Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

30.07.2004.a esitas N.I Ida-Virumaa Tööispektsiooni Narva Töövaidluskomisjonile avalduse tööandja OÜ A T vastu talle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise nõudes. 30.09.2004.a Ida-Virumaa Tööispektsiooni Narva Töövaidluskomisjoni otsusega jäeti avaldaja nõue rahuldamata. 25.06.2004.a esitas N.I hagi osaühingu (OÜ) A T vastu töölepingu TLS § 82 alusel lõppenuks tunnustamise, keskmise palga väljamõistmise ja käskkirjade distsiplinaarkaristuste kohta ebaseaduslikeks tunnistamise nõudes.

Tsiviilasi nr 2-04-740

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt hageja töötas kostja juures bussijuhina 18.02.2003.a töölepingu nr. 7 alusel. Hageja töö sisuks oli reisijate vedu, bussi tehniline hooldus ja bussi korrashoid. Täieliku materiaalse vastutuse 07.06.2003.a lepingu kohaselt hagejale oli üle antud buss VOLVO BERKHOFF EXCELLENCE riikliku nr. 590 ART. TLS § 27 lg 2 p 4 kohaselt töölähetusse saadetule hüvitatakse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. Esimese päeva eest makstakse 350,00 krooni ja järgmiste päevade eest 500,00 krooni ööpäevas. Alates 01.01.2004.a kostja lõpetas töölähetuse kulude hüvitamise ning lisatööaja eest töö tasustamise. Vaatamata, et 2004.a veebruaris hageja oli puhkusel, tööandaja saatis teda väljas poole Eestit välismaa reisidele. Kostja ei pidanud kinni tihti puhkeajast ning peale järjekordselt reisilt tagasitulekut, öösel, järgimisel päeval hageja oli sunnitud ilmuma tööle. Sellel alusel esitas hageja 21.05.2004.a kostjale kirjaliku avalduse töölepingu lõpetamisest TLS § 82 alusel põhjendamisega, et tööleping lõpetatakse seoses tööandja poolt lepingu nr. 7 p. 2, 3, ja 4 tingimuste rikkumisega. Arvates, et ta keeldub nimetatud avaldust vastu võtmast, 22.05.2004.a saatis hageja teise avalduse tähtkirjaga posti teel. Pärast seda kostja ei lubanud hagejal alates 23.05.2004.a tööd jätkata. Alates 24.05.2004.a oli hageja ajutiselt töövõimetu ning käesoleval ajal vormistab invaliidsust. Hageja suulistele ettepanekutele ja hageja esindaja kirjalikule nõudele töölepingu lõpetamiseks ja tööraamatu väljaandmiseks kostja ei reageerinud. Hageja leiab, et ülalnimetatud alusel tal on õigus kohtu korras nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel, kahe kuu keskmise palga ja saamata palga nõudes ning tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga tööraamatu kätteandmisega iga viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni TLS § 119 lg 1 kohaselt. Kuna TLS § 82 lg 1 on ette nähtud, et töötaja peab teatama töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, siis tööleping on vaja lugeda lõpetatuks alates 26.05.2004.a-st. Saamata palga täpse summa täiendavalt töötatud aja eest hageja esitab pärast kostja poolt vajalike dokumentide: tööajatabeli, tahhograafi registreerimislehtede, teekonnalehtede ja puhkusegraafiku esitamist. Need dokumendid tõendavad hageja täpset töö- ja puhkeaega ning võimaldavad täpselt arvutada saamata jäänud töötasu konkreetse summa. Palgaseaduse § 27 lg 2 p 4, TLS § 119, TsMS § 147, 148, palub hageja: tunnistada lõpetatuks poolte vahel 18.02.2003.a sõlmitud tööleping nr 7 TLS § 82 alusel alates 26.05.2004.a. Välja mõista OÜ-lt A T hageja kasuks kahe kuu keskmine palk töölepingu lõpetamisel, saamata palk ja päevaraha teeloleku eest ja tööraamatu kinnipidamise eest keskmine palk tööraamatu kätteandmisega iga viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni (täpne summa märgitakse pärast kostja poolt vajalike dokumentide esitamist). Kohustada OÜ A T tagastama hagejale asjad: magamiskotid 2 tk, naturaalvaip 1 tk, õhukompressor 1 tk, sõiduauto 4 tk. rattad talvekummiga või välja maksma nende hind 5900 (viis tuhat üheksasada) krooni. Välja mõista OÜ-lt A T hageja kasuks kohtukulud. 21.10.2004.a esitas hageja esindaja täienduse hagiavaldusele (tl 26-27), mille kohaselt esitas hageja 21.05.2004.a seoses enda peale võetud kohustuste mittetäitmisega 18.02.2003 töölepingu nr 7 järgi avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Alates sellest hetkest hakkas kostja välja mõtlema igasuguseid põhjuseid selleks, et mitte anda hageja kätte tööraamatut ja sundida teda loobuma töölepingu lõpetamisest. Pärast hageja esindaja sekkumist töölepingu lõpetamise vaidlusesse, lõpetas kostja selle lepingu ja süüdistas hagejat diiselkütuse varguses. Tähitud kirjaga oli posti teel saadetud hagejale 24.05.2004 käskkiri nr 8 distsiplinaarkaristuse määramise kohta kütuse varguse eest. Käsitletava käskkirja seaduslikkuse läbivaatamisel ilmnes, et OÜ A T omaniku suulise korralduse järgi valas hageja mitmel korral kütust ühest bussist teise. Kuid 20.04.2004 ega 21.05.2004 ei ole sellist korraldust laekunud ning kaks tunnistajat väitsid kirjalikult, et nägid hagejat bussist kütust välja valamas kanistritesse, seejärel pani ta kanistrid oma isikliku sõiduauto pagasiruumi ja viis need välja valvatava ettevõtte territooriumilt. Selle käskkirja vaidlustas hageja Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva Töövaidluskomisjonis. 2(11)

