Võlaõigus › Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud)

Xxxx talus on omanik ehitanud välja oma puurkaevu ning saanud selle rajamiseks kõik vajalikud kooskõlastused. Märgitud kaevuvett kasutab kostja joogiveena ning rohu ja lillede kastmiseks. Hageja paigaldas oma arvesti kostja kaevu veetorule. Vastavalt heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu p. 3 kliendi poolt ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee kogus võrdsustatakse tema poolt puurkaevust tarbitava vee kogusega. Kostja ei olnud sellega nõus, millest ka teatas hagejale. Kostjale pakuti paigaldada teine veemõõtur, mis oli mõeldud kastmiseks ning muudeks tegevusteks, mille tulemusena reovesi/ heitvesi ei satu ühiskanalisatsiooni. Vastavalt suulisele kokkuleppele ehitas kostja eraldi toru ning paigaldas veearvesti, mille plommis hageja töötaja. Sellest hetkest aktsepteeris hageja kaks veemõõturit (sh kastmiseks). Samuti oli suuliselt kokku lepitud, et talveperioodil pole kostjal võimalik veearvesti näitu edastada, kuna kaev on sügisest kuni kevadeni kinni kaetud ning arvestile juurdepääs puudub. Talvel oli kostja nõus maksma keskmise näidu järgi. Kevadel pidi tegema tasaarveldust. Kõik see toimis kuni 10.06.2024, hetkeni kui kostjale saadetud teade veeteenuse osutamise teenuse muutmisest. Kostja arvab, et märgitud tegevus on lihtsalt tavainimeste petmine, kuna heit- või reovete ärajuhtimine ei toimu samas koguses, mis oli tarbitud kaevust. Näiteks suvel suurema osa veest kasutab kostja kastmiseks ning see ei satu ühiskanalisatsiooni, aga raha selle eest ikkagi nõutakse. Siinjuures juhib kostja tähelepanu sellele, et kostja ostis Xxxx kinnistu 2022. a ilma kasutusloata ning alustas kohe dokumentide vormistamist kasutusloa saamiseks. Üheks nõudeks Narva-Jõesuu Linnavalitsuselt oli vee- ja kanalisatsiooni projekti koostamine ning pädeva isiku kinnitus, et vesi ja kanalisatsioon on kasutamiskõlblikud. Kuna hageja ei saanud kostjat selles küsimuses aidata, siis pidi kostja esitama talle liitumistaotluse ning 08.08.2023 sai kostja uued tehnilised tingimused liitumiseks. Taotluse esitas kostja 04.08.2023, aga heitvee ärajuhtimise teenuse leping oli juba 01.05.2022. a allkirjastatud. Vaatamata sellele esitas hageja pidevalt arveid ning neid ei huvitanud, et kasutusluba puudus. Kasutusloa sai kostja käesoleva aasta märtsikuus. Järgmine üllatus saabus kostja e-posti 10.06.2024, kus hageja töötaja N. K. saatis kostjale 14.02.2024 teate, et alates 01.02.2024 AS Narva Vesi ei osuta enam kastmistorustike hooldus- ja arveldusteenust. Arusaamatuteks jäävad selle kirja kuupäevad, sisu ning viide Narva-Jõesuu Linnavolikogu 29.09.2010 määrusele, millest hageja oli ka varem teadlik. Kuidas on võimalik 10.06.2024 teatada sellest, et alates 01.02.2024 hageja ei osuta märgitud teenust. Arusaamatuste lahendamiseks leppis kostja kokku kohtumise hageja kontoris 28.06.2024. Kahjuks ei tulnud juhatuse liige kohale. Kostja vestles töötajaga, kellel puudus otsustusõigus. Märgitud kohtumisel pakkus kostja hagejale paigaldada heitveemõõtur. Vastus sellele ettepanekule saadeti 19.07.2024 kirjaga nr C/135 veeteenuse osutamise lepingu muutmisest, kus pakuti kostjal omal kulul ehitada eraldi kaev ning paigaldada sinna heitveemõõtur. Kuna eraldi kaevu ehitamine on väga kallis ja ei ole tavainimesele jõukohane, siis saatis kostja ka sama sisuga vastuse 19.08.2024. Jällegi jääb arusaamatuks, miks hageja tehniliste tingimuste väljastamisel ei arvestanud heitveemõõturi paigaldamise probleemi, mis oli päevakorras juba heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu sõlmimisel, so 01.05.2022. Tehnilised tingimused väljastati 08.08.2023. 10.06.2024, 21.08.2024 ja 10.09.2024 saatis hageja kostjale võlateate. Kostja on kõikidele kirjadele vastanud, et pooled pole leidnud ühist lahendust probleemile. Samuti on kostja nii suuliselt, kui ka kirjalikult teatanud, et on nõus arveid tasuma, aga tingimusel, et võetakse 3 (17)

