Kohtulahend

KrMK §-le 182 lg 1 prokurörile, kes otsustab uurija tegevuse seaduslikkuse. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonkaebust sisuliselt lahendanud. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult hinnangu andmata apellatsioonkaebuses esitatud väitele, et seadusevastane sundtoomine on vastuolus põhiseaduse §-ga 20 ja EIK artikliga 5 p 1. Samuti jättis apellatsioonikohus tähelepanuta, et sundtoomiseks võeti hagejalt vabadus avalikus kohas teiste inimeste juuresolekul kui seaduserikkujalt, millega teotati tema au ja väärikust. Vastustaja palus jätta A. Einselni kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Asjas ei ole tõendatud hageja au teotamine ja au teotavate tegelikkusele mittevastavate andmete levitamine ega muude isiklike õiguste rikkumine. Hageja ei ole tõendanud, et sundtoomine kahjustas tema au ja väärikust ning et nimetatud menetlustoiming tekitas tema suhtes negatiivset ühiskondlikku hinnangut. Ainuüksi asjaolu, et sundtoomine teostati avalikus kohas ja teiste inimeste juuresolekul, ei saa käsitleda au ja väärikuse teotamisena. Tunnistaja sundtoomine ei ole samastatav arreteerimise, vahistamise ega vabaduse võtmisega. Hageja sundtoomine oli kooskõlas põhiseaduse §-ga 20 ja KrMK §-de 53 lg 1 ja 783 sätetega. Kriminaalmenetlustoimingute seaduslikkusele ja põhjendatusele annab hinnangu kriminaalasja menetlev kohus. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt pöördus hageja kohtusse au ja väärikuse kaitseks, kuna ebaseaduslik sundtoomine toimus avalikus kohas paljude inimeste juuresolekul, kellel oli alust pidada teda seaduserikkujaks. Tuginedes PS §-le 20 väitis hageja, et temalt ebaseadusliku sundtoomisega vabaduse võtmine on vastuolus põhiseadusega. TsKS § 232 lg 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohus nõustus küll linnakohtu tuvastatud asjaoluga, et hagejale ei olnud kohtukutset kätte antud, kuid jättis otsuses märkimata järelduse sundtoomise seaduslikkuse kohta. Tsiviilkolleegium on seisukohal, et sundtoomisega tekitatud kahju hüvitamise asjas on kohus tsiviilkohtupidamise korras pädev hindama sundtoomise seaduslikkust. Igaühe õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele sätestab PS § 20. Samasisuline on EIK artikkel 5 p 1, sätestades, et igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Riigivõimu tegevuse piirid määrab kindlaks PS § 3, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sundtoomine on isikult vabaduse võtmine. Sundtoomisega võib isikult vabaduse võtta PS §-s 20 lg 2 p 2 ja EIK artiklis 5 p 1c nimetatud juhul - seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks. Sundtoomise kui menetlustoimingu õiguslikuks aluseks on KrMK § 783. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt võib uurija määruse alusel kohaldada tunnistaja suhtes sundtoomist juhul, kui teda rahatrahvi hoiatusel kohustati ilmuma uurija juurde ning ta jättis sinna

ilmumata põhjendatud takistuseta. Kohus ei ole tuvastanud, millise kohustuse täitmata jätmise tõttu hageja suhtes sundtoomist kohaldati. Tsiviilkolleegium on seisukohal, et isikul on õigus tsiviilkohtupidamise korras au kaitsele, kui isiku au on teotatud tegevusega, milleks võib olla ka ebaseaduslik menetlustoiming ning nõuda TsÜS § 23 lg 1 alusel au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Tuvastatud asjaolude alusel otsustab kohus, kas ebaseadusliku menetlustoiminguga on teotatud isiku au ning kas au teotamisega on tekitatud moraalset ja varalist kahju (TsÜS § 172 lg 2). Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamise asjas puudub kohtul õiguslik alus kohustada kostjat avaldama massiteabes avalik selgitus ning vabandama tehtu pärast. Apellatsioonikohus märkis õigesti, et au teotamisest tuleneva moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Ekslik on aga apellatsioonikohtu seisukoht selles, et hageja peab tõendama moraalse kahju suurust. Hüvitise suuruse määramisel juhindub kohus TsÜS §-st 172 lg 4. Nimetatud sätte kohaselt arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Olenemata sellest, kas väidetava ebaseadusliku sundtoomisega teotati au ja tekitati moraalset kahju või mitte, on isikul õigus saada hüvitist EIK artikkel 5 p 5 alusel, kui kohus tuvastab, et isikult võeti vabadus vastuolus selle artikli sätetega. Tulenevalt EIK artiklist 5 p 5 on isikul õigus nõuda hüvitist temale konventsiooniga tagatud vabaduse ja isikupuutumatuse rikkumise eest. Riigikohus peab vajalikuks juhtida apellatsioonikohtu tähelepanu asjaolule, et Kaitsepolitseiamet ei ole juriidiline isik. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 44 lg 1 esindab Kaitsepolitseiamet riiki oma põhimääruse alusel. Riigi Kaitsepolitseiametipõhimääruse p 5 kohaselt teostab Kaitsepolitseiamet riigi kui avalik-õigusliku isiku tsiviilõigusi ja täidab tema tsiviilkohustusi oma põhiülesannete piires. Seetõttu tuleb lugeda hagi esitatuks riigi vastu, kes on asjas kostja. Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 1997. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Aleksander Einselnile 7. juulil 1997. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.