Tsiviilasi nr 2-04-740

Töövaidluskomisjoni 30.09.2004.a otsus viis hagejat hämmeldusse. Üheks distsiplinaarkaristuse määramise aluseks on 24.05.2004 käskkirja nr 8 järgi 25.05.2004 revisjoni tulemused: 410 liitri kütuse puudujäägi kindlakstegemine bussis. Kuid kostja ei ole esitanud ühtegi normatiivakti hagejale kütuse väljaandmise ja selle hoidmise korrast ega kontrollist (ettenähtud täieliku materiaalse vastutuse lepinguga). Tehes karistuse määramise käskkirja teadis ta eelnevalt, et järgmisel päeval avastab ta kütuse puudujäägi bussis. Dokumentide võltsimisel kostja ei pannud tähele, kuidas hakkas segi ajama käskkirjade numbreid. 24.05.2004.a käskkirjaga nr 8 oli hagejale määratud distsiplinaarkaristuse kütuse varguse eest ja 11.08.2004.a käskkirjaga nr 8 oli lõpetatud temaga tööleping. Samuti 30.09.2004.a sai hageja töövaidluskomisjonil teada 2004.a aprilli käskkirja nr 7 olemasolust - distsiplinaarkaristuse määramisest noomituse näol kütuse varguse eest, milles on märge selle kohta, et hageja keeldus allkirjastamast seda käskkirja. Kuid ka pärast komisjoni istungit, kus hageja sai teada sellest käskkirjast, ei antud talle selle koopiat. Kostja leidis, et distsiplinaarkaristusi saab olema ebapiisav ning eesmärgiga tekitada hagejale täiendavaid ja põhjendamatuid materiaalseid kulutusi advokaadi peale, esitas Narva politseijaoskonda avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks kütuse varguse faktides. Menetlus oli alustatud ning asub Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna uurija G.B menetluses. Hageja esindaja palub tunnistada ebaseaduslikuks OÜ A T 2004.a aprilli käskkiri nr 7 ja 24.05.2004.a käskkiri nr 8 hagejale distsiplinaarkaristuse määramise kohta noomituse näol.

KOSTJA VASTUVÄITED

16.12.2004a esitas kostja vastuse hagiavaldusele (tl 32-33), mille kohaselt kostja hagi et tunnista seoses tema põhjendamatusega. Hagejal ei ole alust nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel, sest kostja pole lubanud hageja töölepingu tingimuste mittetäitmist või mittekorraliku täitmist. Vastavalt TsMS § 91 lg l, kumbki pool peab tõestama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ning vastuväited. Arvestamata nimetatud seaduse sätet, hageja toob hagis ainult tühjasõnalisi väiteid töölepingu punktide 2, 3 ja 4 rikkumise kohta kostja poolt, kinnitamata seda tõenditega. Hageja avaldusele töölepingu lõpetamise kohta TLS § 82 alusel, kostja poolt oli 25.05.2004a. esitatud vastus, kus kostja viitas töölepingu lõpetamise nõudmise põhjendamatusele TLS § 82 alusel ning töökohustuste jätkamise vajadusele. Hageja, eksides oma nõude põhjenduse osas, tööle ei tulnud. Selle tõttu, et töösuhted polnud lõpetatud, hageja viibis haiguslehel ning peale selle lõppemist tööluusides. Seoses sellega kostjal puudus tööraamatu väljastamise ning lõpparvestuse tegemise kohustus enne töösuhete lõpetamist, mis toimus käskkirja 11.08.2004a. alusel. Pärast töölepingu lõpetamist kostja viivitamiseta väljastas tööraamatu ja lõpparvestuse hagejale. Põhjendamatu on ka hageja nõue väljastada talle isiklikud asjad või kompenseerida nende maksumus. Hageja samuti ei esita tõendeid, et tema nimetatud isiklikud asjad on või olid kunagi kostja käes. Kostja pole midagi hoiule hagejalt võtnud. Mingisugust kokkulepet selle kohta poolte vahel ei olnud, kostja polnud isegi teavitatud sellest. Selle tõttu, kostja ei kanna vastutust hageja isiklikkude asjade allesoleku kohta ning pole kohustatud vastutama taolise nõude järgi. Hageja nõudeid ei tunnista. N.I 20.04.2004a., 30.04.2004a. ning 21.05.2004a. pani toime diiselkütuse varguse OÜ A T busside paakidest. Vara varguse toime panek hageja poolt on kinnitatud tunnistajate A.G ja A. K kirjalike tunnistustega. Oma tegudega hageja rikkus TLS § 48 ettenähtud kohustust, mis on süüline oma kohustuste täitmata jätmine ning kvalifitseeritakse seda kui distsiplinaarset väärtegu, mille eest kostjal oli õigus määrata distsiplinaarkaristus, mis oligi tehtud. Kostja nõudis hagejalt kirjalike selgitust diiselkütuse varastamise kohta. Hageja ignoreeris kostja nõudmisi, mingisuguseid selgitusi ei andnud ning peale kostja poolt esitatud nõuet seletuste andmise kohta, läks haiguslehele. Kostja sai teada, et hageja haiguslehe ajal töötas autojuhina teises firmas, mis 3(11)

