3-2-1-84-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. juunil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostjate P. Lauritsa, H.-E. Merila ning nende ja kostja AS-i Iguaan esindaja vandeadvokaat N. Saare ja hageja J. Einardi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. juunil 1998. a Peeter Lauritsa, Herkki-Erich Merila ja AS Iguaan kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 1998. a otsuse Jana Einardi hagis Peeter Lauritsa, Herkki-Erich Merila ja AS Iguaan vastu õigustrikkuva tegevuse lõpetamiseks, autori varaliste õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja isiklike mittevaraliste õiguste rikkumisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt kasutas AS-i Iguaan fotostuudio Destudio aastatel 1995-1996 Jana Einardi nõusolekuta ja talle tasu maksmata tema poolt aastatel 1993-1995 diplomitöö raames kavandatud ja maalitud kostüüme reklaamfotode valmistamisel ja neid levitades. Kuna hageja ei teadnud, kas Destudio nimel all tegutsevad ka füüsilised isikud Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila ja kas hagiavalduses märgitud fotosid valmistas ja levitas juriidiline isik või füüsilised isikud, siis esitas ta
on põhjendamata osas, mis puudutab P. Lauritsa ja H.-E. Merila loodud fotode kasutamist ajakirjanduses, Rock Summeri plakatitel ja buklettidel, sest kostjad ei ole nimetatud plakatite ja buklettide väljaandjad ega kujundajad. Vastavalt AutÕS § 4 lg 3 p-le 16 tekib autoriõigus ka moekunstiteosele. Seega on hageja loometöö tulemus autoriõiguse seadusega kaitstav teos. AutÕS § 12 lg 1 p 2 ja 3 alusel on autoril õigus autorinimele ja teose puutumatusele. Kooskõlas sama seaduse §-ga 13 lg 1 kuulub autorile ainuõigus ise oma teost kasutada, lubada oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest. AutÕS § 46 lg 1 kohaselt ei lubata teistel isikutel teost kasutada teisiti, kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori loa alusel. Seega pidanuks P. Laurits ja H.-E. Merila hageja kostüümide pildistamiseks fotode levitamise eesmärgil taotlema selleks hagejalt loa. Ilma loata rikkusid nad hageja kui autori õigusi. Samas leidis kohus, et kostjate süü hageja õiguste rikkumisel ei ole asjas tuvastamist leidnud ning seetõttu jättis kohus hageja rahalised nõuded rahuldamata. Linnakohtu otsusele esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui kostjad. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja jättis rahuldamata AS-i Iguaan, P. Lauritsa ja H.-E. Merila apellatsioonkaebused. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata P. Lauritsa ja H.E. Merila vastu materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks. Muus osas jättis apellatsioonikohus linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus õigesti tuvastanud, et hageja loodud liibuvad ja vähemliibuvad kehakatted teemal "Inimene pole kala" on moekunstiteosed AutÕS § 4 lg 3 p 16 mõttes. AutÕS § 4 lg 2 kohaselt loetakse teoseks autoriõiguse seaduse tähenduses isiku mistahes originaalset loomingulise tegevuse tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingis objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ja reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. AutÕS § 7 lg 1 alusel tekib autoriõigus teosele teose loomisega ja sama paragrahvi lg 3 ei nõu autoriõiguse tekkimiseks teose registreerimist, deponeerimist või muude formaalsuste täitmist. Põhiseaduse § 39 kohaselt on autoril võõrandamatu õigus oma loomingule ning riik kaitseb autori õigusi. Eelneva põhjal pidid kostjad P. Laurits ja H.E. Merila eeldama hageja loodud moekunsti kollektsiooni pildistamisel, et tegemist on autoriõigusega kaitstava teosega. AutÕS § 46 lg 1 kohaselt ei ole teisel isikul luba teost kasutada teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise korral ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab luba teose kasutamiseks või autori poolt varaliste õiguste üleandmiseks olema vormistatud kirjalikult. Kostjatel P. Lauritsal ja H.