Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): NK (isikukood
XXXXXXXXXXX,
elukoht
XXXXXXXXXX XXXXXX XX-XXX, XXXXXX
XXXXX XXXXXXXX, XXXX XXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja advokaat Andrei Matvejev Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Eesti Pank (Estonia pst 13, 15095 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Allar Jõks ja Veikko Puolakainen
Menetluse liik
Kirjalik menetluse
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11.09.2015 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Välja mõista NK-lt 2040 eurot ringkonnakohtu õigusabikulu Eesti Panga kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.NK (hageja) esitas 23.01.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse ja 04.02.2014 hagiavalduse täienduse Eesti Panga (kostja) vastu 150 000 euro saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on 19.08.1991 kostja ja ühisettevõte Sovinterfrans sõlminud lepingu panga operatsioonide teostamiseks välisvaluutas. Ühisettevõtte Sovinterfrans kontole oli Eesti Pangas kokku kantud 4 660 000 inglise naela.
3.18.02.1992 teatas kostja ühisettevõttele Sovinterfrans, et kostja ei saa teostada makseid kliendi kontolt välismaal asuvatele saajatele seoses sellega, et Moskva linna VEB peatas valuutavahendite ülekandmise välismaale.
4.Pank mingeid toiminguid rahavahendite arvel ei teostanud ning nimetatud rahavahendid jäid Eesti Pangas avatud kontole hoiustamisele. Seetõttu soovib hageja tagasi nõuda osa kontol olevatest rahalistest vahenditest summas 150 000 eurot.
5.Hageja on omandanud 17.01.1993 ühisettevõttelt Sovinterfrans nõude kostja vastu, summas 4 803 890,51 inglise naela, 17.01.1993 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel.
6.01.10.1993 kinnitas kostja, et ühisettevõtte Sovinterfrans kontol Eesti Pangas olid hoiustatud järgmised summad: 4803890,51 inglise naela ja 679,82 Eesti krooni.
7.Hageja leidis, et 19.08.1991 sõlmitud lepingu näol on tegemist kestvuslepinguga ning seetõttu on hagejal nõue kostja vastu. Poolte vahel tekkinud võlasuhted vastavad kõige rohkem makseteenuse lepingu tunnustele. Kostja vastuväited
8.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis ka, et hageja nõue on aegunud.
9.Kostja selgitas, et endise NSV Liidu lõpuaastatel tehti valuutaoperatsioone peamiselt NSV Liidu Välismajanduspanga vahendusel. 01.12.1990 moodustati Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsus, mis võttis üle NSV Liidu Välismajanduspanga Tallinna filiaali tegevuse. Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu presiidiumi 13.01.1992 määrusega otsustati Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse kontod NSV Liidu Välismajanduspangas külmutada. NSV Liidu välismajanduspangas külmutati ka konto, millel asus ühisettevõttele Sovinterfrans kuuluv raha.
10.20.01.1993 võttis Riigikogu vastu otsuse „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod.“ Sellega otsustati moodustada Eesti Panga juures VEB Fond ja koondati sellesse nõuded endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontode kohta. VEB Fondi poolt väljastatud sertifikaatidega kompenseeriti panga klientide ja pankade nõuded, mis olid seotud külmutatud kontodega.
11.Hagi ei ole esitatud õige kostja vastu. Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsus reorganiseeriti 1992 Põhja-Eesti Aktsiapangaks, mis hiljem ühines Balti Ühispangaga ja mille baasilt moodustati riiklik kommertspank Põhja-Eesti Pank. Põhja-Eesti Panga õigusjärglane oli AS Eesti Ühispank ja nüüdseks AS SEB Pank. Eesti Pank ei ole Eesti Panga Välisoperatisoonide Valitsuse õigusjärglane. Lisaks lõppesid pankade
kohustused võlausaldajate eest Riigikogu 20.01.1993 otsuse alusel. Võlausaldajatel on neile väljastatud fondi sertifikaatide alusel nõudeõigus VEB Fondi vastu. Eesti Pank ei vastuta riigi kohustuste eest. Hageja peab oma õigusi kaitsma VEB Fondi kaudu ja/või riigi vastu esitatava hüvitise nõudega.
