Kohtulahend

süü korral pidanuks kostja hüvitama 50%, s.o 11 879 krooni. Kuna hageja hüvitas kahju, on kostja selle summa alusetult säästnud ning see tuleb TsK § 477 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus muutis 10. mai 2000. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi ning rahuldas hagi ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel. Linnakohtu otsus on piisavalt motiveeritud segasüü osas. Kostjalt on põhjendatult välja mõistetud 11 879 krooni. Kuid hagi rahuldamise aluseks ei saa olla TsK § 477. Hageja täitis hüvitist välja makstes sõidukikindlustuslepingust tulenevat kohustust. KS § 18 kohaselt kahjukindlustuse korral läheb nõudeõigus varalist kahju tekitanu vastu kindlustushüvitust saanud isikult üle kindlustusandjale väljamakstud hüvitise ulatuses. Kuivõrd hageja oli välja maksnud hüvitisena 23 759 krooni, siis tekkis tal õigus esitada nõue kahju tekitanu, s.o V. Rogulski vastu. Kuna S. Rogulski tsiviilvastutus oli kindlustatud Eesti Varakindlustuse AS-s, siis oli hageja õigustatud esitama nõude selle kindlustusandja vastu. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu. LKS § 38 lg 2 sätestab ammendavalt liikluskindlustuslepingu järgi kindlustatu vastu regressnõude esitamise alused. Selle alusel ei saanud ei kindlustusandjal ega hagejal tekkida nõudeõigust V. Rogulski vastu. LKS § 38 lg 2 on erinorm KS § 18 suhtes. Hageja nõutav rahasumma ei ole liikluskahju LKS § 4 mõistes. Kostjalt saab nõuda üksnes liikluskahju hüvitamist. LKS § 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kahju ei ole liikluskahju. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et tegemist on regressnõudega. Regressnõue ei ole LKS § 1 lg 2 kohaselt kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusobjektiks. Samuti ei ole kostja KS §-s 18 märgitud regressnõude kohustatud subjekt - kahju tekitanu. Isik, kellel on õigus nõuda liikluskahju hüvitamist, on määratletud LKS §-s 27 lg 1 ja 2. Eeltoodust ja LKS §-st 27 lg 5 tuleneb, et kostjalt kui liikluskindlustusandjalt õigus nõuda ainult LKS § 4 sätestatud liikluskahju hüvitamist. Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse lahendamisel nii apellatsioonkaebuse kui hageja nõude piire, leides, et hageja põhjendas oma nõuet regressnõudena. Apellatsioonikohtul ei ole õigust muuta hagi aluse osas hageja nõude põhjendusi ega rajada otsust põhjendustele, millest hageja on loobunud või mida ei ole varem esitatud. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 4 ja 6, jättes vastamata apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendustele ning andmata neile õiguslikku hinnangut. Kostja põhjendas apellatsioonkaebuses LKS § 38 lg 2 ja KS § 18 kohaldamise võimatust, seda, miks liikluskindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmist saab nõuda üksnes liikluskahju kannatanu ning et hagejal selline õigus puudub. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Liikluskindlustusandjana oli kostjal kohustus hüvitada

LKS § 27 lg 5 ja 27 lg 2 alusel V. Rogulski põhjustatud kahju 50% ulatuses. LKS § 38 lg 2 ei ole erinorm KS § 18 suhtes. LKS § 38 lg 2 käsitleb neid aluseid, mis seonduvad kindlustusvõtja poolt teatavate nõuete rikkumisega. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõigusnorme. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja hüvitas sõidukikindlustuse lepingu alusel Eesti Tööstusliisingu AS-le kuulunud sõidukile põhjustatud kahju. Sõidukikindlustusleping hõlmas riskina liiklusõnnetuse. Kindlustusseaduse § 18 kohaselt läheb nõudeõigus kindlustushüvitist saanud isikult üle varalist kahju tekitanu või tema eest vastutava isiku vastu üle kindlustusandjale viimase poolt väljamakstud kindlustushüvitise ulatuses. LKS § 4 kohaselt mõistetakse liikluskahjuna kahju, mis on tekkinud teeliikluses sõidukiga, mille suhtes vastavalt liikluskindlustusseadusele on sõlmitud või tulnuks sõlmida