-E. Merilal puudus igasugune luba hageja teoste kasutamiseks. Seega on kostjad P. Laurits ja H.-E. Merila rikkunud AutÕS §-st 13 lg 1 p 1 ja 2 tulenevat hageja kui autori ainuõigust oma teoseid reprodutseerida ja levitada. Berni kirjanduse- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni art. 9 lg 3 alusel loetakse iga visuaalset salvestist reproduktsiooniks. Kostjad rikkusid hageja kui autori varalisi õigusi AutÕS § 80 lg 1 p 1 ja 9 sätestatud viisil. Nad avaldasid teose ilma autori nõusolekuta ja rikkusid sellega AutÕS §-s 13 lg 1 p 1 ja 2 sätestatut. AutÕS § 9 lg 1 kohaselt loetakse teos avaldatuks, kui teos või teose mistahes vormis reprodutseeritud koopiad on autori nõusolekuta antud üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega
tutvuda. Ringkonnakohus luges põhjendatuks ning tõendatuks hageja väited, et kostjad rikkusid ülalnimetatud varalisi õigusi. Hageja seletuse kohaselt kulus tal moekollektsiooni "Inimene pole kala" loomiseks 2 aastat, tegemist on mahuka tööga ning unikaalsete töövõtetega, mida on kirjeldatud diplomitöös. Autoritasu määratakse kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega. Kostjad ei asunud autoriga autoritasu üle läbi rääkima, vaid kasutasid teost ilma autori loata, selle eest tasumata ning käsitlesid hageja hilisemat seaduslikku autoritasu nõuet väljapressimisena. Hageja väidete kohaselt oleks ta nõudnud minimaalseks autoritasuks AutÕS § 14 lg 1 alusel 50 000 krooni teose kasutamise eest. Kahjuna on käsitletav AutÕS § 80 lg 2 p 8 alusel ka hageja saamata jäänud tulu ning 50 000 krooni kuulub kostjatelt TsK § 459 alusel väljamõistmisele solidaarselt. Moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist linnakohus ei põhjendanud. AutÕS § 12 lg 1 p 1 alusel on teose autoril õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja sama lõike p 2 alusel on autoril õigus otsustada, millisel viisil peab olema tähistatud teose kasutamisel autori nimi. Hageja loodud teoste fotoreproduktsioonides ega nende fotode levitamisel ei viidanud kostjad hagejale kui autorile. Sellega rikkusid kostjad AutÕS § 12 lg 1 p 2 ja p 3 kehtestatut ning käitusid hagejaga lugupidamatult. Nad kasutasid kollektsiooni erinevaid osi koos masstoodangu esemetega. Komplektid ei olnud terviklikud. Komplekti juurde kuuluvaid jalanõusid ei kasutatud. Seega on hageja põhjendatult väitnud, et kostjate tegevuse tagajärjel jäi ta moekunstnikuna ilma autorsuse teadvustamisest avalikkuse silmis. Peale kostjate tegevust ei võetud hageja kollektsiooni enam näitusele põhjendusega, et neid kostüüme on laialdaselt eksponeeritud meedias. Eelnevat arvestades on hageja nõue moraalse kahju eest 25 000 krooni hüvitise saamiseks piisavalt põhjendatud. Moraalne kahju on põhjustatud kostjate õigusvastase tegevusega ning kuulub TsK § 459 alusel kostjatelt väljamõistmisele solidaarselt. Ringkonnakohus jättis rahuldamata AS-i Iguaan apellatsioonkaebuse kohtukulude väljamõistmiseks kuna ta pole tõendanud kohtukulude tasumist. Kassatsioonkaebuses palusid P. Laurits ja H.-E. Merila tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Berni kirjandusja kunstiteoste kaitse konventsiooni artikkel 15 lg 1 sätestab autori õiguse algatada kohtumenetlus oma õiguste rikkumise puhul, kui autori nimi on teosel tavapärasel viisil. Osundatud säte lubab kasutada ka pseudonüümi. Kassaatorid leidsid, et kohtuotsusest ei selgu, mida peeti autoriõigusega kaitstavaks teoseks, kuna selleks "et absoluutsest õigussuhtest tulenevaid kohustatud isikute kohustusi määratleda (ka suhte teise poole õigustusi rikutuks tunnistada) on vaja tuvastada objekt, mida AutÕS kaitseb". AutÕS § 4 lg 1 kohaselt tekib autoriõigus kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele. Ringkonnakohus leidis, et hageja loodu on moekunstiteos. Kassaatorid on seisukohal, et terminid "mood", "kunst" ja nende sõnade abil moodustatavad liitsõnad on oma olemuselt hinnangulised ja esteetika valdkonda kuuluvad. Kostjad on kogu aeg väitnud, et nad ei pidanud teadma ega ette nägema nende valdusse antud üksikute riietusesemete kuulumist moekunstiteoste hulka. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt kunst ja teos AutÕS § 4 lg 2 mõttes pidid olema kostjatele mõistetavad iseenesest ja nad pidid eeldama moekunsti kollektsiooni pildistamisel, et tegemist on