12.Riigikohtu üldkogu on 20.11.2012 lahendis nr 3-4-1-4-12 põhjalikult selgitanud NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud arvetega ning sellega seonduvate nõuete problemaatikat laiemalt (sh nõudeõigustega seonduvat). Riigikohus leidis, et VEB Fondi sertifikaadiomanikul on sertifikaadi pinnalt nõudeõigus üksnes VEB Fondi vastu, mitte kellegi teise vastu ning pankade kohustused on klientide ees lõppenud Riigikogu 20.01.1993 otsusega.
13.Osa loovutatud nõudest on ühisettevõttele Sovinterfrans täidetud. Riikliku VEB Fondi likvideerija kirjast nähtub, et Sovinterfransile väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaatide väljastamise aluseks olnud välisvaluuta (660 000 inglise naela ning 7 327 948,30 USA dollarit) kanti pankadevahelise kokkuleppe alusel tagasi Sovinterfrans Ukraina Ukreximbanka arveldusarvele 30.03.1999 (s.o. pärast nõude loovutamist). Vastavas ulatuses kustutati ka Riikliku VEB Fondi sertifikaate.
14.Nõude loovutamine ei olnud 1993. aastal kehtinud õigusaktide valguses üldse võimalik, mistõttu ei ole kehtivat loovutust toimunud (tsiviilkoodeks (TsK) § 216 lg 1).
15.10.07.2015 esitas kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja menetluskulude nimekirja. Kostja on kandnud kulutusi õigusabile kokku 13 399,48 eurot (koos käibemaksuga). Kostjale on osutatud õigusabi kokku 63,7 h. Kostja lepingulise esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakaineni tunnitasu määr on 170 eurot (ilma käibemaksuta) ning vandeadvokaat Allar Jõksi tunnitasu määr 200 eurot (ilma käibemaksuta). Esimese astme kohtu otsus
16.Harju Maakohtu 11.09.2015 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 10 783,20 eurot ja jättis rahuldamata kostja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks 2616,28 euro ulatuses.
17.Osa loovutatud nõudest on ühisettevõttele Sovinterfrans täidetud. Nimetatu tuleneb kohtule esitatud Sihtasutus VEB (likvideerimisel) likvideerija 09.11.2011 kirjast hagejale, mille kohaselt on ühisettevõttele Sovinterfrans arvele Ukrainas kokku kantud 4 660 000 inglise naela. Seega ei ole õige hageja väide selle kohta, et kostja valduses peavad olema ühisettevõtte rahavahendid, mis ületavad mitmekordselt hageja poolt nõutud summa.
18.17.01.1993 nõude loovutus on tühine. Riigikohus on 17.04.2001 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-18-01 asunud seisukohale, et kuna kontol muudatuste tegemine saab toimuda üksnes kontoomaniku kirjaliku korralduse alusel, ei saa panga kliendi ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kliendi kontolt rahasumma nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel kolmandal isikul panga vastu nõuet tekkida (vt ka Riigikohtu 06.06.2001 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-96-01). Samuti seab nõude loovutuse kahtluse alla asjaolu, et 31.01.1998 ühisettevõttele Sovinterfrans saadetud VEB Fond saldokinnitusest ning 09.11.2011 Sihtasutuse VEB (likvideerimisel) likvideerija kirjast hagejale nähtub, et hageja on teavitanud fondi nõude loovutamisest alles 2011. aastal. Ka ühisettevõtte Sovinterfrans esindajad ei ole fondi teavitanud sellest, et nõudeõigus on loovutatud juba 17.01.1993.
19.Hagejal ei saa olla nõudeõigust kostja vastu. Maakohus viitas siinkohal Riigikohtu üldkogu 20.11.2012 otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-4-12 ja Riigikogu 20.01.1993
otsusele „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod“. Maakohus märkis, et hageja on ekslikult arvamusel, et ühisettevõtte Sovinterfrans poolt 1991. aastal üle kantud rahalised vahendid on jätkuvalt hoiustamisel Eesti Pangas. Kohus selgitas, et pankade kohustused võlausaldajate ees lõppesid eelpool osundatud Riigikogu otsusega ning nõuded kompenseeriti VEB Fondi sertifikaatidega. Maakohus märkis ka, et Eesti Panga nõukogu 14.04.1992 otsuse nr 2 kohaselt otsustati asutada riiklik aktsiapank nimetusega Põhja-Eesti Aktsiapank, millele registreerimise järel üle anda Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsusel kõik operatsioonid, kes ei ole pangaasutused. Põhja-Eesti Aktsiapanga õigusjärglaseks on AS SEB Pank. Sellest tulenevalt ei ole Eesti Pank antud juhul kohane kostja.
