Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-56-02 Otsuse kuupäev Tartu, 21. mai 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja J. Luik Kohtuasi OÜ Murbaran hagi AS Remet ja OÜ Stenhus vastu kohustuste täitmisele sundimiseks ja kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr II-2/1095/01 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Murbaran kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 24. aprill 2002. a Istungil osalenud isikud OÜ Murbaran (RK 10305963) esindajad juhatuse liige Tatiana Marie Jeanne Madeleine de Montesquiou Fezensac ning vandeadvokaadid E.Sassian ja J. Raidla; AS Remet (RK 10078687) esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi; tõlk L. Lomp Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
13.detsembri 2001. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Murbaran hagi AS Remet vastu 41 317 krooni 70 sendi kahju hüvitamiseks.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas.
3.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus kohtukulude osas.
4.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu otsust osas, millega kohus saatis asja Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Saata asi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule osas, milles Tallinna Linnakohus jättis hageja kohustuse täitmisele suunatud nõuded rahuldamata.
5.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
6.
Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
8.Tagastada OÜ-le Murbaran 11. jaanuaril 2002 tasutud kautsjon 8147 (kaheksa tuhat ükssada nelikümmend seitse) krooni 30 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vastavalt 13. augustil 1996. a lepingule kohustus AS Remet teostama OÜ Murbaran tellimusel Toom-Rüütli 7/Rahukohtu 6 ehitiste (edaspidi: ehitised) renoveerimistöid. Tööd teostati OÜ Stenhus projektide alusel. Ehitistele anti kasutusluba 24. juunil 1997. a. Teostatud renoveerimistööd andis tööettevõtja tellijale üle aktiga 25. juulil 1997. a. Hagiavalduses palus OÜ Murbaran kohustada AS Remet kõrvaldama ehitise puudused ja nõudis ekspertiisi- ja õigusabikuludena kantud ning parandustöödeks tehtud kulutuste 61 400 krooni 70 sendi hüvitamist ning lisaks hagejal saamata jäänud tulu 560 264 krooni hüvitamist, samuti mõista kostjatelt solidaarselt välja kahju hüvitis 212 064 krooni 30 senti. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt teostati renoveerimistöid ebakvaliteetselt. Hagejale tekitatud kahju seisneb muuhulgas puuduste kindlakstegemiseks ja parandamiseks tehtud kulutustes. Ehitise renoveerimiseks võttis hageja ka laenu, mille planeeris
tasuda ruumide rentimisest saadavatest summadest. Kuna töid ei lõpetatud tähtaegselt, jäi hagejal renditulu saamata.
2.AS Remet tunnistas hagi osaliselt. Vastuväidetes leidis kostja, et tööde iseärasuse tõttu ei ole võimalik tuvastada tema vigu ehitise renoveerimisel. Alusetu on nõuda saamata jäänud tulu hüpoteetilise rendi eest. OÜ Stenhus hagi ei tunnistanud.
3.Tallinna Linnakohtu 30. märtsi 2001. a otsusega rahuldati hagi AS Remet vastu osaliselt ning jäeti täielikult rahuldamata OÜ Stenhus vastu. AS-lt Remet mõisteti hageja kasuks välja 82 317 krooni 70 senti tekitatud kahju hüvitamiseks ning kohustati teda teostama ehitisel mõningaid parandustöid ja üle andma kaetud tööde aktid. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei teostanud AS Remet töid lepingutingimustele vastavalt ning tellija ei olnud töö kvaliteediga rahul. Tõendatud on, et osa töid teostati puudulikult. Vastavalt TsK §-le 366 on tellija kohustatud töö üle vaatama selle vastuvõtmisel. Selle kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjulikud tagajärjed lasuvad tellijal, sest hiljem kaotab ta õiguse viidata töö puudustele. Hagi tööettevõtja vastu ilmsete puuduste korral töös võib tellija TsK § 367 lg 1 kohaselt esitada 6 kuu jooksul töö vastuvõtmise päevast. Ehitised võeti vastu 25. juulil 1997. a tingimusel, et ehitaja likvideerib ilmnenud puudused. Enamus töös esinenud puudusi olid ilmsed, kuid tellija ei esitanud tööettevõtja suhtes hagi tähtaegselt ning seepärast tuleb enamiku nõuete osas kohaldada aegumist.
