3-2-1-33-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. märtsil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja J. Sokko, kostja I. Marksoni ja tema esindaja vandeadvokaat H. Otti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. märtsil 1998. a Inge Marksoni kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
enamuse otsusele. Sellist nõuet hagejad ei ole aga esitanud. Apellatsioonikohus leidis, et hagejate nõue elamu kasutuskorra kindlaksmääramiseks ei kuulu rahuldamisele, kuna kaasomanike enamus on seda oma otsusega juba teinud. Kostja ei ole kaasomanike enamuse otsust kohtus vaidlustanud. Põhjendamatu on kostja taotlus asjas menetluse lõpetamiseks TsKS § 218 p 3 alusel, kuna poolte vahel on sama vaidlus samadel alustel ja asjaoludel lahendatud 25. mai 1993. a kohtuotsusega. Hagejad on kohtusse pöördunud teisel alusel, milleks on AÕS § 72 lg 1 kohaselt kaasomanike enamuse otsus, mis on tehtud pärast 25. mai 1993. a kohtuotsust. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada asjas menetluse. Kaebuse kohaselt ei ole hagejad esitanud kohtule nõuet kohustada kostjat mitte tegema takistusi teistele kaasomanikele majavalduse kasutamisel ja valdamisel vastavalt kaasomanike otsusele. Kostja leidis, et ringkonnakohtul ei olnud õigust ilma hagejate vastava nõudeta rakendada tsiviilõiguste kaitse viisina kohtuotsuses märgitud kohustuse panemist. Kohtud on asunud ekslikult seisukohale, et hagi on esitatud teisel alusel, kui tsiviilasjas nr 2-35/1993. Kohus on jätnud tähelepanuta, et mõlemas tsiviilasjas on hagejad taotlenud majavalduse kasutuskorra kindlaksmääramist seetõttu, et nende kasutuses on väiksem osa elamu kasulikust pinnast, kui neile kuulub omandiõiguse järgi. Asjaõigusseadus ei sätesta, et kaasomandis oleva asja kasutuskord peab tingimata vastama omandi kuuluvuse suhtearvule. Kohus pidanuks asjas menetluse lõpetama TsKS § 218 p 3 alusel, sest hagi oli esitatud faktiliselt samadel asjaoludel kui tsiviilasjas nr 2-35/1993. Vastuses kassatsioonkaebusele leidsid hagejad, et kostja väide hagide samasusest, on ekslik. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsKS § 230 lg 1, sest hagejad taotlesid kaasomandis oleva elamu kasutuskorra kindlaksmääramist vastavalt kaasomanike otsusele, kuna kostja keeldus selle otsuse täitmisest. Kolleegiumi istungil palusid kostja ja tema esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja asjas menetluse lõpetada kaebuses esitatud põhjustel. Hageja J. Sokko jäi kirjalikus vastuses toodud seisukohtade juurde. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Õige ei ole kostja väide, et kohus pidanuks asjas menetluse lõpetama TsKS § 218 p 3 alusel, kuna 25. mai 1993. a kohtuotsusega on elamu kasutuskord kindlaks määratud. Nimetatud otsus on tehtud enne asjaõigusseaduse jõustumist 1. detsembril 1993. a. Elamu kasutuskorra määras kohus kindlaks tuginedes TsK § 121 lg-le 1, mille kohaselt teostavad kaasomanikud kaasomandi valdamist, kasutamist ja käsutamist ühisel kokkuleppel, lahkarvamuste korral lahendab vaidluse kohus mistahes kaasomaniku hagi alusel. AÕS § 72 lg 1 kohaselt valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja aga kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Kui ühise asja kasutamiseks on olemas kaasomanike enamuse otsus, kuid mõni kaasomanikest leiab, et selle otsusega rikutakse tema õigusi ühisele asjale, võib ta AÕS § 72 lg 5 alusel pöörduda kohtusse nõudega, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele. Seda pole kostja teinud. Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga 13. mail 1996. a esitatud hagi
aluseks oleva asjaolu kohta: kostja ei täida kaasomanike enamuse otsust ühise asja kasutamiseks. Kuna kaasomanike enamuse 25. märtsi 1996. a otsusega oli elamu kasutuskord juba kindlaks määratud, siis jättis ringkonnakohus õigesti selles osas hagi rahuldamata. Kaasomanike enamuse, kellele kuulub suurem osa ühises asjas, õigus otsustada ühise asja valdamine ja kasutamine, tuleneb seadusest ja ei vaja täiendavalt tunnustamist kohtus. Põhjendamatu on kostja väide, et ringkonnakohus on pannud temale kohustuse ilma hagejate sellekohase nõudeta. Üheks tsiviilõiguste kaitse viisiks on kohustuse täitmisele sundimine (TsÜS § 112 lg 2 p 2). Selline nõue hagiavalduses esitatigi: kohustada kostjat mitte tegema takistusi teistele kaasomanikele majavalduse kasutamisel vastavalt kindlaksmääratud korrale. Seega on 13. mail 1996. a esitatud hagi ese erinev 25. mai 1993. a kohtuotsusega lahendatud hagi esemest, milleks oli nõue elamu kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Olles tuvastanud, et kostja ei kasuta ruume kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kohustas kohus põhjendatult kostjat seda tegema. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. novembri 1997. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja: J. Luik Liikmed: H. Jõks, Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.