Kohtulahend

jätmisega raamatupidamises, mis oli töötajate kohustuseks, tekkis hagejal kahju. Kassaator leiab, et tulenevalt TsK §-st 449 vastutab organisatsioon töötajate poolt oma töökohustuste täitmisel tekitatud kahju eest, kui need asjaolud on leidnud kinnitamist kohtuotsusega, sealhulgas kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja töötajad tekitasid kahju oma töö- (teenistus-) kohustuste rikkumisega, tegutsedes tahtlikult teenistushuvide vastaselt. Vastustaja palub ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta. Protsessuaalselt võimatu on kassatsioonikastmes kohtuotsust tervikuna muuta. Jõustunud kohtuotsusega on pooltevaheline deposiidileping kehtetuks tunnistatud ja tuvastatud selle rahatus. Kuna deposiidileping on tühine ja tühist tehingut ei pea täitma, siis on ainetu hageja nõue deposiidilepingu järgi intresside ja viiviste saamisele. Volituseta esinduse tagajärgi reguleerib TsÜS § 103, mille kohaselt vastutab kahju eest volituste piire ületav isik. Jõustunud otsusega on tuvastatud, et pangale pole raha üle antud, raha sai A. Karajev, kes peaks olema ka õige kostja. Kuna kriminaalasjas pole tehtud kohtuotsust AS-i Nowe Pank suhtes, siis pole asjakohane viide TsKS §-le 91 lg 3. Kuna ükski õigusakt ei näe ette tühise või rahatu tehingu kajastamist raamatupidamises, siis puudub AS-i Nowe Pank poolne õigusvastane käitumine. Ringkonnakohtu põhjendus hagi rahuldamata jätmiseks TsK §-s 449 kehtestatud asjaoludel on õige. Asja menetlemisel palub vastustaja kohaldada õiguste kaitse tähtaja möödalaskmise tagajärgi krediidiasutuste seaduse §-st 73 p 1 ja 75 lg 2 ning TsÜS §-st 51 lg 3. Vastustaja esindaja jäi istungil oma seisukohtade juurde ja lisas, et AS-i Nowe Pank pole ettevõtteregistrist kustutatud. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. TsKS § 242 lg 1 kohaselt ei või pooled pärast kohtuotsuse jõustumist vaidlustada teises asjas eelmise kohtu otsusega kindlaks tehtud asjaolusid ja õigussuhteid. TsKS § 91 lg 2 kohaselt ei vaja need asjaolud tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Tallinna Linnakohtu 13. mai 1994. a otsusega jäeti rahuldamata AS Himalaya hagi AS-i Nowe Pank vastu deposiidilepingu järgi 1 300 000 krooni põhilaenu, 195 000 krooni intresside ja 2 900 300 krooni viivise nõudes. Sama otsusega rahuldati panga vastuhagi ning tunnistati pooltevaheline deposiidileping kehtetuks. Kohus leidis, et deposiidileping on sisuliselt laenuleping ja TsK § 272 lg 2 kohaselt loetakse see sõlmituks raha üleandmisega. Kohtuotsusega tuvastati, et 1. oktoobri 1993. a. kassa väljaminekuorderiga on tõendatud, et A. Karajev sai Põhja-Eesti Pangast 1,3 miljonit krooni AS-i Himalaya raha. Sama päeva kassa sissetuleku orderiga on tõendatud, et see summa maksti samal päeval AS-le Comex. Tõendatud pole raha üleandmine pangale ja seega on laenuleping rahatu. See kohtuotsus jäeti muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 1995. a otsusega. Ringkonnakohus põhjendas linnakohtu otsuse muutmata jätmist ka sellega, et AS-i Nowe Pank põhikirjast tulenevalt oli kommertsosakonna juhatajal õigus sõlmida deposiidilepinguid kuni 300 000 krooni suuruses summas intressiga mitte üle 40% aastas. Panga põhikirja p 8 järgi kuuluvad panga poolt arvetele, hoiustele, hoiule või siireteks vastu võetud rahalised vahendid väljamaksmisele omanike esimesel nõudmisel. Vaidlusaluse deposiidilepingu järgi pole pank arvetele, hoiustele, hoiule

