Kohtulahend

tööruumiks. Tallinna Linnakohtu 11. aprilli 2000. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus tühistas käskkirja, millega hagejale avaldati noomitus ühel päeval kell 10.55 töölt lahkumise eest; käskkirja, millega määrati hagejale rahatrahv ühel päeval kell 16.30 töölt lahkumise eest; käskkirja, millega määrati hagejale rahatrahv 6. korruse tööruumis mitteviibimise eest ning mõistis kostjalt välja kinnipeetud trahvid, vähemmakstud palga ja viivise ning ühe kuu keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest, kokku 48 045 kr 56 s. Kohus jättis rahuldamata nõude käskkirja tühistamiseks, millega määrati hageja tööruumiks 6. korruse kabinet; nõude kahe käskkirja tühistamiseks, millega hagejale avaldati noomitus tööruumist puudumise eest; nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest hüvitise saamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud töölepingus kokkulepet hageja tööruumi kohta. Hageja töökohaks oli AS Lukoil Eesti büroohoone Tallinnas Marja 9. Tööandjal oli õigus töötajat ümber paigutada büroohoone ühest ruumist teise ilma töötajalt nõusolekut küsimata. Töölepingu tingimusi see ei muutnud. 6. korruse ruumi kontrollinud tööinspektor ei teinud töötingimuste kohta ettekirjutusi. Teise tööruumi ümberpaigutamine ei olnud ebaseaduslik. Kaks noomitust, mis avaldati hagejale 6. korruse tööruumis mitteviibimise eest, vastasid süüteole, karistuste määramisel ei rikutud protseduurireegleid ja nende kahe käskkirja tühistamiseks ei ole alust. Kohus tuvastas, et hageja oli teadlik käskkirjast, millega määrati tema tööruumiks 6. korruse kabinet. Töötaja keeldus alusetult tööandja seadusliku korralduse täitmisest. Hageja seletuste ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja viibis pidevalt tööl, kuid mitte 6. korruse tööruumis, vaid 3. korrusel. Hagejat karistati noomitusega ühel päeval töölt puudumise eest alates kella 10.55-st. Kohus tuvastas, et hageja töölt puudumine ei ole tõendatud ja karistamine oli ebaseaduslik. Hagejat karistati kahel korral rahatrahviga, millede määramisel tööandja rikkus protseduurireegleid, mistõttu on käskkirjad ebaseaduslikud. TLS § 103 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus tööleping lõpetada § 86 p 6 alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus. Tööandja lõpetas hagejaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu. Keeldumisega töötada 6. korruse kabinetis häiris hageja kostja tööd ning näitas üles soovimatust täita temale antud korraldusi. Hageja jättis tööandja korraldused täitmata ka pärast korduvaid distsiplinaarkaristusi, mistõttu kostja pidas põhjendatult hageja süülist käitumist tõsiseks rikkumiseks ja töölepingu lõpetamine oli seaduslik. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli jäetud rahuldamata hagi kahe käskkirja tühistamiseks, millega hagejat oli kahel korral karistatud noomitusega 6. korruse tööruumis mitteviibimise eest; töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga välja mõistmiseks. Uue otsusega tühistati eeltoodud kaks käskkirja, tunnistati töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, hageja ennistati tööle ja mõisteti kostjalt välja töölt sunnitud puudumise aja eest

keskmine töötasu 204 273 kr 80 s. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt on õige linnakohtu otsus osas, millega jäeti tühistamata 11. jaanuari 1999. a käskkiri nr 13-k korraldusega määrata hageja tööruumiks 6. korruse ruum. Apellatsioonikohus märkis, et töötaja on õigustatud nõudma vajalikke töötingimusi, kuid see ei võta tööandjalt õigust paigutada töötajat töökohas ühest ruumist teise. Kaks käskkirja, millega hagejale avaldati noomitus 6. korruse tööruumis mitteviibimise eest, on protseduurireeglite rikkumine ebaseaduslikud. Uue tööruumi määramise käskkirjal puudub hageja allkiri sellest teadasaamise kohta. Tunnistajate allkirjadest käskkirjal ei ilmne, kellele ja