Kohtulahend

Linnakohus leidis, et ORAS § 18 lg 1 kohaselt on keelatud tehingud omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni tagastamise küsimuse otsustamiseni. EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on ettenähtud korras esitatud avaldus, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti tagastamise nõudest loobumiseni. Kohus leidis, et korterite erastamisel rikuti seadust oluliselt, sest vara tagastamise küsimus lahendati alles 10. mail 1995. a. Korterite erastamisega 17. jaanuarist 18. aprillini 1995. a rikuti ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3 lg 5 p 4 sätteid. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. oktoobri 1998. a otsusega linnakohtu otsuse osaliselt. Uue otsusega jättis kohus hagi rahuldamata Tallinna Linna ja Aime Saksa, Arne Undresti, Tamara Holmi, Lembi-Sirje Kallase vaheliste ostu-müügilepingute ning Tamara Holmi ja Vitali Li"ne vahelise kinkelepingu tühistamiseks. Muus osas linnakohtu otsust ei muudetud. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jäeti ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 11. oktoobri 1993. a otsusega nr 1153 rahuldamata hageja taotlus tunnistada teda õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks. Selle otsuse jõustumisega oli lahendatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus. Linnakomisjoni 13. veebruari 1995. a otsuseni puudus takistus eluruumide erastamiseks. Nimetatud otsusega tühistati 11. oktoobri 1993. a otsus ning vara Wiedemanni 9 tunnistati omandireformi objektiks ja hageja selle vara suhtes õigustatud subjektiks " mõttelises osas. Seega ei olnud TsÜS § 66 alusel tühised korterite ostu-müügilepingud, mis sõlmiti enne linnakomisjoni 13. veebruari 1995. a otsust, kuna nende sõlmimisel ei rikutud seadust. Kostja P-K. Bramanis erastas korteri 18. aprilli 1995. a ostu-müügilepinguga ajal, mil hageja oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Sellega rikuti seadust oluliselt, mistõttu on see tehing tühine. Kassatsioonkaebused esitasid hageja ja kostja P-K. Bramanis. Hageja palus materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi Tallinna Linna ja Aime Saksa, Arne Undresti, Tamara Holmi, LembiSirje Kallase vaheliste ostu-müügilepingute ning Tamara Holmi ja Vitali Li"ne vahelise kinkelepingu tühistamiseks ning teha uus otsus, millega tunnustada nimetatud tehingute tühisust. Ringkonnakohus on vääralt käsitlenud ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 11. oktoobri 1993. a otsuse mõju hagejale vara tagastamise käsitlemisel peale seaduse muudatusi ning lugenud hageja vara tagastamise taotluse lahendatuks ORAS § 18 ja EES § 3 lg 5 ja § 4 tähenduses. Hageja on seisukohal, et endise kruntrendimaa omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse ning selle täienduse jõustumisega 29. detsembril 1994. a oli kaitstud hageja õigus tagasi saada juba varem taotletud elamu ja maa " mõttelist osa. Tema avaldust, mille suhtes oli varem kehtinud seaduse alusel õiguspäraselt langetatud negatiivne otsus, tuli viimasena nimetatud uue seaduse jõustumisel käsitleda lahendamata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlusena. Sellest momendist olid vaidlusalused tehingud ORAS § 18 lg 1 alusel keelatud. Seetõttu on hagis märgitud tehingud TsÜS § 66 lg 2 alusel tühised. Hagejal puudub võimalus temale kuuluva mõttelise osa vabaks valdamiseks, kasutamiseks ja

käsutamiseks. Eluruumide erastamise seadusest tulenevalt on kostjad omandanud korterid reaalosadena ehitisest. Kirjalikud vastused hageja kassatsioonkaebusele esitasid kostja P-K. Bramanis ja ühiselt kostjad L-S Kallas, A. Saks, A. Undrest, T. Holm ja V. Li"ne, kes pidasid hageja kaebust alusetuks. Tallinna Linn hageja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole. P-K. Bramanis leidis, et temale eluruumi erastamisel hageja subjektiivseid õigusi ei rikutud. Teised vastustajad leidsid, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11. oktoobri 1993. a otsuse nr 1153 jõustumisega oli lahendatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3 lg 5 p 4 mõttes ning puudus takistus eluruumide erastamiseks. Hilisem tühistamine ei saa olla enne otsuse tühistamist sõlmitud eluruumi ostu-müügi lepingute tühisuse tunnustamise aluseks. Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejate sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 2 sätestab, et "Käesoleva seaduse paragrahvis 1 nimetatud hoonete ja rajatiste tagastamise avaldused tuleb esitada kohaliku omavalitsuse täitevorganile kolme kuu jooksul käesoleva seaduse väljakuulutamise päevast arvates." Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omanikumaal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadus kuulutati välja 19. jaanuaril 1993. a. Nimetatud seadusest tulenevalt oleks hageja pidanud esitama hoonete ja rajatiste tagastamise avalduse hiljemalt 20. aprillil 1993. a, olenemata sellest, kas ta oli algselt esitanud avalduse vara tagastamise (kompenseerimise) kohta või mitte. Sellist avaldust hageja ei esitanud. Samuti ei esitanud hageja mingit avaldust hoonete tagastamiseks peale 14. detsembrit 1994. a, mil võeti vastu seadus, millega täiendati endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 4 lõikega 3. Seega oli hageja hilisem õigustatud subjektiks tunnistamine ja temale " mõttelise osa majavaldusest tagastamine seadusevastane. Vastustajad on eluruumide heausksed omandajad. ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui vara on füüsilise isiku heauskses omanduses. AÕS §-st 95 tulenevalt ei saa heauskselt omandajalt asja välja nõuda. Kostja P-K. Bramanis palus kassatsioonkaebuses materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ringkonnakohtu otsuse tema osas. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliseid hageja õigusi kostjale korteri erastamisega rikuti. Hageja õiguste rikkumise mittetuvastamine on protsessiõiguse normide oluline rikkumine, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Hagejal tekkis õigus taotleda vara tagastamist endise kruntidemaa omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 4 lg 3 29. detsembril 1994. a jõustunud täienduse alusel. Selle täiendusega ei kehtestatud avalduse esitamise korda. Kostja leidis, et kuna endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamiseks avalduste esitamise korda ei ole seadusega kindlaks määratud, siis nendele taotlustele EES §-s 3 lg 5 p 4 kehtestatud erastamise keeld ei laiene. Hageja leidis, et kostja kassatsioonkaebus on põhjendamatu.