arvesse teine veemõõtur, mis oli mõeldud kastmiseks. Seda hageja ei olnud nõus tegema. Viiviste osas lisab kostja, et jällegi lepingu sõlmimisel monopolistiga pole kostjal võimalust vaidlustada protsendi suurust. Kuigi seadusejärgne viivisemäär on palju väiksem. Kostja palub haginõuet mitte rahuldada, teha tasaarveldused võttes arvesse kaks veemõõturit ning koostada uus arve. Edaspidi arvete koostamisel arvestada kaks veemõõturit. Viivistega pole kostja nõus, kuna puudub kompromisslahendus ning kostja püüdis igati jõuda kokkuleppele. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastustele Hageja on seisukohal, et mitte ükski vastuses hagiavaldusele esitatud vastuväidetest ega asjaoludest ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja palub jätkuvalt hagi rahuldada. Hageja soovib täpsustada varem esitatud faktiväidet kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingu sõlmimise kuupäeva kohta. Lepingu preambulis on märgitud, et leping on sõlmitud 01.05.2022. Täpsustades esitatud andmeid, selgitab hageja, et lepingu sõlmimise kuupäeva kindlaksmääramisel tuleb lähtuda asjaolust, et leping sõlmiti digitaalselt. Viimasena allkirjastas lepingu kostja 26.05.2022, mistõttu tuleb seda kuupäeva käsitleda lepingu sõlmimise kuupäevana. Hageja esitab täiendavalt 01.01.2019 endise kinnistu omaniku ja hageja vahel sõlmitud heitvee ärajuhtimise lepingu nr xxxx. Hageja esitab lepingu tõendina, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on sõlmitud sarnastel tingimustel endise kinnistu omanikuga sõlmitud lepinguga. Kostja viitab sellele, et leping on sõlmitud sunniviisiliselt seoses sellega, et AS Narva Vesi on monopolist ja leping ei vasta kostja tegelikule tahtele. Hageja tegevus vee-ettevõtjana on reguleeritud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega (edaspidi ÜVVKS), mille alusel antakse vee-ettevõtjale loomupärane monopolistaatus konkreetses teeninduspiirkonnas. See ei kujuta endast ebaõiglase konkurentsieelise loomist ega riku kostja õigusi. Seetõttu on kostja etteheide monopolistaatuse kohta asjakohatu ja ei kuulu arutamisele antud kohtuasjas. Kostja kinnistu ostmisega kaasnes kohustus sõlmida vee-ettevõtjaga heitvee ärajuhtimise leping, mille aluseks on enne 01.07.2023 kehtinud ÜVVKS § 8 lg 1. Selle sätte kohaselt on kinnistu omanik kohustatud sõlmima vastava lepingu ühiskanalisatsiooni kasutamiseks. Lisaks sätestab ÜVVKS § 8 lg 42 p 1, et veeteenuse tarbimine ilma lepinguta loetakse omavoliliseks. Hageja esitab toimikusse endise kinnistu omaniku ja hageja vahel sõlmitud heitvee ärajuhtimise lepingu, mis kinnitab, et kostja ja hageja vahel sõlmitud leping on identne endise kinnistu omaniku ja hageja vahel sõlmitud lepinguga. Seega ei olnud kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingu tingimused kostja jaoks ootamatud ega ebaproportsionaalselt koormavad võrreldes varasema lepinguga. Lepingu sõlmimine tulenes asjaolust, et igasugune veeteenuse (sh heitvee ärajuhtimise teenuse) osutamine toimub lepingu alusel ning teenuse tarbimine ilma lepinguta on omavoliline. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ta ei soovinud lepingu sõlmimist või vaidles lepingu sõlmimisele vastu. Hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on õiguspärane, mistõttu puuduvad kostjal alused viidata lepingu tühisusele seoses ärajuhitava heitvee mõõtmise meetodiga. Lepingu sõlmimise päeval kehtinud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadus sätestas, et konkreetsed nõuded veeteenuse mõõtmisele kehtestatakse kohaliku omavalitsuse poolt kinnitatud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga (enne 01.07.2023 kehtinud ÜVVKS § 8 lg 4 p 1). 4 (17)

Kinnistu asub Narva-Jõesuu linna haldusterritooriumil. Narva-Jõesuu Linnavolikogu 29.09.2010 määrusega nr 21 on kehtestatud „Narva-Jõesuu Linna Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskiri“ (edaspidi: eeskiri). Lepinguga kehtestatud heit- (reo-) vee koguse mõõtmise viis vastab eeskirja § 23 lg 2 nõuetele, mille kohaselt, kui klient saab kogu vee või osa sellest muudest veeallikatest kui ühisveevärk, määratakse ühiskanalisatsiooni ärajuhitud reovee kogus reoveearvestiga või võrdsustatakse kõigist veeallikatest kokku tarvitatud veega, kui vee-ettevõtja peab seda mõõtmist usaldusväärseks ja ei eelda muu vee liigset sattumist kanalisatsiooni. Kõik reovee mõõdusõlme või muudest veeallikatest tarvitatud vee mõõdusõlmede ehitamise ning arvestite paigaldamise, taatlemise ja hooldusega seotud kulud kannab klient. Hageja seisukohal vastab kostja kinnistu olukord eespool nimetatud tingimustele. Kinnistu varustatakse veega puurkaevust, mille tarbimine on mõõdetav ning mille mõõtmist peab veeettevõtja usaldusväärseks. Seetõttu on lepingus sätestatud, et heitvee kogus arvestatakse võrdsena puurkaevust tarbitud vee kogusega. See säte on täielikult kooskõlas õigusaktidega. Olukord ei muutunud ka seaduse muutmisega. Alates 01.07.2023 kehtib uus ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse redaktsioon. Kehtiva ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse § 74 lg 1 kohaselt kehtivad enne seaduse jõustumist vee-ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingud niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus kehtiva seadusega. Kehtiva seaduse § 39 lg 2 sätestab samuti, et ärajuhitava heitvee kogus võrdsustatakse äravõetud vee kogusega. Lisaks jäävad uue seaduse jõustumisega kehtima kohaliku omavalitsuse ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirjad osades, milles need ei ole vastuolus kehtiva seadusega. Kehtiva seaduse § 34 lg 1 p 1 kohaselt on äravõetava vee ja ärajuhitava heitvee koguse mõõtmise korra ning aluste määramine jätkuvalt kohaliku omavalitsuse pädevuses. Seega puuduvad alused, millistel vaidlusalune lepingu sätte muutuks kehtetuks uue seaduse redaktsiooni jõustumisega. Kostja rahaoletus lepinguga on tekkinud seoses sellega, et kostja paigaldas kinnistul lisaveearvesti torul, mis läheb puurkaevust ja mis kasutatakse kinnistu maa-ala kastmiseks. Kostja seisukohal antud veearvesti näidud tuleb võtta maha puurkavust äravõetud vee kogusest, kuna kastmiseks kasutatud vee ei lähe heitveena ühiskanalisatsioonisse. Hageja 19.07.2024 kirjas (mille kostja on esitanud tõendina) selgitas ammendavalt järgmist: vee- ja heitvee koguse mõõtmiseks peab olema veearvesti, mis paigaldatakse veemõõtesõlmes. Kõik arvestid, mis on tarbitava teenuse mõõtmise aluseks, on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa (ÜVVKS § 4 lg 4). Arvesti paigaldatakse veemõõtesõlmesse, mis kuulub kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni osana kinnistu omaniku vastutusalasse (ÜVVKS § 8 lg 2 ja § 61 lg 1). Kui kostja on seisukohal, et puurkaevust tarbitud ja ühiskanalisatsiooni ärajuhitava vee kogused erinevad, ei ole arvestust võimalik teostada kostja pakutud viisil – st võtta aluseks puurkaevust tarbitud vee kogus, millest lahutatakse kinnistul kastmiseks kasutatud vee kogus, mida mõõdab kostja poolt paigaldatud arvesti. Sellises olukorras on võimalikuks lahenduseks kinnistu kanalisatsiooni ja ühiskanalisatsiooni liitumispunktis veemõõtesõlme ehitamine ning heitvee koguse mõõtmiseks sobiva arvesti paigaldamine, nagu näeb ette ÜVVKS § 5 lg 2. Seaduse loogika veemõõtesõlme osas on selge: vee-ettevõtjale on seadusega antud õigus kontrollida kinnistul vee- ja kanalisatsioonivõrguga seotud asjaolusid ainult seadusega kehtestatud piirides (ÜVVKS § 61 lg 5). ÜVVKS § 61 lg 2 kohaselt peab kinnistu (tarbimiskoha) omanik võimaldama vee-ettevõtjal kontrollida üksnes veemõõtesõlmes paigaldatud arvestit. 5 (17)

