XX hagi AS-i Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ vastu autoriõiguse rikkumise lõpetamise ja rikkumisest hoidumise ning kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 18. detsembri 2018 otsus ja
7.jaanuari 2019 täiendav otsus
Kaebuse esitajad ja liik
AS-i Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
11 946,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viive Kaur Kostja I (apellant I): AS Saaremaa Piimatööstus (registrikood 10053871), seaduslik esindaja juhatuse liige ÜK Kostja II (apellant II): Agentuur La Ecwador OÜ (registrikood 10282034), seaduslik esindaja juhatuse liige HA Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Elise Vasamäe
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 15. aprillil 2019, millel osalesid hageja, kostjate seaduslikud esindajad ja kõigi poolte lepingulised esindajad
Harju Maakohtu 18. detsembri 2018 otsus tühistada osas, milles kostjatelt mõisteti hageja kasuks kohtueelse menetluse kulude hüvitiseks välja rohkem kui 3 204 eurot, samuti seda ületavalt summalt viivis. Ülejäänud osas jätta sama otsuse resolutsioon muutmata, aga asendada põhjendused, et hüpoteetilise litsentsitasu nõue autori varaliste õiguste rikkumise eest summas 2 900 eurot ja foto kasutamise hüpoteetilise litsentsitasu nõue 50 eurot on põhjendatud, põhjendusega, et hüpoteetilise litsentsitasu nõue autori varaliste õiguste rikkumise eest summas 2 800 eurot ja foto kasutamise hüpoteetilise litsentsitasu nõue 150 eurot on põhjendatud.
2.Harju Maakohtu 7. jaanuari 2019 täiendav otsus jätta muutmata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Rahuldada kostjate taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks ja kanda 50 eurot samale arvelduskontole, millelt tasuti riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel.
5.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta solidaarselt kostjate kanda, välja arvatud tagastatav riigilõiv, ning määrata need rahaliselt kindlaks vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikule sõnastusele. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS
1.Võtta vastu hageja loobumine kohtueelsete õigusabikulude nõudest 336 euro ulatuses.
2.Võtta vastu hageja loobumine nõudest kohustada kostjat AS Saaremaa Piimatööstus lõpetama hageja õiguste rikkumine, st lõpetama oma majandus- ja äritegevuses reklaamikampaania „Saare Juustu Viilupakendid“ käigus loodud toote „Eesti Juust“ (Gouda) pakendi, mille kujunduses on kasutatud XX teost Muhu prees kividega sõlg, reprodutseerimine ja nimetatud juustupakendite levitamine; lõpetama XX teose Muhu prees kividega sõlg reprodutseerimine kostja mistahes juustutoodete reklaammaterjalide kujundustes ja nimetatud reklaammaterjalide levitamine; lõpetama XX teose „Muhu prees kividega sõlg reproduktsioonide kasutatuna mistahes materjalide kujunduses avalikkusele kättesaadavaks tegemine Saaremaa Piimatööstus AS veebilehel, hoiduma XX teose Muhu prees kividega sõlg reproduktsiooni mistahes viisil ja vormis kasutamisest tulevikus; lõpetama viivitamatult juustutoote „Eesti Juust“ (Gouda) turustamine, mille pakendi kujunduses on kasutatud XX teost Muhu prees kividega sõlg.
3.Võtta vastu hageja loobumine nõudest kohustada kostjat Agentuur La Ecwador OÜ lõpetama hageja õiguste rikkumine, st lõpetama oma majandus- ja äritegevuses XX teose Muhu prees kividega sõlg reproduktsioonide mistahes viisil ja vormis kasutamine, levitamine ning avalikkusele kättesaadavaks tegemine Internetis ja hoiduma XX teose Muhu prees kividega sõlg reproduktsiooni mistahes viisil ja vormis kasutamisest tulevikus.
4.Lõpetada käesoleva tsiviilasja nr 2-17-14515 menetlus punktides 1, 2 ja 3 märgitud loobutud nõuete osas.
5.Rahuldada hagi osaliselt.
6.Mõista kostjatelt AS-lt Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ-lt solidaarselt hageja XX kasuks välja 10 154 eurot, millest 2 950 eurot on varalise kahju hüvitis, 4 000 eurot on mittevaralise kahju hüvitis ja 3 204 eurot on hüvitis kohtueelsete õigusabikulude eest.
7.Mõista kostjatelt AS-lt Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ-lt solidaarselt hageja XX kasuks välja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1 342 eurot ja viivis alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast (25. mai 2019) põhinõude summalt 10 154 eurolt kuni põhinõude täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
8.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda.
9.Mõista kostjatelt AS-lt Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ-lt solidaarselt hageja XX kasuks menetluskulude hüvitisena välja 17 838,50 eurot, millest 15 204 eurot on hageja lepingulise esindaja kulud maakohtus; 54,50 eurot dokumentaalsete tõendite saamise kulud, 900 eurot riigilõiv ja 1 680 eurot hageja lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtus. 2 (29)
10.Mõista kostjatelt AS-lt Saaremaa Piimatööstus ja Agentuur La Ecwador OÜ-lt solidaarselt hageja XX kasuks välja viivis menetluskulude summalt 17 838,50 eurolt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 29. septembril 2017 Harju maakohtule hagi AS-i Saaremaa Piimatööstus (kostja I) ja Agentuur La Ecwador OÜ (kostja II, koos edaspidi ka „kostjad“) vastu autoriõiguste kaitseks ja nende rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
1.1.Menetluse käigus täpsustas hageja oma nõudeid (12. oktoobri 2017, 9. aprilli 2018, 16. juuli 2018 ja 27. augusti 2018 menetlusdokumentides) ning need kujunesid järgmisteks: (1) kohustada kostjat I lõpetama hageja õiguste rikkumine, so oma majandus- ja äritegevuses teose „Muhu prees „kividega sõlg““ (edaspidi „hageja prees“) kasutamine, sh reprodutseerimine, levitamine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemine, eelkõige kostja I toote „Saare Juust“ juustupakendil ja teiste kostja I toodete reklaamimisel, sh ja mitte ainult kostja I veebilehel; samuti kohustada „Saare Juust“ õigusrikkumise teel kujundatud pakendite viivitamatu ja lõplik kõrvaldamine turustusvõrgust ning kohustada kostjat I hoiduma sellisest rikkumisest tulevikus (sellest nõudest hageja loobus 27. augustil 2018); (2) kohustada kostjat II lõpetama hageja õiguste rikkumine, so oma majandus- ja äritegevuses hageja preesi kasutamine, sh avalikkusele kättesaadavaks tegemine kostja II veebilehel ning kohustada kostjat II hoiduma sellisest rikkumisest tulevikus (sellest nõudest hageja loobus 27. augustil 2018); (3) mõista kostjatelt solidaarselt hageja (autori) kasuks välja 16 490 eurot, sh: (3.1) 2 950 eurot autori varaliste õiguste rikkumise eest, (3.2) 10 000 eurot autori mittevaraliste õiguste rikkumise eest ja (3.3) 3 540 eurot kohtueelse menetluse kulude hüvitamiseks (sellest nõudest loobus hageja osaliselt summas 336 eurot, misjärel jäi nõude suuruseks 3 204 eurot); (4) mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis nõude (3) summalt alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni.
1.2.Hageja tõi hagi alusena esile järgmist: -
hageja on ehtekunstnik, tema loodud prees on originaalne, ta ei ole seda tiražeerinud ja see on eritellimusel loodud ja tellija omandis olev ainueksemplar; 3 (29)
-
-
-
-
-
hageja tegi preesist foto (edaspidi „hageja foto“), mille avaldas oma veebilehel rubriigis „Valminud ja valmimisel ehted“ ja selle juures on märge „Loodud inspireerituna muuseumi ehetest ERM A 1020:132 ainetel“. Märge teavitab, et kopeeritud ei ole ühtegi varasemat teost, vaid autor on loonud uue originaalse teose. Preesi reproduktsioonil oli selgelt nähtav hageja meistrimärk. Samuti oli hageja veebilehel märge „Autor, XX fotod. Fotode autoriõigused on kaitstud ja kasutamine ilma autori loata on keelatud“. Hageja oli teinud kõik endast oleneva, et tema veebilehe külastajad saaksid selge ja ühese kinnituse, et teosed on autoriõigusega kaitstud ning nende mistahes viisil, vormis ja mahus kasutamine on võimalik vaid autori eelneval nõusolekul; hageja nägi 2017. aasta aprilli keskel Tallinna kesklinnas kostja I toote „Eesti juust“ reklaammaterjale (erilahendusega piilarid, reklaamtahvlid), mille kujunduses oli kasutatud hageja preesi. Hagejalt ei ole küsitud nõusolekut tema preesi ega foto kasutamiseks. Kuna hageja prees on tellija omandis, siis oli reklaammaterjalide loojal võimalik seda reprodutseerida vaid hageja fotot kasutades, mis oli hageja veebilehe kaudu avalikkusele kättesaadav; tootepakendi ja kõnealuste reklaammaterjalide kujunduses moodustab hageja preesi reproduktsioon olulise ja silmapaistva elemendi, mis kannab kujunduses eristusvõimelist osa. Seejuures on reproduktsiooni reklaammaterjalides kasutatud mitte ainult kesksel kohal kas eraldi või koos teiste juustupakenditega, vaid ka taustakujunduses; hageja pöördus 26. aprillil 2017 kostja I poole kirjaliku nõudega seonduvalt hageja autoriõiguse rikkumisega ja tegi ettepaneku vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Kostja I vaidles hageja nõudele vastu, leides mh, et teos pole originaalne ja kostja I tootekujunduses kasutatud kujutise on loonud iseseisvalt kostja II kujundaja; kuna hagejale üllatuslikult tõusetus vaidlus hageja preesi ja foto autoriõigusega kaitstuses, oli hageja sunnitud kandma kulusid ja tellima arvamused asjatundjatelt.
1.3.Hageja õiguslikud väited olid kokkuvõtvalt järgmised: -
-
hageja prees on tarbekunstiteos ja hageja foto on fotograafiateos; kostja I toodete reklaamikampaania käigus kasutati olulise kujunduselemendina hageja preesi. Reklaammaterjale reprodutseeriti, levitati, eksponeeriti, edastati ja tehti avalikkusele kättesaadavaks, küsimata hagejalt kui autorilt selleks nõusolekut ja maksmata autoritasu. Hageja prees oli reklaammaterjalide kujunduse oluline, visuaalselt domineeriv ja eristusvõimeline element; ilma loata kasutati ka hageja fotot, mida ebaseaduslikult reprodutseeriti ja töödeldi; kostjad rikkusid oma tegevusega hageja kui autori mittevaralisi õigusi: o hageja preesi reprodutseerimisel jäeti märkimata autori nimi ja teost muudeti. Hageja veebilehel oli märgitud, kes on teoste autor. Lisaks oli hageja preesile kantud meistrimärk. Ühelgi reklaammaterjalil ei näidatud autori nime, preesi reproduktsioonilt oli meistrimärk eemaldatud, märgitud ei olnud teoste pealkirju ega avaldamisallikat; o kohtueelsete kompromissiläbirääkimiste käigus asusid kostjad vaidlustama autorsust, mistõttu on rikutud hageja autorsust. Rikuti autori isiklikku õigust esineda üldsuse ees teose loojana ja saada tunnustatud mh kostjate poolt, et tema on teoste autor; o mistahes teos on selle autori maine ja selle moonutamine on autori maine kahjustamine. Hageja mittevaralisi õigusi rikuti ja hageja õiguste rikkumisele eelnev olukord ei ole ennistatav. Vaatamata hageja pöördumistele jätkus ulatuslik õiguste rikkumine; 4 (29)
-
-
-
samuti on rikutud hageja kui autori järgmisi varalisi õigusi: o õigus teose reprodutseerimisele – teoste vaba reprodutseerimine võib toimuda vaid isiklikel eesmärkidel (st füüsiliste isikute puhul) ja seaduses otseselt sätestatud teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel. Äriühingul ei ole isiklikke eesmärke, vaid on ärilised eesmärgid. Kostjad rikkusid hageja õigust teose reprodutseerimisele mõlema teose osas; o õigus teose levitamisele – kostjate rikkumise tulemusena on hageja teost levitatud juustupakenditel, välimeedias (sh rahvarohketes kohtades nagu Kaubamaja, Vabaduse väljak ja Stockmann; vähemalt 25 bussiootepaviljonis), plakatitel, reklaamina ajalehtedes Eesti Ekspress ja Postimees; o õigus teose eksponeerimisele – reklaamikampaania käigus loodud videoklippe on edastatud meediakanalites TV3 ja Kanal 2; hageja esialgsetel andmetel edastati reklaamiklipid laia vaatajaskonnaga saadetes TV3 seriaalis „Papad ja Mammad“ ja Kanal 2 saatesarjas „Nädalalõpp Kanal2-ga“; o õigus teose edastamisele – eelmises taandes viidatud kanalid on taasedastatavad kaabellevivõrgu kaudu; o õigus teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele – internetis on reklaammaterjalid olnud üldsusele tehtud kättesaadavaks eelkõige kostja I veebilehel, kuid ka poekettides Selver ja Prisma müügil olevate toodete reklaami vahendusel. Reklaammaterjale avaldati portaalis Postimees.ee suure läbiva bännerina ja bännerina galeriides. Kostja II kasutas oma veebilehel reklaamikampaania tutvustamisel materjale, milles kasutati hageja teoste reproduktsiooni. Internetis avaldamine tähendab ebaseaduslike reproduktsioonide piiramatut levikut; kostjad on rikkumises süüdi, sest kasutavad hageja teoseid ilma loata. Hageja veebilehel avaldatud teoste kasutamiseks autori nõusolekut ei küsitud. Autori andmed olid teada, sest veebileht oli autori isiklik blogi. Meistrimärgi kõrvaldamine preesi reproduktsioonilt oli teadlik ja pahatahtlik. Foto vahendusel oli modifitseeritud hageja preesi reproduktsiooni. Kuigi kostjad olid rikkumisest teadlikud, jätkasid nad seda; autoriõiguste rikkumise eest nõuab hageja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, teise võimalusena teoste õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist; kostjad tegutsesid rikkumist toime pannes ühiselt, st nii mittevaralise kui ka varalise kahju hüvitis tuleb neilt välja mõista solidaarselt.
