3-2-1-54-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. aprillil 2001. a Eha Sõda hagi Maie Lepa ja Eesti Vabariigi vastu kinnistu osa ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kinnistusregistri kande parandamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, vaatas avalikul kohtuistungil 19. märtsil 2001. a läbi Eha Sõda kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-307/00. Istungist võtsid osa hageja E. Sõda ja tema esindaja vandeadvokaat I. Seimer ning kostja M. Lepp. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ostis E. Sõda 11. juunil 1997. a Pärna elamu koos kõrvalhoonega. Maa erastamiseks maaüksust mõõdistav geodeet tegi kindlaks, et naabermaaüksuse Tamme piir oli mõõdetud ca 90 cm ulatuses läbi hageja elamu. Pärna krundi plaanil kulgeb maaüksuste vaheline piir 1,5 m kaugusel Pärna elamust ja selle juurde kuuluvast kõrvalhoonest. Tamme maaüksuse osas avati kinnistusregistriosa 23. oktoobril 1997. a. Pärna maaüksuse osas avati kinnistusregistriosa 3. juulil 1998. a. Kuna kostja on pärast maaeraldust 1990. aastal istutanud oma krundi äärde arooniaistikud ja paigaldanud ca 80 cm kaugusele hageja elamust võrkaia, siis on hagejal takistatud temale kuuluva kinnisasja kasutamine hoonetest ca 70 cm kaugusel ja 30 m ulatuses. Hageja palus kohustada kostjat vabastama kinnistu osa kostja paigaldatud aia tõstmisega Pärna maaüksuse piirile ning parandada kinnistusregistri kanne ja kinnistamisotsus Tamme kinnistu osas selliselt, et Tamme ja Pärna kinnistu piir kulgeks kohal, kus see Pärna kinnistu jaoks kinnistati, s.o 1,5 m kaugusel hageja majast. Kostja M. Lepp leidis, et tema valduses ei ole hageja kinnistu osa. Hageja ei esitanud Tamme maaüksuse kinnistamisteatele pretensiooni. Tamme maaüksuse piir vastab piiriprotokollile. Kostja Eesti Vabariik leidis, et kinnistusregistri kanne ega kinnistamisotsus ei sisalda märget piiride kohta. Seetõttu on arusaamatu hageja nõue parandada kinnistusregistri kanne ja kinnistamisotsus Tamme kinnistu osas. Hageja ja kostja M. Lepp peavad piirivaidluse lahendama omavahel. Alles seejärel on võimalik muuta kinnisturegistri kannet. Viljandi Maakohus jättis 27. aprilli 2000. a otsusega hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata.. Otsuse põhjendustel on Tamme ja Pärna maaüksuste piirid määratud vastavalt mõõdistamistulemustele ja naaberkruntide piirid on looduses märgitud vastavalt piiriprotokollidele, mille kohaselt kulgevad maaüksuste piirid sirgjooneliselt ning tulenevalt maakatastri mõõtkava 1:10 000 täpsusest ei ole maaüksuste piiride kattuvust võimalik tuvastada. Omanikul on AÕS § 80 lg 1 järgi nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta valdab tema asja. AÕS § 82 lg 1 järgi peab hageja vaidluse korral tõendama, et kostja valdab tema asja. Tõendatud on, et kostja ei valda hageja asja ebaseaduslikult. Omanikul on AÕS § 89 alusel õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et Tamme kinnistu puhul on tegemist kinnistu piiri mõõtmise veaga looduses, mida saab
kõrvaldada maakorraldusseadusest tulenevalt lihtsate maakorraldusetoimingutega. Tamme maaüksuse osas on kinnistusraamatu kanded tehtud õiguslikul alusel ja nende tegemise alus ei ole ära langenud. Hageja ei ole tõendanud, et Eesti Vabariik oleks 23. oktoobri 1997. a Tamme maaüksuse kinnistusregistriosa avamisel rikkunud seadust. KRS § 64 lg 3, millest hageja juhindub, on alates 17. veebruarist 1999. a kehtetu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohus jättis 22. novembri 2000. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjendustel ei saanud kinnistusregistri kande ja kinnistamisotsuse parandamise nõuet rahuldada, sest kinnistusraamatu kanded on tehtud õiguslikul alusel ja alus ei ole käesolevaks ajaks ära langenud. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja valdus on seaduslik. Kinnistute piirivaidlust on võimalik lahendada maakorraldusseaduse (MaaKS) § 15 kohaselt kinnisasja piiri kindlaksmääramisega. Selle paragrahvi kohaselt teeb kinnisasjade vahelise piiri asukoha kindlaks maakorraldaja kinnisasja omaniku või koormava asjaõiguse omaja taotlusel, kui sellega on nõus kinnisasja omanik. Piiri asukoht tehakse kindlaks kinnistusraamatus, riigi maakatastris ja arhiivides või teistes registrites leiduvate andmete alusel. Eeltoodud andmete puudumisel määratakse piiri asukoht piirimärkide, valduse ulatuse või piirinaabrite, nende puudumisel vähemalt kahe tunnistaja ütluste alusel. Piir külgnevate kinnisasjade vahel määratakse plaanil ja looduses ning näidatakse kätte looduses kinnisasja omanikule või koormava asjaõiguse omajale. Andmed kindlakstehtud piiri kohta registreeritakse riigi maakatastris maakorraldaja esitatud dokumentide alusel. Kui kinnistu pindala muutumisega kaasneb kinnistu piiride muutumine katastriüksuse plaanil, siis esitab riigi maakatastri pidaja KRS § 13 lg 4 kohaselt koos andmete parandamise taotlusega kinnistu omaniku ja teiste kinnistusraamatust nähtuvate puudutatud isikute nõusoleku nende andmete parandamiseks kinnistusregistris. Omaniku ja puudutatud isiku allkiri nõusolekul peab olema notariaalselt tõestatud. Kui pooled kokkuleppele ei jõua, on võimalik kooskõlas MaaKS §-dega 16 ja järgnevad taotleda ümberkruntimist. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6 sellega, et ei vastanud otsuses apellatsioonkaebuse põhjendustele ning see viis ebaõigele kohtulahendile. Asjas on tõendatud, et Tamme maaüksuse piir kulgeb ca 86 cm ulatuses läbi hagejale kuuluva elamu. Maareformiseaduse § 22 lg 1 kohaselt on ehitise omanikul õigus ostueesõigusega osta ehitise alla jääv maa. AÕS § 16 lg 1 kohaselt on maatükiga püsivalt ühendatud ehitis selle oluline osa. Asi ja tema olulised osad ei või AÕS § 15 lg 2 järgi olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks. Seda asjaolu ei ole ringkonnakohus oma otsuses käsitlenud. Hageja taotles kinnistusraamatu kande parandamist AÕS § 57 lg 1 alusel, mille kohaselt kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või kui see alus on hiljem ära
langenud. Seadusest ega asja tehioludest ei tulene ringkonnakohtu seisukoht, et kinnistu piiride küsimust on võimalik lahendada poolte kokkuleppel lihtsate maakorraldustoimingutega. Ringkonnakohtu viide MaaKS §-le 15 on väär, kuna selle alusel ei ole võimalik piirivaidlust lahendada, sest kostja ei ole sellega nõus. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja M. Lepp, et esitatud kaebus on põhjendamata. Ringkonnakohus vastas kõikidele apellatsioonkaebuse väidetele. Asjas on tõendatud, et kinnistusraamatu kanne on õige ja selle parandamiseks puudub alus. Kostja ei valda hageja asja. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja Eesti Vabariik, et ringkonnakohus vastas apellatsioonkaebuse põhjendustele. Hageja erastas Pärna maaüksuse ja ta on kinnistusraamatusse kantud omanikuna, samuti kuulub talle kui maa omanikule Pärna elamu. Seetõttu on hageja viited AÕS §-dele 15 lg 2 ja 16 lg 1 asjakohatud. Ringkonnakohus kohaldas õigesti MaaKS§ 15 ja 16. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäid hageja ja tema esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja kostja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Kostjale kuuluva kinnistu esmakinnistamise õiguslikuks aluseks olevad dokumendid on sätestatud AÕSRakS § 11 lg 3. Kohtud on õigesti jätnud hagi kinnistusraamatu kande parandamiseks rahuldamata põhjusel, et kinnistusraamatu kanne Tamme maaüksuse osas on tehtud õiguslikul alusel ja tõendatud pole selle ära langemine (AÕS § 57 lg 1). Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsMS § 330 lg 6. Apellatsioonikohus nõustus maakohtus tuvastatuga, et kostja valdus ei ole ebaseaduslik ja leidis, et seetõttu on põhjendamatud apellatsioonkaebuse vastupidised väited. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et kinnisasja piiri kindlaksmääramine MaaKS § 15 kohaselt pole võimalik, kuna sellega ei nõustu kostja kui teise kinnisasja omanik. Osundatud paragrahvi 1. lõike järgi teeb kinnisasjade vahelise piiri asukoha kindlaks maakorraldaja kinnisasja omaniku või koormava asjaõiguse omaja taotlusel, kui sellega on nõus kinnisasja omanik. Koormava asjaõiguse omaja saab kinnisasjade vahelise piiri kindlaksmääramist taotleda ainult koormatud kinnisasja omaniku nõusolekul. Kuna hageja ei ole koormava asjaõiguse omaja vaid kinnisasja omanik, siis ta saab taotleda kinnisasjade vahelise piiri asukoha kindlakstegemist ja seadusest ei tulene, et selleks peab olema teise kinnisasja omaniku nõusolek. Kohtud on õigesti leidnud, et kinnistute piiri asukohta on võimalik lahendada lihtsate maakorraldustoimingutega. MaaKS § 10 lg 1 järgi on lihtsad maakorraldustoimingud selle seaduse §des 12-15 loetletud toimingud, mis tehakse korraldatavate kinnisasjade omanike taotlusel. Maakorraldus valla territooriumil kuulub MaaKS § 3 lg 1 kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevusse. Asjasse mittepuutuv on apellatsioonikohtu viide MaaKS § 16. Ümberkruntimine on maakorraldustoimingute kogum, millega korraldatakse ümber maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasjad ja moodustatakse ning kinnistatakse kõigile omanikele MaaKS § 5 2. lõike sätetele
vastavad uued kinnisasjad. Juhindudes TsMS §-st 362 p 4, kolleegium o t s u s t a s: Muuta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2000. a otsust ja jätta kohtuotsuse põhjendavast osast välja viide MaaKS §-le 16. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Eha Sõdale 11. detsembril 2000. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.