lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-72-06

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 27.09.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-72-06
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
27.09.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1997
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 29 lg 1Lepingu tõlgendamineTsK § 272 lg 2TsK § 276TsMS § 231Tõendamisest vabastamise alusedTsMS § 368 lg 1TuvastushagiTsMS § 654Ringkonnakohtu otsuse sisuTsMS § 7Õigusemõistmine võrdõiguslikkuse aluselTsÜS § 77 lg 3Tehingu vormivabadusTsÜS § 89

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (10)

lahend.ee
2-14-50307/174Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium03.12.20192-18-10077/15Harju Maakohus Tallinna kohtumaja28.06.20192-14-9757/53Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium21.01.20162-14-9757/41Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja21.09.20152-14-59520/13Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja30.06.20152-13-29033/29Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja14.10.2014

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nime Kohtuasja number 3-2-1-72-06 Otsuse kuupäev Tartu, 27. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi O. V hagi A. K vastu laenulepingu tühisuse tunnustamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 205-1528 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. V kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja O. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat esindajad Riigikohtus Karl Saavo. Kostja A. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti. Asja läbivaatamise kuupäev 4. september 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.O. V esitas 2. mail 2005. a Tartu Maakohtule hagi A. K vastu, milles palus tunnustada pooltevahelise laenulepingu tühisust. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16. detsembril 2004. a notariaalse laenulepingu, mille p 1.1 järgi hageja kinnitab ja tõendab, et ta sai 16. detsembril 2004. a enne lepingu sõlmimist kostjalt sularahas 341 500 krooni ning seetõttu on hageja võlgnevuse suuruseks ja lepingu tähenduses tagastamata laenusummaks 341 500 krooni. Lepingu p 1.2 kohaselt kohustub hageja tagastama laenusumma kostjale hiljemalt 15. aprillil 2005. a vastavalt maksegraafikule. Lepingus sätestati, et leping jõustub selle allakirjutamise ja notariaalse tõestamisega ning kehtib kuni hageja lepinguliste kohustuste täieliku täitmiseni. Laenulepinguga samal kuupäeval sõlmisid pooled ka osa müügilepingu, mille p 1.1 kohaselt on lepingu objektiks kostjale omandiõiguse alusel kuuluv osa O OÜ-s nimiväärtusega 262 500 krooni ja see moodustab 33,33% äriühingu osakapitalist. Lepingu p 2 järgi on hageja tasunud kostjale täielikult müügihinna 262 500 krooni enne lepingu sõlmimist (pangaülekanne 8. oktoobril 2004. a). Lepingu kohaselt võtab hageja üle kõik õigused ja kohustused, mis on või olid kostjal seoses müüdava osaga või äriühinguga O OÜ või kolmandate isikute ees. Seisuga 14. detsember 2004 on hageja üle võtnud kostja kohustused summas 1 085 276 krooni 30 senti. Lepingus sätestati, et omandiõigus osale läheb kostjalt hagejale üle lepingu notariaalse tõestamisega. Kõnealused lepingud olid omavahel seotud. Nii oli osa müügilepingu sõlmimise tingimuseks, et eelnevalt on pooled sõlminud laenulepingu. Sellise tingimuse seadmist põhjendas kostja tahtega vabaneda maksukohustustest. Hageja ei ole tegelikult kostjalt laenu saanud ja pole ka tõendeid muu võlasuhte kohta, mida vormistada laenulepinguna. Hageja leiab, et kostja on kasutanud 16. detsembri 2004. a laenulepingut hagejale kahju tekitamise eesmärgil. Laenuleping on vastuolus heade kommetega ja tühine. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt
Näilik tehing
VÕS § 27 lg 1Olulises tingimuses kokkuleppe puudumine
VÕS § 396 lg 2Laenulepingu mõiste
VÕS § 9Lepingu sõlmimine
2-10-16416/32
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
28.11.2011
2-08-51313/32Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium30.12.2009
2-06-32909/28Tartu Maakohus Tartu kohtumaja29.05.2008
2-06-32909/14Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium01.02.2007

pidas hageja laenulepingut tühiseks selle näilisuse pärast, kuid loobus hiljem ka sellest seisukohast. Menetluse käigus asus hageja lõpuks seisukohale, et laenuleping on kehtetu tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg-st 3 ja §-st 27.