1.4.Nõuete arvulise kujunemise kohta esitas hageja järgmised väited ja seisukohad: -
-
arvestades reklaamikampaania ulatust, on hagejale tekitatud hageja preesi ebaseadusliku kasutamisega varalist kahju saamata jäänud tuluna 2 800 eurot (algselt nimetas hageja vastavaks summaks 2 900 eurot) ja foto ebaseadusliku kasutamisega varalist kahju 150 eurot (algelt 50 eurot) – kokku 2 950 eurot. Hüvitise määramisel tuleb aluseks võtta litsentsitasu suurus, mille rikkujad oleksid pidanud hagejale maksma, kui nad oleksid küsinud nõusoleku autori viie varalise õiguse kasutamiseks ja autori kolme isikliku õiguse teostamiseks. Kuna tegemist on intellektuaalse omandi ebaseadusliku kasutamisega, on kahju täpset suurust raske kindlaks määrata ja hüvitamisele kuulub nn hüpoteetiline litsentsitasu; hagejale tekitatud mittevaralise kahju suurus on 10 000 eurot. Asjaolud, millele tuginedes saab hageja isiklike õiguste ulatusliku, intensiivse ja jätkuva rikkumise eest nimetatud summat pidada mõistlikuks ja õiglaseks, on järgmised: o hageja lubas preesi ostjale, et ta preesi ei tiražeeri. Kostjate rikkumise tulemusena ei ole küll preesi reprodutseeritud ega levitatud originaalteosega samas vormis, kuid seda tehti väga ulatusliku reklaamikampaania käigus loodud erinevates materjalides. Hageja on preesi loonud originaalehtena ega oleks mingil juhul üldse 5 (29)
-
andnud nõusolekut selle reprodutseerimiseks ja levitamiseks kostjate kasutatud viisil ja vormis, rääkimata sellest, et hageja oleks andnud kostjatele loa teose muutmiseks ja reproduktsioonilt meistrimärgi ära jätmiseks ning autorinime märkimata jätmiseks; o hagejale on tema kui autori isiklike õiguste rikkumisega tekitatud hingelist valu ja kannatusi, sügavat stressi ja unetust. Stressi suurenda rikkumise jätkuvus, kostjad ei vabandanud ja taganesid hageja teose originaalsuse algsest tunnistamisest. Hagejale on vastuvõetamatu originaalteose ja ainueksemplari reproduktsiooni kasutamine toiduaine pakenditel, mida on toodetud kümneid tuhandeid; o hageja õigusi rikkuv tegevus oli intensiivne ja kestis alates 2017. aasta algusest ja vältas veel ka hagi esitamise ajal. Reklaamikampaaniaga toimus ja sama juustupakendi kujundust kasutati praktiliselt üle kogu Eesti, mistõttu oli autori isiklike õiguste rikkumine väga ulatuslik ja jätkuv; o kostja I kasum 2016. aastal oli 71 804 eurot, kostjal II samal ajal 640 783 eurot; mõlema kostja tegevus oli suunatud kasumi saamisele ja suurendamisele; o kostjate käitumine pärast 26. aprilli 2017 hageja nõudekirja saamist oli hagejat alavääristav ja üleolev, rikkumine jätkus ning hageja ees ei vabandatud; kuna kostjad rikkusid õigusvastaselt hageja autoriõigusi, pidi hageja kohtueelselt neile esitama mitmeid õigusliku sisuga nõudekirju, milleks oli vajalik kasutada õigusteenust. Samuti pidas hageja õigusabi kasutades kostjatega läbirääkimisi. Õigusabi osutati hagejale hinnaga 140 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohtueelse õigusabi maht oli hageja selgituste ja täpsustuste järgi 15,5 t. Lisaks kandis hageja 600 eurot kulu asjatundja arvamuse saamiseks. Seega on hageja kohtueelsed kulud kokku 3 204 eurot ( = 15,5 × 140 + 20% + 600).
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende peamised vastuväited olid järgmised: -
-
-
-
-
õige on hageja väide, et kostja II valmistas kostja I jaoks reklaammaterjalid, sh juustupakendi kujunduse, mille keskne element on Muhu rahvusprees. Prees ei ole hageja loodud teos ega autoriõigusega kaitstav. Hageja ei loonud rahvaloominguteoseks oleva Muhu rahvuspreesi alusel uut ja originaalset teost, mis oleks loominguliselt iseseisev ja algsest teosest sõltumatu. Originaalsuskünnis on tuletatud teoste puhul kõrgem. Hageja prees ei erine olemasolevatest Muhu rahvuspreesidest ühegi erilise ega isikupärase elemendi poolest, vaid on nendega äravahetamiseni sarnane; hageja preesist tehtud fotod ei ole iseseisvad autoriõigusega kaitstavad teosed, vaid pelgalt reproduktsioonid. Fotod ei ole originaalsed, sest nende eesmärk oli üksnes visualiseerida preesi. Fotodes ei peegeldu hageja kui autori isikupära ega ilmne autori vabad ja loomingulised valikud fotode tegemisel. Seetõttu ei ole hagejal tekkinud fotole isiklikke ega varalisi autoriõiguseid; kostjad ei kasutanud hageja teoseid, mistõttu on varalise ja mittevaralise kahju nõuded alusetud. Kostja II kujundaja YY (edaspidi „kostja II kujundaja“) tegi vastavalt saadud lähteülesandele kostja I erinevate juustupakkide kujunduse tööjoonised lähtudes Muhu ja Saaremaa traditsioonilistest rahvuspreesidest. Kujundaja ei võtnud kujunduse teostamisel aluseks hageja preesi, vaid töötas ise välja Muhu ja Saaremaa rahvuspreeside järgi oma versioonid preesidest, mida tõendavad tööjoonised. Kostjad ei ole kunagi omaks võtnud hageja autoriõiguste rikkumist; reklaamikampaania jooksul tegi kostja II juustupakenditel kujutatud Muhu rahvuspreesi kujutisele muudatusi ja tema veebilehel oli 9. juuli 2017 seisuga kättesaadav juba uuendatud preesi kujutis ja kostja I võttis seejärel kasutusele uue kujundusega pakendi. Hagi esitamise ajal kostjad kindlasti hageja õigusi ei rikkunud; hageja rahalised nõuded on põhjendamatult suured. 6 (29)
MAAKOHTU OTSUSED
3.Maakohus rahuldas 18. detsembri 2018 otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) nõuded (3) ja (4) osaliselt. Sama otsusega võttis kohus vastu hageja loobumise nõuetest (1) ja (2) ning summa 336 eurot osas ka nõudest (3.3). Rahalisest nõudest (3) rahuldas maakohus osanõude (3.1) summas 2 950 eurot tervikuna, osanõudest (3.2) mõistis välja 4 000 eurot ja osanõudest (3.3) summa 3 209 eurot. Viivise nõude (4) rahuldas kohus vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Maakohus tegi 7. jaanuaril 2019 täiendava otsuse (edaspidi „täiendav otsus“), millega suurendas kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu summat 900 euro võrra (hagi esitamisel tasutud riigilõiv).
3.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist (vaidlustatud otsuse p 118): -
hageja on ehtekunstnik, kes avaldas oma kodulehel foto enda loodud preesist; kostja II on reklaamiagentuur, kes kujundas kostja I tellimusel juustutoodetele uued pakendid ja viis läbi reklaamikampaania; kostja II loodud kostja I toote „Eesti juust“ pakendil on kujutatud hageja preesiga sarnane kujutis; hageja ja kostjate vahel ei olnud kokkulepet hageja preesi või foto kasutamiseks.
3.2.Maakohus tuvastas lisaks, et hageja on oma preesi ja foto kui teoste autor ning need on kaitstud autoriõigusega (vaidlustatud otsuse p-d 133–185). Seda põhjendas ta järgmiselt.
3.2.1.Hageja tõendas, et lõi oma preesi hiljemalt 19. aprillil 2015, mil tegi sellest veebilehel avaldatud foto. Veebilehel oli märge, et tegemist on hageja kui autori teostega. Seega oli hageja teosed avaldanud. Kuna hageja avaldas teosed oma nime all, pidid kostjad tõendama autorsuse ja autoriõiguste puudumist. Põhjendatud ei ole kostjate vastupidine arusaam nagu pidanuks hageja tõendama, et juustupakenditel kasutatud kujutise autor ei ole kostja II kujundaja. Kostjad asusid alles menetluse kestel väitma, et pakenditel kasutatud kujutise lõi kostja II kujundaja. Kostja II avaldas viite kujundajale ligi aasta pärast seda, kui hageja olid teosed avaldatud. Seetõttu ei saa kostja II tugineda autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 29 lg 1 eeldusele.
3.2.2.Tähtsust ei oma, mis eesmärgil või otstarbeks lõi hageja preesi ja foto. Ainuüksi asjaolu, et need on tarbekunsti ja fotograafiateoseed, ei anna kostjatele alust jätta teoste autoriõigustega kaitstus arvestamata ega õigust kasutada teoseid ilma autori loata. Alusetud on kostjate väited, et kuivõrd tegemist oli rahvusliku sõlega, mis oli loodud rahvakunsti valdkonnas, ei olnud sõlg kaitstav autoriõigusega. Kostjad on alusetult samastanud mõisted „rahvakunst“ ja „rahvalooming“. Ekslik on kostjate järeldus AutÕS § 5 p-st 2, et kuna Muhu prees kuulub rahvakunsti valdkonda ja hageja prees loodi varasemate muuseumis säilitatavate preeside ainetel, siis ei ole hageja teos autoriõigusega kaitstav. AutÕS ei defineeri mõistet „rahvalooming“. Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni (edaspidi „Berni konventsioon“) art 2 lg 2 alusel on võimalik autoriõigusliku kaitse alt välja jätta rahvaloominguteosed, mis on ühelt generatsioonilt teisele üle antud suuliselt või tantsudena ega ole eraldiseisvalt fikseeritud. Seega ei saa rahvaloominguteoseks liigitada ehteid, mis on fikseeritud konkreetses vormis ja millel on konkreetne autor. AutÕS §-st 35 tuleneb, et kui hageja lõi uue teose nende rahvuslike preeside alusel, mille autorid ei olnud teada, tekkis hagejal sellele vaatamata autoriõigus enda loodule. Hagejal oleks tekkinud autoriõigus enda loodule isegi siis, kui ta oleks oma teosed loonud seni fikseerimata vormis rahvaloominguteoste alusel. Asjakohatud on kostjate väited, mille kohaselt kohalduvad tuletatud teostele nn tavateostega võrreldes kõrgemad originaalsuse nõuded. Kostjate väited on ka vastuolulised. Esiteks väidavad nad, et hageja preesil ja fotol puudus originaalsus, kuid teiseks toovad esile, et kostja II kujundaja lõi iseseisvalt hageja preesiga äravahetamiseni sarnase kujutise, mis on originaalne ja autoriõigusega kaitstud iseseisev teos. 7 (29)
3.2.3.Maakohus analüüsis hageja esitatud asjatundjate arvamusi ja märkis järgmist. KS arvamus tõendab, et hageja prees on originaalne ja autoriõigusega kaitstud teos, mida kostjad kasutasid tootepakendite kujunduses. KS leidis, et hageja prees on kujundatud muuseumides ja erakogudes olevate preeside kujundusloogika alusel, aga on originaalne. See erineb rahvakunstist, sest autor lõi originaalse mustri, kasutades rahvaloomingut inspiratsiooni allikana. Reklaammaterjalides kasutatud preesi kujutis on hageja teose kujutis. Preesi nn silmade kuju, proportsionaalne suhe, kinnituskrappide kuju, tihedus ja isegi väikesed nn käsitöö vääratused on selgelt näha. Äratuntavad on hageja fotol silmade läigete asukohad, valguse ja varjude proportsioonid. Tahtlikult on kujutamata meistrimärk. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu arvamuse kohaselt on hageja tunnustatud ehtemeister, kes valmistab ehteid vanade leidude põhjal. Kostja I juustupakendil on kergesti äratuntav hageja valmistatud silmadega prees. Sellele viitab kõige otsesemalt klaastahukate (silmade) kinnitamise tehnoloogia, kus nelja kroonlehega õis on pinnale kantud nn kahekordselt. Kostja I toodete kujunduses kasutati hageja preesi reproduktsiooni. JP kirjeldas arvamuses Muhu rahvuspreesi iseloomulikke tunnuseid ja leidis, et hageja on teemat edasi arendanud. Silmatorkav erinevus varasemate preesidega on hageja teoses silma kivi kinnituseks mõeldud krapid ja mustrisse topeltringi moodustava kahe punsli kasutamine. Kostja II kujundaja prees on ilmselgelt hageja töölt maha joonistatud ja kujutisel esinevad kõik need erisused, mis on hageja preesil ja mis eristavad seda ajaloolistest esemetest. Seega tõendavad kolm usaldusväärset arvamust, et hageja prees on originaalne ja ajaloolistest ehetest erinev teos. Kostjad kasutasid kostja I juustupakendil hageja fotolt maha joonistatud kujutist. Uuritud arvamused välistavad võimaluse, et kostjate kasutatud kujutis oleks kostja II kujundaja originaalne ja hageja teosest sõltumatult loodud teos. Arvamused on usaldusväärsed, sest koostajad omavad vastavas valdkonnas märkimisväärset pädevust ning kõigis kolmes arvamuses toodud seisukohad on põhistatud ja loogiliselt järgitavad.
3.2.4.Refereeritud seisukohti toetavad väljavõtted erialakirjandusest ja kutsestandardist. Kaalu Kirme raamatus „Eesti rahvapärased ehted. 13. sajand – 20. sajandi algus“ on märgitud, et mõiste „rahvapärane ehe“ eksisteerib üksnes võrdluses „mitterahvapärane ehe“. Raamatus on ka välja toodud, et Muhu ehtemeistrid ei ole oma ehteid märgistanud ja seetõttu jäävad Muhus valmistatud preeside autorid saladuseks. K. Kirme teosest „Eesti sõled“ nähtub, et preeside loojaid tuleb lugeda autoriteks ja uurimistöös on käsitletud ja uuritud erinevate ehtemeistrite töid. Samas teoses on viidatud erinevatele kunstnikele, kes on rahvapäraseid ehteid loonud. Raamatus on märgitud: „Eesti sõled on üks imposantsemaid esemeliike eesti rahvakultuuris. Saanud oma kunstilise ilme rahvusvahelise professionaalse kunsti ja kohaliku rahvaloomingu elementide segunemisel, on nad huvitavaks vahevormiks rahvakunsti ja professionaalse kunsti vahel.“ Eelviidatud erialase kirjanduse väljavõtetest saab järeldada, et ajalooliselt on preesid olnud rahvuslikeks eheteks, mis olid konkreetses vormis fikseeritud ja mille puhul on vähemalt osaliselt autorid tuvastatavad. Muhu rahvuspreesid ei ole järelikult rahvaloominguteosed. Kutsestandardi „Rahvakunsti- ja käsitöömeister II, III, IV, V“ kohaselt mõistetakse kutsestandardis rahvakunstina inimese loovat tegevust, mis on seotud tarbeliste ja/või dekoratiivsete esemete valdavalt käsitööndusliku valmistamisega ja esitab loovalt mingi inimgrupi traditsioone. Rahvakunst võib omada tuntavaid seoseid traditsioonidega, kuid rahvakunstnikku võib inspireerida tänane maailma ja elukeskkond. Eeltoodust tulenevalt on ekslik kostjate käsitlus, et kui loodud teos kuulub rahvakunsti valdkonda, ei ole tegemist originaalse loometegevusega ja teos ei ole kaitstav autoriõigusega.
8 (29)
3.2.5.Kostjate esitatud asjatundjate arvamused ei tõenda hageja preesi originaalsuse puudumist ehk asjaolusid, mis välistaksid selle kaitstavuse autoriõigusega. Asjatundjatele kostjatelt saadetud lähteülesande küsimused olid suunavad, mis välistab arvamuste usaldusväärsuse. Küsimuses „Kas käesolevale lähteülesandele lisatud fotodel olevatest preesidest erineb mõni teistest preesidest sellise määral, et seda saaks pidada originaalseks (uueks teoseks)“ on arvamuse andjal sisuliselt palutud lähtuda eeldusest, et enamik fotodel kajastatud preese ei ole originaalsed ega autoriõigusega kaitstud teosed. Kostjad on lähtunud ekslikust eeldusest, et Muhu preesid ei ole üldse autoriõigusega kaitstud. Arvamuse andjatel ei palutud ka eraldiseisvalt ja selgelt hinnata, kas hageja teos on originaalne. Lisaks lähteülesande ebaõigele püstitamisele ei saa arvamustega arvestada seetõttu, et ühelgi arvamuse koostajal ei ole piisavat pädevust tarbekunsti, ehtekunsti ja rahvakunsti valdkonnas ning nende pädevus ei vasta KS, JP või Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu nimel arvamuse koostanud isikute pädevusele. JR arvamus ei ole piisavalt põhjendatud ja kohtu hinnangul on see ka selgelt ekslik. Ta viitas küll ajalooliselt tarbekunsti kujunemisele, kuid ei hinnanud sisuliselt talle esitatud fotodel kujutatud esemeid ja arvamus on vastuolus valdkonna erialakirjanduse järeldustega. UN lähtus ekslikult eeldusest, et kuna tegu on rahvakunsti esemetega, ei ole need autoriõigusega kaitstud. EM arvamusest pole võimalik järeldada, millisel põhjusel ei pidanud ta vaatamata unikaalsete erinevuste olemasolule hageja preesi originaalseks teoseks; arvamuses välja toodud erinevused on vastuolus arvamuse üldise järeldusega. KL leidis fotode alusel, et kõigil preesidel on kasutatud samu kujunduselemente, aga kohase pädevuse puudumise tõttu ei tõenda see hageja teose originaalsuse puudumist.
