Kohtulahend

omandireformi õigustatud subjektina tagasi saada õigusvastaselt võõrandatud kinnistu koos sellel asuvate ehitistega. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19. jaanuari 1998. a otsusega on tõendatud, et ehitised ja krunt suurusega 1798 m2 on omandireformi objekt ning hageja tunnistatud selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse korralduse järgi jäeti ORAS §-de 12 lg 1 ja lg 3 p 3, 13 lg 1 alusel vara tagastamata ning 19. juuni 1998. a korraldusega määrati hagejale vara eest kompensatsioon 130 900 krooni erastamisväärtpaberites. Hageja ei ole vara kompenseerimise korraldust vaidlustanud. Hagejale on otsustatud halduskorras vara kompenseerida, mistõttu need tehingud ei riku hageja subjektiivseid õigusi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. veebruari 2001. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjendustel ei riku vaidlustatud tehingud hageja õigusi. Kinnistusraamatu registriosa kande kustutamise nõue tulenes omakorda kande aluseks olevate tehingute tühisusest tingitud kande ebaõigsusest. Linnakohus tuvastas õigesti, et hageja ei ole vaidlustatud tehingute pool ning et omandireformi käigus jäeti rahuldamata hageja taotlus Tallinnas Kurni 31 asuva elamu ja krundi tagastamiseks ja määrati talle nende eest kompensatsioon. Tallinna Linnavalitsuse vara tagastamata jätmise ja kompensatsiooni määramise korraldust ega ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19. jaanuari 1998. a otsust, mille kohaselt võõrandati ehitis reaalse repressiooniohu tõttu ning õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara hageja emale V. Reinolale, ei ole hageja vaidlustanud. Sellest tulenevalt ei hinda kohus tehingute tühisusele viitavaid asjaolusid. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 4 lg 1 ja AÕSRakS § 2 lg 2. Hagejale jäeti Kurni 31 majavaldus tagastamata põhjusel, et majavaldus on füüsilise isiku heauskses omandis. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse kaebusega pöörduda isik, kes leiab, et haldusakt või toiming rikub tema õigusi või piirab tema vabadusi. See, kas vara tagastamata jätmisega rikuti hageja õigusi või mitte, selgub siis, kui tuvastatakse, kas A. Green on omandanud vara heauskselt või mitte. Selleks tuleb hinnata ostu-müügitehingute sõlmimise asjaolusid. 11. detsembri 1989. a ostu-müügileping on vastuolus ENSV MN ja ENSV Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a määrusega nr 276 kinnitatud määrustiku p-ga 13 alap 5, millega keelati müüa maju, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade neile tagastamise küsimuse lahendamiseni. J. Reinola rehabiliteeriti 19. veebruaril 1992. a seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 2 alusel. Määrustiku kohaselt oli keelatud represseeritutele kuulunud majade müük, olenemata sellest, millal isikud rehabiliteeriti. A. Green pidi olema teadlik, et vara kuulus represseeritule, ja et võõrandajal ei olnud määrustiku kohaselt õigust maja müüa. A. Green omandas vara pahauskselt. Eeldades, et elamu ostu-müügileping on tühine ja kehtetu, võib järelda, et ka 17. veebruari 1998. a ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks

puudus õiguslik alus. Omand ei läinud kostjale üle, mistõttu on ebaõige ka kinnistusraamatu registriosa vastav kanne. Kui leiab tõendamist A. Greeni pahausksus ja tehingute vastuolu seadusega, siis need on TsÜS § 66 lg 2, 3 ja 5 alus tühised. Tehingute tühisuse tuvastamine puudutab hageja subjektiivseid õigusi seoses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega. Tehingute tühisuse tuvastamine toimub aga tsiviilkohtupidamise korras. Asjaolu, et hageja ei ole vaidlustanud korraldust osas, mis puudutab seda, kellele võõrandamise hetkel kuulus vara, ei oma tähtsus, sest ehitis oli abikaasade ühisvara ja ei ole tähtis, kelle nimele see oli vormistatud. III. Vastused kassatsioonkaebusele Kostja Eesti Vabariik nõustus kassatsioonkaebuses toodud väidetega. Kostja A. Green leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tehingud ei riku hageja õigusi, sest ta ei ole tehingute pool ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seotud õigusi tal tehingute tegemise ajal tekkinud ei olnud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ja A. Greeni esindaja vastuses esitatud väidete juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja pole tehingute, mille tühisuse tunnustamist ta taotleb, pool, siis ei riku need tema õigusi. Hageja esitas avalduse maja tagastamiseks enne omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist. Hageja taotles 11. detsembri 1989. a elamu ostumüügilepingu tühisuse tunnustamist seetõttu, et Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a määrusega nr 276 kinnitatud riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise ning nende korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustik keelas müüa riigi elamufondist represseeritud isikule kuulunud maju enne nende tagastamise otsustamist. Pärast omandireformi aluste seaduse jõustumist tunnistati hageja ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19. jaanuari 1998. a otsusega sama vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kolleegium soostub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tsiviilasjas nr 3-2-1-20-96 väljendatud seisukohaga, et omandireformi õigustatud subjekt on õigustatud nõudma selle varaga tehtud tehingute tühisuse tunnustamist, mille osas ta on tunnistatud õigustatud subjektiks. Kuna hagejale ei tagastatud tema vanemate õigusvastaselt võõrandatud vara põhjusel, et vara on teise füüsilise isiku omandis, siis oli hageja õigustatud vaidlustama selle varaga tehtud tehingut. Õigusvastaseks repressiooniks tuleb lugeda ka isiku küüditamist. Selle tagajärjel kaotas küüditatu mahajäänud omandi suhtes kõik õigused. Elamu ostu-müügilepingu sõlmimise ajal 1989. aastal kehtis 7. detsembril 1988. a vastu võetud seadus kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940-1950-ndail aastail, mis sätestas rehabiliteerimise kiirendamise põhimõtted. Kuni

et kõigile 1940-1950-ndail aastail Nõukogude Eestis alusetult represseeritud ja hiljem rehabiliteeritud (olenemata rehabiliteerimise ajast) kodanikele tagastatakse vara või hüvitatakse selle vara maksumus. Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a määrusega nr 276 kinnitatud määrustiku p-ga 13 alap 5 piirati riigi elamufondi kuuluvate majade käsutusõigust selliselt, et ei lubatud müüa maju, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade neile tagastamise lahendamiseni. Kui 11. detsembri 1989. a elamu ostu-müügileping on seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu kehtetu (kuni 1. september 1994. a kehtinud TsK § 51), siis kostja elamut ei omandanud. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2001. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Lepik & Luhaäär Advokaadibüroole S. H. Reinola d`Aquila eest 27. veebruaril 2001. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.