liikluskindlustusleping, kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel, sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos, sõiduki omanikul või sõidukit juhtinud isikul on tekkinud tsiviilvastutus. Kohus tuvastas, et tegemist on liikluskahjuga, mille põhjustamises on kumbki juht süüdi 50%. Kuna V. Rogulski tsiviilvastutus oli kindlustatud, siis oli hageja õigustatud nõudma KS § 18 alusel tema kindlustusandjalt 50% osas kahju hüvitamist. LKS § 27 lg 5 sätestab, et liikluskahju hüvitab käesolevas seaduses ning liikluskindlustuse lepingutingimustes ettenähtud korras ja kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Kostja pole väitnud, et temalt välja mõistetud hüvitus ületab neid piirmäärasid. LKS § 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu ise on vastutav kahju tekkimise eest või kui hüvitamine oleks vastuolus LKS § 27 toodud liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Kolleegium jääb tsiviilasjas 3-2-1-111-00 väljendatud seisukoha juurde, et liikluskahju hüvitamise korrast mittekinnipidamine, sealhulgas LKS §-s 28 lg 3 kehtestatud tähtajal liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja paragrahvis 27 lg 8 sätestatud tähtajal kindlustusandjale liikluskahju hüvitamise nõude esitamata jätmine võivad olenevalt asjaoludest olla vastuolu tõttu liikluskahju hüvitamise põhimõtetega liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks § 34 lg 1 järgi. Selliseid asjaolusid kostja pole esitanud. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eriarvamusele jäi kolleegiumi liige J. Luik. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

J. Luige eriarvamus Leian, et tuvastatud asjaoludel ei saanud hageja nõue KS § 18 alusel rahuldamisele kuuluda. Ringkonnakohus põhjendas selle sätte kohaldamist asjaoluga, et V. Rogulski oli oma tsiviilvastutuse kindlustanud kostja kindlustuses. Riigikohus lisas sellele põhjendusele asjaolu, et Tööstusliisingu AS sõidukikindlustusleping hõlmas riskina liiklusõnnetust. Sellega ei ole ümber lükatud liikluskindlustusest tulenevat: sõidukiga, mille suhtes tuleb sõlmida liikluskindlustusleping, tekitatud kahju (liikluskahju) hüvitatakse liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuslepingus ettenähtud alustel, tingimustel ja korras. Seega saab selle kahju tekitanu tsiviilvastutus tekkida üksnes nimetatud seaduse ja lepingu järgi. Sõidukikindlustuslepingu alusel hüvitatakse aga liiklusõnnetuses tekkinud kahju, mida ei hüvitata liikluskindlustuse kaudu. Leides, et kohus tuvastas liikluskahju, on kolleegium jätnud tähelepanuta, et pooltel puudus vaidlus selles, et liiklusõnnetuses 28. oktoobril 1998. a tekkis liikluskahju. Vaidluse põhiküsimus seisnes selles, kas sõidukikindlustusandjal on õigus otsustada, kellel liiklusõnnetuses osalenutest tekkis tsiviilvastutus liikluskahju tekitamise eest ning sellest tulenevalt lugeda sõidukikindlustuslepingu alusel hüvitatud kahju liikluskahjuks. Kostja vastuväidetele, et liikluskahju hüvitamist on õigus taotleda liikluskahju kannatanul, mitte tema sõidukikindlustusandjal, et sõidukikahju arvamine liikluskahjuks ja sellest tuletatud sõidukikindlustusandja regressiõigus on vastuolus liikluskindlustuse seadusega, on kohtud jätnud õigusliku hinnangu andmata. KS § 10 lg 2 kohaselt sundkindlustuse (kohustusliku kindlustuse) liigid ja nende teostamise kord kehtestatakse eraldi seadusega. (1. augustist 2000. a jõustunud kindlustustegevuse seaduses nimetatakse liikluskindlustust kohustuslikuks kindlustuseks). Liikluskindlustus on tsiviilvastutuse kindlustus (LKS § 1 lg 2). Liikluskahjuna mõistetakse kahju, mis on tekkinud teeliikluses sõidukiga, mille suhtes vastavalt käesolevale seadusele on sõlmitud või tulnuks sõlmida liikluskindlustusleping, kahju on tekkinud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel, esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel, sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on