17.mail 1999. a fikseerisid hageja, kostjad ja OÜ Ehitusekspertiisibüroo spetsialistid ühises aktis ehitise puudujäägid, mille AS Remet osaliselt likvideeris, suutmata siiski täita kõiki tellija nõudmisi. Lepingus puudus kokkulepe, et tellija võiks esinenud puudused TsK § 368 lg-le 1 tuginedes ise parandada. Kohus leidis, et ei saa rahuldada hageja nõuet ehitusvigade kõrvaldamiseks, v.a nõuded, mida AS Remet tunnistab. Kahju saamata jäänud renditulu osas on tõendatud osaliselt. Väljamõistmisele ei kuulu oletuslik renditulu. Ehitustööde lõpptähtaja venimises on osaliselt süüdi ka hageja. Kohtuotsusega mõisteti AS-lt Remet välja ehitusvigade kindlakstegemiseks tehtud vajalikud kulutused ekspertiisile. Nimetatud kulutuste tegemise tingis AS Remet ning ta ei ole tõendanud, et tal puudus selles osas süü. Hagi OÜ Stenhus vastu jäeti rahuldamata tõendamatuse tõttu.
4.Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsusele esitasid hageja ja kostja AS Remet. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt protsessiõiguse normide olulise rikkumise ning materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagi aegumise tõttu valesti rahuldamata jäetud. Kohus kohaldab TsÜS § 114 lg 2 kohaselt aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kostja ei taotlenud aegumise kohaldamist. Kohustuse täitmisele sundimise nõuet ei ole otsuses sisuliselt lahendatud ning osa nõudest on jäänud otsuses üldse kajastamata. Asi saadeti uueks läbivaatamiseks ka eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise tõttu. Linnakohus ei ole otsuses tuvastanud, et tehtud töö ei vastanud lepingu tingimustele. Otsusest ei selgu, millistest puudustest teatas hageja kostjale töö vastuvõtmisel
ning milliseks tähtajaks nõudis nende kõrvaldamist. Kohtul on võimalik TsMS § 91 lg 2 alusel teha protsessiosalistele ettepanekuid täiendavate tõendite esitamiseks. Kohus on õigesti jätnud rahuldamata hagi OÜ Stenhus vastu. Hagejal olid mõlema kostjaga lepingulised suhted, mistõttu ei saa kohaldada kostjate solidaarset vastutust. Viimane on kasutatav õigusvastase kahju tekitamise juhtudel. Hagi tuleb jätta rahuldamata ka AS Remet vastu otsese kahju 41 317 krooni 70 senti hüvitamise nõudes. Hagi materiaalõigusliku alusena märkis hageja planeerimis- ja ehitusseaduse sätteid, mis reguleerivad ehituse ja projekteerimise tööettevõtulepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, kuid hagiavalduses esitatud faktilistes asjaoludes vastavate lepingute rikkumisele ei viidata. Hageja tellitud ekspertiiside tasu on TsMS § 52 p 2 järgi kohtukulu ning see ei ole hagejale õigusvastaselt või lepingu rikkumisega tekitatud otsene tegelik kahju. Saamata jäänud tulu väljamõistmise osas asus linnakohus õigele seisukohale.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palus hageja: - tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus saatis asja linnakohtule uueks arutamiseks, ning saata asi selles osas apellatsioonikohtule uueks arutamiseks; - tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagi AS-lt Remet ja OÜ-lt Stenhus tekitatud kahju nõudes, ning mõista uue otsusega AS-lt Remet välja saamata jäänud tulu 519 264 krooni; AS-lt Remet ja OÜ-lt Stenhus 212 064 krooni 30 senti; AS-lt Remet 61 400 krooni ning mõlemalt kostjalt kõik asjaga seonduvad kohtukulud.
