lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-21-98

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 19.02.1998

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-21-98
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
19.02.1998
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1476
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

3-2-1-21-98

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. veebruaril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja T. Vernik, liikmed A. Kull ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. veebruaril 1998. a Kairi Peedumäe kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

24.oktoobri 1997. a otsuse AS Arthemis hagis Kairi Peedumäe vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks ja Kairi Peedumäe vastuhagis AS-i Arthemis vastu töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise saamiseks. Saare Maakohtule esitatud hagi kohaselt töötas Kairi Peedumäe AS-s Arthemis müügisekretärina alates 2. jaanuarist 1996. a. Kirjalikku töölepingut ei sõlmitud. 22. juunist kuni 15. juulini 1996. a viibis kostja korralisel puhkusel ja seejärel 16. juulist kuni 21. augustini 1996. a haiguslehel.
21.augustil esitas kostja hagejale lõpetatud haiguslehe, kuid palus võimalust jääda veel nädalaks koju. Tööandja selleks luba ei andnud. Kostja tööle ei asunud. Kostja pöördus 9. oktoobril 1996. a hageja poole töölepingu lõpetamise vormistamiseks. Raamatupidaja tegi kostja tööraamatusse kande töölepingu lõpetamise kohta alates 22. augustist 1996. a ja koostas töölepingu projekti, millesse märkis, et tööleping on lõpetatud koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel. Töölepingule ja selle lõpetamise kandele pooled alla ei kirjutanud. Töövaidluskomisjonile 15. oktoobril 1996. a esitatud avalduses palus kostja tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, sest ta sai töökoha koondamisest alles hiljem teada ja TLS § 92 lg 1 kohaselt poleks teda tohtinud koondada, kuna tal oli alla 3 aastane laps. Töövaidluskomisjoni
1.novembri 1996. a otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel ebaseaduslikuks ja loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 alusel alates 1. novembrist 1996. a. Töövaidluskomisjon mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitisena kuue kuu keskmise palga 4080 krooni ja lõpparve 3722 krooni, millest oli 3280 krooni saamatajäänud töötasu ja 442 krooni haigusraha. Rahuldamata jäeti nõue kompensatsiooni saamiseks kasutamata jäänud lapsepuhkuse eest ja keskmise palga nõue lõpparve maksmisega viivitatud aja eest. AS Arthemis ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja palus esitatud hagis tunnistada töölepingu lõpetamine seaduslikuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel alates 22. augustist 1996. a. Hageja ei nõustunud keskmise palga ja lõpparve väljamõistmise summaga ning leidis, et kostja kasuks võib hagejalt välja mõista vähemmakstud töötasu koos haigusrahaga 402 krooni. Hageja põhjendas nõuet sellega, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on rakendatud selleks kehtestatud protsessireegleid oluliselt rikkudes. Hageja tööandjana ei ole teinud otsust kostja töökoha koondamiseks. Tööleping ning selle lõpetamise projekt, millele pooled ei ole alla kirjutanud, ei ole

otsus kostja töökoha koondamiseks. Töölepingut ei lõpetatud koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel, vaid kostja enda soovil. Kostja jäi omavoliliselt töölt ära 22. augustil 1996. a ja tema algatusel töölepingu lõpetamine TLS § 79 alusel oli seaduslik ja õiguspärane ega toimunud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. K. Peedumäe esitas vastuhagi, milles palus kostjalt välja mõista töövaidluskomisjoni 1. novembri 1996. a otsusega väljamõistetud lõpparve 3722 krooni väljamaksmisega viivitamise eest viivise palgaseaduse § 35 alusel. Saare Maakohtu 10. juuni 1997. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus luges töölepingu lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel alates 1. novembrist 1996. a ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja lõpparve 3722 krooni. Vastuhagi jäeti rahuldamata. Kohus leidis, et töölepingut ei saa lõpetatuks lugeda koondamise tõttu TLS § 86 p 3 järgi. Raamatupidaja poolt koostatud töölepingu projekt on allkirjastamata ning ei oma seetõttu juriidilist tähendust. Töölepingu lõpetamine töötaja algatusel eeldab tema poolt kirjalikku etteteatamist. Sellise teate olemasoluta ei ole tööandjal õigust töölepingut TLS § 79 alusel lõpetada. Teate puudumist ei asenda tunnistajate ütlused selle kohta, et töötaja ise soovis töölepingu lõpetamist. Kuna tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et kostja faktilise töölelubamisega alanud töösuhe tööandja poolt oleks lõpetatud, siis ei saa kohus seda ka TLS § 117 järgi ebaseaduslikuks tunnistada ja hüvitist välja mõista. Käesolevaks ajaks on töölepingu lõpetamise ainsaks aluseks kostja soov töösuhe lõpetada, mistõttu tulebki see lõpetatuks lugeda TLS § 79 alusel alates 1. novembrist 1996. a, s.o. töövaidluskomisjoni otsuse tegemisest. Kohus leidis, et viivist on tööandja kohustatud maksma TLS § 35 järgi palga maksmisega viivitamise korral. Tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest on aga sätestatud TLS § 119 lg-s 2. Apellatsioonkaebused esitasid nii hageja kui kostja. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega tööleping loeti lõppenuks alates

