2.Välja mõista kostjalt xxx OÜ hageja xxx kasuks töölepingu alusel saamata jäänud lisatasu summas 38 764 (kolmkümmend kaheksa tuhat seitsesada kuuskümmend neli) krooni ning hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 11134 (üksteist tuhat ükssada kolmkümmend neli) krooni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja xxx OÜ kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 19. novembril 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUED
1.2. märtsil 2007.a esitas xxx hagi, milles palus kostjalt xxx OÜ (endise ärinimega Osaühing xxx) välja mõista töölepingu alusel saamata lisatasu, mille suurus hageja esialgsete arvestuste kohaselt on 38764 krooni. Hageja on seejuures märkinud, et võib oma nõuet suurendada, kui kostja esitab vajalikud alusandmed. Samal päeval (02.03.2007.a) on xxx esitanud kohtule ka hagi keskmise palga 11134 krooni väljamõistmiseks xxx OÜ-lt lõpparve kinnipidamise eest (tsiviilasi nr 2-07-6791). 9. aprilli 2007.a määrusega on viimatinimetatud tsiviilasjas menetletav hagi liidetud hageja taotlusel ühte menetlusse käesolevas tsiviilasjas menetletava hagiga.
2.Hagiavalduste aluseks olevate asjaolude kohaselt töötas hageja xxx 1. oktoobril 2004.a sõlmitud kirjaliku töölepingu alusel kostja juures alates 4. septembrist 2000.a reklaamimüügi projektijuhi ametikohal. Tema töö sisuks oli tööandja välireklaamipindade renditeenuse müük Eesti, Läti ja Leedu ettevõtjatele ja reklaamiagentuuridele. Tööleping hagejaga lõpetati 20. mail 2005.a. Töölepingu punkti 8.1 kohaselt kohustus kostja tehtud töö eest maksma põhipalka kuupalgamääraga 6328 krooni ja lisaks sellele lisatasu realisatsiooni netokäibe alusel töölepingu punktides 8.1.1, 8.1.2, 8.1.3 ja 8.1.4 sätestatud tingimustel ehk 0,75-4,5% klientide eksponeerimisteenuste tasu käibemaksuta summast. Seega tuli hagejale tehtud töö eest maksta nii põhipalka kui lisatasu, kusjuures lisatasu maksmine oli võimalik pärast seda, kui töötaja poolt müüdud välipindade renditeenuse eest laekus klientidelt tasu xxx OÜ-le. Hageja täitis tööülesandeid kostja juures ajavahemikul 04.09.2000-20.05.2005. Töölepingu lõpetamise päeval maksti talle välja lõpparve, mis sisaldas põhipalka ja seda osa lisatasust, mis oli klientidelt tööandjale laekunud seisuga 23.05.2005.a. Käesolev vaidlus on hageja hinnangul tingitud sellest, et kostja keeldub hagejale maksmast töölepingus kokkulepitud lisatasu täies ulatuses hageja poolt töölepingu kehtimise ajal tehtud töö eest kuni 20.05.2005.a. Hageja arvamuse kohaselt ei ole vaidluse juures oluline fakt, et pärast 20. maid 2005.a tema enam tööandjale tööd ei teinud. Hageja soovib töölepingus kokkulepitud palka aja eest, mil ta tegi kostjale tööd. Asjaolu, et töölepingu lõpetamise päevaks ei olnud kõigilt klientidelt, kellele hageja välireklaampinda müüs veel kostjale tasu laekunud, ei tähenda, et hagejal ei ole õigust tehtud töö eest palka (lisatasu) saada. Palk Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (töölepingu seadus; TLS) §-s 1 ja palgaseaduse (PalS) § 2 lg-s 1 sätestatu tähenduses on tasu, mida tööandja maksab töötajale PalS § 31 lg 5 kohaselt palgaarvestusaja jooksul tehtud töö eest. Hageja nõuabki lisatasu üksnes palgaarvestusperioodi eest. Hageja osundab muu hulgas Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-110-01 ja nr 3-2-1-146-06. Hageja on sama nõudega pöördunud ka Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni töövaidluskomisjoni (edaspidi ka TVK) poole. Töövaidluskomisjoni 5. veebruari 2007.a otsusega töövaidlusasjas nr 9.01-2/2593/07 jäeti hageja avaldus rahuldamata. Hageja hinnangul ei ole töövaidluskomisjoni otsus loogiline ega kooskõlas nõude aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Hageja vaidlustab kõnealuse töövaidluskomisjoni otsuse täies ulatuses. Keskmise palga nõuet seoses lõpparve kinnipidamisega (11134 krooni) põhjendab hageja järgmiselt. Hageja möönab, et töölepingu lõpetamisel 20. mail 2005.a ei olnud kostjal koheselt võimalik hagejale lõpparvet täies ulatuses välja maksta, kuivõrd kõikide klientide