20.Maakohus nõustus kostjaga, et lisaks on hageja nõue aegunud. Nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 81 järgi hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kehtestatakse kolm aastat. TsK § 86 kohaselt algab hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise päevast; hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Asja materjalidest nähtub, et kostja on ühisettevõtet Sovinterfrans teavitanud 18.02.1992 kirjaga nr 10/5-10/178, et makseid ei ole võimalik teostada, kuna rahad on välismaal külmutatud. Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud kostjale 30.10.2013 nõude 150 000 euro väljamaksmiseks ning hagiavalduse kohtusse 23.01.2014. Seega on hageja esitanud oma nõude hilinenult, kuivõrd hageja oli teadlik oma väidetavast nõudest kostja vastu juba nõude omandamisel (17.01.1993) ning seega on hageja poolt kostjale 30.10.2013 esitatud nõue aegunud. Samuti oli hageja teadlik nõude omandamisel asjaolust, et kostjal puudusid võimalused teostada hagejale väljamakseid.
21.Hageja arvamus, et arvelduskonto puhul kontoomaniku nõue maksta temale kontolt välja kontol hoiustatud summad muutub sissenõutavaks vastava nõude esitamisega ning hageja on vastava nõude esitanud 30.10.2013, ei ole antud juhul õige. Kohus selgitas, et käesoleval juhtumil ei ole hageja konto nr 967040961 omanik olnud, kuivõrd nimetatud konto omanik oli ühisettevõte Sovinterfrans. Seega ei saa hageja omistada endale ühisettevõtte Sovinterfrans ning kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevaid õigusi. Apellatsioonkaebus
22.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
23.Kostja ei ole hageja nõuet täitnud. Kostja ei ole seda ka tõendanud. Maakohus on nõude täitmise osas tuginenud VEB Fondi likvideerija kirjale. Hageja märgib, et VEB Fondi likvideerija ei ole see isik, kes korraldas või teostas raha ülekandmist ühisettevõtte Sovinterfrens kontole. Seega ei ole selge, millistel tõenditel põhineb likvideerija arvamus. Järeldus selle kohta, et hageja nõue oli asendatud VEB Fondi sertifikaatidega, ei ole tõendatud. 01.10.1993 Põhja-Eesti Aktsiapanga kirjast ei tulene, et antud sertifikaat või sertifikaadid olid väljastatud.
24.Hageja võimalused tõendada nõude täitmisega seotud asjaolusid olid kohtu poolt oluliselt piiratud. Hageja esitas taotluse tunnistaja OB ülekuulamiseks. Maakohus jättis taotluse ebaõigesti rahuldamata.
25.Nõue on esitatud õige kostja vastu. Võrreldes käesoleva tsiviilasja ja Riigikohtu üldkogu 20.11.2012 otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-4-12 tuvastatud kuupäevi omavahel, on võimalik järeldada, et õiguslik olukord käesolevas tsiviilasjas ei ole sarnane Riigikohtu otsuses analüüsitud olukorraga. Ei ole tõendatud, et hageja nõue on samalaadne 20.01.1993 otsuses „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti
pankade kontod“ tulenevate nõuetega. Vaatamata sellele, et alates 1991. aasta detsembrist lõpetas NSV Liidu Välismajanduspank ära opertsioonide teostamise Eesti Panga vahenditega ja 13.01.1992 külmutas Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse vahendid NSV Liidu Välismajanduspanga kontodel, võttis Eesti Pank 11.02 ja 18.02.1992 täitmisele ühisettevõtte korralduse valuuta ülekandmiseks.