2.Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei ole hageja põhjendanud, milles väljendub laenulepingu vastuolu heade kommetega. Hageja väide, et ta ei ole laenu saanud ning kostja teadis seda, on ebaõige. Laen ei ole seotud osa müügilepinguga. Hilisemates kirjalikes seisukohtades leidis kostja, et laenulepingus sätestasid pooled omavahelisi rahalisi suhteid, mis tulenesid O OÜ osa võõrandamisest. Septembris 2004. a jõudsid pooled kokkuleppele, et hageja omandab kostja osaluse O OÜ-s mitme tehingu kogumis ning täidab kõik ühisest äritegevusest tulenevad pooltevahelised kokkulepped. Täitmata on laenulepingust tulenev kohustus summas 325 000 krooni.
3.Tartu Maakohus jättis 28. detsembri 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus asus seisukohale, et pooltevaheline laenuleping kehtib. Lepingu olulistes tingimustes on kokku lepitud ja asjaolusid arvestades tuleb lugeda poolte ühiseks tahteks, et hageja võttis kohustuse maksta kostjale raha. Võlaõigusseaduse § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Võlaõigusseaduse § 27 lg 1 sätestab, et kui lepingupooled ei ole kokku leppinud nende õiguste ja kohustuste määramiseks olulises tingimuses või üksnes arvavad, et nad on selles tingimuses kokku leppinud, on leping kehtiv, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles tingimuses kokku leppimata. Viidatud sätte 2. lõikest tulenevalt kohaldatakse VÕS § 27 lg-s 1 nimetatud juhul tingimust, mis on mõistlik asjaoludest, lepingupoolte tahtest, lepingu olemusest ja eesmärgist ning hea usu põhimõttest lähtudes. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tahtest. Olulisteks lepingutingimusteks on tingimused, mis määravad lepingu olemuse ja näitavad, et pooltel oli tegelik tahe olla lepinguga seotud. Pooled on sõlminud 16. detsembril 2004. a laenulepingu ning leppinud kokku võlgnetava summa ja raha tasumise tähtaja. Lepingu kehtivuse seisukohast ei oma tähtsust, et pooled ei ole lepingus välja toonud, millisel õiguslikul alusel hageja kostjale rahasumma võlgneb. Hageja esindaja seisukoht, et laenuleping on reaalne leping, on ebaõige. Alates võlaõigusseaduse jõustumisest on laenuleping konsensuaalne leping, s.t leping jõustub alates kokkuleppele jõudmisest, mitte vara üleandmisest. Lepingu kohaselt sai hageja enne lepingu sõlmimist kostjalt sularahas 341 500 krooni, mistõttu hageja võla suuruseks ja tagastamata laenusummaks on 341 500 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et tegelikult ei ole kostja hagejale raha üle andnud. Kostja seletusega on tõendatud, et võlg, mille pooled vormistasid laenuna, on seotud O OÜ osa müügiga ja sellega, et hageja ei saanud kokkulepitud summat korraga maksta. Kostja seletusi kinnitavad kaudselt ka hageja seletused, mille kohaselt oli ta juba notari juurde minnes teadlik, et koos osa müügilepingu sõlmimisega tuleb sõlmida ka laenuleping. Kostja keeldus osa müügilepingut sõlmimast, kui ei sõlmita laenulepingut. Paljasõnaline on hageja väide, et ta ei saanud aru, milleks on vaja laenulepingut. Hageja väidab, et oli kostjaga hea sõber ja kirjutas laenulepingule alla. Samas nähtub tema enda seletusest, et pooltel olid 2003. aastal

