3-2-1-61-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. mail 2000. a AS Tevo hagi Emajõe Halduse OÜ vastu 242 411 krooni 20 sendi saamiseks ja Emajõe Halduse OÜ vastuhagi AS Tevo vastu 537 228 krooni 44 sendi saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 24. aprillil 2000. a läbi Emajõe Halduse OÜ kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-478/99. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik AS Tevo esitas Tartu Linnakohtule hagi Emajõe Halduse OÜ vastu 242 411 krooni 20 sendi saamiseks. Hagiavalduse põhjendustel sõlmisid pooled 18. märtsil 1997. a lepingu, mille järgi kohustus hageja rekonstrueerima Tartus Emajõe 1a asuva büroohoone. Töö on kostja poolt vastu võetud, kuid osa kokkulepitud summast on jäetud tasumata. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles nõudis hagejalt 537 228 krooni 44 sendi väljamõistmist. Kostja leidis, et ta pidi tegema kulutusi hageja poolt tehtud tööde parandamiseks, mistõttu tuleb teha tasaarvestus hagi- ja vastunõude summade osas. Tartu Linnakohtu 14. oktoobri 1999. a otsusega rahuldati hagi, vastuhagi aga jäeti rahuldamata. Linnakohtu otsuse põhjendustel oli pooltevahelise tööettevõtulepingu järgi kostjal (tellijal) õigus esitada pretensioone puuduste kohta töös 3 tööpäeva jooksul. Lepingu p-st 5.3 tulenevalt oli kostja kohustatud hagejale tasuma viimased 5% tööde kogumaksumusest hiljemalt 25. septembriks 1997. a. Ehitise ülevaatusel 23. septembril 1997. a kostja hagejale pretensioone ei esitanud. 16. jaanuari 1998. a tööde vastuvõtuaktis kostja töö puudustele ei viidanud ega esitanud hagejale kirjalikku pretensiooni. 22. jaanuaril 1998. a välja antud kasutusluba tõendab hageja poolt teostatud tööde vastavust ehitusprojektile ja ehitusnormidele. Kostjal oli vastavalt lepingu p-dele 4.1.1 ja 4.1.2 järelvalve teostamise õigus ja kohustus. Kui töövõtja ei teostanud töid projektijärgselt või rikkus ehitusnorme, oli tellijal õigus lõpetada leping ja nõuda töövõtja poolt tekitatud kahju hüvitamist. Kostja seda ei teinud. Kostja esitas ehitustööde käigus töövõtjale pretensioone, kuid tööde vastuvõtmisel puudustele ei viidanud. TsK § 366 lg 2 kohaselt on tellijal õigus varjatud puuduste ilmnemisel nendest teatada ka hiljem. Kostja poolt töös avastatud puudusi ei saa pidada varjatud puudusteks, sest neid oleks saanud avastada ka töö tavalise vastuvõtmise viisi juures. Kuna kostja ei teatanud TsK § 366 lg 1 kohaselt hagejale töö vastuvõtmisel puudustest töös, kaotas ta õiguse neile viidata hiljem. Poolte vahel puudus kokkulepe selle kohta, et tellijal on õigus vähendada töövõtjale makstavat tasu. TsK § 368 lg 1 annab tasu vähendamise õiguse tellijale, kui töövõtja kaldub töid tehes lepingutingimustest kõrvale. Kuna kostja ei täitnud TsK § 366 lg 1 sätteid töö vastuvõtmisel, ei saa ta sellele normile toetuda.Kostja esitas hagejale kirjaliku pretensiooni hilinemisega alles 2. veebruaril 1998. a. Kuna töö on kostja poolt vastu võetud, siis on ta TsK § 369 lg 1 alusel kohustatud hagejale tööde eest tasuma. Lepingu p 5.3 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt ühes viivistega 242 411 krooni
20 senti. Kostja on esitanud vastuhagi puuduste kohta ehitises 17. mail 1999. a, s.o hiljem kui aasta pärast tööde vastuvõtmist. TsK § 367 lg 1 kui erinormi järgi on hagi aegumise tähtajaks sellistele hagidele 6 kuud. Hageja taotlusel kohaldas kohus kostja nõudele aegumist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Linnakohus leidis põhjendatult, et Emajõe Halduse OÜ vastuhagi on aegunud. TsK § 367 lg 1 sätestab lühendatud aegumistähtaja töö puudustega seoses esitatavatele hagidele. Vastuhagi esitati rohkem kui aasta pärast kostja poolt tunnistatud töö ülevaatamist ja vastuvõtmist 14. oktoobril 1997. a. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja teinud TsK § 234 lg-s 2 nõutud õigustoimingut - tasaarvestuse avaldust. Ebaõige on kostja väide, et tal on töös esinevate puuduste kõrvaldamiseks vajalike kulutuste suuruse võrra õigus nõuda hinna alandamist. Hinna alandamine on tsiviilõiguslik kaitsevahend, mille rahuldamise korral võrreldakse lepingu kohase täitmise väärtust mittekohase täitmise väärtusega ning vähendatakse tasumisele kuulunud hinda nimetatud väärtuste vahe võrra. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendustel on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 4 ja 6 ning § 231 lg 4, sest ta ei hinnanud kõiki tõendeid ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väidetega. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks puudub alus jätta kohaldamata TsK § 367 lg 1, kuigi see säte on vastuolus põhiseadusega. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et ta tegi tasaarvestuse, jättes hagejale tasumata 242 411 krooni 20 senti. Ringkonnakohus leidis, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja teinud TsK § 234 lg-s 2 nõutud õigustoimingut tasaarvestuse avaldust. Toimikus on piisavalt materjale, mis tõendavad tasaarvestuse avalduse olemasolu. Apellatsioonkaebuse punktidele 3 - 6 ei ole ringkonnakohus üldse vastanud. See on õige, et hinna alandamise nõude rahuldamise korral võrreldakse lepingu kohase täitmise väärtust mittekohase täitmise väärtusega ja vähendatakse tasumisele kuulunud hinda väärtuste vahe võrra. Sellise nõude ongi kostja esitanud. Teatud juhtudel nõuti tasu vähendamist TsK § 368 lg 1 alusel ja võrreldi kohase ja mittekohase täitmise väärtusi, teistel juhtudel nõuti kahju hüvitamist TsK § 222 alusel või TsK § 359 lg 1 või § 360 alusel seoses tellija materjalide kahjustamisega. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 2 alusel tühistamisele protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab ringkonnakohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse punktidele 3 - 6 jätnud vastamata. Apellatsioonkaebuse punktides 3 ja 5 vaidlustas kostja linnakohtu järeldused töö
vastuvõtmise ja tööettevõtjale töös esinevatest puudustest teatamise aja kohta. Kostja väitis, et töö ülevaatamine TsK § 366 tähenduses toimus 14. oktoobril 1997. a ning teade puuduste kohta töös esitati viivitamatult hagejale notari kaudu. Oma väite kinnituseks esitas kostja rida põhjendusi, millele apellatsioonikohus otsuses ei vastanud. Kostja põhjendas apellatsioonkaebuse p-s 4, miks ta ei nõustu linnakohtu seisukohaga, et ükski kostja poolt viidatud töös avastatud puudus pole käsitatav varjatud puudusena. Ka nendele põhjendustele on apellatsioonikohus jätnud otsuses vastamata. Tulenevalt TsK § 367 lg-st 2 on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast. Samuti on otsuses vastamata jäetud apellatsioonkaebuse p-le 6, milles kostja vaidlustas linnakohtu seisukoha töö eest makstava tasu vähendamise osas. Kui apellatsioonikohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendustele ei ole otsuses vaja vastata, siis tuleb otsuses nende tähelepanuta jätmise põhjus ära märkida. Kolleegium soostub ringkonnakohtu seisukohaga, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud lühendatud aegumistähtajad hagidele seoses tööettevõtja kõrvalekaldumistega lepingu tingimustest, mis halvendasid tööd, või muude puudustega töös, ei ole vastuolus põhiseadusega. Tööettevõtulepingust tekkiva õigussuhte sisu arvestades on lühendatud aegumistähtaeg vajalik tööettevõtja õiguste kaitseks. Kuna tööettevõtulepingu alusel tehtud töö antakse üle tellijale, millest algab ka aegumistähtaja kulg, siis võib tellija pikem viivitamine nõudeõiguse teostamisega tööettevõtjale kaasa tuua põhjendamatuid tõendamisraskusi oma õiguste kaitsel ja asetada pooled ebavõrdesse olukorda. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et ta tegi hagis nõutud summa osas tasaarvestuse. Selle väite osas leidis ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja teinud tasaarvestuse avaldust. Tehes sellise järelduse, oleks apellatsioonikohus pidanud otsuses põhjendama, miks ei ole tasaarvestuse avaldusena käsitatav toimikus olev kostja 15. oktoobri 1997. a kiri hagejale. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 1999. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Emajõe Halduse OÜ-le 12. jaanuaril 2000. a tasutud kautsjon 5 373 (viis tuhat kolmsada seitsekümmend kolm) krooni. H. Jõks, A. Kull, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.