millal on käskkiri teatavaks tehtud. Seega ei ole tööandja ümber lükanud hageja väidet, et teise ruumi kolimise vajadusest sai hageja teada alles siis, kui avaldati esimene noomitus korralduse mittetäitmise eest. Tööandja oli kohustatud võtma hagejalt seletuse enne karistuste määramist, sest karistada saab töötajat, kelle üleastumine on kindlaks tehtud (TDVS § 2). Mõlemad noomitusega käskkirjad sisaldasid hagejalt seletuskirja võtmise kohustust. Kostja käskkirjadest ilmneb, et karistus määrati enne töötaja süüteo kindlaks tegemist. TDVS § 7 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust. Seaduse mõtte kohaselt peaks see toimuma enne distsiplinaarkaristuse määramist, mitte vastupidi. Hageja karistamine distsiplinaarkorras ei olnud seaduslik ja käskkirjad tuleb tühistada. Kuna töölepingu lõpetamise aluseks olnud distsiplinaarkaristused on tühistatud, siis on ära langenud töölepingu lõpetamise alus TLS § 86 p 6 järgi. Hageja mitteasumist 6. korruse tööruumi ei saa lugeda selliseks süüteoks, mis häiris tööandja tööd ning andis aluse töölepingu lõpetamiseks. Kostja ei eitanud asjaolu, et ökonomisti koht oli koondatud ning hagejale ei olnud tööd anda. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. TLS § 50 p 3 kohaselt on töötaja kohustatud õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi. Hageja ei täitnud tööandja seaduslikku korraldust asuda tööle 6. korruse ruumis. Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja ei teadnud tööandja korraldusest enne esimese noomituse määramist

III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Kohtul on õigus hinnata tööandja korralduse aluseks olevaid asjaolusid ja sellele järgnenud sündmusi ning analüüsida korralduse seaduslikkust ja põhjendatust. Tööandja ei tõendanud oma väidet, et 3. korruse tööruumi oli vaja äriühingu nõukogu esimehe tööruumiks. Hageja viibis 3. korruse tööruumis, sest seda ei kasutanud keegi teine. Karistuse kohaldamisel peab tööandja järgima seaduse nõudeid ning motiveerima oma tegevust. TDVS § 11 nõuab, et karistuse kohaldamise dokumendis tuleb märkida süüteo kirjeldus ja karistuse mõistmisel arvesse võetud asjaolud. Tegelikkuses keeldus kostja hagejale tööd andmast ja selle asjaolu võttis kostja kohtuistungil omaks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Muuta tuleb aga otsuse põhjendust 1. veebruari 1999. a käskkirja nr 43-k tühistamiseks seoses materiaalõigusnormi väära tõlgendamisega. Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub töö eest maksma ning kindlustama töötingimused. Seega on töötaja tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras ja kuigi töölepingule on iseloomulik lepingupoolte teatav ebavõrdsus, ei tähenda see seda, et pooled võiksid jätta järgimata vastastikuse kohustuse olla teineteise suhtes viisakad. Viisakas käitumine eeldab, et tööandja kindlustab töötaja kokkulepitud tööga ning annab selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi, töötaja aga teeb kokkulepitud tööd, täidab tööandja seaduslikke korraldusi ja hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist. Eeltoodud põhimõtted on väljendatud TLS §-des 1, 48, 49 ja 50, milledes sätestatakse töölepingu sisust tulenevad tööandja ja töötaja kohustused. Töötaja karistamine selle eest, kui ta süüliselt jätab oma kohustused täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, toimub töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud põhimõtetel ja korras. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. TDVS § 23 lg 2 kohaselt on kohtul õigus tühistada määratud distsiplinaarkaristused, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mittevastava karistusega. Pooled ei vaidlustanud kassatsioonimenetluses apellatsioonikohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue 11. jaanuari 1999. a käskkirja nr 13-k tühistamiseks, millega määrati hagejale teine tööruum 6. korrusel. Vaidluse töötaja ja tööandja vahel põhjustas asjaolu, et tööandja ei teinud töötajale õigeaegselt teatavaks korraldust tööruumi vahetamiseks ning töötaja leidis korraldusest teada saades, et ta ei häiri tööandja tööd ega takista teistel töötajatel kohustuste täitmist, kui jääb edasi oma senisesse 3. korruse kabinetti, kuna keegi teine seda ei kasutanud. Apellatsioonikohus tuvastas, et 11. jaanuari 1999. a käskkirjast nr 13-k, millega töötajale määrati