3.2.6.Hageja foto originaalsust kinnitavad fotograafide arvamused. Professionaalne fotograaf KK leidis, et hageja foto on fotograafiateos, millele viitavad sobiliku tausta ja valguse valik ning kompositsioonilised võtted. Vabakutselise fotograafi MM arvamuse kohaselt on hageja veebilehel avaldatud fotod hoolikalt ja asjatundlikult loodud tööd, mitte lihtsalt reproduktsioonid autoriehetest. Fotode professionaalsele tasemele viitab kunstiline valguse kasutus, kompositsioon ja esemete sidumine kontekstiga. Pildistatud ehete puhul on lisaväärtuseks nende etnograafiline taust. Ehet on pildistatud peamise objektina. Hageja loodud foto on fotograafiateos, mis on avaldatud autori veebilehel. Foto oli autori loomingulise tegevuse tulemus. Kokkuvõtvalt on arvamustega tõendatud, et hageja foto on originaalne ja järelikult autoriõigusega kaitstud teos.
3.2.7.Eelmises alapunktis refereeritud järeldusi ei lükka ümber kostjate esitatud arvamused. Hageja foto kohta koostatud kostjate lähteülesande küsimus on samuti eksitav. Küsitud on asjatundja pädevuse kohta fototöötluse valdkonnas ja kas juustu pakendil on kasutatud originaalfotot. Kuna juustupakendil kasutatud kujutis on ilmselgelt joonistatud, ei ole tegemist hageja foto tehnilise töötlemise tagajärjel loodud kujutisega. Asjatundjalt ei küsitud, kas joonistatud kujutis sarnaneb või erineb mingis osas fotolt nähtuva preesi kujutisega. Graafiline disainer KT märkis arvamuses, et pakendil kasutatud kujutis on käsitsi joonistatud. Arvamus ei tõenda, et kujutise joonistamisel ei võtnud kostja II kujundaja aluseks hageja loodud ja tema kodulehel avaldatud fotot preesist. Arvamus ei tõenda, et hageja foto pole originaalne. KT ei oma ka pädevust fotograafia valdkonnas. VN e-kirjast ei ole võimalik järeldada, mida ta täpselt võrdles. Paljasõnaliseks jäi kostjate väide, et talle saadeti sama lähteülesanne, mis esitati kohtule. Kuna e-kirjast ei saa järeldada, mida VN võrdles ja kuidas järeldusteni jõudis, ei tõenda e-kiri kostjate väiteid originaalsuse puudumise kohta. 9 (29)
3.2.8.Kostja II kujundaja joonistest ei saa järeldada nende koostamise aega. Jooniste loomisel on ilmselgelt aluseks võetud hageja preesist tehtud foto. Vaatamata vähestele erinevustele üksikutes detailides on samad kõik preesi olulised elemendid ja proportsioonid. Joonistel on üks-üheselt korratud fotolt nähtuvaid varje ning valguse langemist. Seda kinnitab hageja tõend, kus hageja preesist tehtud foto on asetatud kohakuti kostja II kujundaja joonisega. Ka 28. mai 2018 istungil esitatud kostjate tõendist nähtub, et kostja II kujundaja on kujutise maha joonistanud hageja fotolt, sest ta on joonistuses korranud fotolt nähtuvaid varje ja valguse peegeldust. Samas ei ilmesta see joonistuse ja hageja foto vahel erinevusi, mis võimaldaks pidada kostja II kujundaja joonistust originaalseks ja iseseivalt loodud teoseks.
3.2.9.Kostjate koostatud dokumendid, milles on võrreldud hageja, kostja II kujundaja ja internetis (sh veebiportaalist www.muis.ee) avaldatud preeside detailide erinevusi ja sarnasusi, ei ole dokumentaalsed tõendid, vaid kostjate seletused. Üksikute detailide erinevus ja sarnasus hageja foto, kostja II kujundaja joonistuse ja muude preeside reproduktsioonide vahel ei tähenda, et kostja II kujundaja lõi iseseisvalt uue teose, mis juhuslikult oli äravahetamiseni sarnane hageja teosega tervikuna ja lisaks detailides, mida ajaloolistel preesidel ei ole. Hageja esitatud asjatundjate arvamustega on tõendatud, et kostjate kasutatud kujutisel esinesid ka need detailid, mis olid unikaalsena olemas vaid hageja preesil. Mitte ükski võrdluses toodud prees ei ole vaatamata üksikute detailide sarnasusele üldmuljelt sarnane kostja II kujundaja joonistatud preesi kujutisega. Üldmuljelt ja detailidelt on kostja II kujundaja joonistatud kujutis äravahetamiseni sarnane hageja preesiga. Kuna kostja II kujundaja on oma joonistes üks-ühele korranud hageja fotolt nähtuvat valguse ja varjude asetust ning ainult hageja preesile omaseid unikaalseid detaile, ei lükka ükski kostjate võrdlus ümber hageja asjatundjate järeldusi.
3.2.10.Tunnistajana ütlusi andnud kostja II kujundaja kinnitas, et ta on kostja II töötaja ning koostas võrdlused enda, hageja ja internetis avaldatud preeside detailide erinevuste ja sarnasuste kohta. Seega on tunnistajal huvi vaidluse lahendamiseks ühe poole kasuks ja ta on osalenud vaidluses tõenditena esitatud dokumentide loomises. Lisaks on kostja II pidanud kohtumenetluse eelsel ajal võimalikuks nõude esitamist kujundaja vastu. Neil kaalutlustel ei ole tunnistaja ütlused usaldusväärsed.
3.3.Järgmiseks tuvastas maakohus, et kostjad kasutasid hageja teoseid ilma hageja kui autori loata (vaidlustatud otsuse p-d 186–214).
3.3.1.Toote „Eesti juust“ pakendi kujutistelt on nähtav hageja teostega äravahetamiseni sarnane joonistatud Muhu kividega preesi kujutis. Sama kujutis on näha juustupakendi taustakujundusest. Kostja II kodulehe väljavõttest nähtub, et kostja töötas 2016. aastal välja kostja I uue viilujuustude pakendite kontseptsiooni, mis vahetas 2017. aasta kevadel senised pakendid välja. Kodulehel avaldatu kohaselt oli kampaania osaks telereklaam, välimeedia reklaamtahvlid, reklaam digimeedias ja trükitud meedias. Kodulehelt nähtuvad fotod reklaamidest, sealhulgas „Eesti juust“ pakendist koos hageja preesiga äravahetamiseni sarnase preesi kujutisega. Seega lõi kostja II pakendikujunduse, milles kasutati hageja teoseid, ning viis läbi reklaamikampaania, kus samuti kasutati hageja teoseid. Pakendi kujundus tehti ja kampaania viidi läbi kostja I majanduslikes huvides.
3.3.2.Reklaamikampaania meediaplaani kohaselt kasutasid kostjad hageja teoseid reklaamiks televisioonis, internetis, trükimeedias ja välimeedias. TV3 andmetest kostja I reklaamikampaania „Saare Juustu Viilupakendid“ kohta nähtub, et reklaamiklipid olid eetris ajavahemikul 27. märts – 16. aprill 2017. Eetrisse läinud reklaamiklipid olid erineva pikkusega 5 – 30 sekundit. Reklaamiklipid olid eetris teleseriaali „Papad-mammad“ (sh korduse nimega „Grannies YR2“) ajal ning saadete „Seitsmesed uudised“, „Kuuuurija“, „Talkshow kolmeraudne“, „Ma armastan Eestit“ ja „Suure tähe väike täht“ ajal. 10 (29)
Kanal2 andmetest nähtub, et telereklaami edastati ajavahemikul 24. märts – 2. aprill 2017 reedeti ja pühapäeviti saate „Nädalalõpp Kanal2-ga“ ajal. Klipid olid 5 – 15 sekundit pikad. Telereklaamide klippides on hageja preesiga äravahetamiseni sarnast kujutist kandev juustupakend nähtav iga klipi lõpus koos kostja I teiste toodete pakenditega. Eraldi ei ole hageja preesiga sarnase kujutisega pakend üheski klipis välja toodud või fokusseeritud. Vastav kujutis ilmub nähtavale vaid klipi lõpus ajalise kestvusega maksimaalselt 3 sekundit.
3.3.3.Hageja teoste kasutamist alustati 24. oktoobril 2016 (kui neid kasutati kujunduses) ja see kestis vähemalt kuni 24. jaanuarini 2018 (mil jaemüügis olid veel hageja teoste kujutistega pakendid). Tõendatud pole kostjate väited, et hageja teoste kasutamine lõpetati koheselt pärast hageja nõude saamist juunis või septembris 2017. Kostja II veebilehe väljavõtetest ei saa järeldada, millal muutusid jaemüügis olevad pakendid ja millal uus kujundus kostja kodulehel tegelikult avaldati. Samuti ei saa kostja II 8. juuni 2017 e-kirjast ega Wipak Oy e-kirjadest kostjale I järeldada, millal tegelikult võeti kasutusele uus kujundus ja lõpetati vaidlusaluste pakendite kasutamine. Wipak Oy 3. novembri 2017 arvest ega kostja I müügiaruande väljavõttest 8. augusti 2017 seisuga ei saa teha järeldusi selle kohta, milline oli müüdud toodete pakendi kujundus ja millise pakendikujundusega tooteid müüs kostja I alates 20. septembrist 2017. Kostja I 13. augustil 2018 koostatud ülevaade ei ole tõend, seda saab käsitleda seletusena. Kirjaliku seletusena läheb dokument vastuollu hageja esitatud tõenditega, mille kohaselt jätkas kostja I vanades pakendites toodete müüki kuni jaanuarini 2018.
3.3.4.Kostjate esitatud tõenditest ei saa seega järeldada, et hageja teoste kasutamine lõpetati enne hagiavalduse esitamist. Mõlemad kostjad kasutasid hageja teoseid ilma tema loata pika aja vältel. Samas ei kestnud intensiivne reklaamikampaania terve aasta jooksul. Meediaplaanidest ja telekanalite esitatud andmetest nähtub, et reklaamikampaania kestis kuni aprillini 2017.
3.4.Hageja varalise kahju nõuet (3.1) käsitledes leidis maakohus, et see on põhjendatud ja kostjad peavad hagejale hüvitama tema varaliste autoriõiguste rikkumise eest 2 950 eurot (vaidlustatud otsuse p-d 215–237).
3.4.1.Kumbki kostjatest ei tõendanud süü puudumist ega objektiivse hoolsuskohustuse täitmist. Kostja II kujundaja joonistas toote „Eesti juust“ pakendil kasutatud ja hageja teostega äravahetamiseni sarnase kujutise maha hageja veebilehel avaldatud fotolt. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja II kujundaja oleks saanud joonistuse tegemiseks kasutada originaalehet. Puudub alus kahelda hageja väidetes, et ehe oli võõrandatud enne vaidlusaluste sündmuste toimumist. Seega pidi kostja II kujundaja külastama hageja veebilehte, millest pidi talle selgelt nähtuma, et tegemist on hageja autoriõigusega kaitstava teosega, mille kasutamine ilma hageja nõusolekuta ei ole lubatud. Seega oli rikkumine tahtlik ja kostja II vastutab oma töötaja tegevuse eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1054 lg 1 alusel.
3.4.2.Kostja I pidi alates 26. aprillist 2017 olema teadlik sellest, et ta rikub hageja autoriõigusi, kuna sel kuupäeval saatis hageja esindaja kostjale I kirja, milles avaldas, et kostja reklaamikampaania käigus on rikutud hageja autoriõigusi. Kostja I sai kirja kätte, sest edastas selle kostjale II, kes kirja saamist tunnistas. Vaatamata sellele jätkas kostja I hageja teoste ilma loata kasutamist kuni 24. jaanuarini 2018 ehk rikkumist jätkati pärast kohtumenetluse algust. Kuna kostja I oli teadlik hageja nõudest ja talle olid edastatud asjatundjate arvamused, mis kinnitasid hageja autoriõigust, ei täitnud kostja I objektiivset hoolsuskohustust, vaid jätkas hageja teoste kasutamist süüliselt ja õigusvastaselt.
3.4.3.Getty Images pakkumise kohaselt tuleks kujutise kasutamisel tootepakendil Eestis jaemüügi toiduainete jaoks tasuda litsentsitasu 800 eurot. Kujutise kasutamiseks kuni ühe kuu 11 (29)
ulatuses kuni viiel reklaamtahvlil oleks tulnud tasuda litsentsitasu 1 000 eurot. Kujutise kasutamisel trükireklaamis ajalehtedes ja ajakirjades ringlusega kuni 50 000 eksemplari ja ajalise kestvusega üks päev oleks tulnud tasuda litsentsitasu 200 eurot. Kujutise kasutamisel telereklaamis toidu reklaamimiseks ühe kuu jooksul ja kestvusega alla 90 sekundi oleks tulnud tasuda litsentsitasu 2 000 eurot. Viidatud pakkumise alusel tuleb kostjatel varalise kahju hüvitisena Muhu preesi kasutamise eest tasuda 2 900 eurot ja foto kasutamise eest 50 eurot – kokku 2 950 eurot.
3.4.4.Asjakohased ei ole kostjate tõendid selle kohta, et mõne teise foto või mõne teise ehte kasutamisel toote pakenditel ja reklaamis oleksid nad võinud tasuda palju väiksemat litsentsitasu. Hageja nõutud litsentsitasu ei ole ebatavaliselt suur. Hageja loodud teos oli ainulaadne ning analoogilise teose kasutamise võimalust oluliselt soodsama litsentsitasu eest toodete pakenditel ja ulatuslikus reklaamikampaanias ei ole kostjad tõendanud. Kostjad kasutasid hageja preesi hageja foto vahendusel ning kõige olulisemaks ja eristuvamaks osaks fotol oligi ehe ise, mistõttu on põhjendatud suurema litsentsitasu nõue just ehte kasutamise eest.
3.4.5.Samuti pole asjakohased kostjate viited, millise hinnaga hageja ise oma ehteid müüs ja kui palju ta sellega tulu teenis. Hageja kinnitas, et ei ole andnud litsentse ehete kasutamiseks toiduainete jaemüügipakenditel ega nende reklaamis. Ehete omandiõiguse võõrandamisega ostjatele ei andnud hageja üle autoriõigusi oma teostele ja vastupidist kostjad ei tõendanud. Ehete jaemüügi hind kui teose materiaalse objekti väärtus ei oma tähtsust autoriõiguste rikkumisega tekitatud varalise kahju hindamisel.
