Kohtulahend

% töövõime kaotamisega liiklusavarii tagajärjel. VEK-i või kohtumeditsiini ekspertiisikomisjoni vastav arvamus asja juurest puudub. Kohtuotsusega kriminaalasjas on küll kostja süüdi tunnistatud 25. oktoobril 1993. a. toimunud liiklusavariis, mille tagajärjel hagejale tekitati rasked kehavigastused ja hageja kaotas 10 % töövõimest, kuid pärast ajutist töövõimetust kirjutati hageja 19. veebruaril 1994. a. uuesti tööle. Hageja võttis tsiviilkolleegiumi istungil õigeks, et 1994. a. märtsiks oli tema tervislik seisund niivõrd paranenud, et ta sai jätkata tööd oma endisel ametikohal jaoskonnaülemana kaevanduses "Estonia". Apellatsioonikohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et uus töövõimetus alates 1994. a. juunist ning töövõime 100 % kaotus, millega seoses talle määrati II invaliidsusgrupp, oli tingitud liiklusavariis saadud vigastustest. Kaevanduse "Estonia" 31. oktoobri 1994. a. käskkirja nr. 177 kohaselt töötas hageja 1994. a. märtsist uuesti tootmistööl kaevanduses "Estonia" ning töövõime langust tal ei esinenud, kuna tema töötasu oli suurem kui enne õnnetust. Töövõime uue kaotuse põhjused ei ole teada. Kuna kohtul ei ole õigust omal algatusel kutsuda uusi tunnistajaid ja nõuda dokumentaalseid tõendeid, siis jättis apellatsioonikohus hagi rahuldamata. Kassaator A. Komissarov palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega 49 220 krooni kostjalt välja mõista. Kaebuses leiti, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ning rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. Hagejale ei saadetud apellatsioonkaebuse ärakirja ja kaebusega sai ta tutvuda alles kohtuistungil. Sellega võeti temalt võimalus esitada vastuväiteid. Kohus väljus asja läbivaatamise piiridest, kuna R. Kilk ei vaidlustanud kaebuses hüvise väljamõistmist töövõimetuse esimese perioodi eest, s.o. 25. oktoobrist 1993. a. kuni 17. märtsini 1994. a. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p. 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus tühistas põhjendatult maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas. Ringkonnakohus märgib õigesti, et TsKS § 88 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja põhjendas nõuet asjaoluga, et ta kaotas täielikult töövõime kostja süül toimunud liiklusavarii tagajärjel ning sellega seoses määrati talle 13. septembril 1994. a. II invaliidsusgrupp. Tõendeid, mis kinnitaksid temale II invaliidsusgrupi määramist töövõime kaotamisega liiklusavarii tagajärjel, hageja kohtule ei esitanud. Uue otsuse tegemisel rikkus apellatsioonikohus TsK § 232 lg. 4 sätteid, kuna ei märkinud otsuses põhjendusi, miks kohus ei arvesta tõendina kohtuarstliku ekspertiisi akti nr. 73. Nimetatud akti andmetel oli A. Komissarov ajutiselt töövõimetu alates 25. oktoobrist 1993 a. kuni 18. veebruarini 1994. a. (edasisest ajutise töövõimetuse tõendist keeldus hageja seoses puhkusele minekuga) ja liiklusõnnetuses saadud vigastuste tõttu kaotas töövõimest 10 %. Asja lahendamisel on kohtud jätnud tähelepanuta, et 1. juulist 1993. a. kehtib liikluskindlustuse seadus (RT I 1992, 24, 338). Kohtute lahenditest ei selgu, kas kannatanu on kahju hüvitamise nõudega pöördunud kindlustusseltsi või Liikluskindlustuse Fondi poole. Liikluskindlustuse seadus kehtestas põhimõtte, et liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitab kannatanule kindlustusselts

või Liikluskindlustuse Fond. Liikluskindlustuse seaduse §-st 1 tulenevalt on liiklusõnnetuse süüdlane kohustusliku kindlustusvõtjana liikluskahju tekitamise eest oma tsiviilvastutuse kindlustanud, mistõttu temalt võib liiklusõnnetuses kannatanu sisse nõuda ainult seda kahju, mida ei hüvitanud kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. Kindlustamata jäetud sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitab Liikluskindlustuse Fond (LKS §-d 7 lg. 2 ja 18 lg. 3). Põhjendamatud on kassaatori väited TsKS §-de 286 lg. 2 p. 1, 293 lg. 1 ja 301 lg. 1 olulise rikkumise kohta. Ringkonnakohtu 6. veebruari 1996. a. kohtuistungi protokolli kohaselt tutvus hageja toimiku materjalidega, kuid hageja ja tema esindaja ei pidanud asja arutamise edasilükkamist vajalikuks. Apellatsioonikohus on järginud TsKS §-s 301 lg. 1 sätestatud nõuet - kontrollida esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. R. Kilki apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustas ta maakohtu otsuse temalt hüvise 49 220 krooni väljamõistmises, mis sisaldas hüvise ka ajutise töövõimetuse esimese perioodi eest. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. veebruari 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Aleksandr Komissarovile 9. märtsil 1996. a. tasutud kautsjon 497 (nelisada üheksakümmend seitse) krooni ja 20 senti. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.