1.novembrist 1996. a. Kohus otsustas jätta rahuldamata kostja nõude tunnistada ebaseaduslikuks temaga töölepingu lõpetamine koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel ja muutis maakohtu otsust lõpparve väljamõistmise osas ja mõistis hagejalt lõpparvena välja 402 krooni. Vastuhagi osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tegi maakohus õige järelduse, et töölepingut kostjaga ei lõpetatud TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu. Põhjendamatu on aga maakohtu järeldus, et hageja ei olegi töölepingut kostjaga lõpetanud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuigi töölepingu lõpetamist nõuetekohaselt ei vormistatud, lõppes suuline tööleping töötaja algatusel TLS § 79 alusel 22. augustil 1996. a. Kostja taotlusel tegi hageja 9. oktoobril 1996. a tema tööraamatusse kande töölepingu lõpetamise kohta. Kostja on õigeks võtnud, et alates 22. augustist 1996. a ta enam tööl ei käinud.
9.oktoobril 1996. a käis kostja hageja juures töölepingu lõpetamist vormistamas, mitte tööd küsimas. Kostja ei ole tõendanud, et teda ei lubatud tööle. Pärast töösuhte lõppemist ei olnud kostjal õigust saada töötasu. Pooled ei ole vaidlustanud kostja soovil toimunud töölepingu lõpetamise seaduslikkust. Õigust, mida ei ole rikutud ega vaidlustatud, ei ole vaja kohtu korras kaitsta. Hagejalt kuulub väljamõistmisele üksnes ajavahemiku 15. juulist kuni 21. augustini 1996. a vähem makstud

töötasu ja haigustoetus, kokku 402 krooni. Maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata jätmises on õige. Palgaseaduse § 35 ei sätesta vastutust lõpparve kinnipidamise eest. Kostja tõlgendus palga laiast tähendusest on meelevaldne. Kostja käsitleb lõpparvena töövaidluskomisjoni poolt tema kasuks väljamõistetud summat. Kuivõrd töövaidluskomisjoni otsus ei ole jõustunud, ei ole alust käsitleda selles märgitud rahasummat väljamaksmisele kuuluva lõpparvena. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et tööleping lõppes 22. augustil 1996. a. Ebaõige on aga apellatsioonikohtu seisukoht, et kostja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist TLS § 79 alusel, mistõttu sel alusel ei saanud kohus töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks tunnistada. Kostja leiab, et ta ei ole oma avalduses piiranud oma nõuet töölepingu lõpetamisega TLS § 86 p 3 alusel. Kostja vaidlustas töölepingu lõpetamise, kuna tööraamatu kandest ei saanud ta teada temaga töölepingu lõpetamise alust. Kuna hageja jättis töölepingu nõuetekohaselt vormistamata, siis ei olnud võimalik töövaidlust lahendavale organile esitada töölepingu lõpetamise alust tõendavat dokumenti. TsKS § 232 lg 4 nõudeid rikkudes ei ole ringkonnakohus otsuses põhjendanud järeldust, et töötaja avaldus töövaidluskomisjonile on esitatud TLS § 86 p 3 alusel toimunud töölepingu lõpetamise vaidlustamiseks. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et ITLS § 4 lg 4 kohaselt toimub individuaalse töövaidluse lahendamine kohtus tsiviilkohtupidamise seadustiku alusel, arvestades individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest tulenevaid erisusi ning ITLS § 14 lg 3 kohaselt ei pea töötaja avalduses töövaidlust lahendavale organile töölepingu lõpetamise alust üldse näitama. Seega oli kohtul õigus ja kohustus arutada TLS § 79 alusel toimunud töölepingu lõpetamise seaduslikkust. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata palgaseaduse § 35. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostja ei ole kaebuses esitanud ühtegi arvestatavat väidet ega põhjendust selle kohta, millise materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine või tõlgendamine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normide rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht, et kohtul ei olnud õigust hinnata kostjaga töölepingu lõpetamise seaduslikkust TLS § 79 lg 1 alusel, kuna töötaja oli vaidlustanud töölepingu lõpetamise ainult TLS § 86 p 3 alusel, ei ole kooskõlas töövaidluskomisjonile esitatud avalduses ja apellatsioonkaebuses toodud asjaoludega. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses taotles kostja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, märkimata seejuures töölepingu lõpetamise õiguslikku alust. Kostja ei pidanudki seda alust nimetama, kuna ITVS § 14 lg 3 kohaselt näidatakse avalduses töövaidluskomisjonile, mida avaldaja teiselt poolelt nõuab ja millega ta oma nõuet põhjendab. Tuvastanud, et tööleping lõpetati TLS § 79 lg 1 alusel, pidanuks apellatsioonikohus andma hinnangu ka sel alusel töölepingu lõpetamise seaduslikkusele. Ringkonnakohus on rikkunud TsKS § 232 lg-s 4 sätestatut, kuna jättis töötasu ja haigustoetuse 402 krooni väljamõistmisel otsuses märkimata selle summa arvestusliku põhjenduse.

Põhjendatult on jäetud rahuldamata kostja vastuhagi viivise saamiseks töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Töövaidluskomisjoni otsus täidetakse pärast selle jõustumist, välja arvatud viivitamatu täitmine, täitemenetluse seadustikuga sätestatud korras (ITVS § 26 lg 1 ja 2). Täitmiseks kohustuslik on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus (ITVS § 25), välja arvatud viivitamatu täitmine (ITVS § 27). Töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud, kuna tööandja pöördus sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse (ITVS § 24 lg 1). Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. oktoobri 1997. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata Kairi Peedumäe nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel ja osas, millega mõisteti välja lõpparve 402 krooni ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Kairi Peedumäele OÜ Juurpuud poolt 24. novembril 1997. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja: T. Vernik Liikmed: A. Kull, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.