7.Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus apellatsioonikohus menetlusnorme ning kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Kohus leidis valesti, et asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Linnakohus uuris ja hindas esitatud tõendeid piisavalt. Ebaõige on ka etteheide, nagu ei oleks linnakohus võrrelnud kostja poolt saavutatud resultaati lepingutingimustega. See ei olnud vajalik, kuna esinenud puudused olid ilmsed. Hagi ei olnud aegunud ja kostjad ei taotlenud kogu menetluse kestel hagi aegumise kohaldamist. Apellatsioonikohus jättis vastamata mitmele apellatsioonkaebuse põhjendusele. Kuna kahju tekkis mõlema kostja süül ja tööde iseloomu tõttu ei olnud võimalik piiritleda, kui suur on kummagi kostja tekitatud kahju, palus hageja TsK § 459 analoogiat kasutades kostjatelt välja mõista tekitatud lepingulise kahju solidaarselt. Hageja kulud, mida ta tasus ehitiste ekspertiisi teostamise eest enne hagi esitamist, ei ole käsitletavad kohtukuluna. Tegemist on TsK § 222 lg 2 kohaselt kulutusega, mis oli tingitud tööettevõttelepingu rikkumisest. Apellatsioonikohus eksis otsuses ka konkreetsete kohtukulu- ja kahjunõuete summadega. Kohus leidis valesti, et hagejal saamata jäänud tulu näol on tegemist oletusliku tuluga. Saamata jäänud renditulu on audiitori poolt välja arvestatud konkreetse ehitise suhtes. Hageja esitas tõendid, et ei saanud ruume potentsiaalsetele rentnikele rentida, kuna renoveerimistööd ei lõppenud tähtaegselt. TsK § 222 lg 2 kohaselt on kahju ka saamata jäänud tulu, mida isik oleks saanud juhul, kui
kohustatud isik oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Kohus on tõendamise koormise alusetult pannud hagejale ja eiranud kahjustatud isiku õiguste kaitset ning TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatud õiguspärast ootust, et võlgnik peab kohustuste täitmisel toimima heas usus. Hageja tõendas, et kostjad rikkusid seadusest ja lepingutest tulenevaid kohustusi, millest hagejale tekkis kahju. TsK § 227 kohaselt peavad süü puudumist tõendama kostjad. Apellatsioonikohus keeldus vastu võtmast hageja tõendeid, mille esitamise vajadus tulenes linnakohtu otsusest, ilma et oleks seda põhjendanud. Tõendeid ei olnud hagejal varem võimalik esitada.
8.Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja OÜ Stenhus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Tema arvates pole esitatud kahjunõuded seotud projekti mittevastavusega nõuetele ning vastustaja ei nõustu ka esitatud ekspertiisidega.
9.AS Remet kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud.
10.Riigikohtu istungil jäi kassaator oma kaebuse juurde. Ta selgitas muuhulgas, et asi tuleb tagasi saata esimese astme kohtule nõuete osas, mida viimane läbi ei vaadanud. Samuti selgitas kassaator, et tema arvates oli asjas kogutud piisavalt tõendeid, et ringkonnakohus võinuks asja ise lahendada. Kassaator väitis samuti, et ehitisel ilmneb jätkuvalt uusi puudusi ja ehitis ohustab ka kolmandate isikute tervist ja elu. Vastustaja AS Remet vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on õige. Läbi vaatamata nõuded tuli saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kassaator on vastustaja arvates ajanud segamini lepingulise ja lepinguvälise kahju, kui on esitanud solidaarse nõude AS Remet ja OÜ Stenhus vastu. Lisaks leiab vastustaja, et tema ei pea kandma hageja poolt kohtuväliselt tellitud ekspertiiside kulusid, samuti ei pea ta hüvitama hüpoteetilist saamata jäänud renditulu. Vastustaja leidis veel, et ringkonnakohus ei võtnud põhjendatult vastu täiendavaid tõendeid. Lisaks märkis ta, et kassaator on hagi korduva muutmisega tekitanud protsessis segadust.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 alusel osalisele tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
12.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse põhjendustele, et kassaator pöördus puuduste kõrvaldamiseks kostjate poole ja et saamata jäänud tulu nõue tuleb täies ulatuses rahuldada. Nendes küsimustes on oma otsuses seisukoha võtnud linnakohus ja vastavalt TsMS § 330 lg-le 5 ei pea ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendusi kordama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata.
13.Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 330 lg-tes 4 ja 6 sätestatut, kui ta ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, et planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) sätteid tulnuks kohaldada erinormina.
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest
keeldumisel TsMS §-s 308 sätestatut. Kassaator väitis, et Tallinna Linnakohtus puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et hageja on enne AS-lt Hanken tööde tellimist AS-le Remet sellest teatanud, ja ometi on esimese astme kohus asunud oma otsuses vastupidisele seisukohale. Kolleegium märgib, et tulenevalt TsMS §-st 6, § 91 lg-st 2 ja § 229 lg-st 2 lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 peab kohus andma pooltele võimaluse tema poolt oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks, kui pooled ei ole seda ise teinud. Kui kohus seda ei tee, ei saa ta kohtuotsuses asjaolule ka tugineda. Pooltel peab olema tagatud võrdne võimalus asjaolu olemasolu või puudumise kohta seisukoht anda ja tõendeid esitada. Antud vaidluses võis kohtuotsuses sellise asjaolu, mille suhtes vaidlust polnud ja mille suhtes kohus seisukohta ei küsinud, esitamine olla kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses TsMS § 308 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks see ei ole tema arvates kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamisele. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus oleks pidanud tõendite tagastamist otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu istungi protokollis sisaldub tõendite tagastamise kohta määrus, mille kohaselt oleks kõik kassaatori esitatud täiendavad tõendid saanud esitada linnakohtule. Tõendite tagastamise kohta tehtud määrust ei pea kohtuotsuses üle kordama.