eksponeerimistasu ei olnud selleks ajaks veel laekunud. 11. septembril 2006.a esitas hageja kostjale saamata palga nõude, arvestusega, et selleks ajaks on tema kliendilepingutelt eksponeerimistasud laekunud. Hageja väidab, et hiljemalt 2006.a lõpu seisuga olid laekunud kõik summad klientidelt, kellega tema sõlmis välisreklaamipindade rendilepingud. Kostja on alusetult kinni pidanud hageja lõpparvet, kuna hageja ei ole saanud palka tehtud töö eest kuni hagi esitamise hetkeni. Hageja andmetel oli tema keskmine kuupalk 11134 krooni. Samas soovib hageja enda kõnealuse nõude suurust täpsustada pärast keskmise palga tõendi saamist kostjalt.
3.Hagis esitatud nõude õigusliku alusena on hageja lisaks ülalosundatud sätetele tuginenud PalS § 2 lg-le 4, §-le 3 ja §-le 29 ning TLS § 119 lg-le 2.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
4.8. mail 2007.a kohtule esitatud kirjalikus vastuses märgib kostja, et hageja ei ole kunagi vaidlustanud asjaolu, et lõpparve maksmise päeval ei olnud tema poolt hiljem taotlema hakatud lisatasu maksmise alust veel olemas. Samas osundab hageja hagiavalduses väidetava väljamakse kinnipidamise nõude õigusliku alusena PalS §-s 29 sätestatule, s.t võrdsustab 1,5 aastat pärast töölepingu lõpetamist esitatud nõude täitmisest keeldumise kostja poolt lõpparve maksmisest keeldumisega töölepingu lõpetamise päeval. Hageja viited Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-110-01 ja nr 3-2-1-146-06 ei ole kostja hinnangul õiguslikult asjakohased. Nimetatud lahendid annavad tõlgenduse saamata palga nõudeõiguse aegumistähtajale, sellesisulist vastuväidet kostja käesolevas vaidluses aga esitanud ei ole. Samas teeb kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-146-06 punktidest 12 ja 13 järelduse, et lõpparve maksmise kohustus on seotud töölepingu lõppemise päevaga. Seejuures ei ole kusagil osundatud, et töötaja nõudel tuleb tööandjal töölepingu kehtivuse ajal töötaja sooritatud tööpanusest saadavast kasust töötaja väidetav osa pärast lepingu lõppemist jätkuvalt töötajale välja maksta ja selle maksmise ajaks on töötaja vastavasisulise nõude esitamise päev. Kostja ei tunnista hageja nõutava 38764 krooni saamise õigust. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tööleping lõppes töötaja algatusel 20. mail 2005.a (viimane tööloleku päev), mis oli reede. Kostja tuli vastu hageja taotlusele, milles viimane palus arvestada lõpparve 23. mai 2005.a (esmaspäev) seisuga, et realisatsiooni netokäibe alusel arvestatava lisatasu hulka läheksid klientide tehtud ülekanded kuni töölepingu lõpetamise päeva seisuga. Tööandja arvestaski lõpparves lisatasu (boonust) kuni 23.05.2005.a seisuga laekunud summadelt ja lõpparve maksti vaidlusteta täielikult välja. Kuni töölepingu lõpetamise ja lõpparve väljamaksmise päevani mõistsid nii tööandja kui töötaja ühte moodi, et tasu makstakse vaid töö eest (s.o töösuhte kehtimise ajal töötaja poolt tööandja kasuks tehtud töö eest) ning ka realisatsiooni netokäibe alusel arvestatava lisatasu hulka lähevad laekumised kuni