3-2-1-113-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. oktoobril 2000. a Raigo Paulbergi hagi Balti Kindlustuse AS vastu kindlustushüvitise 450 000 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas avalikul kohtuistungil 2. oktoobril 2000. a läbi Balti Kindlustuse AS kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. aprilli 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/399/2000. Istungist võtsid osa hageja R. Paulberg ja hageja esindaja vandeadvokaat R. Pert. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt sõlmisid R. Paulberg ja Balti Kindlustuse AS 21. augustil 1998. a kindlustuslepingu. 3. detsembril 1998. a toimus kindlustusobjektiks oleva Pärnumaal Paikuse vallas Silla külas Jõekalda tee 41 asuva hoone põleng, mille tagajärjel hävis 75 % hoonest. Kindlustusobjekt oli kindlustatud hinnaga 600 000 krooni. Kindlustusandja keeldus kahju hüvitamisest põhjendusel, et hoone oli hooneregistris registreeritud kui suvila. Hageja palus kostjalt välja mõista 450 000 krooni. Pärnu Linnakohtu 23. detsembri 1999. a otsusega mõisteti hageja kasuks välja kindlustushüvitisena 446 400 krooni. Kohtuotsuse kohaselt oli kostja lepingut sõlmides teadlik, et tegemist on suvilaga, samuti oli lepingu tingimuseks, et hoones elatakse aastaringselt sees. Asjakohane ei ole kostja väide remonttöödest teatamata jätmise kohta, kuna tulekahju põhjustas lahtine tuli. Kindlustuslepingus oli kindlustussummaks märgitud 600 000 krooni, kindlustusväärtust eraldi välja ei olnud toodud. Kindlustusseaduse (KS) § 19 kohaselt on kindlustusleping kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel kirjalikus vormis sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kindlustusvõtja kohustub tasuma lepingus märgitud kindlustusmakseid ja kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi saabumisel välja maksma kindlustussumma. Vara säilimist 25 % ulatuses kindlustusandja ei vaidlustanud. Hageja võõrandas säilinud hoone osa kostja loal 150 000 krooni eest. Üldiste Tulekindlustustingimuste (ÜTT93) p 10.2.2 ja 10.1.1 kohaselt tuleb hageja kasuks välja mõista 446 400 (600 000 kroonist tuleb maha arvata jääkväärtus 150 000 krooni ja omavastutus 3 600 krooni). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis linnakohus õigesti, et kindlustusvõtja ei esitanud kindlustusobjekti suhtes ebaõigeid andmeid. Kindlustusleping sõlmiti kindlustuspaigas, kus kostja esindajal oli võimalik objektiga tutvuda. ÜTT93 p 6.1 kohaselt olnuks kindlustusandjal õigus kindlustusperioodi lõpuni kontrollida riskiastet ja seda mõjutavaid tegureid. ÜTT93 p 3.1 ei erista hoonete erinevaid alaliike. Linnakohus arvestas kindlustushüvitise kooskõlas ÜTT93 p 4.1.1. II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidlusalune hoone on suvila ning hageja esitas kostjale kindlustusobjekti kohta valeandmeid. Kohus
ei hinnanud kõiki tõendid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning asus hoone olemuse hindamisel väärale seisukohale, eirates TsMS §-s 95 lg 1 sätestatut. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja sissenõutava summa suuruse. Ringkonnakohus jättis TsMS § 330 lg 6 nõudeid eirates kostja seisukohad tähelepanuta ja esitatud põhjendustele vastamata. Väljamõistetud summa on suurem kui hagejal tegelikult tekkinud kahju. Linnakohus ei tuvastanud suvila turuhinda ehk tegelikku väärtust enne kindlustusjuhtumi saabumist ega määranud selle kindlakstegemiseks ekspertiisi, mida kostja taotles. Asjaolu, et pärast kindlustusjuhtumi saabumist müüdi säilinud osa 150 000 krooni eest, ei tõenda, et hoone väärtus oli 600 000 krooni. Vastavalt ÜTT93 p 4.1.1 tuleb kindlustusväärtuse leidmisel lähtuda ehitise kindlustusjuhtumi eelsest ja tegelikust väärtusest, mitte säilinud osa müügihinnast. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kindlustuspoliisi oli kindlustusobjektiks märgitud elumaja. Kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud kindlustusleping sisaldas lisatingimust sõnastuses ? üürnik elab sees?. Kuna suvila kindlustamise risk on oluliselt suurem, oli täiendava tagatise lisamine lepingusse olulise tähtsusega. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja linnakohtu seisukoha, et tunnistajate ütlustega on tõendatud hageja isa alaline elamine vaidlusaluses hoones. Rikkudes TsMS §-s 330 lg 6 sätestatud nõuet vastata apellatsioonkaebuse väidetele leidis ringkonnakohus, et linnakohus hindas tõendeid õigesti, põhjendamata, millega ta loeb elamise piisavalt tõendatuks. Nende asjaolude tõttu omab kindlustusriski mõttes tähtsust, kas hoonet kasutati tegelikult alaliseks elamiseks või mitte. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja väljamõistetud hüvitise suuruse ning märkis, et linnkohus jättis motiveerimatult rahuldamata tema taotluse määrata kindlustusväärtuse kindlakstegemiseks ekspertiis. Kuna kostja vaidlustas nõutava hüvitise suuruse, siis oli tal TsMS § 91 kohaselt kohustus tõendada oma vastuväite alust. Seda soovis kostja teha eksperdi arvamusega. Ekspertiisi määramise taotluse koos eksperdile esitatavate küsimustega esitas kostja kirjalikult kohtule 22. oktoobril 1999. Seda avaldust Pärnu Linnakohus ei rahuldanud, millega võttis kostjalt võimaluse oma vastuväiteid tõendada. Kooskõlas TsMS § 67 oli kostjal õigus esitada tõendeid. Sellest õigusest ilmajätmisega on kohus rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet, mis on väljendatud TSMS §-s 73 lg 1. KS § 16 kohaselt on kindlustusväärtus kindlustatava vara maksumus, mis määratakse kindlaks kindlustuslepingu sõlmimise momendil kas seaduse või kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelise kokkuleppe alusel ning mis ei tohi olla suurem kui kindlustatud vara taastamisväärtus vara hävimise või kahjustamise korral. ÜTT93 p 4.1.1 kohaselt on ehitise kindlustusväärtuseks ajaväärtus (sisuliselt tegemist taastamisväärtusega), mis vastab kulutustele ehitise endise seisundi taastamiseks ja mis ei ületa ehitise tegelikku väärtust. KS § 12 lg 1 järgi on kindlustushüvitis rahasumma, mis makstakse
välja kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustuslepingu järgi varalise kahju hüvitamiseks ning lg 3 järgi on kindlustushüvitis piiratud kindlustatud varale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise kahju suurusega, kui kindlustuslepingus ei ole ette nähtud teisiti. Lepingus ei olnud teisiti kokku lepitud. Sellest järelduvalt ei tohi väljamakstav hüvitis olla suurem kui tegelik kahju. Kindlustussumma on KS § 11 järgi rahasumma, mis kindlustusjuhtumi saabumisel on väljamaksusumma piirmääraks. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ilma ekspertiisi määramata leidis, et kindlustusväärtus on võrdne kindlustussummaga. Kohtud ei ole samas ka mingit hinnangut andnud kostja esitatud OÜ Arinco Projektbüroo poolt märgitud taastamisväärtusele 308 552 krooni (Pärnu Linnakohtu toimik lk 105-107). Juhindudes TsMS § 362 lg 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. aprilli 2000. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Balti Kindlustuse AS-le 3. mail 2000. a tasutud kautsjon 4 464 (neli tuhat neli sada kuuskümmend neli) krooni. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.