15.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 308 sätestatut, jättes vastu võtmata kassaatori esitatud täiendavad tõendid katusekivide kukkumise kohta
17.novembril 2001. a. Kassaator esitas vastavad tõendid ringkonnakohtule 21. novembril 2001. a ja selgitas avalduses tõendite esitamise vajadust, mis põhines sündmusel pärast apellatsioonkaebuse esitamist. Kolleegium nõustub vastustaja AS Remet seisukohaga, et kui tõenditega soovitakse tõendada asjaolusid, mis puudutavad esimese astme kohtu otsuse järgset aega, kujutab nende esitamine apellatsiooniastmes uute asjaolude esitamist, s.t hagi aluse täiendamist. See on aga TsMS § 319 lg-s 2 sätestatu kohaselt keelatud. Samas märgib kolleegium, et asja materjalidest nähtuvalt ei soovinud hageja tõendada mitte uusi asjaolusid, vaid tema poolt juba varem esitatud asjaolu, et katusekivid olid halvasti paigaldatud, ja ringkonnakohus oleks pidanud tõendite vastuvõtmist kaaluma. Samuti eksis ringkonnakohus tõendite vastu võtmata jätmise põhjendamisel. Ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt oleks kõik hageja esitatud täiendavad tõendid saanud esitada linnakohtule. Hageja põhjenduse kohta, et tal ei olnud tõendeid võimalik varem esitada, ei ole ringkonnakohus sisulist seisukohta võtnud. Hageja ei saanudki põhjendada täiendavate tõendite esitamist apellatsioonkaebuses ega vastaspoole apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, kuna tõendid sel ajal puudusid. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt olukorda, kus tõend saab poolele kättesaadavaks alles pärast apellatsioonkaebuse esitamist, leiab kolleegium TsMS §-st 3 tulenevalt, et täiendava tõendi esitamiseks, mis ei olnud poolele enne apellatsioonkaebuse või selle vastuse esitamist kättesaadav ja millega ei täiendata hagi aluseks olevaid asjaolusid, piisab, kui tõendi esitamist põhjendatakse eraldiseisva kirjaliku avaldusega või kohtuistungil, arvestades seejuures TsMS §-des 6 ja 68 sätestatut ning andes piisava võimaluse teisele poolele võtta esitatud tõendi suhtes seisukoht. Kolleegium juhib kassaatori tähelepanu ka asjaolule, et kuna ringkonnakohus
otsustas, et asi saadetakse katusekivide kinnitamise nõude osas arutamiseks tagasi esimesele kohtuastmele, on kassaatoril võimalus tõend esitada uuesti esimese astme kohtus.
16.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et Tallinna Ringkonnakohus rikkus asja osaliselt Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks saates TsMS §-des 3 ja 227 ning § 333 lg-s 3 sätestatut. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et esimese astme kohus kohaldas vastuolus TsÜS § 114 lg-ga 2 aegumist, ilma et seda oleks taotletud. Kui küsimuse all oleks üksnes aegumisele hinnangu andmine, siis oleks see tõepoolest olnud ringkonnakohtu pädevuses ja ta oleks pidanud ise võtma selles küsimuses seisukoha, ilma asja tagasi saatmata. Samas on ringkonnakohtu otsuses ka märgitud, et "kohustuse täitmisele sundimise nõuet pole otsuses sisuliselt lahendatud ja nimetatud nõudest on omakorda osa üldse jäänud kajastamata. Selles osas tuleb asi anda linnakohtule uueks läbivaatamiseks ka eelmenetluse ülesannete (TsMS § 164) täitmata jätmise tõttu". Kolleegium nõustub selle põhjendusega ja leiab samuti, et esimese astme kohtus ei ole sisuliselt selgeks tehtud esitatud nõuete sisu ega neile esitatud vastuväiteid, samuti pole neid õiguslikult igakülgselt hinnatud. Et teha kindlaks hageja nõuete õiguslik alus ja põhjendatus, tuleb esmalt kindlaks teha hageja ja kostja AS Remet vahelise tööettevõtulepingu täpne sisu ning fakt, kas seda lepingut on rikutud. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud ringkonnakohtul seda võimalik endal teha, kuna eelmenetlus oli nõuetekohaselt läbi viimata. Kassaator ise möönis Riigikohtu istungil ja väitis ka apellatsioonkaebuses, et esimese astme kohus ei vaadanud osasid tema nõudeid üldse läbi. Ka ringkonnakohus oli oma otsuses samal seisukohal. Kolleegium märgib, et kassaator on oma haginõudeid korduvalt muutnud ja esitanud hulgaliselt tõendeid, selgitamata hagiavalduses ega selle täiendustes, mida ta mingi tõendiga konkreetselt tõendada soovib. Esmakordselt on selline kokkuvõtlik käsitlus alles hageja kohtukõne teesides esimese astme kohtus. Lisaks on esitatud hulgaliselt raskelt loetavaid käsikirjalisi venekeelseid kirju, mille juurde pole lisatud tõlkeid. Kolleegiumi arvates ei ole hageja oma protsessiõiguste teostamisel ise teinud kõike võimalikku asjaolude väljaselgitamiseks ja kiireks lahendamiseks ega taganud sellega ka vastaspoolele võimalust korrektse õigusliku positsiooni esitamiseks ning on seadnud kohtu raskuste ette hageja tõendite hulgast asjakohaste leidmiseks ja hageja väidetega sidumiseks. Poolte kohustus on tsiviilkohtumenetluses selgitada ja põhjendada, milliseid asjaolusid millise konkreetse tõendiga tõendatakse. Ebatäpne on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon, mis ei ole kooskõlas otsuse põhjendustega ja mida tuleb muuta. Ringkonnakohus on põhjendustes märkinud, et osa nõudeid on otsuses jäänud üldse kajastamata ja samal ajal saatnud asja uueks arutamiseks üksnes osas, mis puudutab nõudeid, mille esimese astme kohus jättis aegumise tõttu rahuldamata. Linnakohtu otsuses ei ole aga konkreetselt märgitud, milliste nõuete osas aegumist kohaldati. Kuna ringkonnakohtu otsusest tuleneb, et sisuliselt saadeti asi tagasi kõigi kohustuse täitmise (puuduste kõrvaldamise) nõuete osas, mida esimese astme kohus ei rahuldanud, tuleb vastavalt ka otsuse resolutsiooni muuta.
17.Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, mida ja millise kvaliteediga AS Remet ikkagi ehitama pidi. Seejuures on esmane kassaatori ja AS Remet vaheline leping ja hilisemad täiendavad
kokkulepped (muuhulgas puuduste fikseerimise osas). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka kokkulepitud tööde mahu ja lepinguhinnaga. Arvestada tuleb, et tegemist on ajalooliste ehitiste restaureerimisega, mitte uute ehitistega, samuti peab arvestama ehitiste kavandatavat sihtotstarvet ning sellest tulenevaid võimalikke kõrgendatud nõudeid ehitise kvaliteedile, mis võisid olla teada ka tööettevõtjale. On ilmne, et lepingu enda tekst ei paku piisavalt lähtekohti vaidluse lahendamiseks, kuna on liiga üldine ehitustööde mahtu ja hinda arvestades. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muuhulgas sellega, et tellija ei olnud tööde tellimisel spetsialist nagu tööettevõtja. Samas võib ehitaja kohustuste rikkumise tuvastamisel langeda osa vastutust siiski tellijale, kui ta ei korraldanud tööde suurt mahtu ja hinda arvestades võib-olla piisavalt tõhusalt omanikujärelevalvet ehitusobjektil ega kontrollinud, mida ehituse ajal konkreetselt tehakse. Ehitise kvaliteedinõuete ja ehitaja vastutuse hindamisel tuleb arvestada muuhulgas üldisi nõudeid sätestava TsÜS §-ga 108, mis kohustab isikuid tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimima heas usus, ning TsK §-ga 173, mis näeb ette kohustuse täitmise vähemalt tavaliselt esitatavatele nõuetele vastavalt, §-ga 227, mille kohaselt eeldatakse kohustust rikkunud isiku süüd ja §-ga 229, mis võimaldab kohtul mõlemapoolse süü olemasolul võlgniku vastutuse määra alandada. Poolte õiguste ja kohustuste määratlemisel tuleb hinnata ka ehitaja poolt PES §-de 43 ja 64 nõuete täitmist, s.t teha kindlaks kas ehitis vastab seaduses sätestatud nõuetele. Tuleb arvestada ka sellega, et ehitamise toimumise ajaks ei olnud kehtestatud mitmeid