Kohtulahend

sätted ei näinud ette, et pärija võiks pärandaja surma korral astuda tehingus pärandaja asemele. Pärijale läks üle pärandaja vara tema surmapäeva seisuga. Seega ei muutunud hageja oma ema surmaga ema ja Rapla Tarvitajate Ühingu vahel sõlmitud laenulepingu pooleks. Apellandile läks pärimise teel üle vaid võla tagasinõude õigus. Nõue laenu tagasisaamiseks on aegunud. Laenutähtede järgi on intresse tasutud kuni 1944. aastani. Kuna laenaja ei täitnud enam laenulepingut nõuetekohaselt, oli laenutajal õigus esitada rikutud õiguse kaitseks hagi. Sel ajal Eestis kehtinud Vene NFSV tsiviilkoodeksi § 44 lg 3 kohaselt kehtis vaidlustes, mille üheks pooleks oli füüsiline isik, kolmeaastane hagi aegumistähtaeg. Seega aegus hagi laenutaja eluajal. Laenutaja surmaga läks hagejale üle aegunud nõue, millest tulenevale õigusele TsK § 90 lg 1 kohaselt ei saanud taotleda kohtulikku kaitset. Linnakohus sai hagi aegumist kohaldada, sest kostja esindaja viitas hagi aegumisele neljal esimese astme kohtu istungil. Pealegi tuli nii Eestis kehtinud Vene NFSV tsiviilkoodeksi V osa mõtte kui ka TsK § 85 kohaselt aegumist kohaldada poolte soovist sõltumata. Asjaolu, et apellant on riigilõivu tasumiseks teinud märkimisväärseid kulutusi, ei anna alust hagi rahuldamiseks. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja uue otsusega hagi rahuldada. Põhjendamatu on apellatsioonikohtu seisukoht, nagu pärija ei astu pärandaja surma korral tehingusse pärandaja asemele. Hageja võttis oma ema pärandi vastu ja kogu pärandvara läks üle talle. Pärandavara hulgas läksid talle üle ka laenulepingust tulenevad laenutaja õigused ning laenukohustise lõppemise aluseks ei ole kreeditori surm. TsK § 241 alusel ei lõpeta kreeditori ega võlgniku surm kohustist. Vastavalt TsK §-le 241 lg 1 p 2 lõpeb kohustis, kui täitmine oli ettenähtud isiklikult kreeditorile. Laenulepingu kohaselt ei ole laenutaja isikuks, kelle õigused on seotud tema isikuga. TsÜS § 114 lg 2 alusel kohaldab kohus hagi aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kostja ei esitanud taotlust hagi aegumise kohaldamiseks. Hagi ei ole aegunud, sest kohustise täitmise tähtaeg sõltus laenutaja soovist. Kuna hageja ei olnud nõuet laenu tagasimaksmiseks esitanud, siis ei ole tema õigusi ka rikutud. Ta esitas nõude laenu tagastamiseks 1995. aastal. Ebaõige on apellatsioonikohtu seisukoht, et intresside maksmise peatamine oli laenulepingu rikkumine. Laenuleping ei sätesta laenutaja poolt intresside väljamaksmise või laenule liitmise soovi avaldamise viisi. Laenulepingu alusel soovis laenutaja, et intressid kirjutataks laenule juurde. Kuna A.-R. Andok ei pidanud vajalikuks esitada nõuet kohustise täitmiseks, läks see õigus üle tema pärijale. Seega vastavalt TsK §le 177 lg 2 on võlgnik kohustatud kohustise täitma seitsme päeva jooksul peale võlausaldaja sellesisulise nõude esitamist. Vastustaja leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Laenutähel märgitud laenutingimused on üheselt seotud laenutaja isikuga. Hageja ei ole tõendanud, et 1944. aastast tuli intressid laenule juurde kirjutada. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kassatsioonkaebuses väidetu juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Apellatsioonikohus asus seisukohale, et kuna laenutaja ei olnud pärast 1944. aastat ise aegumistähtaja jooksul laenu tagasi nõudnud, siis läks hagejale 1975. aastal üle aegunud nõue. Sellest järeldub, et kostja ei rikkunud hageja õigusi, sest hagejale ei saanud laenu tagasinõude õigus üle minna. Apellatsioonikohtu sellise seisukohaga on loogilises vastuolus kohtu järeldus, et hageja nõue on aegunud. Alates 1. jaanuarist 1941. a kehtestati Eestis VNFSV tsiviilkoodeks. Sellest ajast tuli isikute tsiviilõiguslikule seisundile, mis oli kujunenud VNFSV tsiviilkoodeksi jõustumise hetkeks, kohaldata selle koodeksi vastavaid eeskirju. Kohtud on tuvastanud, et kuni 1944. aastani maksti laenutähtede alusel hageja emale intresse ning osaliselt maksti laenutähe nr 8 alusel tagasi ka laenu. Apellatsioonikohtul tuli anda õiguslik hinnang nii laenutähtede kehtivuse kui ka intresside arvestuse kohta. Aegumise tõttu hagi rahuldamata jätmine eeldab hageja õiguste rikkumise tuvastamist. Väär on apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja ei asunud oma ema surma järel ema ja kostja õiguseellase vahel sõlmitud laenulepingus laenutaja asemele, vaid hagejale läks pärimise teel üle vaid võla tagasinõude õigus. 1965. aastast kehtiva tsiviilkoodeksi § 241 lg 1 p 2 kohaselt lõpeb kohustis kreeditori surmaga, kui täitmine on ette nähtud isiklikult kreeditorile. Nimetatud säte laieneb ainult nendele kohustistele, mis on lahutamatult seotud kreeditori isiksusega. Seega kreeditori surm ei lõpeta sellist varalist kohustist, millest tulenevad õigused ja kohustused lähevad pärimisõiguse alusel üle surnud kreeditori pärijale, kes pärandi vastu võtab. Hageja võttis pärandi vastu. Pärandi vastuvõtmisega muutus hageja oma ema õigusjärglaseks ja tulenevalt laenulepingute järgi emale kuulunud õiguste sisust ka kreeditoriks. Vastavalt laenulepingute tingimustele uuenesid laenulepingud tähtpäeva saabumisel, kui laenutaja ei nõudnud 7 päeva jooksul laenu väljamaksmist, uueks samaks üheaastase tähtajaga laenulepinguteks. Kuna ei hageja ema egahiljem ka hageja ei nõudnud laenu tagasi, siis lepingute tingimuste järgi uuenesid lepingud igal aastal järgmiseks samaks tähtajaks. Hageja esitas vastava nõude alles 1995. aastal. VNFSV tsiviilkoodeksi § 111 kohaselt pidi kohustuste täitmine toimuma seadusega või lepinguga määratud tähtajal, sama põhimõte on sätestatud ka TsK §-s 173 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele. Vastavalt laenutähtede nr 8 ja nr 117 p-le 2 tuli intressid laenutajale välja maksta intresside maksmise tähtaja möödumisel või kirjutada need tema soovil laenule juurde. Kohtud pole tuvastanud, et laenutaja oleks avaldanud soovi intresside arvutamiseks põhivõlale juurde. Kuna VNFSV tsiviilkoodeksi § 213 kohaselt tuli intresse arvutada ainult peavõlalt, siis oli intresside arvutamine intressidelt keelatud. Kui kohus tuvastab, et kostja on hageja õigusi rikkunud, siis tuleb kohtul arvestada ka laenulepingu tingimust, et laenutajal oli õigus leping lõpetada kindlal tähtpäeval ning seetõttu tuleb väljamaksmisele kuuluva laenusumma arvutamisel arvestada toimunud rahareforme. Kuna kostja on viidanud hagi aegumisele, siis tuleb kohtul hagi aegumise kohaldamine otsustada eraldi põhivõla ja intresside osas. Vastavalt TsÜS § 114 lg 2 kohaldab kohus aegumist huvitatud poole nõudel. TsKS § 230 lg 2 kohaselt ei võinud kohus kohaldada omal algatusel hagi aegumist, kui pooled selle ei viita. Seadus ei

sätesta, mil viisil peab pool aegumise nõude esitama. Seega on ebaõige kaebuse väide, et hagi aegumise kohaldamise nõue peab olema esitatud taotlusena. Kaebuse viide TsK § 177 lg-le 2 ei ole asjakohane. See säte kuulub kohaldamisele siis, kui kohustise täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 1998. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada AS-le Concordia 16. juulil 1998. a makstud kautsjon 4618 (neli tuhat kuussada kaheksateist) krooni. Eesistuja A. Kull Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.