Kohtulahend

mahajätmise fakti kohtus vaidlustanud. Isik ei saa ametiasutuselt nõuda kohtusse pöördumiseks vajaliku lause lisamist otsusele. Ettepanek kohtusse pöördumiseks tehti avaldajale suuliselt. Isiku kohtuliku kaitse õigus ei saa sõltuda kohaliku omavalitsuse meelevallast. III. Riigikohtu määruse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus kuulub TsMS § 363 p 2 alusel tühistamisele protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Samal põhjusel tuleb tühistada ka linnakohtu määrus. ORAS § 17 lg 6 näeb ette, et isikutele, kes olid sunnitud vara maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara pärast võõrandamise õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist. Nimetatud isikud peavad pöörduma kohtusse kohtuotsuse saamiseks 1 kuu jooksul pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on esitanud isikule seadusest tuleneva nõude tõendada vara võõrandamist selles sättes nimetatud viisil. Seadus vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta sätestab juhud, millal ei ole vara mahajätmist reaalse repressiooniohu tõttu vaja tõendada kohtu korras. ORAS § 6 lg 4 kohaselt on omandireformi aluste seaduse tähenduses reaalseks repressiooniohuks nii kohtuliku kui ka kohtuvälise represseerimise (surmanuhtluse, vabadusekaotuse, asumisele- või väljasaatmise või küüditamise) oht. Vabariigi Valitsuse poolt ORAS § 16 lg 2 alusel kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite hindamise korra p-st 22 tulenevalt on taotlejal õigus pöörduda vara võõrandamise õigusvastasuse või muude tõendamist vajavate asjaolude tõendamiseks maa- või linnakohtusse, kui neid asjaolusid ei ole võimalik tõendada dokumentaalsete tõenditega. Eeltoodust tulenevalt on taotlejal õigus vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks pöörduda maa- või linnakohtu poole, kui seda asjaolu kinnitavad dokumentaalsed tõendid puuduvad. Seega on maa- ja linnakohtud pädevad tuvastama vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti ning menetluse lõpetamine TsMS § 217 p 1 alusel ei olnud õige. Nimetatud fakti tuvastamise kuulumist kohtu pädevusse ei määra see, kas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon on taotlejale esitanud nõude tõendada vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti kohtu korras. ORAS § 17 lg-st 6 ei tulene, et isikutel, kes soovivad tuvastada vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti, on keelatud pöörduda nimetatud fakti tuvastamiseks kohtusse enne, kui neile vastav nõue esitatakse. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 218 lg 4 kohaselt peab kohus, kui ta lõpetab asja menetluse TsMS § 217 p 1 alusel ja protsessiosalist ei esinda advokaat, selgitama, kuhu avaldaja võib pöörduda. Kohtumäärustes selline selgitus puudub. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium m ä ä r a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1999. a ja Tallinna Linnakohtu 1. novembri 1999. a määrused ning saata asi Tallinna Linnakohtule menetluse jätkamiseks.

Erikaebus rahuldada. Tagastada Linda Niinemetsale 7. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Luik, A. Kull, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.