erimeelsused, mistõttu hageja otsustaski kostja osa ära osta. Hageja esitatud tabelist, maksekorraldustest, kontoväljavõtetest ja laenulepingutest nähtuvalt on hageja tasunud kostjale enne lepingu sõlmimist kokku 617 854 krooni 58 senti ja vabastanud teda 729 921 krooni 77 sendi suurusest kohustusest. See aga ei välista asjaolu, et hagejal oli kostja ees veel täitmata kohustusi tulenevalt pooltevahelisest kokkuleppest osa võõrandamise kohta. Laenulepingu allkirjastamine pigem kinnitab, et hageja aktsepteeris neid kohustusi. Samuti ei anna O OÜ ja OÜ I (kelle osanik on O OÜ) majandusaasta aruannetes toodu alust väita, et pooled ei võinud leppida kokku suuremas osa hinnas.

4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus hagejalt riigilõivu väljamõistmise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning ei pidanud vajalikuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 tulenevalt korrata maakohtu otsuse motiive. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus seadust ja hindas asjas tõendeid õigesti. Võlaõigusseaduse § 396 lg-s 2 nähakse ette omaette laenukohustuse tekkimise viis. Põhjendamatu on hageja väide, et poolte tahet laenulepingu sõlmimisel ei ole võimalik välja selgitada ning kuna poolte vahel ei olnud ka muud võlasuhet, siis on laenuleping tühine. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 29 lg-t 1 ning lähtus lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tahtest. Poolte seletused tõendavad, et nende tahe oli suunatud äripartnerluse lõpetamisele O OÜ-s. Seda tehti mitmete tehingute kaudu ning üheks nendest oli vaidlusalune laenuleping. Seetõttu ei ole tõsiseltvõetav hageja seisukoht, et teda ei huvitanud, milleks laenuleping sõlmiti ja ta pidas seda vaid formaalseks toiminguks. See, milline on osa hind ja kuidas selle eest makstakse, on poolte otsustada ning laenulepingu tühisust ei saa tuvastada seetõttu, et üks pool ei soovi lepingut täita. Maakohus leidis õigesti, et lepingu kehtivuse seisukohast ei oma tähtsust, et pooled ei ole laenulepingus eraldi välja toonud, millisel õiguslikul alusel hageja kostjale rahasumma võlgneb. Hageja tahet lõpetada äripartnerlus O OÜ-s ning vormistada võlgnevus osa ja investeeringute eest laenulepinguga tõendab ka tema käitumine enne laenulepingu sõlmimist. Kui hageja ei oleks nõustunud täiendavat võlgnevust laenuna vormistama, siis ei oleks ta ka laenulepinguga endale rahalist kohustust võtnud. Hageja kinnitas ka apellatsioonkaebuses, et ta soovis laenulepinguga vabastada kostjat maksukohustusest. Ka see kinnitab, et poolte vahel oli võlasuhe ning nad pidasid otstarbekaks vormistada see laenusuhtena. Maakohus hindas otsuse tegemisel lisaks kostja seletusele ka hageja seletust ja asjas olevaid kirjalikke tõendeid ning ei rikkunud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 231 lg-t 4. Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata, sest puuduvad seaduses sätestatud tehingu tühisuse alused.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6.Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ning saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 29. Nii tõlgendas ringkonnakohus poolte tegelikku tahet valesti, kui leidis, et laenulepingu eesmärgiks oli tasuda O OÜ osa võõrandmise eest. Kui lähtuda seisukohast, et laenuleping on reaalne leping ning selle kehtivus sõltub raha üleandmisest, siis tuli kohtul tunnistada laenulepingu tühisust, sest pooltel ei olnud tahet täita lepingust tulenevaid kohustusi (kostja raha hagejale üle ei andnud). Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5 kui ei võtnud põhjendatud seisukohta poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohtu otsus ei vasta TsMS § 7 ja § 436 lg 1 nõuetele, sest see on rajatud vaid kostja seletusele. Kui kohtud lugesid tuvastatuks, et laenulepingust tulenev võlg on seotud O OÜ osa müügiga, siis tuli neil kohustada kostjat esitama sellekohased tõendid.