Tsiviilasi nr 2-04-740

tähendab, et hageja polnud haige, ning tema haiguslehele äraminekut tuleb hinnata kui kavalust väljaselgitamise vältimiseks kostjaga kütuse varastamise teemal. Kostja pöördus avaldusega politseisse diiselkütuse varguse fakti põhjal. Kostja avalduse ja tunnistajate tunnistuste alusel oli algatatud kriminaalprotsess Karistusseadustiku § 199 lg l alusel. Käskkirjad distsiplinaarkaristuste määramise kohta, vastavad Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 nõuetele ning olid seadusega ettenähtud tähtaegadel viidud hageja teadmiseni. Hageja väited selle kohta, et talle polnud tutvustatud käskkirja 22.04.2005 a. ei ole õiged. Hagejale oli käskkirja tutvustatud, kuid allkirjastamisest ta keeldus, mis on kinnitatud tunnistajate allkirjadega sellel käskkirjal. Seoses sellega, vastavalt Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 23 lg l, hageja lasi mööda selle väite vastuvaidluse tähtaja, ning kostja taotleb aegumistähtaja kasutamist. Seega, kostja peab kõiki haginõudeid põhjendamatuteks ning arvab, et nende rahuldamises peab ära ütlema. Kohtukulud viia hageja arvele.

HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA

KOHTUISTUNG

Kohus määras asja läbivaatamiseks 02.04.2008.a kohtuistungi. Kohtuistungil jäi hageja oma nõuete juurde. Palub tunnistada lõpetuks tööleping TLS § 82 alusel. Maksta talle välja kahe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest. 3500 krooni keskmine palk. Hageja tahab, et saada tagasi oma asjad, mis jäi tööandja juurde või hüvitise nende eest summas 5900 krooni. Viimase punktiga hageja palub tunnistada ebaseaduslikuks ja tühistada 22.04.2004 käskkirja nr 7 ja 24.05.2004 käskkirja nr 8 distsiplinaarkaristuse kohta. Kohtukulud jätta kostja kanda.

4(11)