26.Maakohus leidis, et hageja nõue läks Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsuse reorganiseerimisega üle Põhja-Eesti Aktsiapangale. Kuid 19.08.1991 Eesti Panga ja ühisettevõtte vahel sõlmitud lepingus ei ole mainitud, et lepingu pool on Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsus. Lepingus on selgelt määratud, et leping oli sõlmitud Eesti Panga poolt. Kostja ei nimetanud õiguslikku alust, mis võimaldas loovutada Eesti Panga ja ühisettevõtte Sovinterfrans vahel sõlmitud lepingust tulenevad kohustused kolmandale isikule. Ei ole tõendatud, et ühisettevõte oli Põhja-Eesti Aktsiapanga või Balti Ühispanga klient. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et Eesti Pank teatas hagejale sellest, et panga kohustused läksid üle teisele isikule. Hageja ja kostja vahel on tegemist võlasuhetega ja tsiviilõiguslike kohustusega, mille ühepoolne muutmine on lubatud ainult seadusega ettenähtud juhtudel. 1993. aastal kehtinud TsK redaktsioon ei näinud ette kohustuste üleandmist kolmanda isikule võlgniku (ehk Eesti Panga) nõukogu või teise organi otsuse alusel. Kohustuse üleandmine sai toimuda ainult võlausaldaja nõusolekul. Antud juhul nõusolek puudus. Samuti soovib hageja rõhutada, et Riigikogu 20.01.1993 otsus „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod“ oli tühistatud Riigikogu 23.02.2012 otsusega.
27.Juhul, kui ühisettevõtte nõue Eesti Panga vastu oli kompenseeritud VEB Fondi sertifikaatidega, siis jääb arusaamatuks põhjus, mille alusel aastal 1998 Eesti Pank esitas soovi tagastada endise NSV Liidu Välismajanduspanga kontol blokeeritud summad ühisettevõtte arvele Ukraina pangas.
28.Ühisettevõtte poolt hagejale nõude loovutamine oli võimalik. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendid (nr 3-2-1-18-01 ja nr 3-2-1-09-01) puudutavad tehinguid, mis olid tehtud aastal 1999. Käesoleva vaidluse aluseks oleva nõudeõiguse loovutamine toimus aga 17.01.1993. 1993. aastal toimunud nõudeõiguse loovutamise kehtivust ei ole võimalik hinnata lähtudes normidest, mis ei eksiteerinud nõudeõiguse loovutamise päeval. Aastal 1993 puudus seaduslik alus, mis võimaldas Eesti Panga presidendi otsusega keelata pangakontodega seotud nõudeõiguste loovutamist. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et antud juhul on tegemist lepinguga, mis on sõlmitud erinevate riikide subjektide vahel – nõude loovutaja on Ukraina õiguse subjekt ja nõude saaja Eesti õiguse subjekt. Leping oli sõlmitud kolmanda riigi territooriumil. Lepingu p 2.5. kohaselt valisid pooled lepingule kohaldatava õigusena Vene Föderatsiooni õiguse. Seega ei ole võimalik tuvastada lepingu kehtivust lähtudes Eesti Vabariigi õigusest.
29.Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja arvamusel on kostja ja ühisettevõtte vahel sõlmitud lepingut võimalik sarnastada arvelduskonto lepinguga. Arvelduskonto puhul muutub kontoomaniku nõue (maksta temale kontolt välja hoiustatud summad) sissenõutavaks vastava nõude esitamisega. Hageja esitas nõude 150 000 euro väljamaksmiseks alles 30.10.2013. Maakohus ei analüüsinud ühisettevõtte ja kostja vahel sõlmitud lepingut ja lepingust tulenevate suhete õiguslikku iseloomu. Vastustaja seisukoht
30.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohtu põhjendused
31.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
32.10.12.2015 esitas hageja vastuväite ringkonnakohtu tegevusele. Hageja märgib, et kohus määras kohtuistungi päeva kooskõlastades selle ainult kostja esindajaga. Hageja esindaja esitas taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks. Kohus pakkus istungi ajaks välja vaid kaks päeva. Kirjavahetuses kohtuga tuleneb, et viivitamata pärast seda, kui hageja esindaja selgitas, et soovib asja läbivaatamist kohtuistungil seoses tunnistaja ülekuulamisega, tegi kohus määruse, millega jättis taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Kohus ignoreeris hageja soovi vaadata asi läbi kohtuistungil. Kohus jättis taotluse tunnistaja ülekuulamiseks põhjendamatult rahuldamata.