töölepingu lõpetamise päeva seisuga. Pärast töölepingu lõpetamist hakkas aga hageja töölepingut kostja arvates teisiti tõlgendama, asudes nõudma tasu ka aja eest, mil ta enam tööd ei teinud, osundades võlaõigusseaduse (VÕS) § 688 lg-s 1 sätestatule (agendi õigus lahkumishüvitisele). Selline tõlgendus on kostja hinnangul alusetu ja väär. Samuti leiab kostja, et palganõude esitamine aja eest, mil töösuhe oli lõppenud, on ka ebamõistlik. Kostja peab vääraks hageja käsitlust nagu kehtinuks töölepingu punkt 8.1 edasi ka pärast töösuhte lõppemist. Töölepingu punkti 8.1 kohaselt oli töötasu määratud kindla summana (alates 01.10.2004 oli brutotasu 6328 krooni kuus). Täiendavalt nähti ette maksta lisatasu realisatsiooni netokäibe alusel vastavalt punkti 8.1 alapunktides sätestatud määras. Töölepingu punkti 8.4 kohaselt maksti töötasu töötaja pangaarvele hiljemalt iga kuu 7. kuupäevaks. Samuti pidanuks hageja töölepingus sätestatud lisatasu saamiseks tegema täiendavat tööd. Hageja tööülesanded olid määratud muu hulgas reklaamimüügi projektijuhi ametijuhendis, mille hageja aktsepteeris kostja käsitluse kohaselt töölepingu uues redaktsioonis allakirjutamisel 1. oktoobril 2004.a
(töölepingu p 3.1). Kuigi hageja personaalset ametijuhendit alla ei kirjutanud, kohustus ta seda töölepingu uue redaktsiooni allakirjutamisega täitma ja võttis korduvalt just selliselt arvestatud lisatasu vastu. xxx OÜ reklaamimüügi projektijuhi ametiülesandeks on muu hulgas müügijärgne tegevus, s.o klientide pidev varustamine infoga (uued tooted, kampaaniate järeluuringud jmt) ning kliendibaasi haldamine xxx OÜ intranetis. Projektijuhi kohustuseks on ka debitoorse võlgnevuse jälgimine ja maksete laekumise tagamine. Ametijuhendi kohaselt (juhendi punkt 3.2) pidanuks reklaamimüügi projektijuht määratud minimaalsel arvul kliendikontakte: pidama telefonikõnesid, saatma elektronkirju ja fakse, kohtuma klientidega jne. Neid ülesandeid hageja pärast töölepingu lõpetamist ei täitnud ega pidanudki täitma, ülesanded jagati teistele töötajatele. Pärast töölepingu lõpetamist 20. mail 2005.a ei teinud hageja kostjale mingit tööd ega allunud tema juhtimisele ja kontrollile, samuti ei kindlustanud kostja ega pidanud kindlustama talle varasemaid poolte kokkuleppe, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimusi. Kuivõrd tööleping oli lõppenud ja lõpparve maksti töötajale õigeaegselt välja, pole tööandja kohustatud maksma töötajale täiendavat tasu. Võlaõigusseaduses sätestatud dispositiivsuse printsiibist tulenevalt on kostja hinnangul põhimõtteliselt on küll võimalik, et töölepingu pooled lepivad kokku tasu maksmise tingimustes, mis oluliselt erinevad töölepingu seaduses ja palgaseaduses sätestatust, s.h tasu maksmises pärast töölt lahkumist. Käesoleval juhul aga lisatasu jätkuvas maksmises (pärast töölepingu lõpetamist) töötaja poolt vahendatud lepingutelt laekuva realisatsiooni netokäibe alusel kokku lepitud ei olnud. Kuni lõpparve maksmise päevani mõistsid nii töötaja kui tööandja nendevahelist lepingut just selliselt.
MENETLUSE KÄIK
5.29. oktoobril 2007.a toimunud eelistungil kinnitas hageja, et jääb kohtule esitatud hagiavaldustes sisalduvate nõuete juurde ning ei soovi nõuete suurust täpsustada. Hageja loobus menetluslikest taotlustest nõuda kostjalt välja täiendavad andmed kliendilepingute netokäibe kohta ja tõend hageja keskmise palga suuruse kohta ajavahemikus 2004.a novembrist kuni 2005.a aprillini. Kostja kinnitas, et ei vaidlusta hageja väiteid nõutava lisatasu suuruse ja keskmise kuupalga suuruse kohta.