Kui kostja kinnistule paigaldatakse kastmiseks kasutatud vee mõõtmiseks arvesti, mis on paigaldatud ainult ühele torule, ei võimalda see vee-ettevõtjal veenduda, et kinnistul ei ole muid liitumisi, torusid või lahendusi, mis võivad mõjutada ärajuhitava heitvee kogust. Praegu kehtivad liitumistingimused ei näe ette mõõtesõlme ehitamist, kuna lepingus oli kokku lepitud, et ärajuhitava heitvee kogus on võrdne puurkaevust võetud vee kogusega. Kui kostja soovib eraldi mõõta ärajuhitava heitvee kogust, tuleb selleks ehitada liitumispunktis paiknev mõõtesõlm ja paigaldada sinna heitvee mõõtmiseks sobiv arvesti. Lähtudes eelnevast, pakkus hageja kostjale kaks varianti: 1) leping jääb kehtima selliselt, nagu see praegu on, või 2) kostja taotleb liitumistingimuste muutmist, mõõtesõlme ehitamist ja heitvee arvesti paigaldamist vastavalt kehtivatele nõuetele. Kostja ettepanekule hageja ei reageerinud ning jätkas nõudmisega, et leping oleks muudetud täpselt selliselt, nagu kostja soovib. Hageja seisukohal puuduvad alused lepingu muutmiseks võlaõigusseaduse § 97 alusel. Kostja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis võrreldes lepingu sõlmimise päevaga oleks muutunud. Kostja põhjendab oma soove ainult sellega, et ta tellis hagejalt kastmiseks ettenähtud torule veemõõturi paigaldamise. Hageja, muu hulgas, osutab veemõõturite paigaldamise teenust, kuid isiku tellimusel paigaldatud veemõõtur ei tähenda, et hageja peaks osutatava teenuse mõõtmist tegema selle veemõõturi näitude alusel. Näiteks korteriühistud tellivad sageli hagejalt veemõõturite paigaldamise korteritesse, kuid see ei tähenda, et hageja mõõdab korteriühistutele osutatavat teenust korteritesse paigaldatud veemõõturite näitude alusel. Teenuse mõõtmiseks kasutatakse alati liitumispunktis paigaldatud veemõõturit. Käesoleval juhul puudub veearvesti, mis oleks paigaldatud kinnistu kanalisatsiooni ja ühiskanalisatsiooni liitumispunktis ning mis annaks vee-ettevõtjale kindluse ärajuhitava vee koguse täpsuses. Kostja ei ole esitanud ühtegi põhjust, mis võiks olla aluseks lepingu muutmiseks võlaõigusseaduse § 97 alusel. Seega on kostja kohustatud täitma lepingut vastavalt selle tingimustele. Kostja ei ole kunagi viidanud, et hageja nõuded ei vasta lepingus sätestatud tingimustele või et arvutused oleksid tehtud valesti. Kostja vastuväide seisneb üksnes selles, et teenuse kogus tuleks arvutada kostja soovitud, kuid lepinguga vastuolus oleva meetodi järgi. Lähtudes eeltoodust taotleb hageja jätkuvalt hagi rahuldamist. Kirjaliku menetluse määramine Kuna pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses, määras kohus TsMS § 403 lg 1 alusel lahendada tsiviilasja kirjalikus menetluses. Kohus määras pooltele viimase tähtaja lõppseisukohtade kohtule esitamiseks ning määras otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade ning seisukohtade esitamiseks vastaspoole menetluskulude nimekirja osas. Kostja lõplik seisukoht Hageja vastusest ei lugenud kostja välja ühtegi sõna suulistest kokkulepetest. Kas nad on siis tühised ja töötajad, kellega kostja suhtles valetasid ja petsid kostjat? Poolte suulist kokkulepet tõendab arve, mis oli esitatud hageja poolt 31.08.2023. Seal on märgitud kahe arvesti andmed. Alates oktoobrist 2023 kuni maini 2024 maksis kostja keskmise näidu järgi, mis hageja poolt oli välja arvestatud.

6 (17)