3.4.6.Alusetud on kostjate väited, nagu ületaks nõutav litsentsitasu kordades hageja tavapärast sissetulekut ehete müügist. Hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja 2014. aasta tuludeklaratsiooni järgi oli tulu kauba müümisest 16 165 eurot ja ettevõtluse tulu pärast kulude mahaarvamist 290 eurot. Järgmise, 2015. aasta deklaratsiooni järgi oli müügitulu 13 083 eurot ja pärast kulude mahaarvamist 2 086 eurot. Kostjad on alusetult samastanud ehete müügist saadud tulu hageja maksutuluga. Samas ei oma hageja sissetulekute ulatus 2014. ja 2015. aastal sisulist tähtsust hagejale tekitatud kahju ulatuse kindlaksmääramisel. Kostjad rikkusid hageja õigusi 2016., 2017. ja 2018. aastal ning VÕS § 127 lg 6 ei näe ette, et autoriõiguste rikkumisega tekitatud kahju suuruse hindamisel tuleb lähtuda autori aastasest sissetulekust.
3.5.Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet (3.2) autori isiklike õiguste rikkumise eest pidas maakohus põhjendatuks osaliselt summas 4 000 eurot (vaidlustatud otsuse p-d 238–243).
3.5.1.Hüvitise suuruse hindamisel tuleb arvestada seda, et hageja kui autori isiklike õiguste rikkumine oli pikaajaline ning õiguste rikkumist ei lõpetatud koheselt isegi kohtumenetluse alustamise järgselt. Kostjad jätsid avaldamata hageja kui autori nime, eemaldasid hageja autorimärgi ja muutsid teost. Kostjate rikkumine oli süüline. Hageja teost kasutati kummagi kostja poolt ära üksnes majanduslikel eesmärkidel ärilise kasu saamiseks ja lisaks kostjad vaidlustasid hageja autorsuse.
3.5.2.Samas ei ole tegemist olukorraga, kus hageja kui teose autori isiklike õiguste rikkumine oleks hageja kui isiku mõne isikliku õiguse rikkumine VÕS § 1046 lg 1 tähenduses. Keegi pooltest ei väida, et hageja õiguste rikkumine oleks pälvinud avalikku tähelepanu või avalikkus oleks seostanud hagejat kui autorit kõnealuse reklaamikampaania või kostja I toodetega. Hageja kui isiku või kui autori maine kahjustada ei saanud.
3.6.Kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue (3.3) oli pärast osalist loobumist maakohtu käsitluse järgi 3 209 eurot ja seda pidas ta põhjendatuks (vaidlustatud otsuse p-d 244–250).
3.6.1.Hageja kui autori varaliste ja isiklike õiguste rikkumise tõttu on hagejal põhjuslikus seoses kostjatele etteheidetava rikkumisega tekkinud kahju tulenevalt vajadusest kasutada kohtueelselt nõuete esitamiseks ja läbirääkimiste pidamiseks õigusabi. Kahju tulenevalt õigusabi kasutamisest pidi olema kostjatele ettenähtav. 12 (29)
3.6.2.Hageja pöördus kohtuväliselt kostjate poole selleks, et rikkumist lõpetada ja sõlmida kokkulepet. Hageja esindaja pidi läbirääkimiste käigus korduvalt koostama kostjatele uusi pöördumisi ja osalema nõupidamistel. Kuna kostjad vaidlustasid hageja autorsuse, oli hageja sunnitud pöörduma arvamuse saamiseks asjatundjate poole. Vaatamata sellele ei nõustunud kostjad hagejaga kokkulepet sõlmima ega lõpetanud tema õiguste rikkumist.
3.7.Viivise nõude (4) rahuldas maakohus vastavalt nõude (3) rahuldamise ulatusele (vaidlustatud otsuse p-d 251–253).
3.8.Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2, § 168 lg-te 4 ja 5 alusel solidaarselt kostjate kanda ning määras need kindlaks rahaliselt (vaidlustatud otsuse p-d 254–261).
3.8.1.Hageja lepingulise esindaja õigusabikulu on põhjendatud 90,5 t ulatuses tunnihinnaga 140 eurot. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, st hüvitada tuleb 15 204 eurot ( = 90,5 × 140 + 20%). Dokumentaalsete tõendite saamise kuluna on põhjendatud FONUM ekspertiisikulu 35 eurot (käibemaksuga) ja registripäringud 16 eurot (lisandub käibemaks). Koos mõistlikuks peetud dokumentaalsete tõendite saamise kuluga tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista 15 258,50 eurot ( = 15 204 + 35 + 19,5), millele TsMS § 174 lg 4 järgi lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.8.2.Täiendava otsusega suurendas maakohus kostjatelt solidaarselt väljamõistetavaid menetluskulusid hagilt tasutud riigilõivu (900 eurot) võrra. Vaidlustatud otsuse põhjendavas osas viitas maakohus riigilõivule, kuid jättis nõude osas ekslikult otsustuse tegemata.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsused hagi rahuldamise, menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tühistada ning saata asi selles osas maakohtule uueks lahendamiseks. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks tuvastas maakohus valesti asjas tähtsust omavad asjaolud. Põhjendamatu on seisukoht, et pooled ei vaidle, kas kostja I toote „Eesti juust“ pakendil on kujutatud hageja preesiga sarnane kujutis. Läbi menetluse on kostjate peamine väide olnud, et pakendil on kujutatud kõikidele Muhu rahvuspreesidele sarnast kujutist, mitte üksnes hageja preesiga sarnast kujutist. Maakohus märkis ebaõigesti, et hageja lõi Muhu rahvuspreeside näidete alusel ehte. Hageja enda veebilehel on toodud välja, et hageja võttis vaidlusaluse preesi tegemisel aluseks ühe konkreetse Muhu rahvuspreesi (muuseumi allikaviitega ERM A 1020:132). Hageja prees ei ole ka ainueksemplar. Hageja lõi vähemalt kolm sisuliselt identset preesi, mida kinnitas 16. juuli 2018 menetlusdokumendis. Maakohus leidis alusetult, et hageja avaldas oma veebilehel foto vaidlusalusest preesist
19.aprillil 2015. Selle asjaolu kohta ei ole kogutud ühtegi tõendit. Pole võimalik tuvastada, millal foto hageja preesist veebilehel kättesaadavaks tehti. Kui foto hageja preesist ei olnud hageja veebilehel 2016. aasta sügiseks kättesaadav, ei oleks kostja II kujundaja seda fotot saanud oma preesi loomisel aluseks võtta. Tõenditel ei põhine kohtu järeldused, et kostja II võttis hageja autoriõiguste rikkumise omaks ja hagejal esines hingelisi kannatusi. Samuti eksis kohus sedastades, et alles menetluse kestel väitsid kostjad, et pakenditel kasutatud kujutise lõi kostja II kujundaja. Tegelikult väitsid kostjad kogu menetluses ja ka juba varem, et preesi pakendile kujundas kostja II kujundaja. Maakohus tuvastas ekslikult, et kostja II veebilehel olid uued pakendid näha 9. juulist 2017. Tegelikult avaldati uued pakendid kostja II veebilehel juba 7. juunil 2017. 13 (29)
4.2.Teiseks rikkus kohus materiaalõiguse norme, kohaldas neid valesti või jättis kohaldamata.
4.2.1.Maakohus jättis koostoimes AutÕS §-ga 29 ebaõigesti kohaldamata AutÕS § 8 lg 1, mille kohaselt autoriõigus tekib nii avalikustamata kui ka avalikustatud teostele. Maakohus järeldas vääralt, et kui pakendil ja muudel materjalidel ei olnud autorina märgitud kostja II kujundajat, siis ei saa ta oma autoriõiguste kaitsele ega autorsuse presumptsioonile tugineda. Kujutise avaldamisel ei pidanud olema kujundaja autorina nimetatud, et tal tekiks autoriõigus tema loodud preesile ja õigus lubada või keelata oma teose kasutamist. Maakohus sedastas vastuoluliselt, et kostja II veebilehel oli selge viide kujundajale kui pakendikujunduse autorile.
4.2.2.Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata AutÕS § 5 p 2, mille kohaselt autoriõigusega ei kaitsta rahvaloominguteoseid. Kui tuvastada, et hageja lõi oma preesi rahvaloominguteose põhjal, siis ei ole see autoriõigusega kaitstav, vaid pigem plagiaat. Maakohus tugines Berni konventsioonile ja Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) väljaantud Berni konventsiooni kommenteeritud väljaandele, kuid WIPO dokument ei toeta maakohtu tõlgendust ega järeldust „rahvaloominguteose” mõiste osas. WIPO dokumendis käsitletakse „works of folklore” temaatikat ainult Tuneesia seaduseelnõu raames. Berni konventsioonist ei tulene, et fikseeritud vormis teos ei saa olla rahvaloominguteos. Seda kinnitab WIPO 1985. aasta mudelseadus (Model Provisions for National Laws on the Protection of Expressions of Folklore Against Illicit Exploitation and other Forms of Prejudicial Action, https://www.wipo.int/edocs/lexdocs/laws/en/unesco/unesco001en.pdf), mille art 2 lg 4 p (a) sätestab, et käegakatsutava vormiga väljendused, sh ehted, nikerdised jne saavad olla rahvaloominguteosed. Mudelseaduse kommentaari p-s 31 on osundatud folklooriväljendusvormidele (ingl k expressions of folklore) kui objektidele, mis koosnevad rahvuslikule kultuuripärandile iseloomulikest elementidest, mis pärinevad teatavast kindlast piirkonnast ning nende välimus ja tehniline lahendus on traditsiooniline, mis on omane ainult sellele piirkonnale. Muhu rahvuspreesid vastavad eeltoodud määratlusele, sest pärinevad kindlast piirkonnast ning nende välimus ja tehniline lahendus on traditsiooniline, mis on omane ainult Muhu piirkonnale. Kuna hageja kasutas teatava piirkonna traditsioonilisi meetodeid ehte loomiseks, ei saa talle omistada tekkinud teose autoriõigust ja kostjatele ei saa ette heita, et nad kasutasid rahvaloominguteoseid, millele ei ole Eestis seadusega antud autoriõiguslikku kaitset. AutÕS § 5 p 2 grammatilisel tõlgendamisel tuleb mõiste „rahvaloominguteos“ sisustamisel analüüsida seda koostoimes AutÕS § 4 lg 2 esimese lausega. Eesti õiguse kohaselt saab teos olla fikseeritud mis tahes vormis. Seega ka rahvaloominguteos saab olla mis tahes vormis.
4.2.3.Pidades hageja preesi originaalseks teoseks, kohaldas maakohus valesti AutÕS § 35 lg 3. Hageja kinnitas, et tegi preesi Muhu rahvuspreesi(de) järgi. Muhu rahvusprees kuulub rahvakunsti valdkonda ja on rahvaloominguteos. Hageja prees ei ole Muhu rahvuspreesidest eristuv ja seda ei saa lugeda originaalseks „tuletatud teoseks“ AutÕS § 35 lg 3 tähenduses.
4.2.4.Maakohus kohaldas ekslikult VÕS § 137 lg 1, sest kostjad ei vastuta autoriõiguste võimalike rikkumiste eest solidaarselt. Väidetava õigusrikkumise ulatus ei saa kuidagi olla kostjate puhul samasugune, sest neil mõlemal oli reklaamikampaania teostamisel ning pakendi kujunduse tegemisel ja selle edasisel kasutamisel täiesti erinev roll. Maakohus jättis välja selgitamata konkreetsed kostjale I ja kostjale II etteheidetavad teod ning tuvastamata eraldi kummagi kostja süü ja vastutuse ulatuse.
4.2.5.Kostjal I puudub igal juhul süü. Kostja I ei töötanud ise välja ühtegi pakendikujundust ega viinud reklaamikampaaniat praktikas ellu. Samuti ei vastuta ta kostja II kujundaja tegevuse eest. Maakohtu väitel oli kostja I alates 26. aprillist 2017 teadlik rikkumisest, seega kostjat I ei saa pidada süüdi enne seda kuupäeva toimunud tegevuste eest. 14 (29)
4.2.6.Maakohus kohaldas hüpoteetilise litsentsitasu nõude rahuldamisel valesti VÕS § 127 lg 6. Õige ei ole maakohtu käsitlus, et hüpoteetilise litsentsitasu suuruse võib autor määrata täielikult oma suvaotsusega. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, kas üldse ja millise litsentsitasu eest ta oma teoste kasutamist on litsentseerinud. Seega tuleb lähtuda hüpoteetilise litsentsitasu suuruse määramisel selles valdkonnas rakendatavate tavapäraste litsentsitasude suurustest. Maakohus ei arvestanud, et toote „Eesti juust“ pakendikujunduses kasutatud preesi kujutis ei olnud reklaamikampaanias keskne ega olulise tähtsusega element. Kampaania viidi läbi kostja I toodetavate kõikide erinevate viilupakendisse pakendatud juustude reklaamimiseks. Kokku oli erinevaid viilupakendeid üheksa. Reklaamikampaania ei olnud üles ehitatud pelgalt toote „Eesti juust“ reklaamimiseks, mistõttu selle toote pakendikujundusel oli reklaamikampaanias üksnes markantne roll. Lisaks puudus kostjatel tahe ja vajadus kasutada toote „Eesti juust“ pakendil just hageja preesi. Kostja I sooviks (kostjale II antud lähteülesandes) oli pakendil kasutada ükskõik millise Muhu rahvuspreesi kujutist. Hageja preesi ei ole mõistlikul isikul võimalik mitte mingil viisil Muhu rahvuspreesidest eristada. Tegemist on nii üldmuljelt kui ka mustrielementide poolest väga sarnaste objektidega.
4.2.7.Vaidlustatud otsusest ei ole üheselt arusaadav, millisel õiguslikul alusel maakohus hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldas – kas VÕS § 127 lg 6 või VÕS §-de 134 ja 1043 alusel. Lähtudes Riigikohtu 29. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-56641 p-st 21.2 ei ole autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ega § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg-te 2 ja 6 alusel. Kuigi maakohus viitab mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamise alusena VÕS § 127 lg-le 6, siis vaidlustatud otsuse p 242 pinnalt võiks järeldada, et maakohus rahuldas hageja nõude hoopis VÕS §-de 134 ja 1043 alusel. Maakohus viitas hageja isiklike õiguste rikkumisele ja leidis, et selle eest nõutav mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud osaliselt. Lisaks on väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis põhjendamatult suur. Maakohus ei toonud esile ühtegi autoriõiguse alast kohtulahendit, millega võiks põhjendada mittevaralise kahju hüvitist summas 4 000 eurot. Hüvitise suuruse määramisel peaks arvestama asjaoluga, et avalikkus ei seosta hagejat tema preesiga.
4.2.8.Kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitis on samuti põhjendamatult suur. Maakohus ei arvestanud hageja kompromissettepanekus nõutud ebareaalse kahjuhüvitise summaga, mille tõttu ei olnud kohtueelselt võimalik kokkulepet sõlmida. Kuivõrd kostjad nõustusid 5 000 euro maksmisega, on arusaamatu ja lubamatu, et neilt on kohtumenetluse-eelse õigusabikuluna välja mõistetud 3 209 eurot. Arvestades hageja väga jäika suhtumist kohteelses menetluses, ei ole kohtueelsete kulude hüvitamine põhjendatud, sest see ei saanud olla hõlmatud eesmärgiga saavutada mõistlikku kompromissi. Kostjatele ei olnud VÕS § 127 lg 3 järgi kahju ettenähtav. Arvestades hageja nõude suurust ja asjaolu, et hageja kohtueelse menetluse nõudmised olid ebareaalsed, üritasid kostjad igati leida nii hageja kui ka kostjate huve võrdselt arvestavat kokkulepet. Autoriõiguste kaitse eesmärgiga ei saa olla hõlmatud kogumis sellise tegevuse tagajärjel hagejale tekkinud kahju hüvitamine kostjate poolt. Hageja on sisuliselt ise enda tegevusega põhjustanud kohtueelse õigusabikulude kandmise vajaduse. Sellist vastutust ei saa omistada kostjatele.