ega siireteks raha vastu võtnud. Kuigi deposiidilepingu järgi väljastatakse raha panga palvel A. Karajevile ja t"ekk nr 0001048 A. Karajevi nimele loetakse kliendipoolseks raha sissemakseks pangale, ei olnud kommertsosakonna juhatajal volitusi sellise tingimuse võtmiseks deposiidilepingusse ega õigust volitada A. Karajevit panga esindajana iseenda nimel 1,3 miljonit krooni vastu võtma. Eeltoodu põhjal on Tallinna Linnakohtu 13. mai 1994. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 1995. a otsustega pooltele siduvalt tuvastatud deposiidilepingu rahatus, s.t. et deposiidilepingut ei sõlmitud. Kostja vastutus TsK § 449 järgi eeldab, et kahju hagejale oleks tekitatud kostja töötajate süü läbi seoses nende poolt töö- (teenistus-) kohustuste täitmisega. Kui kriminaalasjas süüdimõistetud töötajad tekitasid kuriteoga kahju oma tööülesannete täitmisel, siis vastutab nende tekitatud kahju eest tööandja. Seega võib kostja vastutada TsK § 449 järgi siis, kui deposiidilepingu rahatuse põhjustasid panga töötajad oma tegudega töö- (teenistus-) kohustuste täitmisel. Kui kahju tekitati panga töötajate süü läbi seoses nende töökohustuste täitmisega, siis ei ole TsK § 449 järgsest vastutusest vabastamise aluseks see, et kahju tekitamine oli vastuolus panga tegevuse eesmärkide ja panga huvidega. Kohtu poolt tuvastatud lepingu rahatusega vastuoluliselt on viidatud kohtuotsustega tunnistatud deposiidileping kehtetuks. Kohtuotsust on põhjendatud sellega, et püüdes sõlmida deposiidilepingut, ületas kommertsosakonna juhataja T. Harju oma volitusi nii deposiiti võtta soovitava rahasumma suuruse ja makstava intressi kui ka tingimuse osas, millega ta panga põhikirja vastaselt nägi ette, et kliendipoolseks deposiidi sissemakseks loetakse kassa väljamineku order nr 0001048 A. Karajevi nimele. Selle otsusega pole tuvastatud, et rahatuse põhjustasid A. Karajev ja D. Ilju"in väljaspool töökohustusi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. oktoobri 1995. a otsusega on tuvastatud, et kostja töötajad A. Karajev ja D. Ilju"in tekitasid hagejale kahju tahtlikult teenistushuvide vastaselt. Ekslik on ringkonnakohtu otsuses märgitu, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega on tuvastatud A. Karajevi ja D. Ilju"ini tegutsemine väljaspool neile pandud töökohustusi. Teenistushuvide vastane käitumine ei tähenda iseenesest, et isik tegutseks väljaspool töökohustusi. Seega ei selgu ringkonnakohtu otsusest, millise jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud A. Karajevi ja D. Ilju"ini tegevus väljaspool töökohustusi ja milles see seisneb. Õige on vastustaja väide, et rahatu ja samas ka kehtetuks tunnistatud deposiidilepingu alusel ei saa sisse nõuda intressi ja viivist. Asjakohane pole kassaatori nõue krediidiasutuste seaduse §-des 73 p 1 ja 75 lg 2 ning TsÜS §-s 51 lg 3 sätestatu kohaldamiseks hagimenetluses. Osundatud sätted ei reguleeri hagi aegumist. Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 1997. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada advokaadibüroole Kaasik & Ko 20. oktoobril 1997. a tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni.

Eesistuja: J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.