teine tööruum 6. korrusel, sai töötaja teada siis, kui 18. jaanuari 1999. a käskkirjaga nr 15-k karistati teda distsiplinaarkorras noomitusega tööandja korralduse täitmata jätmise eest. Hinnates 11. jaanuari 1999. a käskkirja nr 13-k, millega määrati hagejale teine tööruum 6. korrusel, ei rikkunud apellatsioonikohus TsMS § 95 lg 1 nõuet hinnata tõendit igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Apellatsioonikohus märkis otsuses õigesti, et käskkirjal puudub töötaja allkiri sellest teadasaamise kohta ja kahe isiku allkirjast käskkirjal ei ilmne, kellele ja millal käskkiri teatavaks tehti. Kuna ei olnud tõendatud, et töötaja oli teadlik tööruumide vahetamisest, tühistas apellatsioonikohus põhjendatult 18. jaanuari 1999. a käskkirja nr 15-k, millega töötajat noomitusega karistati 6. korruse tööruumis mitteviibimise eest. Apellatsioonikohus tuvastas, et enne 1. veebruari 1999. a käskkirjaga nr 43-k noomituse avaldamist ei võetud töötajalt seletuskirja 6. korruse tööruumis mitteviibimise kohta ja kuna karistus määrati enne töötaja süüteo kindlakstegemist, siis tegi apellatsioonikohus sellest järelduse, et töötaja karistamine ei olnud seaduslik. Apellatsioonikohus leidis, et TDVS § 7 lg 1 mõtte kohaselt peab töötajalt seletuse võtmine toimuma enne distsiplinaarkaristuse määramist. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TDVS § 7 lg 1, mille kohaselt tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse nõudmine on tööandja õigus, see ei pea toimuma tingimata enne distsiplinaarkaristuse määramist, sest sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Seega ei olnud põhjendatud 1. veebruari 1999. a käskkirja nr 43-k tühistamine töötajalt seletuskirja võtmata jätmise pärast. Küll aga on selle käskkirja tühistamiseks teine alus. TDVS § 23 lg 2 kohaselt tühistab kohus määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mittevastava karistusega. Vastuväites hagile põhjendas kostja hageja ümberpaigutamist teise tööruumi sellega, et hageja kasutuses olnud 3. korruse kabinetti oli vaja äriühingu nõukogu esimehe tööruumiks. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja oma vastuväidete tõendamiseks, et korraldus hageja paigutamiseks 6. korruse tööruumi oli vajalik või et hageja takistas korralduse mittetäitmisega teistel töötajatel kohustuste täitmist või häiris tööd, ühtegi tõendit kohtule ei esitanud. Apellatsioonikohus andis sellele ajaolule ka hinnangu, märkides, et hageja mitteasumine 6. korruse tööruumi, ei olnud selline süütegu, mis oleks häirinud asutuse tööd. Seega on 1. veebruari 1999. a käskkirja nr 43-k tühistamise aluseks karistuse ilmne mittevastavus süüteo toimepanemise asjaoludele. Apellatsioonikohus tuli tuvastatud asjaolusid ja esitatud tõendeid hinnates põhjendatult järeldusele, et töötaja mitteviibimine 6. korruse tööruumis, ei olnud selline süütegu, mis oleks häirinud tööandja tööd ja andnud aluse TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamiseks töökohustuste rikkumise tõttu. Kohus märkis otsuses, et kostja omaksvõtuga on tõendatud, et tegelikult ei olnud kostjal hagejale tööd anda. Apellatsioonikohus tunnistas põhjendatult hagejaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks kui hageja süüteo asjaoludele ilmselt mittevastava ning ebaotstarbeka karistuse.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2000. a otsus jõusse otsuse põhjendavas osas tehtud muudatustega. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.