Eelmises vastuses märkis kostja, et kostjal oli suuline kokkulepe arvestite näidu edastamise osas talveperioodil (kostja arvestite näitu ei saatnud alates oktoobrist 2023 kuni maini 2024, kuna talvel puudub juurdepääs kaevule, kuhu oli paigaldatud arvesti). Kostja lisab arved, mis tõendavad, et talveperioodil olid summad ühesugused: ajavahemikul 01.10.2023-31.12.2023 summa oli 27,30 eurot kuus ja ajavahemikul 01.01.2024-30.04.2024 summa oli 34,16 eurot kuus. Samuti hageja poolt 10.06.2024. a saadetud kiri tõendab, et hageja osutas kastmistorustike hooldus- ja arveldusteenust. Juhul, kui hageja poleks andnud oma nõusolekut teise veemõõturi paigaldamiseks ning hiljem näitude kajastamist arvetel, siis poleks kostja ka seda paigaldanud omal kulul. Ta ei oleks kostjale vajalik. Kõik arusaamatused said alguse alates maikuust 2024, siis, kui kostja saatis arvestite näidud (esimest korda pärast talveperioodi, kui avanes juurdepääsuvõimalus arvestile) ning raamatupidamine pidi tegema ümberarvestused. Raamatupidamine teatas, et nende asutus ei taha rohkem ümberarvestusi teha ning saatis kostjale 10.06.2024 kirja. Oma vastuses juhiks tähelepanu kostja poolt lisatud heitvee ärajuhtimise lepingule nr xxxx. Lepingu koostamise kuupäevaks oli märgitud 01.01.2019, sama lehe all paremas nurgas on märgitud 01.01.2020 ning leping on allkirjastatud digitaalselt 10.03.2020. Peale selle segaduse kuupäevades tekib veel üks küsimus, kus on varasem leping eelmise omanikuga, kes kasutas vett ja kanalisatsiooni palju aastaid või siis varem omavoliline kasutamine oli lubatud? Sama lugu on ka 10.06.2024. a kirjaga, kus hageja töötaja saatis kostjale 14.02.2024. a teate, et alates 01.02.2024. a AS Narva Vesi ei osuta enam kastmistorustike hooldus- ja arveldusteenust (kiri lisatud kostja eelmisele vastusele). See on üks hea näide, kuidas kostja asutuses on korraldatud asjaajamine ja kõik ülejäänud tööd. Eraldi tahab kostja mainida menetluskuludest. Kostja ei arvanudki, et oma õiguste eest seismine ja õigluse otsimine meie riigis on muutunud nii kalliks. Hageja esindaja tasu 170+KM eurot tunnis on lihtsalt metsik hind. Kui kostja tahab kohtus seista oma õiguste eest, siis peab ka leidma advokaadi, kes nõuab kostjalt sama palju raha või isegi rohkem. Need summad on tavainimese jaoks, kes teenib riigis keskmist töötasu, ülejõukäivalt suured. Kostja ei ole nõus maksma hageja menetluskulusid, seda enam, et nad ei tahtnud mingit kompromisslahendust. Hageja lõplik seisukoht Hageja jääb esitatud hagiavalduse juurde. Hageja taotleb jätkuvalt hagi rahuldamist. Hageja esitas kohtule kompromissettepaneku. Kompromissi korras võib hageja pakkuda kompromissi sõlmimist järgmistel tingimustel: kostja tasub põhivõla; kostja tasub pool riigilõivust, st 50 eurot. Eespool nimetatud tasude maksmisel loobub hageja viivisnõudest ja sissenõudmiskuludest. Menetluskulud jäävad poolte enda kanda, välja arvatud riigilõiv. Kohus edastas hageja kompromissettepaneku kostjale ja andis kostjale tähtaja esitada kohtule seisukoht hageja kompromissi ettepanekute osas ja kompromissi tingimustega nõustumisel esitada kohtule menetlusosaliste poolt allkirjastatud kompromissi kohtule kinnitamiseks. Kohus selgitas, et kompromissi mittesaavutamisel tsiviilasja menetlus jätkub ja kohus teeb kohtuotsuse avalikult teatavaks 25. märtsil 2025. Kostja vastus kohtunõudele hageja kompromissettepaneku osas Kostja pole nõus hageja poolt esitatud kompromissettepanekuga, kuna siis kõik kostja pingutused ja kulutused olid mõttetud ning hageja ka edaspidi jätkab ebaausa käitumist nii 7 (17)

hageja kui ka teiste klientide suhtes. Hageja oma kompromissettepanekus ei tunnista suulist kokkulepet poolte vahel, kahe arvesti olemasolu ning ei soovi teha arvete ümberarvestust. Samuti tahaks saada kohtu hinnangut suuliste kokkulepete osas, kas nad omavad mingit õiguslikku alust või siis ettevõtete töötajad võivad sõlmida suuliseid kokkuleppeid ning pärast keelduda neid täitmast. Kostja loodab, et hageja menetluskulud jäävad hageja kanda. Kostja aga pole kedagi kaasanud oma õiguste eest seismiseks, vaid tegutseb oma südametunnistuse järgi ning õigluse nimel.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 ja 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolev vaidlus puudutab vee-ettevõtja (hageja) ja tarbija (kostja) vahelist lepingulist suhet, kus hageja nõuab kostjalt tasumata arvete alusel põhivõlgnevust 179 eurot, viivist 15,80 eurot (seisuga 08.11.2024) ja viivist põhivõlgnevuselt 179 eurot alates 09.11.2024 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, arvestusega 0,07% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Vaidluse keskmes on küsimus, kuidas tuleks arvestada ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee kogust olukorras, kus kostja kasutab oma kinnistul puurkaevust saadavat vett nii olmevajaduste rahuldamiseks kui ka kastmiseks. Poolte seisukohad Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26.05.2022 heitvee ärajuhtimise lepingu, mille kohaselt ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee kogus võrdub kostja puurkaevust tarbitava vee kogusega. Hageja esitas kostjale arved, mis jäeti tasumata (kokku summas 179 eurot). Lepingu alusel on hagejal õigus nõuda viivist 0,07% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Hageja väidab, et leping vastab õigusaktidele ja kohaliku omavalitsuse kehtestatud eeskirjadele. Kostja väidab, et ta ei olnud lepinguga nõus, kuid oli sunnitud selle sõlmima, kuna hageja on monopolist. Kostja kasutab puurkaevust saadavat vett nii joogiveena kui ka kastmiseks, mistõttu kogu tarbitud vesi ei jõua ühiskanalisatsiooni. Kostja paigaldas eraldi veearvesti kastmiseks kasutatava vee mõõtmiseks ja hageja töötaja plommis selle. Kostja väidab, et hagejaga oli suuline kokkulepe, et kastmiseks kasutatava vee kogus arvestatakse heitvee kogusest maha. Kostja on nõus tasuma arveid, kui arvestatakse maha kastmiseks kasutatud vee kogus. Lepingu kehtivus ja siduvus Kohus tuvastas, et hageja on vee-ettevõtja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse mõistes, kes osutab veeteenust Narva linna ja Narva-Jõesuu linna territooriumidel. Kostja kinnistu 8 (17)