olulisi planeerimis- ja ehitusseadusest tulenevaid seadusest alamalseisvaid õigusakte, mis puudutasid muuhulgas omanikujärelevalve teostamist ja ehitamise dokumenteerimist, samuti ei olnud korrektselt kehtestatud kvaliteedinorme ja -standardeid ehituskvaliteedi hindamiseks. Samas olid ka aastatel 1996-1997 olemas nii üldtunnustatud ehitusreeglid kui ka hea ehitustava. Oma ehituskvaliteedinäitajate puudumisel on ehitustegevuses kohaldatud näiteks Soome vastavaid norme ning täna võib seda pidada tavaks. Kas ja millised olid toonased ehitusstandardid, tuleb kindlaks teha kohtumenetluses. Hinnata tuleks ka EV Keskkonnaministeeriumi poolt kinnitatud "Ehituse tööettevõtulepingu üldiste tingimuste" (ETÜT) võimalikku kohaldamist tavaõigusena. Hea ehitustava kindlakstegemisel ei saa piirduda konstateeringuga, et formaalselt kehtivad vanad NSVL okupatsiooni aegsed madalad standardid, kuna muid pole ametlikult kehtestatud. Kuigi ka see on iseenesest võimalik, tuleb siiski kindlaks teha ehitustööde kvaliteedi tase, mida peeti heaks nimelt aastatel 1996-1997. Arvestades ehitise iseloomu ja kasutusotstarvet, ei pea isegi minimaalsetele kvaliteedinormidele vastavuse tuvastamine tähendama tingimata veel kooskõla lepinguga. Kui ehitajaga oli tegelikult kokku lepitud, et ehitamine peab vastama kõrgematele nõuetele, tuleb nendest ka lähtuda. Loomulikult on olemas ka üldteada asjaolusid, mille tõendamine vajalik ei ole, nagu see, et korter peab talvel mingil tasemel soojapidav olema, et vesi ei tuleks akna vahelt sisse või et kivid katuselt maha ei kukuks.
18.Tuvastanud poolte lepinguliste kohustuste täpse sisu, eelkõige nõuded, millele ehitustööd peavad vastama, saab kohus anda hinnangu, kas ja millist kohustust on ehitaja rikkunud ning kas ja millist vastutust ta peab kandma. Lisaks lepingule tuleb vaidluse lahendamisel arvestada eelkõige TsK ja PES sätetega. Muuhulgas tuleb vaidluse lahendamisel välja selgitada, kas tööettevõtja rikkus TsK §-s
363 sätestatut, mis näeb ette tööettevõtja kohustuse teatada tellijale tööd puudutavatest olulistest asjaoludest, näiteks projekti ebasobivusest. Tulenevalt TsK §-dest 366 ja 367 tuleb kindlaks teha, millal saab lugeda ehitise tellija poolt vastuvõetuks, milliseid puudusi saab lugeda varjatuteks ja milliseid mitte ning kas ja millistest puudustest ning millal tellija ehitajale teatas. PES § 66 ja TsK § 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6 kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, s.t puudustele, mida on võimalik avastada töö tavalisel ülevaatusel. TsK § 367 lg 2 tõlgendamisel juhib kolleegium tähelepanu oma varasematele seisukohtadele (näiteks tsiviilasjades nr III-2/1-18/95 - RT III 1995, 4, 47; nr III-2/326/95 - RT III 1995, 16, 201 ja nr 3-2-1-61-00 - RT III 2000, 17, 147), et hagidele, mis põhinesid enne Põhiseaduse jõustumist kehtinud õigusaktidel, tuleb alates Põhiseaduse jõustumisest kohaldada samasid aegumistähtaegasid nii füüsiliste kui juriidiliste isikute suhtes. Kolleegiumi seisukoht on, et tulenevalt TsK § 367 lg-st 2 on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele. Samuti juhib kolleegium tähelepanu TsK § 367 lg-le 3, mille kohaselt seaduse või lepinguga ette nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist või sellest teatamist. Antud juhul oli garantiitähtaeg ette nähtud lepingus ja tuleneb ka PES §-st 66. TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele. Kui kostja tugineb hagi aegumisele, tuleb võtta seisukoht, kas hagi aegumine TsÜS § 121 lg 1 p 4 alusel ei katkenud, kui töövõtja puudusi tunnistas ja kõrvaldada lubas, või kas hilisemad ühised puuduste fikseerimised ei ole käsitatavad uue kokkuleppena, millest tulenevad uued nõuded koos uue aegumistähtajaga.