Tsiviilasi nr 2-04-740

Kostja poolt oli hagejale makstud 11.08. lähetuskulud peale hagi esitamist. See tähendab, et on olemas alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82, kuna kostja ei maksnud tähtaegselt lõpparvet, siis ta peab maksma keskmist palka kinnipidamise eest. Käskkirjade tühistamiseks on sama võimalus, et OÜ A T ei esitanud mingeid dokumente. Näiteks, raamatupidamise eeskirjad või teised dokumendid, millega on kinnitatud kontroll. Kostja poolt oli esitatud avaldus politseisse ja oli alustatud kriminaalmenetlus hageja suhtes, mis on lõpetatud. Ja väärteomenetlus on lõpetatud kohtuotsusega. Hageja on esitanud arvestuse. Augustikuus see summa oli kantud hageja arvele, mis on kinnitatud panga väljavõttega. Töölepingu lõpetamine TLS § 82 alusel näeb ette, hüvitise välja maksmine suuruse, ning lõpparve kinnipidamise eest, kuna leping oli lõpetatud maikuus ja lõplik arve oli makstud välja augustis. Kriminaalasja menetluse käigus oli hagejale määratud tõkend allkirja vastu elukohast lahkumise keeld. Kostja soovis moraalselt ja materiaalselt alandada hagejat. Nii kriminaal- kui haldusasi on lõpetatud, kuna kostja ei esitanud ühtegi tõendid. Ei esitanud tööaja graafikut, ega muid seadusest tulenevalt vajalike dokumente. Seega on ta oma ähvarduse ellu viinud. Kostja haginõudeid ei tunnista. Hageja nõue on see, et hagejal oli õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel tööandja poolse lepingu tingimuste rikkumise tõttu. Kostja leiab, et mingeid rikkumisi ei olnud töölepingu lõpetamisel ja hagejal ei ole õigust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Avalduses töölepingu lõpetamise kohta, hageja ei märkinud, mis rikkumised olid tööandaja poolt, kuid selgitas, et rikkumised olid järgmised: lisaks oma tööülesannetele, hagejal olid ka lisaülesanded, st pidi remontima bussi, kuid mingeid tõendeid, et hageja teostas remonti, ei ole esitatud. Tema väited on paljasõnalised. Tööandja ei ole kohustanud hagejat bussi remontima. Kui remont oli vajalik siis kostja tegi seda ise või tegi seda lukksepp. Kui buss vajas tõsist remonti, siis tegi seda autotöökoda. Bussiga veetakse inimesi ja tema seisukord on tõsine küsimus ja remont peab teostama asjatundja. Teise rikkumise kohta, millest rääkis hageja, et ta töötas üle tunde. Kuid hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, millal ta töötas ja kui palju tunde. Tl 13 ja sama tõend olemas tl 77, siin on olemas palga arvestuselehe ärakiri, millest on näha, et ta sai lisatasu. Samal ajal hageja kinnitab, et töötades üle tunde, ta ei saanud mingi tasu selle eest. See väide on ka vale. Kolmas rikkumine, milles ta süüdistab tööandjat, see on töö õhtusel ja öisel ajal. Töölepingus p 4.1 on märgitud, et tema palga sees, 3500 kroonis on ka tasu õhtusel ajal töötamise eest. Kui hagejal oleks minimaalne palk, siis formuleering oleks ebakorrektne. 2004.a keskmine palk oli 2480 krooni. Hagejale oli määratud palk 3500 krooni, see oli arvestades tööga õhtusel ja öösel ajal. Ja neljas rikkumine on lähetuse kulude kohta. Eelmisel istungil kostja rääkis, et hagejale maksti lähetuskulud, kuid raamatupidaja veal, ei võetud allkirja sellest, et hageja sai lähetuskulud kätte. Raamatupidaja kirjaliku seletused on olemas tl 72. Allkirjade puudumine palgalehel andis hagejale võimaluse esitada sellist nõuet. Nii, et ei ole võimalik tõendada raha kätte saamist tunnistaja ütlustega, tööandja maksis välja I-le veel kord lähetuskulud. Ka maksis seda töölepingu lõpetamise päeval. Ja kui isegi tööandja poleks maksnud lähetuskulusid, see ei oleks töölepingu seaduse rikkumine, kuna kusagil ei ole märgitud tähtaeg, millal tuleb välja maksta lähetuskulud. Samuti tähtaeg ei ole märgitud EV 22.12.2000.a määruses nr 453. See määrus reguleerib lähetuskulude välja maksmist, kuid ei määra tähtaega. Hageja ei märkinud, millise töölepingu punkti või seadust rikkus tööandja lähetuse kulude osas. Seega ükski hageja poolt margitud tööandja poolne rikkumine ei ole tõendatud. Tööandja ei rikkunud töölepingu tingimusi, järelikult hagejal ei olnud alust nõuda TLS § 82 kohaldamist. Seega ei ole õigust nõuda hüvitist kahe kuu osas. Tööandja oma kirjalikes dokumentides märkis kaks korda, et hageja avaldus ei ole põhjendatud ja et ta peab jätkama oma tööd. Need koopiad on olemas TL 35, 98 ja 76, 101. Vaatamata tööandja selgitustele ja nõutele jätkata tööd, hageja ei hakanud tööle ja oli vallandatud oma tööülesannete mittetäitmise tõttu, mida ta ei vaidlustanud. Isiklikkude asjade kohta: tööandja ei võtnud hoiule mingeid hageja isiklikke asju. Ta ei pea vastutama nende asjade eest. Ja hoidma või välja anda mingeid asju ta ei ole kohustatud. Seoses sellega kostja leiab, et see nõue ei ole põhjendatud. Asjade kohalolek kostja töökohas ei ole tõendatud. 5(11)

