3-2-1-9-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. veebruaril 2001. a Tallinna Äripanga AS hagi OÜ Forknal vastu asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja pandiõiguse kinnistamiseks kinnistut koormava hüpoteegina. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas läbi kirjalikus menetluses 22. jaanuaril 2001. a Tallinna Äripanga AS kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. septembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/661/00. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmisid OÜ Forknal (endine ärinimi OÜ Inge Villa) ja Tallinna Äripanga AS 7. jaanuaril 1997. a pandilepingu Pärnus Kaarli 20 asuva hoone kui vallasasja pantimiseks laenulepingust tuleneva põhi- ja kõrvalnõude tagamiseks. 26. juulil 1999. a kanti hoonealune maa kinnistusraamatusse ja hoone muutus kinnisasja oluliseks osaks. Kostja keeldus pandiõiguse vabatahtlikust ümberregistreerimisest hüpoteegiks. Hageja taotles AÕS RakS § 133 lg 1 alusel asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist kinnistut koormava hüpoteegina. Pärnu Maakohtu 29. veebruari 2000. a otsusega hagi rahuldati. Kohus kohustas kostjat sõlmima hagejaga asjaõiguslepingu talle kuuluva kinnistu koormamiseks esimesele vabale järjekohale hageja kasuks seatava hüpoteegiga 7 642 850 krooni suuruses summas. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli Pärnu Linnakohtu täitevosakonna kinnistamisavalduse alusel 8. septembril 1999. a hageja ja Pärnu Maksuameti kasuks kinnistusraamatusse kantud käsutamise keelumärge. Käsutamise keelumärge ei takista kinnistu koormamist hüpoteegiga. Tulenevalt AÕS RakS § 133 lg-st 1 oli pandipidajal õigus nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist kinnistut koormava hüpoteegina. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Apellatsioonikohtu otsusega maakohtu otsus tühistati ja uue otsusega jäeti hagi rahuldamata. AÕS § 68 lg 1 kohaselt kuulub omanikule õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võisid omaniku õigused olla kitsendatud seaduse või teiste isikute õigustega. Kostja käsutusõigust oli piiratud täitemenetluses seatud keelumärkega. TMS § 6421 kohaselt kinnisasja arestimine täitemenetluses seisneb kinnisasja ja selle päraldiste üleskirjutamises, käsutamise keelamises ja nende üle valitsemise seadmises. Käsutamise keelumärge hõlmab ka asja asjaõigusega koormamise keeldu. AÕS § 63 lg 2 kohaselt keelab keelumärge vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 järgi on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Puudutatud isikuks oli KRS § 341 lg 2 p 1 alusel isik, kelle kasuks keelumärge on seatud. Seega antud juhul nii hageja ise kui ka riik Pärnu Maksuameti kaudu. Riik oma nõusolekut kande tegemiseks ei ole andnud. Ekslik oli maakohtu seisukoht, et käsutamise keelumärge ei takistanud kinnistu koormamist hüpoteegiga.
II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse põhjendustel ei keela AÕS §-d 63 ja 68, TMS § 6421 ega KRS § 341 kostjal sõlmida asjaõiguslepingut hüpoteegi seadmiseks. Keelatud on vaid sellise asjaõiguslepingu alusel kannete tegemine kinnistusraamatusse. Kuna hageja soovis vaid asjaõiguslepingu sõlmimisele sundimist, mitte kinnistusraamatusse kannete tegemist, siis on õige esimese astme kohtu otsus. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta selle muutmata. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 1 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Hageja palus, et kohus kohustaks kostjat sõlmima hagejaga asjaõiguslepingu kinnistu koormamiseks hageja kasuks esimesele järjekohale seatava hüpoteegiga ning taotles AÕS RakS § 133 lg 1 rakendamist. See säte annab pandipidajale õiguse nõuda asjaõiguslepingu sõlmimist ja pandiõiguse kinnistamist kinnistut koormava hüpoteegina, kui ehitis on panditud AÕS RakS § 132 1. ja 2. lõike kohaselt ja muutub maa oluliseks osaks. Seega soovis hageja ehitisele seatud pandi alusel hüpoteegi seadmist. Kuna asjaõigusseaduse rakendamise seadusega on pandipidajale antud õigus nõuda ehitisele seatud pandi kinnistamist hüpoteegina, siis pantija keeldumisel asjaõiguslepingu sõlmimisest võib pandipidaja esitada hüpoteegi tunnustamist ja kinnistusraamatusse kande tegemist taotleva hagi. Ringkonnakohtul olekski tulnud hageja nõuet sellisena käsitleda. Hagi rahuldamisel pole kande tegemise aluseks mitte asjaõigusleping, vaid pandipidaja ühepoolne lihtkirjalik kinnistamisavaldus ja jõustunud kohtuotsuse ärakiri (AÕS § 64 lg 5). Esitatud kinnistamisavalduse läbivaatamisel selgitab kinnistamiseks pädev isik kinnistamisotsuse tegemise eeldusi KRS § 46 järgi ning KRS § 47 lg-s 2 sätestatud juhtudel jätab kinnistamisavalduse rahuldamata. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et keelumärge keelab asjaõiguslepingu sõlmimise. AÕS § 63 lg 2 kohaselt keelab keelumärge vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. septembri 2000. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Tallinna Äripanga AS-le 9. oktoobril 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, H. Jõks, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.