aadressil XXX (katastritunnus xxxx) on liitunud hageja omanduses oleva ühiskanalisatsiooniga, mille kaudu osutatakse heitvee ärajuhtimise teenust Narva-Jõesuu linnas. Hageja on vee-ettevõtja ÜVVKS § 6 mõistes ja kostja on tarbija ÜVVKS § 7 mõistes. Hageja osutab veeteenust ja heitvee ärajuhtimise teenust. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel sõlmitud heitvee ärajuhtimise leping (dtl. 27-29) põhineb enne 01.07.2023 kehtinud ÜVVKS § 8 lg 1 alusel. Alates 01.07.2023 kehtib uus ÜVVKS redaktsioon. Kehtiva ÜVVKS § 74 lg 1 kohaselt kehtivad enne seaduse jõustumist vee-ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingud niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus kehtiva seadusega. Leping kehtib ka pärast seaduse muudatust alates 01.07.2023, kuna see ei ole vastuolus uue seaduse nõuetega. Seega on poolte vahel sõlmitud heitvee ärajuhtimise leping, mis on kehtiv võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 8 lg 2 kohaselt. Kohus leiab, et kostja väide, et ta oli sunnitud lepingu sõlmima, ei ole piisav alus lepingu tühisuse tuvastamiseks, kuna kostja ei ole tõendanud, et leping oleks sõlmitud pettuse, ähvarduse või muu õigusvastase mõjutamise tulemusena. ÜVVKS § 35 lg 1 kohaselt toimub ühisveevärgist vee võtmine ning reo- ja sademevee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja tarbija vahelise ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise lepingu (edaspidi ka teenusleping) alusel. Seega on lepingu sõlmimine ühiskanalisatsiooni kasutamiseks seadusest tulenev kohustus. Hageja tegevus vee-ettevõtjana on reguleeritud ÜVVKS-ga, mis annab vee-ettevõtjale loomupärase monopolistaatuse konkreetses teeninduspiirkonnas. See ei kujuta endast ebaõiglase konkurentsieelise loomist ega riku kostja õigusi. ÜVVKS § 17 lg 3 sätestab tarbimiskoha omaniku kohustuse liituda olemasoleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Seega ei ole kostja etteheide monopolistaatuse kohta ka põhjendatud. Kohus järeldab, et poolte vahel sõlmitud leping on kehtiv ja kooskõlas seadusega. Heitvee koguse arvestamine ja heitvee mõõtmise alternatiivid ÜVVKS reguleerib vee-ettevõtja ja tarbija õigusi ja kohustusi. ÜVVKS § 39 lg 2 sätestab, et ühiskanalisatsiooni juhitava reovee ning ÜVVKS § 47 alusel purgitava reovee kogust arvestatakse tarbitava joogivee koguse alusel või muu arvestusliku metoodika või reaalsete mõõtmistulemuste alusel, mis on vee-ettevõtja ja tarbija vahel kokku lepitud ning mis võimaldavad kõige efektiivsemalt hinnata ühiskanalisatsiooni juhitava või purgitava reovee kogust. Poolte vahel on sõlmitud heitvee ärajuhtimise leping, mille punkti 3 kohaselt kostja poolt ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee kogus võrdub tema puurkaevust tarbitava vee kogusega (dtl. 28). See tingimus on kooskõlas ÜVVKS § 39 lg 2 sätestatuga, kuna seadus lubab arvestada heitvee kogust tarbitava joogivee koguse alusel. ÜVVKS § 34 lg 1 ja 2 kohaselt kehtestab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja kohaliku omavalitsuse volikogu, mis peab sisaldama muu hulgas võetava joogivee mõõtmise ning ärajuhitava reo- ja sademevee arvestamise korda. Kinnistu asub Narva-Jõesuu linna haldusterritooriumil. Hageja on selgitanud kohtule, et Narva-Jõesuu Linnavolikogu 29.09.2010 määrusega nr 21 kehtestatud "Narva-Jõesuu Linna Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri" § 23 lg 2 kohaselt, kui klient saab kogu vee või osa sellest muudest veeallikatest kui ühisveevärk, määratakse ühiskanalisatsiooni 9 (17)

ärajuhitud reovee kogus reoveearvestiga või võrdsustatakse kõigist veeallikatest kokku tarvitatud veega, kui vee-ettevõtja peab seda mõõtmist usaldusväärseks. Kohus järeldab, et lepingu tingimus, mille kohaselt ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee kogus võrdub puurkaevust tarbitava vee kogusega, on kooskõlas ÜVVKS § 39 lg 2 ja kohaliku omavalitsuse kehtestatud eeskirjaga. Kostja väidab, et heitvee kogus ei ole sama, mis tarbitud vee kogus, kuna osa vett kasutatakse kastmiseks. ÜVVKS § 39 lg 2 sätestab, et ühiskanalisatsiooni juhitava reovee kogust arvestatakse tarbitava joogivee koguse alusel või muu arvestusliku metoodika või reaalsete mõõtmistulemuste alusel, mis on vee-ettevõtja ja tarbija vahel kokku lepitud. Poolte vahel on sõlmitud kehtiv heitvee ärajuhtimise leping, mis on pooltele siduv vastavalt VÕS § 8 lg 2. Lepingu punkti 3 kohaselt võrdub ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee kogus puurkaevust tarbitava vee kogusega. Selline arvestusmeetod on kooskõlas ÜVVKS § 39 lg 2, mis lubab reovee kogust arvestada tarbitava joogivee koguse alusel või muu arvestusliku metoodika alusel, mis on poolte vahel kokku lepitud. ÜVVKS § 39 lg 2 võimaldab heitvee kogust arvestada erinevate meetoditega, sealhulgas reaalsete mõõtmistulemuste alusel. Hageja on selgitanud kostjale, et kui kostja soovib eraldi mõõta ärajuhitava heitvee kogust, tuleb selleks ehitada liitumispunktis paiknev mõõtesõlm ja paigaldada sinna heitvee mõõtmiseks sobiv arvesti. Selline nõue on põhjendatud, kuna ÜVVKS § 5 lg 2 kohaselt määrab vee-ettevõtja liitumispunkti ning § 4 lg 4 kohaselt on tarbimiskoha veevärgil või kanalisatsioonil asuv veearvesti ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni osa, kui teenuslepingu pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega on kostjal võimalus saavutada hagejaga kokkulepe heitvee koguse mõõtmise alternatiivse meetodi osas, mis vastab ÜVVKS § 39 lg 2 nõuetele, näiteks paigaldades liitumispunkti heitvee mõõtmiseks sobiva arvesti. Kohus tuvastas, et hageja on pakkunud kostjale kahte varianti: leping jääb kehtima või kostja taotleb liitumistingimuste muutmist. Hageja 19.07.2024 kirja (veeteenuse osutamise lepingu muutmine) kohaselt võib alternatiivina kaaluda heitveemõõturi paigaldamist kanalisatsioonitoru ühiskanalisatsiooniga liitumispunktis või muus poolte vahel kokkulepitud kohas ning heitvee ärajuhtimise teenuse tasumist heitveemõõturi näitude alusel. Antud juhul on tegemist liitumistingimuste muutmisega ÜVVKS § 22 lg 6 mõistes ning kinnistu omanik on kohustatud tasuma heitveemõõturi paigaldamiseks vajaliku kaevu ehitamise ja mõõturi maksumuse. Hageja selgitas kostjale, et kui kostjale sobib eelnevas lõigus pakutud variant, siis palub hageja esitada liitumistaotluse ning hageja hakkab seda menetlema (dtl. 47-48). Kostja ei nõustunud liitumistingimuste muutmisega (dtl. 49). Seega on kostja vastuväide heitvee koguse arvestamise osas ei ole põhjendatud ning kostja peab järgima seadusest ja lepingust tulenevaid kohustusi. Suulise kokkuleppe olemasolu Kostja väidab, et hagejaga oli suuline kokkulepe, mille kohaselt kastmiseks kasutatava vee kogus arvestatakse heitvee kogusest maha. Kostjale pakuti paigaldada teine veemõõtur, mis oli mõeldud kastmiseks ning muudeks tegevusteks, mille tulemusena reovesi/heitvesi ei satu ühiskanalisatsiooni. Vastavalt suulisele kokkuleppele ehitas kostja eraldi toru ning paigaldas veearvesti, mille plommis hageja töötaja. Sellest hetkest aktsepteeris hageja kaks veemõõturit 10 (17)