33.Ringkonnakohus jätab hageja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Apellatsioonkaebuses on hageja palunud küll asja läbivaatamist kohtuistungil, kuid 23.11.2015 e-kirjas on hageja märkinud, et kui apellatsioonkaebuses esitatud taotlus tunnistaja ülekuulamiseks jääb rahuldamata, siis on kohtuistungi korraldamine mõttetu ja hageja nõustus variandiga, et sellisel juhul lahendab kohus asja kirjalikus menetluses. Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2015 määrusega jäeti hageja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Seega ei ignoreerinud kohus hageja soovi vaadata asi läbi kohtuistungil, vaid lähtus sellest, et hageja ise sidus kohtuistungi pidamise soovi tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamisega. Maakohus keeldus õiguspäraselt tunnistaja ülekuulamisest, kuna hageja ei näidanud, milliseid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ta tunnistaja ütlustega tõendada soovib. Seega puudus ringkonnakohtul TsMS § 652 lg-st 2 tulenevalt alus tunnistaja ülekuulamiseks apellatsioonimenetluses. Kohus ei kooskõlastanud kohtuistungi võimalikku aega ainult kostja esindajaga. Kohus pakkus kokku välja neli võimalikku istungi aega 15.12.2015; 26.01.2016, 16.02.2016 ja 15.03.2016, mis ei sobinud kord ühele, kord teisele poolele.
34.Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele:
35.Maakohus leidis õigesti, et hagejal ei saa olla nõudeõigust kostja vastu. Maakohus ei järeldanud mitte seda, et hageja nõue on Eesti Panga poolt täidetud, vaid seda, et pankade kohustused lõppesid ning seda riigipoolse sekkumise tulemusena eraõiguslikesse suhetesse. Maakohus tugines seejuures põhjendatult Riigikohtu üldkogu lahendis 3-4-1-4-12 toodud seisukohtadele. Riigikohus on detailselt analüüsinud toonast olukorda ja andnud põhimõttelist laadi seisukohti, mis on rakendatavad ka antud asjas. Riigikohtu üldkogu on põhjalikult selgitanud NSVLiidu Välismajanduspangas külmutatud arvetega ning sellega seonduvate nõuete problemaatikat laiemalt, sealhulgas nõudeõigusega seonduvat. Antud tsiviilasjas puudub alus hinnata 1991-1993 aset leidnud sündmusi Riigikohtust erinevalt.
36.Riigikogu 20.01.1993 otsuse tulemusena vabastati Eestis tegutsenud pangad NSVL Välismajanduspangas külmutatud kontodega seonduvalt oma kohustustest klientide ees ning kõik sellised nõuded lõpetati. Sisuliselt kujundas riik üldistes huvides oma 20.01.1993 otsusega toonased õigussuhted ümber. Pangad vabastati oma kohustuste täitmisest ja klientide nõuded loeti lõppenuks. Nõuded kompenseeriti VEB fondi sertifikaatidega. Selle kompenseerimise tagajärjeks on kompenseeritavate nõuete lõppemine. Sellega lõppesid ka pankade kohustused. Sertifikaat on oma olemuselt väärtpaber, millest tulenes omaniku nõudeõigus VEB Fondi vastu. Ka ühisettevõtte
Sovinterfrans, kellelet hageja väidetavalt nõude omandas, oli VEB Fondi sertifikaadiomanik. Riigikohtu üldkogu on üheselt leidnud, et VEB Fondi sertifikaadiomanikul on sertifikaadi pinnalt nõudeõigus üksnes VEB Fondi vastu.
37.Seega hagejal ei saa olla nõudeõigust Eesti Panga vastu ja käesoleva menetluse raamides ei ole vaja hinnata Eesti Panga tegevust, s.t kas ja mil viisil pidi pank 19901992 teostama rahalisi tehinguid, mil viisil toimus panga tegevuse reorganiseerimine, uute pankade moodustamine jne.
