3-2-1-93-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. juunil 2000. a RAS Ookean (pankrotis) hagi AS Eesti Ühispank vastu 9 862 373 krooni 93 sendi saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas avalikul kohtuistungil 5. juunil 2000. a läbi AS Eesti Ühispank ja RAS Ookean (pankrotis) kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/116/00. Istungist võtsid osa RAS Ookean esindaja vandeadvokaat A. Pilv ja AS Eesti Ühispank esindaja A.-H. Raig. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik RAS Ookean esitas 28. oktoobril 1998. a PankrS §-de 41 lg 1 ja 2, 45 lg 1 ja 135 alusel hagi tasutud võla 9 862 373 krooni 93 sendi AS-lt Eesti Ühispank tagasinõudmiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid Põhja-Eesti Pank ja RAS Ookean 31. mail 1994. a laenulepingu. Selle lepingu järgi võttis RAS Ookean tingimusteta täitmiseks Põhja-Eesti Panga ja tootmiskoondise Eesti Kalatööstus laenulepingust summas 10 223 778 krooni 97 senti tulevad kohustused. RAS Ookean oma lepingulisi kohustusi ei täitnud. 7. septembril 1995. a esitas Põhja-Eesti Pank avalduse Tallinna ja Harju Täitevbüroole 8 781 413 krooni 93 sendi sissenõudmiseks. RAS Ookean ei esitanud sissenõudmise osas vastuväiteid. Nõude täitmiseks arestiti võlgniku kaheksa laeva ja ujuvbaas. 2. oktoobri 1995. a ostu-müügilepinguga müüs RAS Ookean vara 13,9 miljoni krooni eest AS-le Kalbur-F. 13. oktoobril 1995. a loovutas Põhja-Eesti Pank nõude AS-le Eesti Ühispank. 16. oktoobri 1995. a maksekorraldusega kanti AS Eesti Ühispank arvele 9 862 373 krooni 93 senti, makse otstarbeks oli märgitud "Võla sissenõudmine RAS Ookean".
Kuigi võlgniku vara arestiti ning vara müügist saadud raha anti kostjale üle täitemenetluses enne pankroti väljakuulutamist, kuuluks vara tagasinõudmisele, sest vara ei läinud võlgnikult välja enampakkumise korras. Kuigi võlg tasuti kostjale vastuolus pankrotiseadusega, kahjustades teiste võlausaldajate huve, ja võlg kuuluks tagasinõudmisele kui mitte enampakkumisel realiseeritud vara eest saadu, tuleb hagi jätta rahuldamata aegumise tõttu. Hageja pankrot kuulutati välja 30. oktoobril 1995. a. Pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 kohaselt kohaldatakse PankrS § 50 lg 2 tagasiulatuvalt. PankrS § 50 lg 2 järgi on hagi aegumistähtaeg kolm aastat pankroti väljakuulutamisest. Seda kolmeaastast tähtaega saab kohaldada nende tagasivõitmise nõuete suhtes, mille üheaastane aegumistähtaeg ei olnud
leidis õigesti, et võlausaldaja nõusolekul võla ennetähtaegne sissenõudmine täitevbüroo vahendusel on käsitletav võla tasumisena PankrS § 45 p 1 mõttes ja täitevbüroo vahendus ei muuda võla tasumisele antavat õiguslikku hinnangut. II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi aegumise osas materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning teha ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude alusel uue otsuse ja mõista kostjalt välja 9 802 373 krooni 93 senti ning tasu advokaadi õigusabi eest. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuni 31. jaanuarini 1997. a kehtinud PankrS § 45 mõttest tulenevalt oli võimalik esitada hagi tasutud võla tagasinõudmiseks võla suhtes, mis tasuti pankrotimenetluse algusest kuni pankroti väljakuulutamiseni. PankrS § 45 p-de 1 ja 2 eelmises redaktsioonis puudus võimalus tagasi nõuda võlgu pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Tagasi sai nõuda üksnes enne pankrotimenetluse algatamist tasutud võlgu. Seetõttu on põhjendamatu kohtu väide, et RAS Ookean nõude puhul on tegemist nõudega, mida sai varem esitada. RAS Ookean esitas hagi uue PankrS § 45 p 1 järgi, mille kohaselt on pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võlaga võimalik tagasi nõuda. See on tasutud võla tagasinõudmise täiesti uus õiguslik alus, mida seaduse eelmine redaktsioon ei käsitlenud. Kuna seadus ei reguleerinud varem sellise nõude esitamist, siis ei ole nõue aegunud. III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele Kostja hageja kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust ei esitanud. IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi materiaalõiguse normi tõlgendamise osas, leides, et hagi ei kuulu rahuldamisele TMS § 1 lg 1 p 8, § 48 ja § 56 lg 3 alusel. Kostja