6.Eelistungi jätkuna toimunud kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
8.Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Hageja töötas kostja juures ajavahemikul 04.09.2000-20.05.2005 reklaamimüügi projektijuhi ametikohal. Töölepingu punkti 8.1 kohaselt kohustus kostja tehtud töö eest maksma põhipalka (kuupalgamääraga 6328 krooni) ja lisaks sellele lisatasu realisatsiooni netokäibe alusel töölepingu punktides 8.1.1, 8.1.2, 8.1.3 ja 8.1.4 sätestatud tingimustel. Tööleping hagejaga lõpetati hageja algatusel 20. mail 2005.a. Töölepingu lõpetamise päeval maksti hagejale välja lõpparve, mis sisaldas põhipalka ja seda osa lisatasust, mis oli arvutatud klientidelt tööandjale laekunud arvete põhjal seisuga 23.05.2005.a. Kostja ei vaidlusta ka hageja väiteid võimaliku saamata jäänud lisatasu suuruse osas (38764 krooni), samuti on kostja nõustunud hageja poolt esitatud arvutustega tema keskmise kuupalga suuruse kohta.
9.Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas poolte vahel kehtinud töölepingu alusel säilis hagejal õigus töölepingu punktis 8.1 nimetatud lisatasudele ka pärast töölepingu lõpetamist. Sellest lähtuvalt on pooltel erimeelsus ka küsimuses, kas kostja on kohustatud maksma hagejale hüvitist lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses vastavalt TLS § 119 lg-le 2.
10.Hageja nõuab lisatasu töölepingu punktide 8.1.1 ja 8.1.2 alusel. Vastavalt töölepingu punktile 8.1.1 makstakse töötajale lisatasu 4,5% bruto nende klientide eksponeerimisteenuse käibemaksuta summast, kes ei kuulu xxx OÜ lepinguliste agentuuride nimekirja; kes tasuvad teenuse eest otse xxx OÜ-le ning kes ei ole kasutanud xxx OÜ reklaamiteenuseid hiljem kui 2001. aastal. Töölepingu punkti 8.1.2 kohaselt makstakse töötajale lisatasu 3% bruto nende klientide eksponeerimisteenuste käibemaksuta summast, kes ei kuulu xxx OÜ lepinguliste agentuuride nimekirja; kes tasuvad teenuste eest otse xxx OÜ-le ning kes on kasutanud xxx OÜ reklaamiteenuseid 2002. aastal või hiljem. Töölepingu punkti 8.4 kohaselt makstakse töötasu töötaja pangaarvele hiljemalt iga järgneva kuu 7. kuupäevaks. PalS § 2 lg 4 järgi on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Vastavalt PalS § 32 lg-le 1 on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Pooltel puudub vaidlus selles, et lepingud, mille vahendamise eest hageja lisatasu väljamaksmist nõuab, olid sõlmitud enne töölepingu lõpetamist 20. mail 2005.a. Võttes aluseks töölepingu, pidi hagejal lepingu punktide 8.1.1 ja 8.1.2 alusel lisatasu saamise õiguse tekkimiseks olema täidetud kaks tingimust: (1) hageja pidi olema sõlminud kliendiga reklaamipindade renditeenuse lepingu ning (2) klient teenuse eest kostjale tasutud. Täiendavaid tingimusi lisatasu saamiseks poolte vahel sõlmitud tööleping ei sisalda. Seega oli hagejal enne töölepingu lõpetamist sõlmitud renditeenuste lepingute osas tekkinud õigus lisatasule tingimusel, et klient talle väljastatud arve kostjale tasub. Kohus nõustub ka hageja väitega, et kokkulepitud palga (lisatasu) nõue on käesoleval juhul esitatud hageja poolt palgaarvestusaja kestel tehtud ja kostja (tööandja) poolt vastuvõetud töö eest (PalS § 31 lg 5). Samuti on kohtu arvates asjakohane hageja viide Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2006.a otsusele tsiviilasjas nr 2-04-1767, milles ringkonnakohus on esimese astme kohtu järeldustega nõustudes jaatanud töötaja õigust lisatasule osaliselt analoogsetele asjaoludele põhinevas töövaidluses (p 42-43 ja p 66). Ülaltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendamatu kostja keeldumine hageja poolt nõutava lisatasu väljamaksmisest. Vastav töötasu tulnuks hagejale välja maksta (pangaarvele kanda) teenustasude laekumisele järgneva kuu 7. kuupäevaks.