autoriõigusega kaitstava teosega. Kostjate valdusse antud esemed ei kandnud endas informatsiooni, et tegemist on teostega autoriõiguse seaduse mõttes. Kohtuotsuse kohaselt on teoseks kollektsioon. Kostjad ei kasutanud kollektsiooni kui autoriõiguse objekti, vaid selle osiseid. Kassaatorite väitel ei ole kehakate teoseks autoriõiguse seaduse tähenduses, kuna puudub selle originaalsus. AutÕS § 13 lg 1 kohaselt kuulub autorile ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada ja lubada oma teose samaviisilist kasutamist. Kostjad kasutasid riietusesemeid modellide keha katmiseks üksnes selleks, et nad ei oleks alasti, mitte riietusesemete enda vaatlemise kaudu loomingulise ilu nautimiseks. Kassaatorid leiavad, et nad ei reprodutseerinud teise autori teost vaid lõid ise fotograafia valdkonda kuuluvad originaalsed teosed fotode näol. Hageja määratletud teose nimetus (pealkiri) ei ole originaalne ega tema loomingulise tegevuse tulemus. Kassaator AS Iguaan leidis, et kohus on rikkunud TsKS 57 lg 1 põhimõtet. AS-i Iguaan esindajatasu tasusid füüsilised isikud ajal, kui kostjaks oli ainult AS Iguaan. Esindustasu tasuti "kostja esinduse eest kohtus". Vastustaja leidis, et kassatsioonkaebuses esitatud väited on võrreldes varem esitatutega uudsed, otsitud ja vastuolulised. Kassaatorite arutelu autoriõiguse seadusega kaitstavate objektide määratlemise üle ei ole kooskõlas seaduse mõttega. Asjas ei ole vaidlust olnud selle üle, et kostjate kasutatud teoste autoriks on hageja. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kajastaksid AS-i Iguaan tehtud kulutusi asjast osavõtnud advokaadi abi eest. Kolleegiumi istungil jäid Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila ning nende ja AS-i Iguaan esindaja vandeadvokaat N. Saar kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Vastustaja J. Einard jäi esitatud vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kostjateks on füüsilised isikud, et kohus kohaldas solidaarset vastutust ja selles, et fotode tegemisel kasutati hageja kavandatud ja maalitud riietusesemeid. Autoriõiguse seaduse § 4 lg 2 kohaselt loetakse teoseks selle seaduse tähenduses isiku mis tahes originaalset loomingulise tegevuse tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud objektiivses vormis, mille kaudu teos on tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi kaudu. Autoriõiguse objektiks on ainult sellised teosed, mis omavad autoriõiguse seaduses ettenähtud tunnuseid. Nendeks tunnusteks on teose loominguline iseloom, väljenduse objektiivne vorm ja selle objektiivse vormi kaudu peab ta olema tajutav ja reprodutseeritav. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja loodud liibuvad ja vähemliibuvad kehakatted teemal "Inimene pole kala" on originaalsed ja on loomingulise tegevuse tulemus. Need kehakatted moodustavad autoriõiguse seadusega kaitstava moekunstiteose nii kollektsioonina, kui ka selle üksikute esemete näol ja autori õigused teosele on kaitstavad AutÕS § 4 lg 3 p 16 kohaselt autoriõiguse seadusega. Riietusesemed on hageja kavandatud ja maalitud, kes kandis neile käsitsi maalides motiivistiku ning valis koloriidi teemal "Inimene pole kala". Hagejal tekkis autoriõigus moekunstiteosele AutÕS § 7 lg 1 kohaselt teose loomisega. Autoriõiguse tekkimiseks ei pidanud ta
