohaselt on tööandjal õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja tööre"iimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Vabariigi Valitsuse
sellele väitele vastama (TsMS § 330 lg 6). TsMS § 330 lg 4 järgi peab ringkonnakohus märkima otsuse põhjendavas osas tema tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Jõudnud järeldusele, et nõue on esitatud tähtaegselt, pidas kohus vajalikuks märkida, et aegumise kohaldamiseks puudub alus ka siis, kui asuda seisukohale, et hageja ei ole töövaidlusorganisse pöördunud õigeaegselt. Hageja tõendas, et selle nõudega õigeaegne pöördumine töövaidlusorganisse ei olnud võimalik. Sel juhul jätab kohus ITVS § 8 lg 4 järgi aegumise kohaldamata. Käsitletud nõude aegumise kohaldamata jätmise ringkonnakohtu põhjendus on seega esitatud korrektselt. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuselt on kassatsioonikautsjon tasutud ekslikult. TsMS § 57 lg 4 kohaselt on riik ja kohalik omavalitsusüksus kautsjoni tasumisest vabastatud. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 2001. a otsus osas, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu 21. septembri 2000. a otsus Heino Rüütli nõuete eritingimustes töötamise eest lisatasu ja töövälisel ajal usaldusisiku ülesannete täitmise eest hüvitise rahuldamata jätmises. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Saata tühistatud osas asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Heino Rüütli kassatsioonkaebus rahuldada. Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tagastada Heino Rüütlile 29. märtsil 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja Eesti Loots AS-le Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuselt 29. märtsil 2001. a tasutud kautsjon 453 (nelisada viiskümmend kolm) krooni. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.