11.Kohus lisab siinkohal, et ülalosundatud PalS § 32 lg-s 1 sätestatu ei välista töötaja õigust esitada tööandja vastu lisatasu saamise nõudeid, mis muutuvad sissenõutavaks pärast töölepingu lõpetamist. TLS § 14 lg 1 järgi võib töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi töölepinguga laiendada. TLS §-st 15 lähtudes tuleb lugeda tühisteks töölepingu tingimusi, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust. Seega tuleb töölepingu seaduse mõttest lähtuvalt lugeda kehtivaks töölepingu poolte kokkulepped, millega kaldutakse seaduses sätestatust kõrvale, niivõrd kui sellised kokkulepped ei ole töötaja seadusega kaitstud huve kahjustavad. Hageja ja kostja vahel kehtinud töölepingu p 8.1 andis hagejale õiguse lisatasule realisatsiooni netokäibe alusel. Tööleping ei sisalda tingimust, et töötaja kaotab pärast töölepingu lõpetamist õiguse kõnealusele lisatasule.
12.Vastusena kostja vastuväidetele märgib kohus järgmist.
12.1.Kostja väidete kohaselt pidi hageja lisatasu saamiseks täitma täiendavaid ülesandeid (müügijärgne tegevus, kliendibaasi haldamine, debitoorsete võlgnevuste jälgimine), millist kohustust töötajal pärast töölepingu lõpetamist aga ei olnud. Seejuures on kostja osundanud projektijuhi ametijuhendile, mille hageja olevat aktsepteerinud töölepingu uue redaktsiooni allakirjutamisel 1. oktoobril 2004.a. Poolte vahel sõlmitud töölepingu punkt 3.1 viitab töötaja
töökohustuste sisustamisel muu hulgas reklaamimüügi projektijuhi ametijuhendile ja tööandja teistele normdokumentidele, mille töötaja on aktsepteerinud ja võtab täitmiseks töölepingu sõlmimisega. Kohtu hinnangul ei muuda töölepingus sisalduv üldsõnaline ja konkretiseerimata viide reklaamimüügi projektijuhi ametijuhendile seda töötaja jaoks siduvaks. Samuti tuleb nõustuda hageja seisukohaga, et isegi kui kõnealune ametijuhend konkreetses töösuhtes töötajale laieneks, ei saa ametijuhendiga kehtestada või muuta palgatingimusi. Vastavalt PalS § 3 lg-le 2 määratakse töötaja palgatingimused ja nende muudatused kindlaks töölepingus ning PalS § 4 lg 1 kohaselt on töölepingus kokkulepitud palgatingimusi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Samuti tuleb siinkohal arvestada TLS §-s 16 sätestatuga. Eeltoodut arvestades ei ole kohtu hinnangul käesolevas vaidluses asjakohased tõendid reklaamimüügi projektijuhtide ametijuhendid, mis on tööandja (kostja) poolt esitada töövaidluskomisjonile (vt TVK toimik, lk 29-32). Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg-tega 1 ja 5, jätab kohus need asja lahendamisel arvestamata.
12.2.Kostja vastuväite kohaselt mõistsid nii tööandja kui töötaja kuni töölepingu lõpetamise ja lõpparve väljamaksmise päevani ühte moodi, et tasu makstakse vaid töösuhte kehtimise ajal töötaja poolt tööandja kasuks tehtud töö eest ning realisatsiooni netokäibe alusel arvestatava lisatasu hulka lähevad laekumised kuni töölepingu lõpetamise päeva seisuga. Kohtule jääb selgusetuks, mille põhjal kostja taolise järelduse on teinud. Kohtu arvates ei saa taolist järeldust teha üksnes asjaolust, et hageja on kostja arvestuste alusel makstud lisatasu varasemalt vastu võtnud. Kohtu hinnangul ei ole asja materjalide hulgas tõendeid selle kohta, et hageja oleks töölepingu tingimusi kostja poolt väidetud viisil mõistnud.