15 (29)
4.3.Kolmandaks on vaidlustatud otsus üllatuslik, maakohus rikkus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, poolte võrdse kohtlemise nõuet, kohustust hinnata ja analüüsida kõiki tõendeid ning ei põhjendanud kostjate väidete ja tõendite arvestamata jätmist.
4.3.1.Maakohtu õiguslik tõlgendus mõistele „rahvaloominguteos” on üllatuslik. Maakohus ei selgitanud kostjatele eelmenetluse käigus, et Muhu rahvusprees ei ole kohtu hinnangul üldse „rahvaloominguteos” AutÕS § 5 p 2 mõttes.
4.3.2.Maakohus ei kohelnud pooli võrdselt ega olnud erapooletu. Põhjendamatult jäid vastu võtmata mitu kostjate dokumentaalset tõendit ja ekspertiis määramata. Sisuliselt aitas kohus hageja lepingulisel esindajal nõudeid ja taotlusi formuleerida ning võttis lubamatult vastu hageja tõendina JP arvamuse.
4.3.3.Maakohus ei omistanud poolte poolt tõenditele võrdset kaalu ja võttis põhjendamatult arvesse üksnes hageja tõendid. KS on erapoolik ja tema arvamus ebausaldusväärne, sest ta viljeleb ise samasugust ärimudelit nagu hageja (rahvaloominguteoste põhjal ehete tegemine ja müük). Lisaks luges maakohus arvamusega tõendatuks asjaolu, et hageja prees on autoriõigusega kaitstud teos, mis on õiguslik hinnang. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu arvamuses on võrreldud hageja preesi üksnes ühe Muhu rahvuspreesiga ning tehtud ebapiisavate andmete alusel põhjendamata järeldus nagu oleks kostja I toote pakendil kasutatud hageja autoriehte reproduktsiooni. JP arvamust ei tohtiks tõendina üldse arvestada, kuna JP jättis vastamata talle lähteülesandes püstitatud küsimustele ning tõend saadi kostja II omandiõigust ja sõnumisaladust rikkudes (arvamuse koostamise tellis ja selle eest tasus kostja II). Kostjate lähteülesandes esitatud küsimused ei olnud suunavad. Asjatundjatel paluti selgelt püstitatud ülesandes hinnata preeside sarnasusi/erinevusi. Asjatundjad vastasid konkreetsele küsimusele ja vastustest selgus, et hageja prees ei eristu tegelikult Muhu rahvuspreesidest. Kostjate esitatud asjatundjate arvamused on pädevad ja usaldusväärsed, lisaks objektiivsemad kui hageja esitatud arvamused. Puudub põhjus kahelda kostja II kujundaja ütluste usaldusväärsuses, kuna ta kuulati tunnistajana üle vande all ja teda hoiatati valeütluste andmise eest järgnevatest tagajärgedest. Maakohus jättis tähelepanuta kostja II kujundaja ütlused preesi loomise aja kohta ja selle, et hageja ei vaielnud vastu kujundaja preesi loomisele 2016. aastal. Samuti ei arvestanud kohus kostjate tõendiga, millelt on selgelt näha hageja ja kostja II kujundaja preeside erinevused. Toote „Eesti juust“ esialgse kujundusega pakendite kasutamise lõpetamise kohta esitatud kostjate tõendid jättis maakohus täielikult tähelepanuta või hindas neid valesti. Kostja II veebilehe väljavõte juuni 2017 seisuga ning väljatrükk 7. juuni 2017 uudiskirjast ja blogist tõendavad, et kostja II lõpetas esialgse pakendikujunduse kasutamise juunis 2017. Samuti esitas kostja I hulgaliselt tõendeid, mida kogumis hinnates oleks maakohus pidanud tuvastama, et
20.septembriks 2017 oli kostja I lõpetanud esialgse pakendikujunduse kasutamise. Maakohus ei arvestanud hüpoteetilise litsentsitasu suuruse kindlaksmääramisel kostjate tõendeid (TV vastus kostja II e-kirjale, RAi hinnapakkumine, Adobe Stock pildipanga hinnakiri, reklaamiagentuuri Division kinnitus). Samuti ei arvestanud maakohus kostjate argumente, et toote „Eesti juust“ pakendikujunduses kasutatud Muhu preesi kujutis ei olnud reklaamikampaanias keskne ega olulise tähtsusega element ja et kostjatel puudus igasugune tahe ja vajadus kasutada pakendil just hageja preesi.
4.3.4.Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostjate mõlemad ekspertiisitaotlused. Seetõttu jäid tuvastamata järgmised asjas olulist tähtsust omavad asjaolud: kas hageja prees ja/või selle foto on originaalsed, Muhu rahvuspreesidest loominguliselt iseseisvad autoriõiguse kaitse objektiks olevad teosed ning kas ja millises ulatuses, on kostjad toote „Eesti juust“ pakendikujunduses kasutanud hageja preesi ja/või fotot ja/või Muhu rahvuspreese. 16 (29)
4.4.Neljandaks kohaldas maakohus vääralt TsMS § 163 lg 2 ning § 168 lg-d 4 ja 5 jättes põhjendamatult kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Samuti eksis maakohus kulude rahalisel kindlaksmääramisel.
4.4.1.Maakohus ei võtnud arvesse, et kompromissi korras soovis hageja mittevaralise kahju hüvitisena alles kohtumenetluse lõppjärgus ja maakohtu tungival suunamisel saada 4 000 eurot, mis on oluliselt erinev hageja nõudest (10 000 eurot).
4.4.2.Hageja ei kontrollinud enne hagi esitamist, kas rikkumine on kestev. Ta esitas põhjendamatult vältava rikkumise keelamise nõuded (1) ja (2), millest hiljem loobus. Nimetatud nõuete menetlemine suurendas märkimisväärselt poolte menetluskulusid. Ka kohtueelse õigusabikulude kahjuhüvitise nõude (3.3) esitas hageja ebaõigesti ja loobus menetluses nõudest 366 euro saamiseks. Neid aspekte tulnuks kulude jaotamisel arvestada.
4.4.3.Hageja põhjustas ise kohtusse pöördumise vajaduse, sest ei nõustunud kohtumenetluseeelselt kostjate pakutud mõistliku kompromissiga (5 000 eurot). Hageja valmisolek kompromissiks oli täiesti ebamõistlikus summas, so 12 400 eurot (õigusabikulud 3 400 eurot ning mittevaralise ja varalise kahju hüvitis kokku 9 000 eurot). Eeltoodud summa ebamõistliku suuruse tõttu ei olnud kostjatel võimalik isegi õigusrahu huvides kompromissi sõlmida. Põhjendatud, mõistlik ega õiglane pole kostjatelt menetluskuluna 16 158,50 euro väljamõistmine, kui hagejale autoriõiguste rikkumise eest väljamõistetud varalise ja mittevaralise kahju hüvitis kokku (6 950 eurot) ei erine oluliselt kostjate kohtueelses menetluses pakutud kompromissist. Seda enam, et hageja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitis on peaaegu kaks korda väiksem hageja kohtumenetluse-eelselt nõutud summast.
4.4.4.Lisaks esitasid kostjad eesmärgiga vältida menetluskulude asjatut kasvamist koos hagivastusega taotluse vaheotsuse tegemiseks. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, leides, et tekitatud kahju hüvitamise ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine ei ole väga keerukas ega kulukas. Tegelikkuses oleks vaheotsuse tegemine aidanud vältida menetluskulude (asjatut) suurenemist, mis jäeti pealegi 100% kostjate kanda.
4.4.5.Hageja lepingulise esindaja kulu pole põhjendatud ega vajalik vähemalt 1 218 euro ulatuses. Põhjendamatud, ebavajalikud ja/või käesoleva tsiviilasjaga mitteseotud õigusabikulud on järgmised hageja menetluskulude nimekirjas olevad kirjed: -
18.septembri 2017 nõupidamine (Kujundusgraafikute Liit; Disainerite Liit; EAÜ) 1,75 t – kohtumine toimus enne hagi esitamist ega oma seost käesoleva vaidlusega;
22.septembri 2017 vastuse projekti koostamine ja nõupidamine kliendiga 0,25 t – toimingud teostati enne hagi esitamist ja on ebaselge, millise vastuse projekti koostati;
26.septembri 2017 e-kirjavahetus kostjaga II (kohtueelse kompromissi läbirääkimised) 0,25 t – pole käesolevas asja kulu ja toimus enne hagi esitamist;
8.jaanuaril 2018 K. Kirme teostega tutvumine, väljavõtete tegemine, seisukoha koostamine kostjate 7. detsembri 2017 vastusel kulunud 3,5-st 2 t;
5.aprillil 2018 tõendite komplekteerimine; menetlusdokumendi koostamine; taotlustest loobumise kooskõlastamine hagejaga 3 t – kirjest ei nähtu, millist dokumenti koostati ja mis tõendeid komplekteeriti; taotlustest loobumise kooskõlastamine hagejaga oli tingitud sellest, et hageja ei formuleerinud oma taotlusi õigesti ja nende esitamiseks puudus vajadus, mistõttu kostjad ei pea vastavat kulu ka hüvitama.
4.5.Ringkonnakohtu istungil esitasid kostjad taotluse kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 50 euro tagastamiseks.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja leiab, et kostjate väited hageja poolt mõne Muhu preesi autori õiguste rikkumise kohta, samuti KS ja JP arvamuste sisu kohta on lubamatud, sest need esitati esimest korda alles apellatsioonkaebuses. 17 (29)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja vähendada kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud kohtueelse menetluse kulude hüvitist 5 euro võrra ja vastavalt ka viivist. Kuigi sisuliselt jääb maakohtu otsus muutmata ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega vaidluse sisulise lahendamise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta, siis juhindudes TsMS § 657 lg 1 p-st 21 muudab ringkonnakohus varalise kahju osasummade vahekorda ja vastavaid põhjendusi. Kaebus rahuldatakse osaliselt, aga kostjad kannavad menetluskulud ringkonnakohtus.
7.Maakohus võttis vastu nõuetest loobumised, rahuldas vaidlustatud otsusega hagi osaliselt, jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude summa, mida suurendas täiendava otsusega. Apellatsiooni esitasid kostjad, kes avaldasid kaebuse p-s 1.9, et vaidlustavad otsuseid neile kahjulikus osas. Seega on vaidlustatud otsus loobumiste vastuvõtmise, menetluse selles osas lõpetamise ja hagi osaliselt rahuldamata jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud. Lisaks pole enam vaidluse all hageja menetluskulude vähendamine 1 103,70 euro võrra ( = 17 262,20 – 16 158,50).
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas otsuse p-s 118 vaidlustamata asjaoludena mh, et hageja on ehtekunstnik ja avaldas enda kodulehel foto enda loodud preesist, mis valmistati Muhu rahvuspreesi ainetel; kostja II on reklaamiagentuur, kes kujundas kostja I juustutoodete uued pakendid ja viis läbi reklaamikampaania, kusjuures pakenditel kasutati samuti Muhu rahvuspreesi sarnast kujutist; pooltel ei olnud kokkulepet hageja preesi või foto kasutamiseks. Sellises ulatuses asjaolusid kostjad kaebusega ega hageja kaebusele vastates ei vaidlustanud, st neist saab kaebuse lahendamisel lähtuda.
9.Pooled vaidlevad menetluslikus küsimuses, kas kostjad esitasid kaebuses uusi väiteid.
9.1.Kostjad kritiseerisid kaebuse p-s 2.18 vaidlustatud otsuse p 142 ja 143 kui järeldust, nagu oleks osade Muhu preeside autorid teada. Kostjad ei nõustunud sellega, aga leidsid, et sel juhul tulnuks tuvastada, ega hageja pole rikkunud mõne Muhu preesi autori õiguseid. Vastuse p-s 2.7 pidas hageja seda uueks väiteks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjate arusaam maakohtu järeldusest õige ja see muudab vaidlusaluse väite ainetuks. Maakohus sedastas p-s 143 üksnes, et hageja autoriõiguse tekkimine tema loodud preesile kui tuletatud teosele ei sõltu aluseks võetud varasemate (rahvaloomingu)teoste autorsusest (vt järgnevas p 13.1.4 jj). Lisaks ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kas hageja kellegi autoriõigusi rikkus, sest see ei mõjuta kostjate vastutust. Järelikult on kostjate kõnealune väide asjakohatu ja seda ei ole vaja kaebuse lahendamisel käsitleda. Seetõttu puudub vajadus hinnata, kas väide võiks olla lubatav.
9.2.Kaebuse p-s 2.27 heitsid kostjad maakohtule ette vaidlustatud otsuse p 152 sõnastuse järgi KSi arvamusega õigusliku hinnangu tõendatuks lugemist. Vastuse p-s 2.13 märkis hageja, et kostjad ei teinud sellist kriitikat maakohtu menetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate väide siiski lubatav, sest see käsitleb vaidlustatud otsuses kohtu järelduste tegemise õigsust. Vastavat väidet ei saagi esitada maakohtu menetluses, sest selle esitamise vajadus ja alus selguvad alles otsusest.
9.3.Kaebuse p-s 2.29 esitavad kostjad väited JP arvamuse sisu kohta, mille kohta hageja leidis vastuse p-s 2.14, et ka need on uued. Maakohtus vaidlesid kostjad 28. mai 2018 istungil vastu arvamuse tõendina lubatavuse osas tõesti teiste argumentidega, aga samas nähtus, et kostjad jätsid ise arvamuse tõendina esitamata sisulistel kaalutlustel. Kostjate vastuväidetest hoolimata arvamust vastu võttes märkis maakohus, et asjatundja ei andnud kostjatele sobivat arvamust. Seetõttu tuleb kostjate kaebuse p 2.29 lugeda seniste menetluslike väidete täpsustamiseks, mitte aga uute faktiväidete esitamiseks. 18 (29)
10.Enne kaebuse väidete hindamist käsitleb ringkonnakohus hageja nõuete ulatust ja nende kujunemist maakohtus ning sellega seonduvaid puudusi vaidlustatud otsuses.
10.1.Hagiavalduses nõudis hageja nõudega (3.3) 3 540 eurot kohtueelse menetluse kulude hüvitamiseks. Hageja loobus 22. mail 2018 nõudest osaliselt summas 336 eurot, misjärel jäi nõude suuruseks 3 204 eurot – nii märkis hageja sama kuupäeva menetlusdokumendis. Maakohus käsitles vaidlustatud otsuse p-des 244 ja 250 kõnealust nõuet summas 3 209 eurot ja pidas seda tervikuna põhjendatuks. Nii toimides mõistis ta kostjatelt nõude (3.3) rahuldamisel välja 5 eurot rohkem kui hageja nõudis. Seeläbi rikkus maakohus TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (vt nt Riigikohtu 21. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-708, p 20 viies lõik). Rikkumine on oluline ning toob kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise olenemata kaebuse põhjendustest ja välja mõistetud summa vähendamise 5 euro võrra. Kostjatelt välja mõistetud summa vähendamine mõjutab viivise arvestust. Pooled nõustusid, et selleks võib kasutada viivisekalkulaatorit. Eeltoodud põhjendusi arvestades tulnuks viivist arvutada mitte 10 159 eurolt, vaid 5 euro võrra väiksemalt summalt 10 154 eurot. Ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga on alates hagi esitamisest (29. september 2017) arvestatud viivise summa 1 342 eurot.