7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
9.Kohtud tuvastasid, et pooled sõlmisid 16. detsembril 2004. a kaks lepingut: notariaalselt tõestatud laenulepingu, mille kohaselt hageja sai samal kuupäeval enne lepingu sõlmimist kostjalt 341 500 krooni, ning notariaalselt tõestatud osa müügilepingu, mille järgi hageja tasus kostjale osa müügi eest enne müügilepingu sõlmimist 262 500 krooni. Hageja seisukoha järgi ei ole kostja laenanud talle 341 500 krooni ja poolte vahel ei ole ka muud võlasuhet, mida vormistada VÕS § 396 lg 2 alusel laenulepinguna, ning seetõttu on viidatud leping tühine. Hageja leiab samuti, et laenuleping on tühine tulenevalt VÕS § 9 lg-st 3 ja §-st 27. Hageja ei ole tuginenud sellele, et tühine on ka poolte vahel laenulepinguga samal kuupäeval sõlmitud osa müügileping. Kostja seisukoha järgi on pooled vaidlusaluse laenulepinguga vormistanud VÕS § 396 lg 2 järgi omavahelise võlasuhte, mis tulenes O OÜ osa võõrandamisest.
10.Kohtud on menetlusnorme järgides tuvastanud, et pooled on laenulepingu olulistes tingimustes kokku leppinud ning laenuleping ei ole tühine tulenevalt VÕS § 9 lg-st 3 ja §-st 27. Ka juhul, kui oleks tõendatud, et pooled ei jõudnud laenulepingu olulistes tingimustes kokkuleppele, tuleks jätta hageja nõue viidatud paragrahvide alusel laenulepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. Lepingulise võlasuhte tekkimiseks peavad pooled saavutama kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes. Tunnustada ei saa lepingu tühisust, mida ei ole sõlmitud.
11.Ka siis, kui oleks tõendatud, et puudus võlg, mida pooled oleks saanud vormistada laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi, tuleks jätta hageja nõue laenulepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. Sellisel juhul saaks hageja nõuda TsMS § 368 lg 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Viidatud sätte kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Ka varemkehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) järgi, kui laenuleping loeti sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist (TsK § 272 lg 2), ei saanud nõuda laenulepingu kehtetuks tunnistamist selle rahatuse motiivil. TsK § 276 kohaselt võis laenaja, tuginedes sellele, et ta raha või asju laenutajalt ei saanud, nõuda

laenulepingu rahatuse (st laenulepingu kui tsiviilkoodeksi järgi reaalse lepingu sõlmimata jätmise) tuvastamist (vt Riigikohtu 26. veebruari 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-98 (RT III 1998, 8, 86)).

12.Ringkonnakohus tuvastas, et laenulepinguna vormistati VÕS § 396 lg 2 järgi hageja võlgnevus OM OÜ osa ja investeeringute eest, sest äriühingus lõpetati äripartnerlus. Tuvastades, milline kohustus laenulepinguna ümber vormistati, ei rikkunud ringkonnakohus menetlusõiguse norme. Kolleegium märgib lisaks, et 16. detsembril 2004. a kehtinud äriseadustiku § 149 lg 4 kohaselt pidi osa võõrandamise leping olema notariaalselt tõestatud. Kui pooled sõlmisid seaduses nõutud notariaalselt tõestatud müügilepingu, milles määrati müüdava osa hind, siis saab kokkulepitud müügihinda muuta kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg-s 3 sätestatuga. TsÜS § 77 lg 3 järgi saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui notariaalselt tõestatud müügilepingus on osa hinda kehtivalt muudetud, siis saab sellest tulenevat võlga ümber vormistada laenuks VÕS § 396 lg 2 järgi. Küll aga ei saa laenulepinguks VÕS § 396 lg 2 järgi ümber vormistada vorminõuetele mittevastavalt muudetud osa võõrandamise müügilepingus kokkulepitud võlga. Kui seda on tehtud, võis pooltel puududa tahe müüa osa notariaalses müügilepingus näidatud hinnaga. Seetõttu võib müügihinnast tulenevalt tekkida küsimus müügitehingu näilisusest TsÜS § 89 järgi. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.