tekkinud tsiviilvastutus. Nimetatud tunnused peavad esinema samaaegselt (LKS § 4 lg 2). Kui kahju on tekitatud muudel tingimustel kui käesolevas paragrahvis piiritletud liikluskahju, siis seda käesoleva seaduse või liikluskindlustuslepingu alusel ei hüvitata (LKS § 4 lg 1). Liikluskahju hüvitatakse Vabariigi Valitsuse poolt määratud ulatuses ja korras isikule (kannatanule), kellel ei teki tsiviilvastutust seoses sama liikluskahju tekitamisega (LKS § 27 lg 1). LKS § 27 lg 5 sätestab, et liikluskahju hüvitab käesolevas seaduses ning liikluskindlustuse lepingutingimustes ettenähtud korras ja kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Hüvitatud kahju on käsitatav seega liikluskahjuna, kui see on tekkinud LKS § 4 lg 2 tunnustel, seda on menetlenud ja selle on hüvitanud liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuslepingu tingimustega ettenähtud korras liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Kolleegiumi käsitatav seisukoht põhineb eeldusel, et liiklusõnnetuse teates väljendatud liiklusõnnetuses osalenud isikute seisukoht liikluskahju eest vastutaja osas ei ole kindlustusandjatele kohustuslik (siduv). Sellega ei ole võimalik nõustuda. Tsiviilõigused ja -kohustused tekivad seaduses

sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest (TsÜS § 58 lg 1). Varakahju liikluskindlusjuhtumi käsitlemise (menetluse) aluseks on liiklusõnnetuse teade (LKS § 28). LKS § 28 lg 4 kohustab liiklusõnnetuse teate vastu võtnud kindlustusandjat välja selgitama liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja ja edastama viimasele teate ühe tööpäeva jooksul ning teatama kannatanule selle kindlustusandja nime ja aadressi. Seega on liiklusõnnetuse teates väljendatud liiklusõnnetuses osalenud isikute seisukoht liikluskahju eest vastutaja osas kindlustusandjatele kohustuslik. Seadusest tulenevalt on selle teatega määratud nii liikluskindlustusjuhtumi ajalised piirid kui kindlustusjuhtumi menetleja, tema, samuti teiste liikluskindlustusega tegelevate kindlustusandjate, kannatanu ja isiku, kellel tekkis liikluskahju eest tsiviilvastutus, õigused ja kohustused. See seisukoht ei kohusta aga liikluskindlustusandjat taotlejale liikluskahju hüvitama liiklusõnnetuse asjaolusid arvestamata (LKS § 34 lg 1 ja 2). Liikluskahju (varakahju) kannatanul on LKS § 27 lg 8 kohaselt õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetusest on teatatud käesoleva seaduse §s 28 sätestatud tähtaja jooksul. Sõidukikahju väljamaksu arvestus-otsuse nr 1 kohaselt hüvitas hageja Tööstusliisingu AS-le kahju 2. detsembril 1998. a. Tuvastatud on, et Tööstusliisingu AS (M. Sta"kevit") ei ole liikluskahju kannatanu. Ta on liikluskahju eest vastutav isik. Tema liikluskindlustusandja oli Salva Kindlustuse AS. Liikluskindlustusjuhtumis on kannatanuks Hoiupanga Liisingu AS (V. Rogulski). Hageja ei ole tõendanud, et liikluskindlustusjuhtum, milles kannatanuks on Hoiupanga Liisingu AS on lõppenud kahju hüvitamisest keeldumisega. Kuna kohtud sellele asjaolule mingit tähendust ei omistanud, pidanuksid nad viitama seadusele, mis andis hagejale aluse otsustada, et Hoiupanga Liisingu AS-l (V. Rogulski) ei ole enam liikluskahju kannatanu, vaid isik, kes liikluskahju eest vastutab. Kolleegiumi otsusest tulenevalt on sõidukikindlustusandja selline otsustus kohustuslik tema arvates liikluskahju eest vastutava isiku liikluskindlustusandjale ja teistele liikluskindlustusjuhtumi osalistele. Leian, et juba hagi taolise menetlemisega (sõidukikahju loetakse liikluskahjuks, liikluskahju kannatanu selle kahju eest vastutavaks) on rikutud liikluskindlustusjuhtumi osaliste õigusi. Liikluskahju kannatanule, samuti teistele liikluskindlustusjuhtumi osalistele, peab minu arvates olema tingimusteta tagatud liikluskindlusjuhtumi menetlemine seaduse ja liikluskindlustuslepinguga ettenähtud alustel ja korras. Seetõttu olen seisukohal, et