10.2.Nõudega (3.1) taotles hageja autori varaliste õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitist summas 2 950 eurot. Algselt sisustas hageja oma nõude viisil, et nõudesummast 2 900 eurot on hageja preesi kasutamise eest saamata jäänud tulu ja 50 eurot hageja foto kasutamisega põhjustatud kahju (hagiavalduse p 5.2.4 teine lõik). Menetluse kestel täpsustas hageja nõuet (3.1) ja formuleeris 9. aprillil 2018 selle kui hüpoteetilise litsentsitasu nõude, kusjuures 2 800 eurot oli tasu hageja preesi ja 150 eurot hageja foto kasutamise eest. Sellist käsitlust järgis hageja ka kohtuvaidluses (teeside p 7.1) ja maakohus refereeris seda vaidlustatud otsuse p-s 44.
10.2.1.Nõuet (3.1) analüüsima asudes lähtus maakohus vaidlustatud otsuse p-s 255 hageja nõude algsest sisust. Sama nõude rahuldamist põhjendades leidis maakohus vaidlustatud otsuse p-s 233, et hüpoteetiline litsentsitasu hageja preesi eest on 2 900 eurot ja foto eest 50 eurot. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 436 lg 4 teise lause kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Hageja preesi eest hüpoteetilise litsentsitasu tuvastamisel eksis maakohus viidatud sätete vastu, sest tuvastas selle hageja lõplikult esiletoodust suuremana. Ka ei nähtu 28. novembri 2018 kohtuistungi protokollist, et kohus oleks pooltega arutanud võimalust asuda lahendama nõuet (3.1) lähtudes selle algsest sisust.
10.2.2.Kirjeldatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Esmalt tuleb selles osas siiski märkida, et kuna hageja preesi ja foto autoriõigused kuuluvad samale isikule ning maakohtu tuvastatud asjaoludel kasutasid kostjad preesi tootekujunduses just hageja foto kaudu, siis ei ole preesi ja foto kasutamise eest määratava hüpoteetilise litsentsitasu eristamine käesoleval juhul määrava tähtsusega. Tervikuna on maakohus õigesti järeldanud, et kohane tasu kokku moodustab hageja nõutud summa 2 950 eurot.
10.2.3.Tarbeesemest tehtud foto kasutamise eest makstava tasu osas on asjakohane ja piisav lähtuda vaidlustatud otsuse p-s 227 refereeritud KK vastusest, mille kohaselt on tasu 250 eurot (II kd tl 65–66). Nii hageja kui kostjate esitatud ülejäänud tõenditest, mida maakohus käsitles p-des 225, 226 ja 228–232, ei nähtu, et foto kasutamise õiguse saaks reklaamikampaania ja tootepakendi jaoks omandada odavamalt, v.a Adobe Stock pildipanga hind 63,99 eurot (II kd tl 127–128). Siiski ei ole viidatud hinnaga fotod kvaliteedi, kujunduse ja originaalsuse poolest võrreldavad hageja fotoga. Järelikult on põhjendatud hageja nõutud hüpoteetiline litsentsitasu foto kasutamise eest summas 150 eurot. 19 (29)
10.2.4.Hageja preesi kasutamise eest määratava hüpoteetilise litsentsitasu suuruse leidmisel saab lähtuda poolte esitatud tõenditest tootekujunduses ja reklaamis autoriõigusega kaitstud teost kujutava foto kasutamise eest, lahutades asjakohasest kogutasust eespool tuvastatud ainult foto kasutamise tasu. Hageja esitas Getty Images pakkumise (I kd tl 60–64; edaspidi „GI-pakkumine“) ja M&J Studios pakkumise (II kd tl 64 pöördel; ; edaspidi „MJ-pakkumine“). Neist mõlemast nähtub, et litsentsitasu suurus oleneb kasutamise sihtkohast (pakend, meedia, ajakirjandus, reklaam), intensiivsusest (kasutuste arv) ja ajalisest kestusest. Seevastu kostjate esitatud pakkumised ja arvamused ei võimalda litsentsitasu suurust hinnata vaidlustatud otsuse p-des 228–232 märgitud põhjendustel, millega ringkonnakohus nõustub. Ringkonnakohus hindab poolte väiteid ja asjakohaseid hinnapakkumisi lähtudes eelnevas märgitud kriteeriumitest: -
-
-
-
kostjate endi väitel kasutati vaidlusalust kujundust 253 814 pakendil. GI-pakkumise järgi oleks tasu 500 000 kasutuskorra eest 800 eurot, seega võiks vastav hüpoteetiline tasu käesoleval juhul olla 400 eurot ( = 800 : 2), mis on ühtlasi väiksem kui MJ-pakkumine pakendi kohta ühe aasta piires; kostjate esitatud meediaplaani (III kd tl 24–26) kohaselt hõlmas reklaamikampaania välimeedias eksponeerimist 40 bussiootepaviljonis, kolmel piilaril ja kahel billboardil kokku nelja nädala vältel. GI-pakkumise järgi oleks tasu kuni viiel ekraanil ja reklaamtahvlil kuni ühe kuu jooksul 1 000 eurot, mis on samuti väiksem kui MJ-pakkumine meedias kasutamise kohta ühe aasta vältel. Kuna kostjate kampaania oli mahukam, siis vähemalt selles ulatuses võib hüpoteetiline tasu olla põhjendatud; meediaplaanis märgiti ühekordne reklaam ajalehes „Postimees“, millele vastav tasu GI-pakkumise järgi oleks 200 eurot. Kuna MJ-pakkumine on ka selle reklaamiliigi kohta tehtud aastapõhiselt, siis ei paku see praktilist võrdlusvõimalust, aga nimetatud summa jääb MJ-pakkumise piiridesse; kostjate endi väitel hõlmas telereklaam All Meedia AS vahendusel vähemalt 117 sekundit ja Eesti Meedia AS vahendusel 96 sekundit (kostjate 9. mai 2018 menetlusdokumendi p 2.3). Meediaplaani järgi vältas telereklaam neli nädalat. GI-pakkumise järgi oleks ühe kuu tasu alla 90 sekundi pikkuse reklaamiaja puhul 2 000 eurot ja MJ-pakkumise järgi kuni aastase TV reklaami korral 1 600 eurot. Seega saab lugeda põhjendatud litsentsitasuks vähemalt 1 600 eurot.
Jättes isegi kõrvale internetireklaami, mis meediaplaani kohaselt vältas viis nädalat, kujuneb juba eelneva põhjal võimaliku litsentsitasu summaks 3 200 eurot ( = 400 + 1000 + 200 + 1600). Kui lahutada sellest foto kasutamise eest eraldi tuvastatud kohane tasu 150 eurot, siis ületab hageja preesi eest eeldatavasti saadava litsentsitasu summa ikkagi nõudesummat 2 800 eurot. Lisaks on hagejal õigus nõuda tasu tema preesi kujutis internetireklaamis kasutamise eest. Järelikult on põhjendatud nõue (3.1) ka osasummas 2 800 eurot hageja preesi kasutamise eest.
11.Muus osas ei ole alust maakohtu otsust tühistada ega muuta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ülejäänud põhjendustega ega korda neid. Järgnevalt käsitletakse kaebuse väiteid.
12.Maakohus tuvastas õigesti vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud.
12.1.Vaidlusalustel kostja I toodete pakenditel on hageja foto vahendusel kujutatud hageja preesi kujutis – nagu maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-des 151–153, 156, 157 ja 174– 179 ning kokkuvõtvalt märkis p-s 185. Seda järeldust ei väära sama otsuse p 118 alapunktis 3 vaidlustamata asjaoluna viidatu, et tootepakendil kujutatu on hageja preesiga sarnane, ega ka mõneti üldistav viide kostjatele. Maakohus kontrollis kõnealuses osas piisava põhjalikkusega poolte väiteid ja uuris tõendeid ning tegi nende põhjal motiveeritud järelduse. Samuti vastas maakohus juba kostjate väidetele, mida nad suures osas kordavad ka kaebuses. Maakohtu põhjendustega nõustumise korral ei ole vaja ringkonnakohtul samadele väidetele uuesti vastata (Riigikohtu 15. mai 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13034, p 12). 20 (29)
12.2.Ainetud on kaebuse etteheited, et maakohus lähtus seisukohast nagu oleks hageja prees ainueksemplar või loodud Muhu rahvuspreeside näidete alusel. Vaidlustatud otsuse p-s 126 kohus üksnes refereeris hageja väiteid. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas hageja prees on ainueksemplar ja kas selle loomisel sai hageja innustust ühest või mitmest rahvuslikust ehtest. Nagu viidatud eelmises alapunktis 12.1, tuvastas maakohus õigesti, et kostjad kasutasid hageja teoseid hageja foto vahendusel. Sel juhul ei sõltu autoriõiguse rikkumise tuvastamine ega autori kasuks välja mõistetavate hüvitiste suurus vastusest küsimustele, mitu algset teost autor lõi või mitut allikat kasutas (vt järgnevas p 13.1.4 jj). Järelikult ei pidanud maakohus tuvastama, kas hageja prees on ainueksemplar ja milliste rahvuslike ehete põhjal see loodi. Samuti ei lähtunud maakohus hageja autoriõiguse rikkumise osas omaksvõtust ega hageja hingeliste kannatuste tõendatusest, vaid jätkas vaidlustatud otsuse p-des 127 ja 128 hageja seisukoha kirjeldamist.
12.3.Sarnaselt eelmises alapunktis 12.2 märgituga heidavad kostjad asjatult maakohtule ette järeldusi nagu oleks hageja foto avaldatud veebilehel 19. aprillil 2015. Maakohus kajastas otsuse p-s 131 hageja arusaama, aga tuvastas p-s 146, et foto on tehtud sel kuupäeval. Lisaks tuvastas ta p-s 147, et foto oli veebilehel avaldatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga kostjatele etteheidetava rikkumise tuvastamisel, st hageja foto kaudu hageja preesi kujutise kasutamise väitega. Järelikult pidi hageja foto olema avaldatud vähemalt enne kostjate rikkumise toimepanemist. Täpsem avaldamise aeg pole vaidluse lahendamisel oluline.
12.4.Kostja II veebilehel uute pakendikujunduste avaldamise aega analüüsis maakohus vaidlustatud otsuse p-des 206 ja 207. Maakohus põhjendas asjakohaselt, miks ei saa kostjate tõendite põhjal tuvastada kujunduse avaldamise täpset aega ja millisest tõendist nähtub vastavate failide veebi üleslaadimine septembris 2017. Kostja II uue uudiskirja avaldamine
7.juunil 2017 ei tähenda, et veebilehe varasem sisu ei olnud kasutajatele enam kättesaadav. Uusi kujundusi sisaldava veebilehe sisu väljatrükk (II kd tl 114) aga ei sisalda ühtegi konkreetset kuupäeva selle kättesaadavaks tegemise kohta. Samuti ei ole kostjad toonud esile ega tõendanud, et maakohtu otsuse p-s 207 viidatud kaks tõendit oleks omavahel sellises seoses, mis võimaldaks ühe järgi tuvastada teise avaldamise aja. Maakohus tuvastas õigesti kostja I reklaamikampaania kestuse kuni 2017. aasta aprillini, see nähtub mh kostjate endi esitatud meediaplaanist ja selle esitamisel 13. augusti 2018 menetlusdokumendi p-st 3.2.1.1.
12.5.Ringkonnakohus ei nõustu kostjate etteheitega maakohtu valitud sõnastusele, et kostjad asusid alles menetluse kestel väitma nagu oleks kostja I pakenditel kasutatud kujutise loonud kostja II kujundaja. Õige on küll kostjate märgitu, et oma väitele tuginesid nad juba hagile vastates (7. detsembri 2017 vastuse p 1.5.2), aga see on esitatud menetluse kestel. Kostjad ei viidanud kaebuses tõenditele, mille põhjal saanuks maakohus tuvastada varasema viite kostja II kujundaja väidetavale autorsusele, ka maakohtu otsuse p-st 137 ei nähtu, et maakohus oleks teinud järelduse kostja II kujundaja nime avaldamise kohta mõne tõendi põhjal. Ringkonnakohus ei tähelda, et kostjad oleks maakohtus esitanud väiteid kostja II kujundaja kui autori nime avaldamise kohta. Kuigi hageja esitatud kostja II veebilehe väljatrükil (I kd tl 60– 62) on viide kostja II kujundajale kui pakendi disainerile ja Art Director’ile, siis ei ole see piisav viitamaks talle kui konkreetse kujunduse või selle ühe elemendi (preesi) autorile. Samuti ei saa sellisest viitest järeldada, et kostja II kujundaja on preesi ise joonistanud originaalse teosena.
13.Materaalõiguse normide kohaldamisel maakohus oluliselt ei eksinud.
13.1.Vaidluse üks keskne küsimus on, kas rahvaloominguteoste ainetel loodud tarbekunstiese saab olla autoriõigusega kaitstud teos. Kostjad on seda vähemalt käesoleva juhtumi asjaoludel eitanud, aga hageja ja maakohus vastavad samale küsimusele jaatavalt. Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga ning põhjendab seda järgmiselt.
13.1.1.Esmalt tuleb selles osas märkida, et ainetu on kostjate kriitika nagu oleks maakohus omistanud kostjatele väite hageja preesi liigitamiseks rahvaloominguteosest. Sellist seisukohta ega refereeringut vaidlustatud otsus ei sisalda. 21 (29)
13.1.2.Pooled on üksmeelsed, et tarbekunstiteos on üldjuhul autoriõigusega kaitstud teos (AutÕS § 4 lg 3 p 15) ja rahvaloominguteos mitte (AutÕS § 5 p 2). Vastata tuleb küsimusele, kas rahvaloominguteose kasutamine tarbekunstiteose allikana välistab kaitstuse autoriõigusega.
13.1.3.AutÕS § 4 lg 2 esimese lause kohaselt saab teoseks selle seaduse tähenduses lugeda originaalset tulemust mh kunsti valdkonnas, mis on väljendatud objektiivses vormis, on selle vormi kaudu tajutav ja reprodutseeritav kas vahetult või tehnilise vahendi abil. Sama sätte teise lause järgi on teos originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. Kahtlemata vastab hageja prees AutÕS § 4 lg 2 esimese lause tunnustele ja seda ei ole kostjad kaebusega kahtluse alla seadnud. Niisiis tuleb kontrollida, kas hageja prees on originaalne, st tema intellektuaalse loomingu tulemus.
13.1.4.Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-des 142–143 põhjendatult, et hageja preesi loomine Muhu rahvuspreesi(de) alusel annab alust liigitada see tuletatud teoseks AutÕS § 35 lg 1 tähenduses, sest sama paragrahvi neljanda lõike järgi kohaldub esimeses lõikes sätestatu ka olukorras, kus algne teos on rahvaloominguteos. Hageja teose originaalsust saab niisiis hinnata selle põhjal, kas on tuvastatav hageja intellektuaalne looming rahvuspreeside ainetel hageja preesi kujundamisel ja teostamisel. Selline järeldus on kooskõlas kaebuses viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2006 otsuses tsiviilasjas nr 2-01-206 esitatud õiguskäsitlusega (vt viidatud otsuse lk 7 kolmas lõik).