Tsiviilasi nr 2-04-740

Mis puudutab käskkirjade tühistamist, küttevarguste eest, leiab tööandja, et vargus oli toime pandud. Olid tunnistajate ütlused. Halduskohus lõpetas menetlus selles asjas. OÜ A T oli ainult tunnistajana selles asjas ja ei omanud õigust vaidlustada seda kohtuotsust. Töötaja kinnitab, et temale 4 kuud ei makstud lähetusraha, kuid räägib sellest, et ta tihti viibis lähetuses. Kui talle ei oleks makstud lähetuskulusid, siis tema palgast ei oleks jätkunud isegi nende lähetuste veerandiks. Kuid hageja sõitis ja 4 kuud ei nõudnud lähetuskulusid ja ei esitanud mingeid nõudeid. Lähetuskulude avaldus oli tehtud alles kohtuistungil, pärast seda, kui hageja vastu olid esitatud nõuded, seletuskirja kirjutamise kohta kütte varguse suhtes.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega rahuldamisele ka osaliselt. Poolte vahel 18.02.2003 sõlmitud töölepingu nr 7 (tl 5-9) punktiga 1 on tõendamist leidnud, et N. I võeti tööle OÜ A T alates 18.02.2003 määramata ajaks, katseajaga 4 kuud, katseaja viimane päev on 18.06.2003. Sama lepingu punktiga 2 on tõendamist leidnud, et hageja võeti tööle bussijuhiks, tema ülesanneteks olid reisijate vedamine, bussi tehniline teenindamine, transpordivahendi puhana hoidmine. Töö eritingimusteks on: töötamine öisel ja õhtusel ajal, seotud ringiliikumisega, liikuv töögraafik, ületunnitöö mitte rohkem kui 200 tundi aastas, materiaalne vastutus. Töölepingu p 3 on tõendatud, et pooled leppisid kokku 40 tunnilises töönadalas. Töölepingu p 4 on tõendatud, et töötaja palgaaste on palk summas 3500 krooni kuus (sealhulgas töötamine õhtusel ja öisel ajal). Kohtule esitatud hageja 21.05.2004 ja 22.05.2004 (tl-d 11, 12) avaldustega on tõendamist leidnud, et hageja palus tööandjalt vabastada teda töölt vastavalt TLS § 82 alates 21.05.2004 seoses sellega, et tööandja ei täida 18.02.2003.a töölepingu nr 7 p 2, 3, 4 tingimusi. Kostja ei esitanud vastuväidet selle kohta, et ei saanud kätte hageja avaldust töölepingu lõpetamisest. Kuna pooltevahelised töösuhted tekkisid pärast 1. juulit 2002.a, tuleb käesolevas asjas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseadust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 järgi kohaldatakse sama seaduse üldosas sätestatut ka töölepingutele. TLS § 82 lg 1 võimaldab töötajal lõpetada tööleping, kui tööandja jätab lepingu tingimused täitmata, ei täida lepingut nõuetekohaselt või teeb muudatusi tootmis- või töökorralduses. Kohus peab vaidluse korral selgitama, kas tööandja rikkus oma lepingust tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 alusel eeldab olulist lepingurikkumist (VÕS § 116). Hageja väidab, et kostjapoolne töölepingu rikkumine seisnes selles, et alates 01.01.2004 kostja lõpetas töölähetuse kulude hüvitamise ning lisatööaja eest töö tasustamise. Ajal, kui hageja oli puhkusel, saatis kostja teda väljaspoole Eesti piiri ja välismaa reisidele. Kostja ei pidanud kinni tihti puhkeajast ning peale järjekordselt reisilt tagasitulekut, öösel, järgmisel päeval hageja oli sunnitud ilmuma tööle. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

6(11)

Tsiviilasi nr 2-04-740

Oma väidete tõendamiseks hageja esitas raamatupidaja V. N poolt 03.06.2004 allkirjastatud väljavõte (tl 13), mille kohaselt 2004.a jaanuaris N. I töötas 21 tundi 168-st, sai palka summas 3500 krooni ja lisatasu summas 167 krooni, kokku 3667 krooni; 2004.a veebruaris 6 tundi 48-st, mille eest sai palka summas 1104 krooni ja puhkusetasu 3346 krooni, kokku 4450 krooni; 2004.a märtsis töötas hageja 10 tundi 80-st, sai selle eest palka summas 1411 krooni; 2004. a aprillis töötas hageja 21 tundi 168-st, sai palka 3453,80 krooni, lisatasu 214 krooni, kokku 3714 krooni; 2004.a mais töötas hageja 13 tundi 104-st, sai selle eest palka 2167 krooni ja lisatasu 167 krooni, kokku 2334 krooni. Lisatasu on PalS § 2 lg 4 kohaselt rahasumma, mida tööandja maksab töötajale täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Poolte vahel sõlmitud tööleping ei näe ette lisatasu maksmise kohustust, seega ei saa rääkida ka kostjapoolsest lepingu rikkumisest lisatasu mittetasumise eest. Kohus leiab, et hageja väide tööandja poolt töölepingu rikkumisest lähetuskulude väljamaksmise osas on ümberlükatud kostja poolt esitatud tõenditega, millised kohus loeb dokumentaalseteks tõenditeks vastavalt TsMS § 272. Vastavalt raamatupidaja V. N 25.05.2004 seletuskirjale (tl 72), 4 lähetusaruannet raha saamise eest üldsummas 19670,05 krooni kütuse peale, päevaraha saamise eest välismaale lähetuse kohta summas 7000 krooni ja päevaraha saamise eest kohalike lähetuste kohta summas 700 krooni jäid allkirjastamata N. I poolt, kuid selle raha ta sai kätte. Raamatupidaja ei nõudnud N. I-lt aruannete esitamist ja raha saamise eest õigeaegselt allkirjastamist. Lähtudes headest suhetest N. I-iga raamatupidaja koostas lähetusaruanded ise. Kuludest lähetusele (tl 73-74) on näha, et 2004.a jaanuaris sai N. Izvekov päevaraha näol kokku 2250 krooni, 2004.a veebruaris 1200 krooni, 2004.a märtsis 1150 krooni, 2004.a aprillis 1100 krooni ja 2004.a mais 2000 krooni. Nende dokumentaalsete tõenditega on tõendatud kostja poolt lähetuskulude maksmine hagejale. Kohus leiab tõendatuks, et kostja saatis hagejat lähetusse hageja puhkusel viibimise ajal, kuid ei leia, et see on kostja poolt töölepingu tingimuste oluline rikkumine. OÜ A T õiendist (tl 75) on näha, et puhkus 2003 aasta eest on kasutatud ajavahemikul 10.02.200410.03.2004 (28 kalendripäeva). Samas raamatupidaja õiendist lähetuse kulutuste kohta (tl-d 73-74) ilmneb, et N. I viibis lähetustes 21.02.2004 Sankt-Peterburis, 22.02.2004 Tallinnas, 27.02-28.02 ja 05.03-06.03 Sankt-Peterburis. Vastavalt TLS § 55 p 3 tööleping peatub puhkuse ajaks. TLS § 54 lg 1 kohaselt töölepingu peatumine tähendab töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ja tööandja ajutist vabanemist kohustusest kindlustada töötaja tööga. Töölepingu peatumine ei too kaasa töölepingu lõppemist. Puhkuseseaduse (PuhkS) § 21 lg 1 kohaselt puhkuse võib katkestada ja töötaja tööle tagasi kutsuda poolte kokkuleppel. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et puhkuse katkestamise tõttu kasutamata jäänud puhkuse osa antakse poolte kokkuleppel sama tööaasta mõnel muul ajal, liidetakse järgmise tööaasta puhkusega või antakse järgmise tööaasta kestel mõnel muul ajal. PuhkS § 22 järgi puhkus vormistatakse tööandja juures kehtestatud korras. Hageja ei vaielnud sellele vastu, et viibis lähetuses puhkuse ajal. Kohtule ei ole esitatud tõendid puhkuse katkestamise vormistamise kohta, kuid kohus leiab seda tõendatuks poolte käitumisega. Hageja, minnes lähetusse puhkuse ajal, nõustus (aktsepteeris) sellega. Ei saa üheaegselt viibida 7(11)

