3-2-1-117-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 24. oktoobril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 14. oktoobril 1996. a. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. juuni 1996. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Aktsiaseltsi Varo vastu 20 212.- krooni nõudmiseks. 12.mail 1994.a. toimus liiklusõnnetus Räpina-Aravu maantee 8-ndal kilomeetril, kus põrkasid kokku vasakpööret tegev Kalju Naruskbergi juhitud AS-le Varo kuuluv veoauto UAZ-452 D ja sellest möödasõitu alustanud Viljar Vaherpuu juhitud sõiduauto Audi-100. Mõlemad autod said tehnilisi vigastusi. AS-i Varo veoauto ei olnud kindlustatud ja vastavalt LKS §-le 18 lg 3 maksis ELKF 27.märtsil 1995.a. Viljar Vaherpuule välja hüvitise 8 800.- krooni.. 22.jaanuaril 1996.a. esitatud hagis palus Eesti Liikluskindlustuse Fond välja mõista AS-lt Varo kindlustamata aja eest kuuekordse kindlustusmakse 10 092.- krooni, Viljar Vaherpuule väljamakstud kindlustushüvitise eest regressi (tagasinõude) korras 8 800.- krooni ja käsitluskulude eest 1 320.krooni, kokku 20 212.- krooni. Hagi esitati TsK § 448 lg 1, 458, 460 lg 1, liikluskindlustuse seaduse § 18 lg 3 ja Rahandusministeeriumi 25.augusti 1993.a. määruse nr.121 alusel. Kohtuistungil loobus hageja kindlustusmakse 10 092.- krooni nõudmisest, sest kostja tasus selle ära ja palus kostjalt välja mõista 10 120.- krooni. Põlva Maakohtu 11.märtsi 1996.a. otsusega jäeti hagi rahuldamata põhjusel, et hagejal puudub kostja vastu regressiõigus. TsK § 460 on üldsäte, mis kehtestab regressiõiguse üldalused. LKS § 29 on erisäte, mis näeb ette kindlustusandja regressiõiguse piiramise. Kui erisäte täpsustab või kehtestab üldsättest erandi, siis kohaldatakse erisätet. LKS § 29 lg 2 kohaselt on ELKF-il regressiõigus sõidukijuhi vastu, kes on tekitanud liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Liikluspolitsei ei tuvastanud K.Naruskbergi puhul ühtegi neist asjaoludest. LKS § 29 lg 1 kohaselt ei ole ELKF-il kindlustusvõtja vastu regressiõigust. Sama paragrahvi lg 2 sätestab juhud, mil on regressiõigus sõidukijuhi vastu ja selles ei ole märgitud, kas tegemist peab olema kindlustatud või kindlustamata sõidukiga. Seega kehtivad erandid ka sõidukijuhi vastu, kelle sõiduk ei olnud kindlustatud. Kuna regressi korras esitatud hagi jääb rahuldamata, siis ei saa kostjalt välja mõista ka käsitluskulusid. Tartu Ringkonnakohtu 28.juuni 1996.a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata põhjusel, et maakohus on õigesti rakendanud LKS §-i 29 kui erinormi, mistõttu TsK § 460 kohaldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus lisas, et LKS § 7 lg 2 kohaselt hüvitab ELKF kahjud, mida tekitasid kindlustamata jäetud sõidukid. ELKF ei esine otseselt kindlustusandjana, kuid temagi regressiõigust reguleerib liikluskindlustuse seaduse § 29. Kohus leidis, et hageja tõlgendas ebaõigesti
kindlustusvõtja mõistet. LKS § 6 kohaselt on kindlustusvõtja sõiduki omanik või seaduslik valdaja. Seadus ei tee vahet, kas on tegemist kindlustatud või kindlustamata sõiduki juhiga. Käsitluskulud ei kuulu väljamõistmisele regressi korras, kui kostja vastu puudub regressiõigus. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, sest apellatsioonikohus tõlgendas vääralt materiaalõigusnorme ja rikkus protsessiõigusnormi. Liikluskindlustuse seadus piirab regressiõigust vaid kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu, mitte aga muude kahjutekitajate vastu. LKS § 29 kordab oma sisult TsK § 460 lg 1 sätteid, mille kohaselt isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on regressiõigus selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust korda. Seega ei ole LKS § 29 lg 2 erisäte TsK § 460 lg 1 suhtes. Puudub ka mõistlik selgitus, miks peaks kindlustamata sõiduki juht olema vabastatud regressikohustusest. Regressiõiguse piiramine kindlustusvõtja vastu on õigustatud, kuna regressiõigus välistatakse tasulise kindlustuslepinguga. Kassatsioonkaebuses leiti, et apellatsioonkaebuse läbivaatamine kirjalikus menetluses oli vastuolus põhiseadusest tuleneva igaühe õigusega olla oma kohtuasja arutamise juures. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgendamise tõttu. Liikluskahju tekkimise ajal kehtinud LKS § 29 lg 1 kohaselt ei olnud ELKF-il regressiõigust kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, pidi regressi korras vastutama ELKF-i ees tekitatud liikluskahju eest üldistel alustel TsK § 460 järgi, mille kohaselt ELKF-il, kes hüvitas kostja poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus kostja vastu. LKS § 29 lg 2 sätestab vastutuse erandid sama paragrahvi lõikest 1 seoses autojuhi õigusvastase käitumisega, aga mitte erandi sellest, kas auto oli kindlustatud või mitte. Kohtukolleegium ei käsitle selles asjas kirjaliku menetluse rakendamist apellatsioonikohtus põhiseaduse § 24 rikkumisena, millele viidatakse kassatsioonkaebuses, kuna apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud asja tõenduslikku külge, vaid materiaalõigusnormi tõlgendamist. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p 2 tsiviilkolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28.juuni 1996.a. otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 22.juulil 1996.a. tasutud kautsjon 200.- (kakssada) krooni. Eesistuja J.Luik Liikmed: L.Laarmaa, T.Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.