(sh kastmiseks). Hageja on eitanud suulise kokkuleppe olemasolu ja selgitanud, et veearvesti paigaldamine ei tähenda, et hageja peaks osutatava teenuse mõõtmist tegema selle veemõõturi näitude alusel. Hageja on selgitanud, et heitvee koguse eraldi mõõtmiseks tuleks ehitada liitumispunktis paiknev mõõtesõlm ja paigaldada sinna heitvee mõõtmiseks sobiv arvesti. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. ÜVVKS § 19 lg 2 sätestab, et liitumisleping sõlmitakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. ÜVVKS § 35 lg 2 sätestab, et teenusleping sõlmitakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 5 sätestab seaduse dispositiivsuse põhimõtte, mis lubab pooltel seadusest kõrvale kalduda, kui seadus seda ei keela ja see ei ole vastuolus avaliku korra või heade kommetega. Kuid kuna ÜVVKS sätestab liitumis- ja teenuslepingutele kohustusliku vorminõude, siis sellest kõrvalekaldumine ei ole lubatud. Järelikult kui kokkulepe puudutab liitumist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga (liitumisleping) või teenuse osutamist (teenusleping), siis on seadusest tulenevalt nõutav kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Suuline kokkulepe sellisel juhul ei ole kehtiv. Kohus selgitab, et VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui hageja on varasemalt aktsepteerinud teise veearvesti näitude arvestamist, võib see viidata suulise kokkuleppe olemasolule või vähemalt hageja nõustumisele sellise praktikaga. Samas, ÜVVKS § 19 lg 2 ja 35 lg 2 kohaselt sõlmitakse liitumisleping ja teenusleping kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seega peaks ka lepingu muudatus olema vormistatud kirjalikult. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud suulise kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt kastmiseks kasutatava vee kogus arvestatakse heitvee kogusest maha. Samas kui suuline kokkulepe puudutab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumist või teenuse osutamist, siis ei ole see kehtiv, kuna ÜVVKS nõuab kirjalikku taasesitamist võimaldavat vormi. Lepingu muutmise alused Hageja seisukohal puuduvad alused lepingu muutmiseks VÕS § 97 alusel. Kostja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis võrreldes lepingu sõlmimise päevaga oleks muutunud. Kostja põhjendab oma soove ainult sellega, et ta tellis hagejalt kastmiseks ettenähtud torule veemõõturi paigaldamise. VÕS § 97 kohaselt võib lepingu muutmist nõuda, kui pärast lepingu sõlmimist on muutunud lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine. Siiski peavad olema täidetud kõik § 97 lg 2 tingimused, mida kostja ei ole kohtu arvates tõendanud. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et pärast lepingu sõlmimist oleksid muutunud lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud. Lepingu kohaselt võrdub ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee kogus puurkaevust tarbitava vee kogusega. Kostja oli teadlik, et ta kasutab puurkaevust saadavat vett ka kastmiseks juba lepingu sõlmimise ajal. Hageja on esitanud ka endise kinnistu omaniku ja hageja vahel sõlmitud lepingu, mille kohaselt leping oli sõlmitud sarnastel tingimustel (dtl. 69). 11 (17)

Põhinõue Hageja nõuab kostjalt tasumata arvete alusel põhivõlgnevust summas 179 eurot, s.o 31.05.2024 arve nr. 383400 summas 34,16 eurot, 31.05.2024 arve nr. 383412 summas 56,02 eurot ja 30.06.2024 arve nr. 384901 summas 88,82 eurot (dtl. 24-26). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustusi täita vastavalt lepingule. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kuna poolte vahel on sõlmitud heitvee ärajuhtimise leping, mille kohaselt kostja poolt ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee kogus võrdub tema puurkaevust tarbitava vee kogusega ning leping on kehtiv ja kooskõlas seadusega, on kostja kohustatud tasuma heitvee ärajuhtimise teenuse eest hageja poolt esitatud arvete alusel. Kostja peab järgima seadusest ja lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja on tõendanud, et kostjale on esitatud arved summas 179 eurot, mis on jäänud tasumata. Seega on hageja nõue põhivõlgnevuse osas põhjendatud. Viivise nõue ja kostja taotlus viivise suuruse vähendamiseks Hageja nõuab kostjalt viivist 15,80 eurot (seisuga 08.11.2024) ja viivist põhivõlgnevuselt 179 eurot alates 09.11.2024 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, arvestusega 0,07% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Kostja on vaidlustanud viivise määra, väites, et see on liiga suur. Viiviste osas lisab kostja, et lepingu sõlmimisel monopolistiga pole kostjal võimalust vaidlustada protsendi suurust. Kuigi seadusejärgne viivisemäär on palju väiksem. Viivistega pole kostja nõus. Kohus leiab, et kostja väide, et ta pole viivistega nõus, kuna need on seadusjärgsest määrast oluliselt kõrgemad ja tal polnud võimalust nende üle läbi rääkida, on käsitletav taotlusena viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Vastavalt VÕS § 113 lg 8 viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv (antud juhul viivis) on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus peab viivise vähendamise üle otsustamisel lähtuma VÕS § 162 lg 1 sätestatud kriteeriumitest ja VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttest. Viivise vähendamiseks võivad olla alused, kui viivis on ebamõistlikult suur, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid; võlgnik on oma kohustuse osaliselt täitnud; võlausaldaja tegelik huvi ei õigusta nii suurt viivist; lepingupoolte majanduslik seisund on selline, et viivise täies ulatuses väljamõistmine oleks võlgniku suhtes ebaproportsionaalselt koormav. Kostja peab esitama kohtule tõendid ja argumendid, mis näitavad, et viivis on ebamõistlikult suur. Lepingu punkt 10 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist 0,07% tasumata summast iga 12 (17)