Tsiviilasi nr 2-04-740

puhkusel ja lähetuses. Hageja võis loobuda lähetusse minna oma puhkuse ajal, kuid ei teinud seda, vaikimisega nõustudes sellega. Hagejal oli õigus võtta kasutamata jäänud puhkus teisel ajal. Kohus loeb tõendamatuks hageja väidet, et kostja ei pidanud kinni tihti puhkeajast ning peale järjekordselt reisilt tagasitulekut, öösel, järgmisel päeval hageja oli sunnitud ilmuma tööle. Lähtudes ülalöeldust leiab kohus, et hageja nõue tunnistada töölepingu lõppemist TLS § 82 alusel alates 26.05.2004 ei ole põhjendatud ja ei kuulu seega rahuldamisele. Järelikult ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele ka hageja nõude saada kahe kuu keskmise palga suurust hüvitist ja nõue hüvitamise maksmisest kasutamata puhkuse eest. Puhkuseraha hageja sai ettemaksena enne puhkusele minekut 10.02.2004 ja asjaolu, et tema puhkus katkestati mõneks ajaks andis temale õigust nõuda puhkuse esitamist teisel ajal, kuid mitte nõuda hüvitist kasutamata puhkuse eest. Kohus loeb samadel alustel ka põhjendamatuks hageja nõuet hüvitise väljamaksmisest lõpparve maksmisega viivitamise eest, kuna tööandjal ei olnud kohustust maksta lõpparve seoses töölepingu mittelõpetamisega TLS § 82 alusel. Lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2003 otsuses nr 3-2-1-95-03 väljendatud seisukohast ja H. J eriarvamusest, kohus, tuvastades, et töötajal puudus õigus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, ei pea võimalikuks lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel. Töövõimetuslehe kohaselt (tl 70) N. I oli vabastatud töölt haigestumise tõttu alates 24.05.2004 kuni 16.07.2004 ja peaks ilmuma tööle alates 17.07.2004. Poolte vahel 18.02.2003 sõlmitud töölepingu nr 7 punktidest 10.1 ja 10.2 tulenevalt N. I-ga lõpetati tööleping 20.07.2004 TLS § 86 lg 6 alusel. Kohtule ei ole esitatud tõendid või väidet selle kohta, et töölepingu lõpetamine sellest kuupäevast või selle alusel on tunnistatud ebaseaduslikuks või et selle kohta käib vaidlus töövaidlusorganites. Kohus on tuvastanud 22.04.2004 käskkirjaga nr 7 (tl 40), et kostja määras hagejale distsiplinaarkaristuse noomituse näol vastavalt TLS § 48 lg 3 ning Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 1, § 3 p 1, § 7 p 3 ja § 11. Käskkirja kohaselt 20.04.2004 kella 14.00 paiku N.I, tööandjalt salaja, valas diiselkütust OÜ-le A T kuuluva autobussi VOLVO 707 xxx kütusepaagist. N. I ignoreeris A. Š nõue anda seletusi juhtunu kohta. Töötaja tegevusega tööandjale tekitatud materiaalne kahju. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (edaspidi TDVS) määrab distsiplinaarsüüteo mõiste, distsiplinaarkaristused ja nende määramise korra. TDVS §-s 3 on antud distsiplinaarkaristuste ammendav loetletu. Selle paragrahvi järgi on distsiplinaarkaristusteks noomitus, rahatrahv mitte üle töötaja kümnekordse keskmise päevapalga, palga maksmise peatamisega töölt kõrvaldamine mitte üle kümne järjestikuse graafikujärgse tööpäeva ja töölepingu lõpetamine TLS § 86 punktide 6-8 alusel. Tööandja või kohtu otsustus töötaja töökohustuste rikkumise oluliseks või mitteoluliseks tunnistamisel põhineb töötaja süüteo asjaoludele (faktikoosseisule või -kogumile) antud hinnangul. TDVS § 8 lg-st 1 tulenevalt on hindamisele kuuluvateks asjaoludeks süüteo raskus, selle toimepanemise asjaolud ja töötaja eelnev käitumine. Siinjuures tuleb hinnangu andmisel vahet teha töötaja süüteo formaalsetel ja sisulistel tunnustel. TLS § 48 lg 1 p 3 kohaselt tööandja ja töötaja on vastastikku kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. Kohus loeb dokumentaalseks tõendiks vastavalt TsMS § 272 A.G 21.04.04 teatise (tl 37), mille kohaselt A. G nägi 20.04.2004 kella 14.00 paiku kui N.I valas diiselkütust autobussi VOLVO 707 xxx kütusepaagist kanistritesse ja siis viis selle välja oma sõiduautoga tööandja territooriumilt. 8(11)