13.1.5.Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-des 148–155 asjatundjate arvamustele viidates, et hageja prees ei ole ühegi olemasoleva preesi koopia ega tuletus. See üksnes järgib rahvuspreeside kujundusloogikat, aga sisaldab uusi kujunduselemente ja on originaalne. Nende asjaolude tuvastamisel maakohus menetlusnorme ei rikkunud. Kostjad ei tõendanud, et hageja prees oleks mõne varasemalt loodud preesi täpne või väga lähedane koopia, st valmistatud ilma intellektuaalse panuseta. Maakohus on piisava põhjalikkusega hinnanud nii hageja kui ka kostjate sellekohaseid tõendeid ja teinud viimaste põhjal õige järelduse, et kostjate esitatud asjatundjate arvamused ei tõenda hageja preesi originaalsuse puudumist. Samuti ei ole hageja prees loodud üksnes Muhu rahvuspreesidest teatavate detailide ärajätmise või väheolulise täiendamise tulemusena (nii nagu seda tehti kirjandusteosega eelmises alapunktis viidatud kohtuasjas). Kokkuvõtvalt nähtub maakohtu tuvastatust, et hageja prees valmis tema intellektuaalse tegevuse tulemusel ja vastab ka tuletatud teose originaalsusele esitatavatele nõuetele. Seda ei välista hageja preesi ja Muhu rahvuspreeside sarnasus, sest ilma sarnaste elementideta poleks hageja loodud ehe enam prees.
13.1.6.AutÕS § 5 loetleb intellektuaalse tegevuse tulemused, millele seda seadust ei kohaldata. Viidatud sättest ei nähtu, et tegemist oleks avatud või mitteammendava loeteluga. AutÕS § 1 lg 1 kohaselt on seaduse eesmärgid mh tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse ning luua autoritele soodsad tingimused teoste loomiseks ja kasutamiseks. Neist eesmärkidest järeldub, et seaduse kohaldamisalast ette nähtud erandeid ei tohi tõlgendada laiendavalt. Kuna AutÕS § 5 ei välista sama seaduse kohaldamisalast teoseid, mis luuakse rahvaloominguteoste põhjal ja § 35 lg 1 näeb koostoimes lg-ga 4 sõnaselgelt ette sellistele teostele autoriõiguse tekkimise, siis on maakohus põhjendatult jaatanud hageja preesi kaitstust autoriõigusega.
13.1.7.Eelmistes alapunktides märgitud kaalutlustel ei ole määrava tähtsusega, kas maakohus lähtus hageja preesi loomisel aluseks võetud Muhu rahvuspreesi(de) rahvaloominguteoseks liigitamise kontrollimisel õigest arusaamast. Maakohtu viited Berni konventsioonile ja selle kohta esitatud selgitustele on sisuliselt asjakohased. Konventsiooni art 2 lg 2 kohaldamisala on piiratud materiaalses vormis fikseerimata teostega, mistõttu ei ole ainult sellele tuginemine käesoleval juhul siiski piisav. Laiemalt reguleerib rahvaloominguteoste kaitset art 15 lg 4, mis aga eeldab, et teos oleks avaldamata ja selle autor ei oleks teada. Need tingimused ei ole hageja preesi puhul täidetud, st seda ei saa liigitada rahvaloominguteoseks Berni konventsiooni alusel. Samas on need täidetud vähemalt nende Muhu rahvuspreeside osas, mille autorid ei ole teada ja mida saab seega lugeda rahvaloominguteosteks. 22 (29)
13.1.8.Kostjate viidatud 1985. aasta WIPO mudelseadus ei ole õigusakt, vaid sisaldab Unesco ja WIPO ühiseid soovitusi rahvaloominguteoste kaitse eriseadusega reguleerimiseks ning vastavate sätete sõnastamiseks. Eestis kõnealuse valdkonna eriseadus puudub.
13.2.Sarnaselt eelnevaga on maakohus vaidlustatud otsuse p-des 161 ja 162 analüüsitud tõendite põhjal asjakohaselt järeldanud, et hageja foto on originaalne ja autoriõigusega kaitstud. Käesoleval juhul ei ole asjakohane lähtuda kostjate arusaamast Riigikohtu 25. juuni 1998 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-84-98 põhjenduste neljandas lõigus esitatud tõdemuse kohta, et fotograafilisel teel teosest tehtud pilt on teose reproduktsioon. Viidatud otsuses lahendati küsimust, kas foto tegemisega rikutakse pildistatava teose autori õigusi. See ei välista foto kaitstust autoriõigusega, mida Riigikohus näiteks jaatas 29. novembri 2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-56641. AutÕS § 4 lg 3 p 17 näeb sõnaselgelt ette, et autoriõigus tekib ka fotograafiateosele.
13.3.Põhimõtteliselt on õige kostjate arusaam, et AutÕS § 8 lg 1 kohaselt tekib autoriõigus nii avalikustamata kui ka avalikustatud teostele. Maakohus ei ole aga eitanud kostja II kujundaja väidetavat autorsust kostja I pakenditel kujutatud preesi osas põhjendusega nagu oleks vastav teos avaldamata. Maakohus kohaldas õigesti AutÕS § 29 lg 1 ja sedastas, et kuna hageja on teosed oma nime all avaldanud, siis tuleb tema autorsust eeldada, aga kostja II kujundaja osas selline eeldus puudub. Tõendamata on, et kostja II veebilehel viidati kujundajale kui autorile (vt eespool p 12.5). Järelikult jaotas maakohus õigesti ka tõendamiskoormise, mille tulemusel kostjad pidid esiteks ümber lükkama hageja autorsuse eelduse ja teiseks tõendama kostja II kujundaja autorsuse. Kumbagi kostjad teha ei suutnud.
13.4.Kostjate vastutuste õigusliku aluse osas ei ole kaebuse etteheited samuti põhjendatud.
13.4.1.Hageja soovis nõuete (3.1) ja (3.2) lahendamist esimese võimalusena õigusvastaselt põhjustatud kahju hüvitamise nõuetena AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 alusel. Maakohus käsitles nõuete õiguslikku alust vaidlustatud otsuse p-des 216, 217 ja 239 ning leidis vastavalt p-des 237 ja 243, et mõlemad viidatud nõuded on sel õiguslikul alusel põhjendatud.
13.4.2.Hageja kui autori varaliste õiguste rikkumise eest nõude (3.1) alusel kahjuhüvitise väljamõistmise osas kritiseerivad kostjad maakohtu otsust peamiselt VÕS § 127 lg 6, täpsemalt selle teise lause kohaldamise osas. Viidatud normi kohaselt võib kohus autoriõiguse või autoriõigusega kaasneva õiguse rikkumise korral määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes mh tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Maakohus ongi määranud kahjuhüvitise VÕS § 127 lg 6 alusel nn hüpoteetilise litsentsitasu suurusena, lähtudes esitatud tõenditest selle kohta, millise suurusega tasu oleksid kostjad pidanud hageja teoste õiguspärasel kasutamisel eelduslikult maksma. Seejuures on kohus arvestanud ka muid asjas tähtsaid asjaolusid, nagu kostjate rikkumise raskus ja ulatus. Hüvitise sel viisil ja alusel määramine on kooskõlas nii maakohtu otsuses kui ka kostjate kaebuses viidatud Riigikohtu 29. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-56641 p 20 esimeses lõigus märgituga.
13.4.3.Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude (3.2) lahendamisel juhindus maakohus asjakohaselt samuti Riigikohtu 29. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-56641 p-st 21.6 nähtuvast juhisest hinnata, kas esineb VÕS § 1045 lg-s 4 ja §-s 1046 kaitstud õigushüvede rikkumist, mis õigustab mittevaralise kahju väljamõistmist VÕS § 134 lg-te 2 ja 6 järgi. Seda võimalust maakohus eitas, aga alternatiivselt oli kohtul võimalik hagejale tegelikult tekkinud mittevaralist kahju, mis ei ole hõlmatud hüpoteetilise litsentsitasuga, arvesse võtta VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Maakohus käsitles Riigikohtu lahendit vaidlustatud otsuse p-des 239–241 ja otsustas p-s 243, et mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kui autori isiklike õiguste rikkumise eest välja VÕS § 127 lg 6 alusel mittevaralise kahju hüvitise 4 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu otsus viidatud põhjenduste osas ebaselge. 23 (29)
13.4.4.Kostjate vastutus on VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarne, sest nad mõlemad vastutavad hagejale nii varalise kui ka mittevaralise kahju põhjustamise eest. Selleks ei pea kostjatele ette heidetava rikkumise sisu ja ulatus olema mõlema kostja puhul samasugused. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 198, et kostja I toodete pakenditel kasutati hageja preesiga äravahetamiseni sarnast kujutist ja sedastas p-s 210, et kostja I enda kinnituse kohaselt tehti seda vähemalt 253 814 pakendil. Otsuse p 118 alapunktis 2 ja p-s 197 tuvastas maakohus, et kostja II kujundas kostja I tellimusel juustutoodetele uued pakendid ja viis läbi reklaamikampaania, mille üksikasjad tuvastas kohus omakorda p-des 199–203. Otsuse p-s 214 käsitles maakohus lisaks rikkumise kestust ja märkis kummagi kostja kohta eraldi, et kostja I kasutas hageja teoseid toodete pakendamisel, levitamisel ja reklaamimisel, aga kostja II seeläbi, et tema kujundaja joonistas hageja teoste kujutise maha kostjale I pakutavale tootepakendile. Kuigi kumbki kostja ei tegelenud juustutoodete jaemüügiga, toimus hageja autoriõiguste rikkumine mh viisil, et kostja II kujundatud ja kostja I turustatud pakendid jõudsid jaemüüki. Kostja II tegevust kujundamisel ning kostja I tegevust tootmisel ja pakendamisel kostjad maakohtus ei vaidlustanud, st selles osas ei olnud TsMS § 231 lg-st 4 tulenevalt vaja hagejal oma väiteid tõendada. Kuna mõlema kostja tegevus oli otsuse muudes osades tuvastatud, siis võis kohus p-des 188 ja 205 piirduda üldsõnalisema viitega hageja teoste kasutamisele.
13.4.5.Samuti tuvastas maakohus õigesti mõlema kostja süü. Kostjate kaebuse põhjal on apellatsiooniastmes vaidlus eelkõige küsimuses, kas kostjatele ette heidetud rikkumises esines kostja I süü. Maakohus võttis vaidlustatud otsuse p-s 219 õigesti aluseks, et süü puudumist peavad tõendama kostjad, st kostja I süü puudumist tuli tõendada tal endal. Süü jaatamiseks on piisav käibekohustuse rikkumine ja väline hooletus (vaidlustatud otsuse p 218 ja seal viidatud Riigikohtu 29. novembri 2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-56641 p 18.1). Maakohus järeldas kostja I käibekohustuse rikkumist ja hooletust eelkõige sellest, et pärast hageja esindaja
26.aprilli 2017 kirja ei lõpetanud kostja I hageja autoriõiguste rikkumist. Seega rikkus kostja I hageja autoriõigusi veel ka pärast rikkumisest teada saamist (maakohtu tuvastatud asjaoludel, vt selle kohta ka järgnevas p 15.1.1) vähemalt 2017. aasta maist kuni 2018. aasta jaanuarini. Kostja I ei tõendanud sel perioodil süü puudumist.
13.5.1.Varalise kahju hüvitise nõude (3.1) alusel mõistis maakohus tervikuna välja õiges summas 2 950 eurot, aga osasummade osas tuleb lisaks arvestada eespool p-s 10.2 ja selle alapunktides märgitud erisustega. VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 16. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 216-8344, p 12 kuues lõik ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Kohtu diskretsiooniotsusesse saab kõrgemalseisev kohus sekkuda vaid juhul, kui on ületatud diskretsiooni piire või oluliselt rikutud menetlusõiguse norme (Riigikohtu 6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 22). Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 225–232 põhjendanud, milliste tõendite põhjal ta hüpoteetilise litsentsitasu suuruse määras, ja arvestades ringkonnakohtu täpsustustega eespool p-s 10.2, on need põhjendused piisavad. Ekslik on kostjate kaebuse väide, et maakohus jättis nende tõendid arvestamata, sest otsuse viidatud osas hindas kohus ka kostjate tõendeid, aga leidis, et need ei võimalda teha hüpoteetilise litsentsitasu suuruse kohta teistsugust järeldust. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Samuti on õige vaidlustatud otsuse p-des 234–236 väljendatud maakohtu arusaam, et hageja preesi ja muude ehete hind ega hageja tulu ei oma tähtsust hüpoteetilise litsentsitasu määramisel. 24 (29)
13.5.2.Mittevaralise kahju hüvitise nõude (3.2) osalisel rahuldamisel summas 4 000 eurot on maakohus põhjendatult lisaks arvestanud muid asjas tähtsaid asjaolusid, nagu kostjate rikkumise raskus ja ulatus ning hageja autorimärgi teadlik eemaldamine (vt selle kohta ka Riigikohtu 29. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 20 esimene lõik). Ka selles osas teostas maakohus kaalutlusõigust kohaselt. Kostjate rikkumist ei muutnud väheoluliseks sama kampaania raames ka teiste juustutoodete reklaamimine, mille pakendid hageja õigusi ei rikkunud. Samuti pole võimalik hüvitist vähendada põhjusel, et kostjatel puudus vajadus kasutada just hageja preesi ja fotot. Pigem ilmestab kostjate käitumine nende hooletust, sest nad võinuks endi väite kohaselt hoiduda hageja õiguste rikkumisest. Pärast rikkumisest teadasaamist asusid kostjad rikkumist eitama ja oma käitumist õigustama, selmet hageja autorsust tunnustada. Maakohtu põhjendusi ei muuda arusaamatuks vaidlustatud otsuse p 242 esimese lause sõnastuse ebatäpsus, selles viidatud kahe kohtulahendi kaudu on mõte hõlpsasti jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mittevaralise kahju hüvitamisel peab kohtupraktika olema järjekindel ja lähtuma teatavatest ühtsetest põhimõtetest. Kostjad ei ole seda otseselt ka kahtluse alla seadnud, aga soovisid juhindumist käesoleva alapunkti esimeses lõigus viidatud kohtuasjas tehtud madalamate astmete kohtute otsustest. Siiski ei ole otsused veel jõustunud, sest Riigikohus tühistas need. Lisaks ei ole kostjate valitud kohtuasi käesolevaga mittevaralise kahju aspektist piisavalt võrreldav, sest seal ei seadnud kostjad kahtluse alla hageja autorsust.
13.5.3.Kohtueelse menetluse kulude hüvitis nõude (3.3) alusel summas 3 204 eurot ei ole põhjendamatult suur. Kui arvestada eespool p-s 10.1 märgitud summa vähendamisega, siis rajaneb välja mõistetud hüvitis hageja õigusabi- ja asjatundja arvamuse saamise tegelikel kuludel, mida maakohus analüüsis vaidlustatud otsuse p-des 248 ja 249. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kantud kulud olid mõistlikud. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust kostjate väide, et nad pakkusid hagejale kompromissi korras enne kohtusse pöördumist 5 000 eurot, sest kohtumenetluse tulemusel rahuldati hageja kahjunõuded suuremas ulatuses, kokku summas 6 950 eurot ( = 2950 + 4000). Samuti ei saa kohtueelse menetluse kulude hüvitist vähendada analoogia korras eelmise alapunkti 13.5.2 esimeses lõigus viidatud kohtuasjaga, seda mh sama alapunkti viimases lõigus esitatud põhjendustel. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, nagu oleks hageja kohtueelselt oma nõuet maksma panna püüdes käitunud pahatahtlikult.
14.Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme.