38.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole ka kehtivalt nõuet omandanud. Kontol oleva raha väljamaksmise nõudeõiguse loovutamine ei olnud 1993 kehtinud õigusaktide alusel õiguslikult võimalik. Riigikohus on lahendites 3-2-1-18-01 ja 3-2-1-9-01 üheselt väljendanud seisukohta, et kliendi kontolt rahasumma nõudeõiguse loovutamine õiguslikult võimalik ei ole ja kolmandal isikul seetõttu panga vastu nõuet tekkida ei saa. Riigikohtu poolt 2001 väljendatud seisukohad nõude loovutuse võimalikkuse osas on kohaldatavad ka 1993 aset leidnud loovutustehingu kehtivuse hindamisel.
39.Kuna maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu ja seetõttu jääb hagi rahuldamata, ei oma asja lahendamise seisukohalt tähendust see, kas ja kui suures ulatuses oli algsele raha hoiustajale ühisettevõttele Sovinterfrans NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud raha tagastatud. Nõude puudumisel ei tõusetu ka aegumise küsimust. Seetõttu ringkonnakohus neid apellatsioonkaebuse väiteid ei käsitle. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
40.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
41.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
42.Maakohus rahuldas kostja avalduse menetluskulude väljamõistmiseks summas 10 783,20 eurot koos käibemaksuga ja jättis rahuldamata summas 2616,28 eurot. Tulenevalt Riigikohtu praktikast ning arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust, tõendite mahtu ning asjaolu, et kostja esindajate puhul on tegemist kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutajatega - vandeadvokaatidega, pidas kohus antud kohtuasja puhul kostja lepinguliste esindajate tunnihinda 170 eurot ja 200 eurot mõistlikuks ja põhjendatuks.
43.Maakohus luges põhjendatuks vandeadvokaat Veikko Puolakaineni ajakulu kokku 45,8 tundi ehk 9343,20 eurot (45,8 tundi x 170 = 7786 eurot + 20 %) ja vandeadvokaat Allar Jõksi ajakulu kokku 6 tundi ehk 1440 eurot (6 tundi x 200 = 1200 + 20%).
44.Apellatsioonkaebuses leidis hageja, et maakohus määras menetluskulude suuruse ebaõigesti kindlaks. Kostja poolt esitatud menetluslikud dokumendid põhimõtteliselt kordavad teineteist ja tegemist ei ole mahuka asjaga. Käesoleva tsiviilasjas esitatud dokumentide hulk ei ole suur. Seega ei nõua tõenditega tutvumine nii palju aega, nagu maakohus on leidnud.
45.Ringkonnakohtu arvates on kostja vastuväited üldsõnalised ja põhjendamatud. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RK 3-2-1-171-12). Praegusel juhul ei ole kolleegiumi hinnangul maakohus hageja esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning on oma järeldusi põhjendanud, seega ei ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata.
46.03.12.2015 esitas kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja. Kostja on kulutanud apellatsioonimenetluses õigusabile 2040 eurot (koos käibemaksuga). Kostjale on osutatud õigusabi 10 h, tunnihinnaga 170 eurot/h. 10 h on kulunud hageja apellatsioonkaebuse analüüsile ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele. Kostja ei ole käibemaksukohuslane, seega taotleb ta kulude hüvitamist koos käibemaksuga. Kostja kinnitab, et kõik menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-14-3492.
47.10.12.2015 menetlusdokumendist hageja esitab vastuväite apellatsiooniastmes tekkinud menetluskuludele. Kostja lepingulise esindaja tunnihind on liiga kõrge. Kostja poolt esitatud menetlusdokumentides kasutatakse tihti nn copy-paste meetodit.
48.Ringkonnakohus ei pea kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnihinda 170 eurot tunnis ülemääraselt kõrgeks, mida tuleks vähendada. Samuti on ajakulu 10 tundi mahuka ja keerulise apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja vastuse koostamisele põhjendatud. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsiooniastme õigusabikulu 1700 eurot, millele lisandub käibemaks 340 eurot, kokku 2040 eurot.
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.