kahju hüvitamine Tööstusliisingu AS-le ei lõpetanud Salva Kindlustuse AS kohustust liikluskindlustusjuhtumit menetleda ning käsitleda Eesti Tööstusliisingu AS (M. Sta"kevit"it) isikuna, kellel tekkis tsiviilvastutus. Kolleegium märgib, et LKS § 27 lg 8 sätestatud tähtajal kindlustusandjale liikluskahju hüvitamise nõude esitamata jätmine võib olenevalt asjaoludest olla vastuolu tõttu liikluskahju hüvitamise põhimõtetega liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks LKS § 34 lg 1 järgi, kuid sellist asjaolu kostja pole esitanud. Asjaolu, et Tööstusliisingu AS liikluskahju hüvitamise taotlust esitanud ei ole, on tuvastanud ringkonnakohus, märkides otsuses, et hageja hüvitas kahju sõidukikindlustuslepingu alusel. Liikluskahju hüvitamise õigust Tööstusliisingu AS liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuslepingu järgi ei olnud: tema sõidukit juhtinud isik tunnistas end liiklusõnnetuse teate

kohaselt liiklusõnnetuse põhjustamises täielikult süüdi (tekkis tsiviilvastutus). Ei hüvitata aga liikluskahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi poolt juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud liikluskahju (LKS § 27 lg 3 p 2). Liikluskindlustusjuhtumit menetlema kohustatud kindlustusandjal on õigus kahju hüvitada või keelduda selle hüvitamisest, kui ta leiab, et taotleja on ise vastutav kahju tekitamise eest või kui pole tegemist liikluskahjuga või kui hüvitamine oleks vastuolus käesoleva seaduse §-s 27 toodud liikluskahju hüvitamise põhimõtetega (LKS § 34 lg 1). Sellest on ta kohustatud kindlustushüvitise taotlejale teatama, esitades otsuse motiivid (LKS § 36). Liikluskindlustusandja õigus keelduda nimetatud põhjustel liikluskahju hüvitamisest, ei anna talle aga alust hüvitada liikluskahju isikule, kes on ennast liikluskahju põhjustamises süüdi tunnistanud. Millel põhineb siis sõidukikindlustusandja selline õigus? Arvan, et isikul, kes on liikluskindlustusjuhtumis, milles menetlus ei ole lõppenud, kannatanuks, samuti tema liikluskindlustusandjal, on õigus nõuda ka kohtult, et liikluskahju menetletaks liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuslepinguga ettenähtud korras. Miks peaks lubama liikluskindlustuse objektiks oleva tsiviilvastutusega tegelda kindlustusandjal, kes ei ole liikluskindlustusandja. KS § 18 võikuks minu arvates kuuluda kohaldamisele, kui liiklusõnnetuse teadet ei oleks esitatud (liikluskindlustusjuhtum puudub) või kui õnnetuses osalenud ei lahenda seaduses ettenähtud korras küsimust, kes vastutab liikluskahju tekitamise eest. Kui liiklusõnnetuses osalenud isikud ei ole liikluskahju tekitamise vastutuse küsimuses sündmuskohalt lahkumise järel ühel meelel, lahendavad liiklusõnnetuses osalenud isikud omavahelise vaidluse seadusega ettenähtud korras (LKS § 4 lg 5). Kui liiklusõnnetuses osalenud isikud on sündmuskohalt lahkunud juhtunust politseile teatamata, kuid kindlustusandjale teatamise järel selgub, et poolte hinnanud liiklusõnnetuse põhjuste ning vastutuse jagunemise osas lähevad lahku, ei ole kindlustusandjal kohustusi (ilmselt mõeldakse seaduses kahju hüvitamise kohustust) enne, kui pooled on vaidluse lahendanud ettenähtud korras. (LKS § 28 lg 5). Nendel juhtudel on sõidukikindlustusandjal tagasinõude õigus isikult, keda ta peab kahju tekitajaks. Vaidluse lahendab kohus. Ilmselt ei saa kahju tekitanu tugineda asjaolule, et tema on oma tsiviilvastutuse kindlustanud, sest ta ei ole täitnud tingimusi, mis annavad talle õiguse nõuda, et kindlustusandja hüvitaks tema tekitatud liikuskahju. KS § 18 kohaldamist võiks õigustada ehk ka siis, kui on tekkinud olukord, kus liikluskahju hüvitamine liikluskindlustuse seaduse ja liikluskindlustuslepinguga ei ole kannatanule tagatud. Kuid ka sel juhul peab nimetatud sätte kohaldamise õigustus minu arvates lähtuma kannatanu, mitte kindlustusandja huvidest. J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.