3-2-1-159-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. detsembril 2000. a Riina Tepperi hagi A. R vastu 60 000 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas kirjalikus menetluses 20. novembril 2000. a läbi A. R kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. juuli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-107/2000. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt sõlmis R. Tepper talle kuuluva talu hoonete juurde maa erastamise korraldamiseks 1997. a mais kinnisvaraspetsialisti A. R-ga käsunduslepingu. 7. mai 1997. a volikirjas andis ta kostjale hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamise volituse ning teises volikirjas moodustatava kinnistu müügi volituse. 12. juunil 1997. a andis hageja kostjale ettemaksuna käsundi täitmise kulude katteks 60 000 krooni. Kuna kostja käsundit ei täitnud, siis tühistas hageja
arvata, et kostja viibis siiski kodus, tuli kostja käitumist tõlgendada kui kutse vastuvõtmisest kõrvalehoidumist ja kohtul oli alus seetõttu lugeda talle kohtukutse TsMS § 30 järgi kätteantuks. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli mõjuv põhjus, mis takistas kohtukutset vastu võtta. Maakohus hindas õigesti hageja esitatud tõendeid, kui leidis, et hagejalt saadud 60 000 krooni oli antud kostjale üksnes maa erastamise asjaajamise kulude katteks ning et kõik maa erastamise toimingud tegi hageja ise. Kostja ei tõendanud nende toimingute tegemist. Põhjendamatu on kostja väide, et tal puudus võimalus käsundi täitmist lõpule viia, kuna hageja ise asus vajalikke toiminguid tegema ja seetõttu tuli asjas kohaldada TsK § 400. Hageja nõuet ei saa rahuldada TsK §-de 394-397 ja 399 alusel. Need sätted ei reguleeri volitajalt käsundi täitmiseks saadud raha tagastamist käsunduslepingu lõppemisel juhul, kui käsund jäi täitmata ja pole tõendatud, et volinik kulutusi kandis. Hageja nõue kuulus rahuldamisele TsK § 477 lg 1 ja 2 järgi, mis käsitleb isiku kohustust tagastada teisele isikule vara, mille ta on omandanud teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Kuna pooltevaheline käsundusleping oli lõppenud ja kostja ei tõendanud lepingu kehtivuse ajal kulutuste kandmist, puudus kostjal tehinguline või seadusest tulenev alus hagejalt saadud 60 000 krooni omandamiseks ja ta oli kohustatud selle hagejale välja andma. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 30. Kohtukutsel puudus kohtukordniku märkus kutse vastuvõtmisest keeldumise kohta, samuti puudusid muud tõendid kohtukutse vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kuna kostja viibis puhkusel ja tema viibimiskoht ei olnud teada, oleks kohus pidanud vastavalt TsMS § 27 lg 1 ja 170 lg 2 avaldama kohtukutse ajalehes. Ringkonnakohus oleks pidanud TsMS § 333 lg 1 p 2 kohaselt maakohtu otsuse tühistama, kuna see oli tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. Hageja tugines oma nõudes käsundit reguleerivatele sätetele, kuid ringkonnakohus rahuldas hagi TsK § 477 lg 1 ja 2 alusel. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks, kuid otsust tuleb muuta põhjenduste osas. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 30. Selle paragrahvi kohaselt teeb kutse kättetoimetaja kutsele märkuse, mida kinnitab oma allkirjaga, kui adressaat keeldub kutset vastu võtmast. Märkusega kutse tagastab ta kohtule. Sel juhul loetakse, et
kutse on adressaadile kätte antud. Apellatsioonikohus on otsuses põhjendanud, miks ta tõlgendas kutse vastuvõtmisest kõrvalhoidumist kutse vastuvõtmisest keeldumiseks ja luges kohtukutse TsMS § 30 järgi kostjale kätteantuks. Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuse väitega, et ekslik on apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja nõude rahuldamisel kuulus kohaldamisele TsK § 477 lg 1 ja 2, mis käsitlevad ilma seadusega või tehinguta kindlaksmääratud aluseta teise arvel vara omandamist. Kohtud on tuvastanud, et poolte vahel oli käsundusleping. Vastavalt TsK § 394 lg 1 kohustub käsunduslepingu järgi üks pool (volinik) teostama teise isiku (volitaja) arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid. Hageja volitas kostjat tegema tema nimel maa erastamise ja kinnistu müügi toiminguid ning andis talle üle käsundi täitmiseks 60 000 krooni. Asjaolu, et kostja käsundite ei täitnud ja selle tõttu hageja lõpetas käsunduslepingu, ei muuda lepingu täitmata jätmisest tulenevat nõuet tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandamisest tulenevaks nõudeks. Volitaja kohustused tulenevad TsK §-st 398. Selle paragrahvi 2. lõike 2. punkti kohaselt on volitaja kohustatud hüvitama volinikule tema poolt kantud kulutused, mis olid vajalikud käsundi täitmiseks. Kohtud on tuvastanud, et kostja (volinik) käsundit ei täitnud ja kulutusi ei tõendanud. Seega ei olnud hageja (volitaja) kohustatud kostjale raha maksma ning ettemaksuna tasutud raha kuulus kostjalt sissenõudmisele. Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium otsustas: Muuta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. juuli 2000. a otsust põhjenduste osas ja hagi rahuldada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses toodud põhjendustel. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada A. R-le 14. augustil 2000. a makstud kautsjon 600 (kuussada) krooni. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.