AutÕS § 7 lg 3 kohaselt teost registreerima, deponeerima või muud formaalsust täitma. AutÕS § 8 järgi tekib autoriõigus nii avalikustamata kui ka avalikustatud teostele. AutÕS § 12 lg 1 p 1 kohaselt on teose autoril õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel. Autoriõiguse sisu moodustavad AutÕS § 11 lg 2 järgi isiku mittevaralised õigused, mis on autori isikust lahutamatud ega ole üleantavad autori eluajal ja AutÕS § 11 lg 3 järgi varalised õigused, mis on üleantavad kas üksikute õigustena või õiguste kogumina, kas tasu eest või tasuta. Autori isiklikud mittevaralised õigused on ka õigus autorinimele ja õigus teose puutumatusele. AutÕS § 12 lg 1 p 2 kohaselt on teose autoril õigus otsustada, millisel viisil tähistada autori nimi teose kasutamisel, kas autori kodanikunimega, autorimärgiga, varjunimega (pseudonüümiga) või ilma nimeta (anonüümselt). Sama paragrahvi lg 1 p 3 kohaselt on teose autoril õigus teha ise või lubada teha teistel isikutel teoses endas, tema pealkirjas (nimetuses) või autorinime tähistuses mis tahes muudatusi ning õigus vaidlustada ilma autori nõusolekuta tehtud muudatusi. Apellatsioonikohus leidis põhjendatult, et kostjad P. Laurits ja H.-E. Merila pidid eeldama moekunsti valdkonda kuuluvate teoste kasutamisel, et tegemist on autoriõigusega kaitstavate teostega. Autorile kuuluvad teose suhtes absoluutsed õigused, kõik teised isikud on autoriõigussuhtes kohustatud subjektid. Vastavalt AutÕS § 46 lg 1 ei lubata teisel isikul teost kasutada teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori antud loa (litsentsi) alusel. Autorile kuuluvad õigused ei sõltu sellest, kas teos on avalikustatud või avalikustamata (AutÕS § 8), kas teosel on autori nimi või see puudub (AutÕS § 12 lg 1 p 1 ja p 2). Seetõttu ei vabasta kostjaid vastutusest väide, et nad ei teadnud hageja autorsust esemete suhtes. Kostjatel P. Lauritsal ja H.E. Merilal puudus autori luba teoste kasutamiseks. See nõue tuleb ka AÕS §-st 13 lg 1 p 1, mille kohaselt kuulub autorile ainuõigus igal moel ise teost kasutada, lubada teistel isikutel oma teose samaviisilist kasutamist ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest: reprodutseerida oma teost. Sama paragrahvi lg 1 p 2 kohaselt on autoril õigus levitada oma teost ja selle koopiaid üldsusele, kas müümisega või muul viisil omandiõiguse üleandmisega. Iga visuaalset salvestust loetakse Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni art 9 lg 3 kohaselt reproduktsiooniks. Seega on reproduktsioon ka fotograafilisel teel teosest tehtud pilt. Apellatsioonikohus leidis, et kostjad E. Laurits ja H.-E. Merila rikkusid hageja kui autori mittevaralisi ja varalisi õigusi AutÕS § 80 lg 1 p 1 ja p 9 sätestatud viisil. Nad levitasid riietusesemeid kujutavaid fotosid autori loata, autori nime märkimata ja teost muutes. Nad rikkusid autorile kuuluvat ainuõigust oma teost kasutada ja levitada. Apellatsioonikohus on õigesti välja mõistnud AutÕS § 80 lg 2 p 6 ja 8 alusel tekitatud varalise kahju ja rahalise hüvitise moraalse kahju eest. Asjasse mittepuutuv on kassatsioonkaebuse viide Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artiklile 15 lg 1. Nimetatud säte ei kohusta märkima teosele autori nime ega keela autoril, kes ei ole oma teosele autorinime tavapärasel viisil kandnud, nõuda kohtus autori isiklike mittevaraliste ja varaliste õiguste kaitset. Kassatsioonkaebuse väited pealkirja osas jätab Riigikohus tähelepanuta, kuna pealkiri ei olnud
vaidluse objektiks. Apellatsioonikohus jättis põhjendatult AS-i Iguaan kaebuse kohtukulude osas rahuldamata. TsKS § 57 lg 1 alusel mõistab kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus, teiselt poolelt välja kõik kohtukulud. AS-i Iguaan esindaja oli esimese astme kohtus vandeadvokaat Nigul Saar AS-st Advokaadibüroo Paul Varul. Toimikus puuduvad andmed, et AS Iguaan oleks seoses esindusega kohtukulusid kandnud. Juhindudes TsKS § 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 1998. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.