Kohtulahend

eest. Hagejal oli õigus kehtestada vastavalt põhikirjale ühistu liikmetele osamaksu, lähtudes liikme korteri mõttelise osa suurusest ja teisi makseid ühistu tegevusest tulenevate kulutuste hüvitamiseks. Kuna vaidlustatud ei ole, et ühistu kulutusi kandis ja kohtul ei olnud alust kahelda, et hageja ka elamu haldamiseks kulutusi tegi, on kostja kui korteri omanik kohustatud nende hüvitamisest osa võtma korteriühistu määratud korras. Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja võlgnevuse tekkimise ajal ei näinud korteriühistuseadus ette viivist, siis ei ole põhjendatud kostjalt maksete tähtajaks tasumata jätmise eest viivise väljamõistmine. KÜS § 7 lg 4 , mis kehtestas viivise majandamiskulude maksmisega viivitamise eest 0,07 % päevas, jõustus 27. märtsil 1999. a. II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse 25 292 krooni 40 sendi väljamõistmise osas ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtusse. Tulenevalt KÜS §-st 1 lg 2 pidid kohtud arvestama ühistuseaduse (ÜS) §-de 1; 3 lg 1 p 1; 8 lg 3; 11; 13 ja § 14 sätteid, mis reguleerivad korteriühistu liikmeks astumist. Seega on kostja alusetult loetud KÜ liikmeks ja pandud talle KÜ Sõle 74 põhikirjast tulenevad kohustused. Korteriomaniku kaasamine KÜ liikmeks ilma omaniku soove arvestamata on vastuolus Põhiseaduse §-s 48 sätestatuga, mis annab igaühele valikuõiguse, kas astuda mittetulundusühingu liikmeks või mitte. Tema korteriühistu liikmeks arvamisega on rikutud ka korteriühistu Sõle 74 põhikirja, mille kohaselt ühistu liikmeks võetakse isiku kirjaliku avalduse alusel juhatuse otsusega. Soojust, gaasi, elektrit, sooja ja külma vett ei toimeta kohale KÜ, vaid tootjad. KÜ-l ei ole õigust sõlmida nende nimel lepinguid vahetult tarbijatega. Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, vaadates asja läbi sisuliselt ilma seda esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus ei tagastanud apellandile riigilõivu ja ei nõudnud proportsionaalselt hagejalt sisse kohtukulusid kostja kasuks. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja palub apellatsioonikohtu otsuse muutmata jätta. IV. Riigikohtu põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Ekslik on kassaatori väide, et KÜS § 1 lg 2 järgi tuli korteriühistu asutamisel ja liikmeks astumisel järgida Eesti Vabariigi ühistuseaduse sätteid. KÜS § 1 lg 2 enne 10. juulit 1998. a kehtinud redaktsiooni kohaselt rakendati korteriühistu suhtes ühistuseaduse sätteid korteriühistuseaduses reguleerimata küsimustes. KÜ Sõle 74 asutamise ajal kehtinud KÜS § 3 lg 1 kohaselt toimus korteriühistu asutamine mittetulundusühingu seaduses ettenähtud korras. Liikmelisust korteriühistus reguleeris ja reguleerib aga KÜS § 5, mille alusel on korteriühistu liikmeks kõik ühe korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, kui korteriühistu moodustamise otsus on tehtud samas seaduses sätestatud korras. Tulenevalt KÜS §-st 17 lg 1 kohaldatakse korteriühistu seadust ka vallasasjana erastatud või osaliselt erastatud elamu mõtteliste osade ühiseks valdamiseks

ja kasutamiseks asutatud korteriühistu suhtes. Seega, teinud kindlaks KÜ Sõle 74 moodustamise korteriühistuseaduses sätestatud korras, on kohtud põhjendatult leidnud, et kostja on KÜ liige seaduse järgi kooskõlas KÜS §-ga 5 lg 1. Kui korteriühistu põhikirjas sätestatu on vastuolus korteriühistuseaduses kehtestatuga, siis tuleb juhinduda viimasest. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, et kostja on arvatud korteriühistu liikmeks tema tahte vastaselt ja sellega on rikutud tema põhiseaduse §-s 48 sätestatud õigust. Eluruumide erastamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt on eluruumide erastamise eesmärgiks võimaluse andmine omandada üüritud eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine. Sama seaduse paragrahvi 1 lg 1 järgi kehtestab seadus ka erastamise tingimused ja enne 27. märtsi 1999. a kehtinud § 15 lg 1 sätestas elamu ühiseks valdamiseks ja kasutamiseks korteriühistu moodustamise, kui pärast erastamist oli elamus viis või enam omanikku. Eelnevast järeldub, et eluruumi erastamise tingimuseks oli ka korteriühistu asutamine, kui elamus oli pärast korterite erastamist viis või enam omanikku. Seega valides üüritud eluruumi erastamise nõustus kostja ka liikmelisusega korteriühistus. Kolleegium märgib, et üldjuhul võttis eluruumi erastaja korteriühistu liikmeks astumise kohustuse endale vabatahtlikult ka eluruumi ostu-müügilepingus. Rahuldades kostja apellatsioonkaebuse osaliselt pole ringkonnakohus ületanud apellatsioonkaebuse piire ja on kooskõlas TsMS §-s 60 lg 11 kehtestatuga muutnud linnakohtu otsust ka kostjalt hageja kasuks sissenõutava riigilõivu osas. Õigusabi kulu proportsionaalseks sissenõudmiseks hagejalt kostjale puudus alus, sest enne 1. jaanuari 2000. a kehtinud TsMS § 61 nägi ette mitte iga isiku, vaid ainult advokaadi poolt osutatud õigusabi vajaliku ja põhjendatud kulu sissenõudmise. Seda on märkinud ka apellatsioonikohus oma protokollilises määruses, keeldudes õigusabi kulu tõendavate dokumentide vastuvõtmisest. Asjakohane pole kassaatori väide, et KÜ-l ei ole õigust sõlmida tootjate nimel lepinguid vahetult tarbijatega. Asjast ei nähtu, et KÜ Sõle 74 oleks sõlminud mõne lepingu soojuse, gaasi, elektrit, sooja või külma vee tootja nimel. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 1999. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. J. Odar, H. Jõks, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.