viivitatud päeva eest (dtl. 28). Viivise määr 0,07% päevas teeb aastaseks määraks ligikaudu 25,55% (0,07% × 365 päeva), mis on märkimisväärselt kõrgem kui seadusjärgne viivise määr (baasintressimäär + 8% aastas). Samas ei ole seaduses otseselt piiratud lepingulise viivise määra suurust, välja arvatud tarbijakrediidilepingute puhul (VÕS § 415 lg 1). Seadus ei sätesta konkreetset viivise määra, mida loetakse mõistlikuks või ebamõistlikuks. Mõistlikkuse hindamine on kohtu diskretsiooni küsimus, arvestades eelpool nimetatud asjaolusid (VÕS § 162 lg 1). Praktikas on kohtud pidanud mõistlikuks viivisemääraks kuni 0,1% päevas. Seega on viivisemäär 0,07% päevas kohtu hinnangul mõistlik. See määr on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 sätestatuga, kuna seadus lubab lepingus kokku leppida viivise määra. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja polt nõutud viivis on ebaproportsionaalne, ebamõistlikult kõrge või kostjale üleliia koormav ning et ta ei suuda lepingus kokkulepitud viivist tasuda. Üldjuhul viitab ebamõistlikule leppetrahvi suurusele muuhulgas asjaolu, et leppetrahv ületab kordades põhikohustust. Varasema kohtupraktika alusel ei ole ülemäära suureks üldjuhul loetud viivist, mis moodustab kuni pool põhivõla suurusest. Kohus tuvastas, et põhikohustus moodustab summas 179 eurot ning viivis summas 15,80 eurot, s.o viivis on põhivõlast üheteist korda väiksem. Seega sellist asjaolu antud juhtumil ei esine. Vastavalt Riigikohtu lahendile tuleb viivise "mõistlik määr" sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt. RKTKm 3-2-1-25-16, 10.05.2016, p. 13). Kostja on tarbija ÜVVKS § 7 mõistes, s.o isik, kellele osutatakse ühisveevärgi või kanalisatsiooni teenust. VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgsed viivisemäärad on alates 01.01.2024: 12,50% aastas, alates 01.07.2024: 12,25% aastas ning alates 01.01.2025: 11,15% aastas. Seega võib tarbijalepingus kokkulepitud viivisemäär maksimaalselt ulatuda 33,45%-ni aastas (11,15% × 3), mis vastab ligikaudu 0,0917%-le päevas (33,45% ÷ 365). Lepingu punktis 10 on sätestatud viivisemäär 0,07% tasumata summast iga viivitatud päeva eest, mis vastab aastases määras umbes 25,55%-le (0,07% × 365). Seega vastab see Riigikohtu praktikas sätestatud piirile. See jääb alla kolmekordse seadusjärgse viivisemäära (33,45%) ja on seega VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel kehtiv. Kohtu hinnangul ei ole poolte poolt kokku lepitud viivise määr ülemäärane ega vastuolus heade kommetega. See vastab Riigikohtu praktikas sätestatud piirile. Hageja on nõudnud viivist mõistlikul ajal. Seega puuduvad asjaolud, mis annaks kohtule aluse viivise vähendamiseks. Hagejal on õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. Arvestades kostja poolt kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, jätab kohus kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata. Hageja on esitanud viivise arvutused seisuga 08.11.2024, mis on kokku 15,80 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist. Hageja on esitanud arvutused, mis näitavad, et kostja on viivitanud arvete tasumisega. Seega on hagejal õigus nõuda viivist ning hageja nõue viivise osas on põhjendatud.

13 (17)

Edaspidi nõuab hageja viivist põhivõlgnevuselt alates 09.11.2024 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, arvestusega 0,07% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Hagejal on õigus TsMS § 367 ja VÕS § § 113 lg 1 alusel nõuda kostjalt viivis põhinõudelt alates hagiavalduse kohtusse esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni. See nõue on ka põhjendatud. Kostja taotlus nõude tasaarvelduseks Kostja palub haginõuet mitte rahuldada, teha tasaarveldused võttes arvesse kaks veemõõturit. Kohus selgitab, et kostja taotlus nõude tasaarvelduseks on käsitletav tasaarvestuse avaldusena VÕS § 198 kohaselt, kui see vastab VÕS § 197 lg 1 sätestatud tingimustele. VÕS § 197 lg 1 kohaselt võib tasaarvestus toimuda, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse ning tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 täpsustab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Avaldus peab olema tingimusteta ja tähtaja määramiseta. Antud juhul palub kostja haginõuet mitte rahuldada, teha tasaarveldused võttes arvesse kaks veemõõturit ning koostada uus arve. Kohus leiab, et sellise sõnastusega avaldus ei vasta selgelt tasaarvestuse avalduse nõuetele, sest kostja ei ole selgelt väljendanud, milliseid konkreetseid nõudeid ta soovib tasaarvestada; avaldusest ei selgu, kas kostjal on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist; avaldus ei ole piisavalt konkreetne, et seda saaks käsitleda ühemõttelise tasaarvestuse avaldusena VÕS § 198 mõttes. Ka kostja palub "teha tasaarveldused" ja "koostada uus arve", mis viitab pigem soovile, et keegi teine (ilmselt kohus) teeks tasaarvestuse, mitte ei väljenda kostja enda tahet nõudeid tasaarvestada. Kohtu arvates ei saa kostja palvet käsitleda tasaarvestuse avaldusena VÕS § 197 lg 1 ja § 198 tähenduses, kuna see ei vasta tasaarvestuse avaldusele esitatavatele nõuetele. Tegemist on pigem vastuväitega hagile, milles kostja palub arvestada teatud asjaolusid (kaks veemõõturit), kuid ei tee selget ja ühemõttelist tasaarvestuse avaldust. Eelnimetatud vastuväiteid analüüsis kohus juba ülalpool ja leidis, et need on põhjendamatud. Kokkuvõte Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, kuna leping on kehtiv ja siduv, lepingu tingimused on kooskõlas ÜVVKS-iga ja kostja ei ole täitnud lepingust tulenevat maksekohustust. Kostja vastuväited ei ole põhjendatud, et hagi rahuldamata jätta, kuna kostja ei ole tõendanud, et leping sõlmiti sunni all, suuline kokkulepe ei ole tõendatud ning kostjal oli võimalus paigaldada heitvee mõõtmiseks sobiv arvesti liitumispunktis, kuid ta ei ole seda teinud. Arvestades seda tuleb hageja nõue rahuldada täielikult. Kostja peab tasuma hagejale põhivõlgnevuse summas 179 eurot, viivise summas 15,80 eurot seisuga 08.11.2024 ning viivise põhivõlgnevuselt summas 179 eurot alates 09.11.2024 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, arvestusega 0,07% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Hagihind 14 (17)