nõustub ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldusega hagi rahuldamata jätmise kohta. Kui lähtuda sellest, et hagi on põhjendatud, siis nõustub kostja samuti ringkonnakohtu otsuse põhjendustega hagi aegumise osas. Hageja taotles kostjalt pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võla tagasinõudmist PankrS § 45 p 1 alusel. Võla sissenõudmine toimus aga täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, s.t sundtäitmisena. Apellatsioonikohus on ebaõigesti tõlgendanud PankrS § 45 p 1, § 11 lg 8, § 42 lg 3 ja § 54 lg 2 sätteid. Õigussuhte kvalifitseerimisel tulnuks lähtuda TMS § 1 lg 1 pst 8, §-st 48 ja § 56 lg-st 3. Vastuolus TsMS § 330 lg-ga 6 jättis ringkonnakohus hinnangu andmata apellatsioonkaebuse väitele, et pandiga tagatud vara arvelt võla tasumist ei saa vaadelda võlausaldajate huvide kahjustamisena. V. Hageja vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on materiaalõiguse kohaldamise osas põhjendatud ja seaduslik. Kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidluse õiguslikule sisule antud hinnangu muutmiseks, v.a hagi aegumise kohaldamine, ja kostja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebustes esitatud väidete juurde. Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub. Pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 kohaselt kohaldatakse tagasiulatuvalt PankrS § 50, mille teise lõike kohaselt tagasivõitmise hagi aegumistähtaeg on kolm aastat pankroti väljakuulutamisest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on jätkuvalt tsiviilasjas nr 3 -2-1-70-98 väljendatud seisukohal, et tagasiulatuva jõu andmine PankrS §-le 50 tähendab seda, et nende tagasivõitmise hagide aegumistähtaeg, mis polnud möödunud 1. veebruariks 1997. a, pikenes kolmele aastale. Samuti on kehtestatud aegumistähtaeg kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest nendele tagasivõitmise hagidele, mille jaoks pankrotiseaduse 1. veebruaril 1997. a jõustunud redaktsioon kehtestas varasemast erinevad alused. Varemkehtinud PankrS § 45 p 1 redaktsiooni kohaselt oli tasutud võla tagasinõudmise aluseks see, et võla tasumine toimus viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust ja kui seda tehti ebatavaliste maksevahenditega või enne maksetähtaega või summas, mis oluliselt halvendas võlgniku majanduslikku olukorda ja seda ei saanud pidada tavaliseks võlatasumiseks. Pankrotiseaduse mõte oli võlausaldajate huvide kaitsmine sellega, et kui võlgnik tasus võlga kolme kuu jooksul enne pankrotimenetlust, seega ka pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, ebatavalise maksevahendiga, või summas, mis halvendas tema majanduslikku olukorda või enne maksetähtaega ja seda ei saanud tavaliseks võlatasumiseks pidada, siis kuulus tasutud võlg tagasinõudmisele. PankrS § 45 lg 1 uus redaktsioon täpsustas, et kui võlg tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, siis kohus nõuab sisse võlgniku tasutud võla ning kohus ei pea seejuures hindama, kas seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades ja seda, kas võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ning võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Seega ka kuni
sundtäitmisele esitatud lahend. Kuna täideti hageja vara arvel tema lepingulist kohustust, siis oli võla tasujaks hageja. Asjas kuulus kohaldamisele kuni 31. jaanuarini 1997. a kehtinud pankrotiseaduse § 45 p 1 redaktsioon. Seetõttu ei pidanud apellatsioonikohus kohaldama alates 1. veebruarist 1997. a kehtivaid PankrS § 11 lg 8, § 42 lg 3 ja 54 lg 2 sätteid. PankrS § 54 sätestas, mida teha pankrotiteate ilmumise ajaks arestitud ja sissenõudjale üleandmata varaga. Osundatud sättest ei järeldu, et PankrS § 45 p 1 alusel ei saanud tagasi nõuda pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni täitemenetluses võlgniku tasutud võlga. Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsMS § 330 lg 6. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et võlgniku nõusolekul võla ennetähtaegne sissenõudmine on võla tasumine PankrS § 45 p 1 mõttes ja võlg tasuti summas, mis oluliselt halvendas võlgniku majanduslikku olukorda ja mida ei saanud tavaliseks võlatasumiseks pidada. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.