3-2-1-136-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. jaanuaril 2001. a Indrek Leppiku hagi Helle Raska ja Elina Raska vastu eluruumi üürilepingu lõppenuks tunnistamiseks ja üürnike eluruumist väljatõstmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 30. oktoobril 2000. a läbi Helle Raska kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. mai 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-152/00. Istungist võtsid osa kostja H. Raska ja tema esindaja vandeadvokaat K. Kuusmaa. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Elamu Tartus Väike-Tähe 1 oli õigusvastaselt võõrandatud vara, mis tagastati õigustatud subjektidele
kasutuses ei ole antud kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil samaväärset eluruumi või nad ei ole seda võõrandanud pärast elamu tagastamist või nad ei ole vahetanud enne elamu tagastamist üürnikuga eluruumi kasutamise õigust. ES § 32 lg 2 kohaselt, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotle üürilepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist, loetakse see pikenenuks viieks aastaks, kui lepingus ei ole teisiti ette nähtud. Hageja teatas kostjatele üürilepingu lõpetamisest. Hageja tõendas, et tal ei ole Tartus eluruumi, talle ei ole antud samaväärset eluruumi ja ta ei ole võõrandanud eluruumi pärast elamu tagastamist ega vahetanud enne elamu tagastamist üürnikuga eluruumi kasutamise õigust. Seega on hageja ORAS § 121 lg 3 alusel õigustatud vaidlustama üürilepingu pikenemist. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud hageja linnakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostjate väljatõstmiseks eluruumist. Üürilepingu mittepikenemise tõttu selle lõppenuks tunnistamise nõue ei ole ilmtingimata seotud väljatõstmise nõudega. Seetõttu ei ole põhjendatud kostjate väide, et üürilepingu lõppenuks tunnistamise nõuet ei saa rahuldada eraldi väljatõstmise nõudest. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja H. Raska apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu. Eluruumi üürilepingu lõppenuks tunnistamisel kaob üürnikul eluruumi kasutamise õiguslik alus. Ringkonnakohus tunnistas ebaõigesti üürilepingu lõppenuks, sest ORAS § 121 lg 7 kohaselt on üürnik kohustatud tema kasutuses oleva eluruumi vabastama teise eluruumi vastu andmisel. Ringkonnakohus teadis, et Tartu linnal ei ole võimalik anda kostjale teist eluruumi. ES § 33 lg 2 ja ORAS § 121 kohaselt ei saa eraldada üürilepingu mittepikenemise nõuet väljatõstmise nõudest. Ringkonnakohtul ei olnud alust lugeda üürilepingut lõppenuks, sest hageja ei vaidlustanud linnakohtu otsust osas, millega jäeti kostjad eluruumist välja tõstmata. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kui kohalikul omavalitsusüksusel puudub eluruum, mida ORAS § 121 lg 5 kohaselt kostjate kasutusse anda, siis ei saa kohus kostjaid eluruumist välja tõsta, sest kohus peab otsuses märkima vastuantava eluruumi. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 9. veebruari 1999. a määrusega nr 53 kinnitatud kohalikele omavalitsusüksustele eluruumide ehitamiseks või ostmiseks raha taotlemise ja eraldamise korrale peab kohalik omavalitsusüksus tegema eelnevaid toiminguid, et temale pandud eluruumide andmise kohustust täita. Kui kostjatele teist eluruumi ei anta, siis on kostjatel õigus kohaliku omavalitsusüksuse tegevuse või tegevusetuse peale kaevata halduskorras. Kohus ei saa üürnikke välja tõsta enne, kui kohalik omavalitsusüksus on neile eluruumi vastu andnud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei
ole alust. Apellatsioonikohus tuvastas, et eluruum Tartus Väike-Tähe 1-3 on elamiseks vajalik hagejale endale ja hageja täitis ES § 32 lg 2 järgi kohustuse teatada üürnikele enne üürilepingu lõppemist selle mittepikenemisest järgmiseks viieks aastaks ORAS § 121 lg 3 järgi. Sellest tulenevalt tunnistas kohus põhjendatult lõppenuks üürilepingu, mille tähtpäev saabus 31. augustil 1998. a. Apellatsioonikohus ei käsitlenud otsuses hagi rahuldamata jätmist kostjate väljatõstmiseks, sest selles osas ei olnud protsessiosalised apellatsioonkaebust esitanud, kuid märkis otsuses, et üürilepingu mittepikenemise tõttu selle lõppenuks tunnistamise nõue ei ole ilmtingimata seotud üürnike väljatõstmise nõudega. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele selgitab Riigikohus järgmist. Elamuseaduse § 73 kohaselt reguleerib omandireformi käigus tagastatud eluruumides tagastamise hetkel elanud üürnike õigusi elamuseadus ORAS §-s 121 sätestatud erisustega. Erisusi rakendatakse kuni nimetatud seaduse § 121
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.