19.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus luges ekslikult tasu poole tellitud ekspertarvamuste eest tingimusteta kohtukuluks. Sellega on ringkonnakohus rikkunud nii TsMS § 52 p-s 2 kui TsK § 222 lg-s 2, aga ka PES 64 lg-s 2 sätestatut. Kohtumenetluses poolte tellitud eksperdiarvamusi saab tsiviilkohtumenetluses käsitleda TsMS § 117 alusel dokumentaalse tõendina ja asjatundja kohtus esitatud suulist arvamust tunnistaja ütlustena. Kohtumenetlusega seoses tehtud kohtuvälise ekspertiisi kulusid tuleb hinnata TsMS § 52 p 2 alusel dokumentaalse tõendi saamise kuluna ja välja mõista koos muude kohtukuludega. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et kohus oleks pidanud eksperdiarvamuse saamise kulu välja mõistma ka kohtukuluna, kuna kohtukulu nõude esitamiseks ja väljamõistmiseks näeb TsMS § 60 ette eraldi korra, mida antud juhul kassaator ei järginud. Samas on asjatundja arvamuse võtmine teise lepingupoole (või ka näiteks lepinguvälise kahju tekitaja) kohustuste rikkumise või kahju suuruse määramiseks tsiviilkäibes loomulik ja arvestades õigussuhete keerukust, paljudel juhtudel paratamatu. Kui hiljem tuvastatakse kohustuse rikkumine, siis tuleb põhjendatud kulutused sellistele arvamustele kohustuse rikkujal TsK § 222 lg 2 ja PES § 64 lg 2 alusel ka hüvitada, kui muud kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Asjaolu, et sellist arvamust kasutatakse hilisemas võimalikus kohtumenetluses, ei muuda seda veel kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendiks. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta
loeb ekspertiisidega seotud kulusid dokumentaalse tõendi saamise kuludeks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb nõude olemasolu eeldusena tuvastada, kas need kulud põhjustas AS Remeti-poolne võimalik kohustuste rikkumine ja kas samas asjaolu kohta tellitud mitme arvamusega seotud kõigi kulude hüvitamine on põhjendatud, samuti teha kindlaks, kas ja millised ekspertarvamused hangiti dokumentaalse tõendina ainuüksi kohtumenetluse jaoks ja millised väljaspool seda, ning teha selgeks kassaatori nõue ekspertiisikulude osas, mida esimese astme kohus välja ei mõistnud. Kulunõude lahendamine eeldab AS Remet poole lepingu rikkumine tuvastamist.
20.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei arvestanud TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatud kreeditori õiguspärast ootust, et võlgnik peab oma kohustiste täitmisel toimima heas usus, ja TsK §-s 227 sätestatud tõendamiskoormise jaotust. Kaevatavast kohtuotsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks väitnud, et võlgnik ei pea toimima heas usus ega seda, et lepingut rikkunud poole süüd peaks tõendama teine pool, samuti pole ta järginud sellist esimese astme kohtu põhjendust.
21.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 95 lg-s 1 sätestatut, kui ta nõustus Tallinna Linnakohtu otsuse seisukohaga, et saamata jäänud renditulu ei pea AS-lt Remet välja mõistma. Ringkonnakohus ei selgitanud täiendavalt oma põhjendusi saamata jäänud tulu nõude rahuldamata jätmise osas. Linnakohtu otsuses on saamata jäänud tulu nõue jäetud rahuldamata suuremas osas kui oletuslik. Kassaator on tõenditena esitanud audiitori arvestuse potentsiaalse renditulu kohta, samuti kinnisvarabüroode kirjad, et potentsiaalsed rentnikud olid ruumidest huvitatud, kuid loobusid neist ehitustegevuse tõttu, samuti on olemas välja renditud ruumide rendiarvestused. Kolleegium märgib, et saamata jäänud tulu näol ongi tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Saamata jäänud tulu kuulub TsK § 222 lg 2 kohaselt kahju mõiste alla, mis võib kuuluda hüvitamisele. Saamata jäänud tuluks on kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seetõttu tuleb saamata jäänud tulu nõude puhul hinnata just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esitatud tõendeid nende kogumis igakülgselt hinnata. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõude eelduseks on lepingu rikkumise tuvastamine.