Tsiviilasi nr 2-04-740

Töötajapoolse töökohustuste rikkumise avastamisel peab tööandja kõigepealt veenduma, kas see rikkumine kujutab endast üleastumist TDVS mõttes, st kas töötaja eksis mõne talle pandud kohustuse suhtes, ei täitnud seda või ei täitnud nõuetekohaselt või tegi midagi niisugust, millest ta oleks pidanud hoiduma. Peale selle on vaja välja selgitada, kas töötaja käitumine oli süüline või esines mingi mõjuv põhjus. Töötaja distsiplinaarvastutusele võtmisel tuleb silmas pidada Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt töökohustuste täitmata jätmine või nõuetele mittevastav täitmine (rikkumine formaalses mõttes) iseenesest ei saa olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja üleastumise raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine oma käitumisse ja selle tagajärgedesse. Üleastumise toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles see toime pandi (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.05.2002 otsus asjas nr 3-2-1-4802). Vastavalt TDVS § 7 lg 1 esimesele lausele tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seadus küll ei kohusta tööandjat töötajalt seletuse nõuda, kuid vaidlusaluses situatsioonis see oleks otstarbekas, kuna aitaks välja selgitada töötaja tööle mitteilmumise põhjusi ja töötaja suhtumine sellesse. Kohus, lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.06.2001 otsuses nr 3-2-1-21-01 väljendatud seisukohast leiab, et töötaja (N. I) seletuse andmisest keeldumine üleastumiseks ei loeta. Sel juhul peab tööandja töötaja käitumise süülisuse kindlaks tegema muul viisil. Kostja viide täieliku materiaalse vastutuse lepingutele seoses 22.04.2004 käskkirjaga nr 7 on asjakohatu, kuna nii töövaidluskomisjoni asjas nr 9.02-02/1975-2004, kui ka tsiviilasja nr 2-04740 puuduvad lepingud autobussi VOLVO 707 xxx puudutavas osas, kuid vaidlustatud käskkirjas käib jutt just autobussist VOLVO 707 xxx. Kohus on nõus kostja seisukohaga, et antud asja arutamisel hageja karistamine või mittekaristamine kriminaal- või halduskorras ei oma tähtsust. Seadus ei keela võtta inimese ühe ja sama tegu eest nii kriminaal- või haldusvastutusele, kui ka distsiplinaarvastutusele. Kuid kohus leiab, et hageja karistamiseks distsiplinaarkorras ainult A. G teatise alusel oli kergekäeline. 22.04.2004 käskkirjas nr 7 väidetakse, et tööandjale hageja tegevusega on tekitatud materiaalne kahju, kuid käskkirja tekstist ei selgu, millises suuruses see oli tekitatud ja kuidas see suurus oli tuvastatud. 22.04.2004 käskkirjas nr 7 puudub üldse karistamisel arvesse võetud asjaolude kirjeldus. Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et 22.04.2004 käskkiri nr 7 N. I distsiplinaarkorras noomitusega karistamise kohta on ebaseaduslik distsiplinaarkaristuse määramise reeglite rikkumise tõttu. 24.05.2004 käskkirjaga nr 8 on kohus tuvastanud, et kostja määras hagejale distsiplinaarkaristuse noomituse näol vastavalt TLS § 48 lg 3 ning Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 1, § 3 p 1, § 7 p 3 ja § 11. Käskkirja kohaselt 30.04.2004 N.I, tööandjalt salaja, valas diiselkütust OÜ-le A T kuuluva autobussi VOLVO 488 xxx kütusepaagist ning 21.05.2004 N.I, tööandjalt salaja, valas diiselkütust OÜ-le A T kuuluva autobussi VOLVO 519 xxx kütusepaagist. N. I ignoreeris A. Š nõue anda seletusi juhtunu kohta. Töötaja tegevusega tööandjale tekitatud materiaalne kahju. Kohus loeb dokumentaalseteks tõenditeks vastavalt TsMS § 272:
A.G 03.05.04 teatise (tl 38), mille kohaselt A. G nägi 30.04.04 kui N.I valas kütust autobussi VOLVO 488 xxx kütusepaagist umbes 20 l kanistrisse ja siis peitis see ära oma auto Ford Scorpio 537 AMM alla
A.K 24.05.2004 teatise (tl 39), mille kohaselt A. K nägi 21.05.2004 kella 9.00 paiku kui N.I valas diiselkütust autobussist VOLVO 519 xxx kütusepaagist kahe 20 9(11)