Ebaõige on kostja väide, et seaduses ettenähtud korra puudumine vara tagastamise avalduse esitamiseks välistab selle vara erastamise keelu EES § 3 lg 5 p 4 alusel, sest see on vastuolus ORAS ning selle alusel vastu võetud teiste õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist reguleerivate seaduste üldise mõttega. Kolleegiumi istungil jäid hageja esindaja hageja kassatsioonkaebuse ja kostja kassatsioonkaebusele esitatud vastuse ning L.-S Kallase, A. Saksa, A. Undresti, T. Holmi ja V. Li"ne esindaja hageja kassatsioonkaebusele esitatud vastuse seisukohtade juurde. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Kohtud on tuvastanud, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 11. oktoobri 1993. a otsusega nr 1153 jäeti rahuldamata hageja 1992. a jaanuaris esitatud avaldus, milles ta taotles oma isa vennale Karl (Karp) Ruusile kuulunud maa ja hoonete tagastamist, kuna ta ei ole MaaRS §-s 5 nimetatud isikuks, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist. Hageja õigus taotleda endise kruntrendimaa tema omandisse andmist tekkis 29. detsembril 1993. a jõustunud endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse alusel. Nimetatud seaduse § 5 lg 1 kohaselt tuli avaldused selle seaduse alusel maa omandisse andmiseks või kompenseerimiseks esitada maa asukohajärgsele linna- või maakonnakomisjonile kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumise päevast arvates, kui neid varem ei olnud esitatud. Seaduse esialgne redaktsioon ei reguleerinud hoonete tagastamist ega nende tagastamiseks avalduste esitamist. Õigus taotleda endise kruntrendimaa pidajale kuuluvate hoonete tagastamist tekkis hagejal alles endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse 14. detsembril 1994. a vastu võetud ja 29. detsembril 1994. a jõustunud paragrahvi 4 täiendamisel lõikega 3. Märgitud täienduse järgi määratakse selle seaduse § 3 1. lõikes tähendatud pärijad kindlaks maareformi seaduse 1. lõike punkti 2 sätete kohaselt. Neile selle seaduse alusel omandisse antaval maal asuvate ning endise kruntrendimaa pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamisel kohaldatakse endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse sätteid. Kui endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 5 lg 2 näeb ette, et selle seaduse sätete kohaselt tuli uuesti läbi vaadata ja lahendada enne selle seaduse vastuvõtmist esitatud kruntrendimaa tagastamise ja kompenseerimise avaldused, mis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalike komisjonide poolt olid juba läbi vaadatud ja rahuldamata jäetud, siis endisel kruntrendimaal asuvate hoonete tagastamisel tuli juhinduda endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusest. Viimasena nimetatud seaduse § 2 sätestas, et selle seaduse paragrahvis 1 nimetatud hoonete ja rajatiste tagastamise avaldused tuleb esitada kohaliku omavalitsuse täitevorganile kolme kuu jooksul selle seaduse väljakuulutamise päevast arvates. Kuna endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse § 4 täiendamine kuulutati välja 20. detsembril 1994. a Vabariigi Presidendi poolt, siis tekkis õigustatud isikul õigus

tagasi saada kruntrendimaal asuvad hooned ja rajatised, kui ta 20. detsembrist 1994. a alates kolme kuu jooksul esitas vastava taotluse. Selline avaldus on käsitatav EES §-s 3 lg 5 p 4 märgitud ettenähtud korras esitatud avaldusena. Seetõttu on väär hageja kassatsioonkaebuse väide, et endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse jõustumisega

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.