14.1.Ainetu on kaebuse väide nagu oleks vaidlustatud otsus üllatuslik. Maakohtus vaidlesid pooled mh selle üle, kas hageja teose loomine rahvaloomingu ainetel välistab kaitstuse autoriõigusega. Järelikult ei saanud sama teema käsitlemine ega vastava õigusliku analüüsi tegemine otsuses olla enam üllatuslik. Ringkonnakohus selgitas eespool p-s 13.1.7, et maakohtu käsitlus rahvaloominguteosest oli küll liiga kitsas, aga sellegi poolest tegi maakohus õiged järeldused, et hageja teos ei ole rahvaloominguteos ja selle loomine varasema rahvaloomingu põhjal ei välista kaitstust autoriõigusega. Vastava õiguskäsitluse juures võis maakohus viidata ka erialakirjandusele, see ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit.
14.2.Maakohus lahendas asja erapooletult, kohtles pooli võrdselt ega omistanud asja lahendades kostjate tõenditele vähemat kaalu või tähtsust kui hageja tõenditele.
14.2.1.Kuigi maakohus leidis tõendeid hinnates, et just hageja väited on tõendatud, siis käsitles ta vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega kostjate tõendeid ja põhjendas igaühe osas, miks see ei ole usaldusväärne või ei tõenda kostjate märgitud asjaolu. Samuti nähtub otsusest, kuidas jõudis maakohus tõendite põhjal asjas tehtud järeldusteni. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Maakohus järgis neid reegleid. 25 (29)
14.2.2.Ringkonnakohus ei jaga kostjate arusaama, et ühe poole tellimusel valminud tõendit (käesoleval juhul JP arvamus) ei saaks teine pool kohtumenetluses esitada. Sellist piirangut menetlusõigusest ei tulene. TsMS § 238 lg 3 p 1 kohaldamisel peab kohus kaaluma riive intensiivsust ja tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esitaja õigustele (Riigikohtu
1.veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 17.2 kolmas lõik). Kostja II põhiõigusi ei ole oluliselt riivatud, kui tema tellimusel ja raha eest valminud asjatundja arvamuse esitab kohtule hageja. See ei mõjuta kostja II omandiõigust ega sõnumisaladust sel määral, mis annaks alust jätta vastav tõend vastu võtmata või arvestamata.
14.2.3.Samuti on põhjendamatu kostjate käsitlus, et KS ärimudeli sarnasus hageja omaga kahandab tema arvamuse usaldusväärsust. Vaidluse sisu arvestades said asjatundjatena esineda eelkõige isikud, kes puutuvad kokku rahvaloomingu ja ehtekunstiga. Sama valdkonna isikute ärimudelite sarnasus on tavapärane. Pelgalt tõendile viitamine ja järelduse sõnastamine samas lauses ei tähenda, et maakohus on tõendist vahetult tuletanud õigusliku hinnangu.
14.2.4.Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu arvamuses ja KS arvamuses hageja preesi võrdlemine üksnes ühe Muhu rahvuspreesiga ei viita arvamuste rajamisele ebapiisavatele andmetele. Kuigi Ja arvamus võis olla pealiskaudsem teistest asjakohastest arvamusest, siis sai maakohus sellele tugineda. Koostoimes teiste tõenditega (sh erinevate Muhu rahvuspreeside fotodega), järeldas maakohus viidatud arvamusest tervikuna õigesti, et hageja prees on originaalne ja kostja I tootepakendi kujutuses kasutati hageja preesi reproduktsiooni.
14.2.5.Kuigi maakohus ei võtnud vastu UN CV-d, siis ei toonud see kaasa ebaõiget lahendit, sest maakohus lähtus tema kvalifikatsiooni hindamisel arvamuses märgitud haridusest ja töökogemusest. Kostjad ei põhjendanud kaebuses, et CV-st oleks nähtunud midagi muud.
14.3.Kostja II kujundaja tunnistajaütluste ebausaldusväärseks pidamist on maakohus piisavalt põhjendanud. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tuleneb, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Vaidlustatud otsus vastab neile nõuetele. Kostja II kujundaja võib kokkuvõttes vastutada hagejale kahju põhjustamise eest tema ja kostja II vahelises suhtes ja sellel võib olla tähtsust tema kui tunnistaja ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel (vrd Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-15, p 15 kolmas lõik). Tunnistaja ütlusi ei muuda usaldusväärseks pelgalt vande andmine. Kuna maakohus pidas tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks, siis ei saanud nende põhjal ka tuvastada tema joonistuste tegemise aega.
14.4.Ekspertiisi määramine ei olnud vajalik ega põhjendatud ja maakohus jättis kostjate vastavad taotlused õigesti rahuldamata.
14.4.1.Kostjate 9. mai 2018 kaks ekspertiisitaotlust jättis maakohus rahuldamata 28. mai 2018 istungil. Apellatsioonkaebuse järgi vaidlustavad kostjad semiootilise ekspertiisi määramata jätmist, mille osas maakohus leidis, et eksperdi kandidaadil pole kunstiteose hindamise valdkonnas pädevust. Lisaks märkis kohus, et pooled on juba esitanud asjatundjate arvamusi. Kostjate 13. augusti 2018 taotluse jättis maakohus rahuldamata 31. oktoobri 2018 istungil põhjendusega, et eksperdi kandidaadina märgitud isikul ei olnud kohtu hinnangul piisavat pädevust, eelkõige vastava valdkonna kvalifikatsiooni ja töökogemust. Kostjad ei ole kaebuses osutanud, milliste dokumentide või andmete põhjal pidanuks maakohus tegema eksperdikandidaatide sobivuse osas teistsuguseid järeldusi. TsMS § 294 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus eksperdiks määrata isiku, kel on arvamuse andmiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Kuigi sama lõike kolmanda lause järgi arvestab kohus eksperdi määramisel poolte arvamusi, siis ei vabasta see teda kohustusest teise lause alusel kontrollida eksperdi kandidaadi teadmisi ja kogemusi. Selles osas teeb kohus kaalutlusotsuse, mida kõrgema astme kohus saab kontrollida üksnes piiratud ulatuses. Maakohus kaalumispiire ei ületanud. 26 (29)
14.4.2.Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et ekspertiisi määramine ei olnud sisuliselt vajalik. Kuna pooled olid esitanud arvukalt asjatundjate koostatud dokumente poolte endi valitud küsimustes, siis saanuks maakohus TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel keelduda eksperdi määramisest. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega ei saavuta eksperdi arvamus mingit erilist kaalu võrreldes poolte esitatud asjatundjate arvamustega (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-06, p 14). Käesoleval juhul ei ole pooled kokku leppinud, et hageja preesi originaalsust saaks tõendada ainult eksperdi arvamusega. Kuigi üldjuhul ei ole alust jätta selle menetlusosalise, kelle kahjuks otsus lõpuks tehakse, ekspertiisitaotlust TsMS § 238 lg 1 p-st 2 tulenevalt rahuldamata (vt Riigikohtu 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-15, p 16 teine lõik), siis samas pole vaja eksperti määrata juhul, kui vaidlusaluse asjaolu saab tuvastada teiste tõendite alusel (Riigikohtu 20. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10108, p 13 teine lõik). Käesoleval juhul on tegemist just sellise olukorraga, kus arvukad muud tõendid käsitlevad samu küsimusi, mida kostjad soovisid esitada eksperdile.
15.Lõpuks lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad väited ja taotlused.
15.1.Kostjad heidavad maakohtule ette menetluskulude ebaõiget jaotamist, sest mitmete nõuete menetlemine lõpetati hagist loobumise tõttu ja menetlusse jäänud nõuetes rahuldati hagi osaliselt, aga menetluskulud jäid kõik kostjate kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjate etteheited põhjendatud.
15.1.1.Hageja loobus nõuetest (1) ja (2) põhjusel, et kostjad lõpetasid tema õiguste rikkumise. Menetluskulude jaotuse aspektist on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 järgi oluline, kas kostjad lõpetasid hageja õiguste rikkumise enne või pärast hagi esitamist. Ringkonnakohus leiab, et autoriõiguse rikkumise korral tuleb rikkumise objektiivse lõpetamise aja asemel pigem lähtuda ajast, mil autor tema õiguste rikkumise lõpetamisest teada sai või teada saama pidi. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 205, et hageja preesi kujutav pakend oli veel jaemüügis
24.jaanuaril 2018. Seda asjaolu kostjad kaebuses ei vaidlustanud. Kostjad avaldasid ringkonnakohtu istungil, et kostjate rikkumise varasem lõpetamine pidi saama hagejale teatavaks kohtueelsete läbirääkimise ja kirjavahetuse käigus. Hageja vaidles sellele väitele vastu. Ringkonnakohus ei tuvasta, et alates 26. aprillist 2017 toimunud kohtueelse kirjavahetuse sisuks oleks olnud avaldusi rikkumise tegeliku lõppemise kohta. Kostja I avaldas 30. mai 2017 kirjas (I kd tl 35–36), et soovib senist kujundust, mis maakohtu tuvastatu järgi rajanes hageja preesil ja fotol, kasutada kuni 30. augustini 2017. Sama kinnitas ka kostjate ühine lepinguline esindaja 6. juuni 2017 kirjas (I kd tl 37–39). Kostjad ei ole aga esitanud tõendeid selle kohta, et kasutamine 30. augusti 2017 kuupäevaga ammendavalt lõppes või et nad sellest hagejale teatasid. Nähes hageja preesi kujutavaid pakendeid jätkuvalt jaemüügis võis hageja mõistlikult eeldada, et tema autoriõiguste rikkumine jätkub. Eelnevast tuleneb, et hageja ei saanud ega pidanud saama enne hagi esitamist teada oma õiguste rikkumise lõpetamisest. Järelikult kohaldas maakohus nõuetest (1) ja (2) loobumise olukorras õigesti TsMS § 168 lg 5.
15.1.2.Nõuetega (3) ja (4) seonduvalt kohaldas maakohus asjakohaselt ja õigesti TsMS § 163 lg 2, mis võimaldab olukorras, kus hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta menetluskulud mh tervikuna poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hageja avaldas 31. oktoobri 2018 kohtuistungil, et ta on nõus kompromissi korras mittevaralise kahju hüvitisega 4 000 eurot, aga kostjad sellise kokkuleppega ei nõustunud. Maakohtu sisuline lahend on kõnealuse kompromissi ettepanekuga piisavalt sarnane. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja nõustus juba 11. juulil 2018 vaidluse lahendama summaga 11 000 eurot (II kd tl 200), mis samuti on maakohtus lõpuks tehtud otsusega piisavalt sarnane ja õigustab TsMS § 163 lg 2 kohaldamist. 27 (29)
TsMS § 163 lg 2 annab kohtule menetluskulude jaotamisel kaalutlusõiguse (Riigikohtu
23.septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15 kolmas lõik). Kõrgema astme kohus saab sel alusel tehtavasse diskretsiooniotsusesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27 esimene lõik). Maakohus ei rikkunud TsMS § 163 lg 2 kohaldamisel menetlusnorme ega ületanud diskretsiooni piire. Menetluskulude jaotamisel ei olnud vaja kaaluda, kas kostjate taotletud vaheotsuse tegemise korral oleks saanud asja lahendada ökonoomsemalt.
15.2.Lisaks leiavad kostjad, et menetluskulude hüvitist tuleb vähendada 1 218 euro võrra.
15.2.1.Maakohtu järeldus kostjatelt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta on kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1, põhinedes õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine samuti kohtu kaalutlusotsus, millesse sekkumise võimalused on piiratud (vt lisaks eespool p-s 15.1 viidatule veel nt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 18;
11.veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Maakohus ei ole hageja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
15.2.2.Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga, et kaebuse p 2.55.4 alapunktides i–v loetletud kulud on hüvitatavad kohtumenetluse kulud. Hagiavalduse esitamise kuluna saab käsitleda vahetult enne hagi esitamist peetud 18. ja 22. septembri 2017 nõupidamiste kulu, aga ka vaidluse vastaspoolega sel perioodil, st kuni 26. septembrini 2017 peetud kirjavahetuse kulu. Käesoleval juhul oli erialaspetsialistide töödega tutvumine, sh 8. jaanuaril 2018 samuti põhjendatud ja vajalik ajakulu. Maakohus leidis asjakohaselt, et 5. aprilli 2018 toimingud olid vajalikud 9. aprilli 2018 menetlusdokumendi koostamiseks ja esitamiseks.
15.3.Kostjad tasusid kaebuse esitamisel riigilõivu 650 eurot, sh 50 eurot menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019 istungil esitasid kostjad taotluse osasumma 50 eurot tagastamiseks. TsMS § 139 lg 2 sätestab, et riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse 10 159 euro ja viivise väljamõistmise ulatuses. Tsiviilasja hind kaebemenetluses on 11 946,80 eurot, st kaebuselt tulnuks RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi tasuda lõivu 600 eurot. Lisaks tasusid kostjad RLS § 59 lg-st 16 lähtudes 50 euro lõivu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Ringkonnakohus leiab, et RLS § 59 lg 16 kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata, sest TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi ei jõustu kulude rahaline kindlaksmääramine, kui otsus mingis muus osas (sh nt kulude jaotus) vaidlustatakse. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud 50 eurot riigilõivu ettenähtust enam. Eelnevast tulenevalt saab ringkonnakohus kostjate taotluse TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel rahuldada.
15.4.Ringkonnakohtu ülejäänud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. Vastavalt TsMS § 165 lg 3 esimesele lausele vastutavad kostjad kulude kandmise eest solidaarselt. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
15.5.Tulenevalt menetluskulude jaotusest ja TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus hüvitatavad kulud rahaliselt kindlaks hageja kulunimekirja põhjal. Hageja taotleb apellatsioonimenetluses 2 940 euro õigusabikulu hüvitamist, mis on tasu 17,5 t õigusabi eest määraga 140 eurot/t, millele lisandub käibemaks. Kostjad ei esitanud hageja kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu oli 8 t kaebusega tutvumise ja vastuse koostamise eest ning 2 t istungi ettevalmistamise ja sellel osalemise eest – kokku 10 t. Esindaja tasumäär 140 eurot/t (lisandub käibemaks) on põhjendatud. Seega tuleb kostjatel hagejale ringkonnakohtu menetluskuludest hüvitada 1 680 eurot ( = 10 × 140 + 20%). Rahuldamata jääb hageja taotlus 1 260 euro ulatuses ( = 2940 – 1680). 28 (29)
15.6.Kokku peavad kostjad maakohtu otsuse, täiendava otsuse ja käesoleva otsuse põhjal hagejale menetluskuluna hüvitama 17 838,50 eurot, millest 15 204 eurot on hageja lepingulise esindaja kulud maakohtus; 54,50 eurot dokumentaalsete tõendite saamise kulud, 900 eurot riigilõiv ja 1 680 eurot hageja lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtus.
15.7.Hageja taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.
16.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 koostab ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Eelkõige tingib seda nõude (3.3) summa ja sellest tulenevalt viivise summa muutumine. TsMS § 448 lg 5 kolmanda lause kohaselt eeldatakse, et kostjate kaebusega on vaidlustatud ka täiendav otsus, mistõttu on kohane sõnastada tervikresolutsioon juba arvestades täiendava otsusega. Erinevalt maakohtust ei pea ringkonnakohus vajalikuks märkida resolutsiooni kostjate registrikoode, sest need on TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi kajastatud otsuse sissejuhatuses, samuti puudub elektrooniliselt vormistatud otsuse puhul vajadus kirjutada summad välja sõnadega. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
29 (29)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.