12.3.Kostja on muu hulgas leidnud, et palganõude esitamine aja eest, mil töösuhe oli lõppenud, on ebamõistlik. Kostja ei ole oma taolist seisukohta täpsemalt selgitanud. Vastavalt VÕS § 7 lgle 1 loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kohus ei ole käesoleval juhul tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse lugeda hageja poolt esitatud lisatasu nõuet ebamõistlikuks ja vastuolus olevaks VÕS § 7 lg-s 1 nimetatud kriteeriumidega. Lähtudes TLS §-st 1 ja § 49 p-st 2 on tööandja on kohustatud maksma töötajale töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses.
12.4.Kostja on oma vastuväidetes tuginenud ka VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttele ning esitanud sellest lähtuvalt väite, et käesoleval juhul lisatasu jätkuvas maksmises (pärast töölepingu lõpetamist) töötaja poolt vahendatud lepingutelt laekuva realisatsiooni netokäibe alusel kokku lepitud ei olnud. Kohus ei jaga kostja seisukohta, et vaidlusaluse lisatasu saamise kohta pärast töölepingu lõpetamist pidanuks pooled töölepingus eraldi kokku leppima. Kohtu hinnangul on eelkõige TLS §-s 1 sätestatust lähtudes mõistlik eeldada, et töötajal säilib õigus lisatasule tema poolt enne töölepingu lõpetamist vahendatud lepingute sõlmimise eest ka pärast töölepingu lõpetamist. Vastavalt VÕS § 29 lg 5 p-le 4 tuleb lepingu tõlgendamisel muu hulas arvestada lepingu olemust ja eesmärki. Sama paragrahvi kuuenda lõike järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Poolte vahel sõlmitud töölepingu punkti 8.1 sisu eeldanuks pigem eraldi selgesõnalist kokkulepet selles, et töötajal ei ole kõnealusele lisatasule õigust pärast töölepingu lõpetamist.
12.5.Kohus ei nõustu ka kostja poolt Riigikohtu 5. veebruari 2007.a otsusest tsiviilasjas nr 3-21-146-06 tehtud järelustega, et lõpparve maksmise kohustus on seotud töölepingu lõppemise päevaga. Tegemist on õigusliku hinnangu andmisega esimese ja teise astme kohtute poolt tuvastatud asjaoludele konkreetse kassatsioonkaebuse raames. Riigikohtu kõnealuses lahendis ei ole välistatud, et tööandjal lasub pärast töölepingu lõpetamist kohustus maksta töötajale töölepingust tulenevat lisatasu, mille suurus ei olnud töölepingu lõppemise hetkeks selgunud.
13.Rahuldamisele kuulub ka hageja nõue hüvitise saamiseks summas 11134 krooni seoses lõpparve kinnipidamisega. PalS § 29 kohaselt on tööandja tööraamatu andmisega ja lõpparve maksmisega viivitamise aja eest kohustatud maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses töölepingu seaduses sätestatud korras. Tulenevalt TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vastavalt kohtu ülaltoodud järeldustele tulnuks kokkulepitud lisatasu hagejale välja maksta klientidelt teenustasude laekumisele järgneva kuu 7. kuupäevaks. Hageja väidetest lähtudes olid hiljemalt 2006.a lõpuks laekunud kõik summad klientidelt, kellega hageja oli sõlminud välisreklaamipindade rendilepingud. Kostja hageja nimetatud väidet vaidlustanud ei ole. Järelikult tulnuks hagis nõutav lisatasu kostja poolt hagejale välja maksta hiljemalt 7. jaanuaril 2007.a. Hageja on seega summa maksmisega viivitanud rohkem kui ühe kalendrikuu. Hageja ühe kuu keskmise palga suuruse üle (11134 kr) pooltel vaidlust ei ole.
14.Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja töölepingu alusel saamata jäänud lisatasu summas 38764 krooni ning hüvitise lõpparve kinnipidamise eest 11134 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib hageja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.