22.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus järgis ekslikult Tallinna Linnakohtu põhjendusi ja leidis, et puudub alus AS Hanken poolt teostatud tööde maksumuse väljamõistmiseks AS-lt Remet. Tellijal on TsK § 368 lg 1 kohaselt tööettevõtjapoolse lepingu rikkumise korral õigus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist, mida tellija kandis puuduste parandamisel omade vahenditega, kui lepinguga on tellijale selline õigus ette nähtud. Esimese astme kohus leidis, et lepinguga ei ole tellijale sellist õigust antud, ja tegi sellest järelduse, et AS Remet vastu ei ole seetõttu kulutuste hüvitamise nõuet. Ringkonnakohus järgis seda põhjendust. Kolleegium ei nõustu kohtu järeldusega ja leiab, et nende kulutuste hüvitamise nõue tuleneb ka TsK § 222 lg-st 2 ja §-st 226 koostoimes TsÜS §-ga 108, kui tellija on omapoolselt teinud kõik mõistlikult võimaliku selliste kulutuste ärahoidmiseks ja tööettevõtja ei ole puudusi ettenähtud ajaks kõrvaldanud.
Kui tööettevõtja ei järgi esitatud nõudeid töö korda tegemiseks või asendamiseks ja talle on teatatud, et see võidakse lasta tema kulul teha teise ettevõtja poolt, on olemas piisav alus ka kulude panemiseks esimesele tööettevõtjale. Kohus ei ole hinnanud kõiki esitatud tõendeid, millele hageja viitas oma apellatsioonkaebuses ning mis tema väitel kinnitavat AS Remet eelnevat informeerimist. Sellega rikkus kohus TsMS § 95 lg-s 1 sätestatut. Kulutuste hüvitamise nõude eelduseks on lepingu rikkumise tuvastamine AS Remet poolt.
23.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei järginud Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata jätmisel OÜ Stenhus vastu suunatud nõude osas materiaalõiguse norme ega hinnanud ka asjas kogutud tõendeid vastavalt TsMS § 95 lg-le 1. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks kassaator esitanud OÜ Stenhus vastu deliktilise nõude. Asja materjalidest nähtub, et nõude aluseks on ikkagi kassaatori ja OÜ Stenhus vahel sõlmitud leping, s. t tegemist on lepingulise vastutusega. Kassaatori viidatud normid projekteerija seadusest tuleneva vastutuse alusena ainult kinnitavad tema nõude materiaalõiguslikku alust. Seega on olemuslikult tegemist lepingulise vastutusega ja sellest lähtudes tuleb ka hinnata, kas ja millistele nõuetele vastava projekti pidi projekteerija koostama ning kas ja mille vastu ta eksis. Projekteerijapoolse lepingu rikkumise hindamisel ja tema võimaliku vastutuse määramisel tuleb lähtuda samadest põhimõtetest, millele kolleegium viitas kassaatori ja AS Remet vahelise lepingu hindamise küsimuses, muuhulgas teha kindlaks minimaalsed nõuded, mis tulenesid projekteerijale heast ehitustavast ja standarditest, ning selgitada välja, kas ei lepitud kokku ehitise vastavust kõrgendatud nõudmistele. Nõuete alusena saab tugineda lepingu kõrval TsK §-dele 367 ja 368 ning PES §-dele 35, 36, 43-45 ja 66. TsK ja PES sätete omavahelise tõlgendamise osas teeb kolleegium PES §-st 66 järelduse, et ehitise vähemalt kaheaastane garantiiaeg kehtib ka projekteerija suhtes ning tema vastu esitatava hagi aegumistähtaeg on ehitise projekteerimise korral kolm aastat, alates TsK § 367 lg-s 3 sätestatud ajast.
24.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et esitatud asjaoludel on põhimõtteliselt võimalik solidaarvastutuse kohaldamine ehitaja ja projekteerija vastutuse osas. Antud juhul ei ole TsK §-s 187 ette nähtud alust solidaarse kohustuse tekkimiseks. Nii ehitaja kui projekteerija vastutavad oma lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi ja teineteisest sõltumata. Samas ei oleks õige nende vabastamine vastutusest ainuüksi põhjusel, et ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses kumbki neist oma kohustusi rikkunud on, kui on tõendatud nende kohustuste rikkumine, sellest tekkinud kahju ja põhjuslik seos kohustuste rikkumise ja kahju vahel. Kolleegium on seisukohal, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda kummaltki kostjalt sisse kahju proportsionaalselt osas, milles kumbki neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada ning kui seda ei õnnestu kindlaks teha, kohaldada TsK § 186 lg-s 1 sätestatut ja jätta kahju nende kanda võrdsetes osades.
25.Kolleegium märgib, et asja tervikliku lahendamise seisukohalt tuleks samale lepingurikkumisele tuginevad kahju hüvitamise nõuded läbi vaadata koos teiste lepingu rikkumise nõuetega, kuid TsMS ei võimalda Riigikohtul endal saata asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
H. Jõks, V. Kõve, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.