Hageja esitas nõude välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 179 eurot, viivis summas 15,80 eurot, mis on arvestatud seisuga 08.11.2024 ning viivis põhivõlgnevuselt summas 179 eurot alates 09.11.2024 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, arvestusega 0,07% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. TsMS § 124 lg 1 järgi määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 ja 2 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 134 lg 1 I lause kohaselt, hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega moodustab hagihind 240,53 eurot (179+15,80+45,73). Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hageja hagi, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 järgi määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetatud menetluskulud on maksekäsu kiirmenetluse ja hagiavalduselt tasutud riigilõivud kogusummas 100 eurot (65+35) ning õigusabi kulud: hagi koostamine - 2 tundi; hageja seisukoha koostamine - 4 tundi; hageja lõpliku seisukoha koostamine – 2 tundi; kokku – 8 tundi. Ühe tunni tasu on 170 eurot ilma käibemaksuta. Kulud õigusabile kokku 1360 eurot (170*8). Kogu menetluskulude summa on 1460 eurot (1360+100). Hageja kinnitab, et eespool nimetatud menetluskulud on tehtud seoses käesoleva menetlusega. Käibemaks ei lisandu, kuna nii hageja kui ka õigusteenuse osutaja on käibemaksukohustuslased. Hageja palub kohtul määrata kindlaks kostja menetluskulude rahaline suurus summas 1460 eurot ning kohustada kostja tasuma menetluskulud hageja kontole. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja leiab, et hageja esindaja tasu 170 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks, on ebamõistlikult kõrge. Kostja ei ole nõus kostja hüvitama hageja menetluskulusid. Kohus selgitab kostjale, et kui kohus rahuldab hageja hagi, siis vastavalt TsMS sätetele jäävad menetluskulud kostja kanda ning kohus määrab kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, olenemata sellest, kas kostja on nõus neid hüvitama või mitte. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 näeb ette, et kohtukuludeks on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. TsMS § 172 lg 9 viimase lause kohaselt arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud asja 15 (17)

edasisel lahendamisel hagimenetluses hagimenetluse kulude hulka. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud riigilõivu 100 euro osas täies ulatuses (RLS § 59 lg 1 ja lisa 1). Käesolevas tsiviilasjas esindas hagejat TsMS § 218 sätestatud nõutele vastav lepinguline esindaja – vandeadvokaat Andrei Matvejev. Kohus selgitab, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Kohus analüüsib järgnevalt hageja esindaja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ning õigusabi toiminguid ning nende ajakulu lähtudes kulutuste põhjendatusest ning vajalikkusest ja arvestades asjaoluga, et seaduses ei ole piiratud kohtu pädevust kulude põhjendatuse ja vajalikkuse ulatuse hindamisel. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt teostatud toimingutele kulutatud aeg – hagi koostamine - 2 tundi, hageja seisukoha koostamine - 4 tundi ja hageja lõpliku seisukoha koostamine – 2 tundi, ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kohus, tutvunud asja materjalide ja esitatud menetlusdokumentidega, leiab, et ülalnimetatud toimingud ei nõua nii palju aega ettevalmistuseks ja õiguslikuks analüüsiks ja koostamiseks ega ole keeruline oma olemuselt. Kohus leiab, et põhjendatud ajaks hagi koostamiseks – 1,5 tundi, hageja seisukoha koostamiseks - 2 tundi ja hageja lõpliku seisukoha koostamiseks – 0,5 tundi. Hageja lõppseisukoha hindamisel lähtub kohus sellest, et selle sisu on sisuliselt identne hageja varasema seisukohaga, millele on lisatud menetluskulude nimekiri ja kompromissettepanek Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud kokku 4 tundi (1,5+2+0,5). Hageja esindaja on õigusteenust osutanud hinnaga 170 eurot/tund ilma käibemaksuta. Riigikohus on oma senises praktikas aktsepteerinud hüvitatava tunnitasu suurusena 156,25 eurot tunnis (koos käibemaksuga) (RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-91-13, p 13), 153 eurot tunnis (ilma käibemaksuta) (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14) ja 170 eurot tunnis (ilma käibemaksuta) (RKTKm 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24). Samuti on Riigikohus pidanud põhjendatuks tunnitasu kuni 200 eurot ilma käibemaksuta asja puhul, mille Riigikohus hindas keskmisest mõnevõrra keerukamaks ja mahukamaks (RKTKm 03.04.2019 2-16-3785, p 31.4.). See aga ei välista olenevalt juhtumi keerukusest kõrgemast või madalamast piirmäärast lähtumist. Kohus leiab, et esindaja tunnihinna määr on põhjendatud ega ületa sarnase õigusabiteenuse keskmist turuhinda kohtupraktika kohaselt. Hageja esindaja tunnitasu 170 eurot (ilma käibemaksuta) vastab mõistlikkuse kriteeriumile, arvestades asja keerukust, menetlustoimingute mahtu ning tavapärast õigusabikulude taset. TsMS § 174 lg 10 alusel menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. 16 (17)

Hageja kinnitas, et käibemaks ei lisandu, kuna nii hageja kui ka õigusteenuse osutaja on käibemaksukohustuslased. Seega tuleb hageja kulud rahaliselt kindlaks määrata ilma käibemaksuta. Arvestades seda moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud õigusabi kulud kokku 680 eurot ilma käibemaksuta (170 eurot*4 tundi), millele lisandub riigilõiv 100 eurot. Seega moodustavad menetluskulud kokku 780 eurot. Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 780 eurot. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks viivis tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Edasikaebamine TsMS § 630 lg 1 esimese lause kohaselt võib pool esitada esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. TsMS § 633 lg 1 kohaselt esitatakse apellatsioonkaebus kohtualluvuse järgsele ringkonnakohtule. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maido Roots Kohtunik

17 (17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.