3-2-1-86-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. juunil 2001. a Arnold Treiali hagi Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 4. juunil 2001. a Arnold Treiali kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. veebruari 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-43/01. Istungist võtsid osa A. Treial ja kostja esindaja vandeadvokaat I. Koolmeister. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Arnold Treial viibis 1994. aastal vahi all 24. märtsist 20. detsembrini. Uurija lõpetas kriminaalasjas menetluse A. Treiali käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
Vastavalt TsMS §-le 171 lg 1 tagab kohus protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Kohus on saamata jäänud tulu arvutamisel arvestanud Jõgeva Sordiaretuse Instituudi 7. veebruari 2000. a õiendit, kuid jätnud põhjendusi esitamata tähelepanuta OÜ Öhne 15. septembri 1999. a õiendid. See on vastuolus TsMS §-s 231 lg 4 sätestatud otsuse põhjendusnõuetega. Maakohus on hagi rahuldanud 1994. aasta kartulisaagi eest saamata jäänud tulu osas ja lisaks seemnekartuli ja -vilja ostmise kulu, et seda 1995. aastal külvata, kuid jätnud arvestamata hageja säästetud kulutused, mida hageja oleks pidanud tegema 1994. aasta kartulisaagi koristamiseks ja realiseerimiseks. Peale selle ei ole põhjendatud seemnekartuli ostmise kulu väljamõistmine eelnevalt kontrollimata, kas nimetatud kulu on juba hüvitatud saamata jäänud puhastulu väljamõistmisega. Kohus on jätnud hagi rahuldamata 1994. aasta teraviljasaagi eest saamata jäänud tulu osas põhjusel, et tõendid rukki külvipinna osas olid lahknevad (5 ha, 9 ha või 7 ha) ja seetõttu ei ole hageja tõendanud, kui palju tal rukist oli külvatud. Selline järeldus ei ole kooskõlas TsMS §-s 231 lg 4 sätestatud nõuetega. Märkinud otsuses küll tõendid rukki külvipinna kohta, ei ole kohus neid analüüsinud ega teinud ka järeldust nende arvestamise või mittearvestamise kohta. Enne järelduse tegemist tõendite arvestamise küsimuses ei saa teha järeldust asjaolu tõendatuse osas ja seega ka hagi põhjendatuse osas. Kui asja uuel arutamisel kohus tuvastab saamata jäänud tulu nõude põhjendatuse ka teraviljasaagi osas, siis tuleb kahju ulatuse kindlakstegemisel arvestada samu põhimõtteid nagu kartulisaagi osas. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Hageja esitas hagiavalduse lähtuvalt moraalsest kahjust, mida riik tekitas talle seoses ebaseadusliku vahi alla võtmisega. Hagi täienduses suurendas hageja oma nõuet TsMS § 154 kohaselt. Hagi täiendus põhineb asjaolul, et hageja ei ole saanud ka järgneva kuue aasta jooksul oma vara vaba tahte kohaselt kasutada. Sellega seotud vaimsed ja füüsilised kannatused jätkuvad. Riik ei taganud vahi alla võtmisel hageja vara säilimist vastavalt KrMS §-le 75 lg 3. Säilinud ei ole samuti arestitud ja M. Treialile üle antud vara. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et 1994. a saamata jäänud saagi eest on hagejal õigus hüvitist saada, järgnevate aastate eest aga mitte. Tulu oleks hageja saanud igal aastal, kui temalt ei oleks ära võetud võimalus uuesti külvata. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja pidas ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palus jätta selle muutmata. Hageja nõue on seotud ebaseadusliku vabaduse võtmisega. Moraalse kahju eest on hagejale hüvitis juba välja mõistetud. Menetletakse hageja varalise kahju hüvitamise nõuet. Ringkonnakohus ei ole võtnud sisulist seisukohta saamata jäänud tulu hüvitamise ajalise ulatuse kohta. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Riigikohtu istungil jäi hageja kassatsioonkaebuse väidete juurde ning leidis, et asi tuleks saata siiski
esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kostja jäi istungil kirjalikult esitatud vastuväidete juurde. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebuse väide, et ebaseadusliku vahi all pidamisega tekitatud moraalse kahju nõuet võis hageja asja uuel läbivaatamisel TsMS § 154 kohaselt suurendada, ei ole õige. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. jaanuari 1998. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 2. mai 1997. a otsus osaliselt põllukultuuridelt saamata jäänud tulu 88 000 krooni osas ja selles osas saadeti asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Linnakohtu otsusega väljamõistetud moraalse kahju hüvitist ringkonnakohus vähendas ning luges selle kahju hüvitiseks 15 750 krooni. TsMS § 154 lg 1 sätestab hageja õiguse kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse. Avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. Ebaseadusliku vahi all pidamisega tekitatud moraalse kahju osas jõustus linnakohtu otsus ringkonnakohtu 27. jaanuari 1998. a otsusega. Muuta ei saa nõuet, mille kohta on kohtuotsus seadusjõus. Maakohtu otsuse tühistamise ja varalise kahju nõudes asja uueks läbivaatamiseks saatmise ringkonnakohtu põhjendused on seadusega kooskõlas. Varalise kahju suurust käsitlevaid väiteid on hagejal õigus esitada asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2001. a otsus muutmata ja A. Treiali kassatsioonkaebus rahuldamata. A. Kull, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.