Tsiviilasi nr 2-04-740

l kanistritesse, pani neid oma sõiduautosse FORD Scorpio 537 xxx ja siis sõitis ära garaažide territooriumilt. Kostja viide täieliku materiaalse vastutuse lepingutele seoses 24.05.2004 käskkirjaga nr 8 on põhjendatud ainult seoses autobussiga VOLVO 488 APK. Autobussi VOLVO 519 xxx kohta see viide on asjakohatu, kuna nii töövaidluskomisjoni asjas nr 9.02-02/1975-2004, kui ka tsiviilasja nr 2-04-740 toimikus puudub leping autobussi VOLVO 519 xxx puudutavas osas, kuid vaidlustatud käskkirjas käib jutt ka autobussist VOLVO 519 xxx. Töövaidluskomisjoni asja nr 9.02-02/1975-2004 tl-l 8 on poolte vahel 14.02.2003 sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping, mille alapunkti 1.1 kohaselt töötaja kohustub seoses autobussiga VOLVO 488 xxx säästvalt suhtuma talle tööandja poolt hoiule või muuks eesmärgiks antud materiaalsetesse väärtustesse ja kasutama meetmeid kahju ärahoidmiseks. Kohus leiab, et hageja karistamiseks distsiplinaarkorras ainult A. G ja A. K teatiste alusel oli kergekäeline. 24.05.2004 käskkirjas nr 8 väidetakse, et tööandjale hageja tegevusega on tekitatud materiaalne kahju, kuid käskkirja tekstist ei selgu, millises suuruses see oli tekitatud ja kuidas see suurus oli tuvastatud. Väidetakse, et kütuse fakt kinnitatakse ka 25.05.2004 inventuuri aktiga. Käskkiri peab olema tõene ja kontrollitav ka kolmandale isikule. 24.05.2004 käskkiri nr 8 on vastuoluline. 24.05.2004 ei saanud tööandja teha käskkiri selle kohta, et 25.05.2004 tuvastati puudujääk. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 lg 1 näeb ette, et tööandja on kohustatud vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. TDVS § 12 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Sama paragrahvi lg 2 järgi karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast. 24.05.2004 käskkirjas nr 8 puudub nii N. I allkiri, kui ka tunnistajate allkirjad. Nagu varem oli juba tuvastatud, antud asja arutamisel hageja karistamine või mitte karistamine kriminaal- või halduskorras ei oma tähtsust. Seadus ei keela võtta inimese ühe ja sama tegu eest nii kriminaal- või haldusvastutusele, kui ka distsiplinaarvastutusele. Samuti on juba tuvastatud, et töötaja seletuse andmisest keeldumine üleastumiseks ei loeta. Sel juhul peab tööandja töötaja käitumise süülisuse kindlaks tegema muul viisil. 24.05.2004 käskkirjas nr 8 puudub üldse karistamisel arvesse võetud asjaolude kirjeldus. Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et 24.05.2004 käskkiri nr 8 N. I distsiplinaarkorras noomitusega karistamise kohta on ebaseaduslik distsiplinaarkaristuse määramise reeglite rikkumise ja käskkirja vastuolulise tõttu. TDVS § 23 lg 2 järgi tühistab kohus määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja varasemale käitumisele ilmselt mitte vastava karistusega.

10(11)

Tsiviilasi nr 2-04-740

Kõigest ülalöeldust lähtudes 22.04.2004 käskkirjaga nr 7 ja 24.05.2004 käskkirjaga nr 8 N. I-le määratud karistused noomituse näol tuleb tühistada kui ebaseaduslikud ja selles osas kuulub hagi rahuldamisele. Kohus leiab, et ei kuulu rahuldamisele hageja nõue kohustada kostjat tagastada talle isiklikud asjad või hüvitada nende maksumust, kuna ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et need asjad olid tööandja ruumides või et just tööandja hoidis neid enda juures või käsutas neid.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 järgi kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Tulenevalt TsMS § 60 lg 3 kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Mõlemad pooled ei esitanud kohtule ei kohtukulude nimekirja ega kuludokumente. Kohus leiab, et antud asjas tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 434–436, 438-439, 441442, 452-453, 632.

Tamara Šabarova Kohtunik

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.