3-2-1-68-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 15. mail 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hagejate U. Tammari, T. Kaljo ja H. Übiuse esindaja vandeadvokaat V. Kaasiku osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 6. mail 1996. a. Hagejate Urmas Tammari, Tanel Kaljo ja Helle Übiuse esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasiku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 1996. a. otsuse Urmas Tammari, Tanel Kaljo, Tõnu Kaljo, Aldur Kaljo ja Helle Übiuse hagis Eesti Ajaloomuuseumi vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Kohila Vallavalitsuse 2. detsembri 1992. a. määrusega nr. 46 tagastati Erika Tammari pärijatele Urmas Tammarile, Tanel Kaljole, Tõnu Kaljole, Aldur Kaljole, ja Helle Übiusele võrdsetes mõttelistes osades Lohu mõisakompleks ühes selle juurde kuuluvate ehitiste ja rajatistega. Tagastamine on vormistatud 25. novembril 1992. a. kokkuleppes Kohila Vallavalitsusega. Lohu mõisa peahoone II korruse saali seinad olid kuni 1960.-ndate aastateni kaetud Don Quijote teemaliste pilttapeetidega, mis seejärel eraldati seintest, restaureeriti ja asuvad praegu Eesti Ajaloomuuseumi fondis. Hagejad palusid kostjalt pilttapeedid välja nõuda asjaõigusseaduse §-de 18, 19 ja 80 ning omandireformi aluste seaduse § 11 alusel. Hagejad leidsid, et pilttapeedid on mõisahoone päraldis, mis tuleb tagastada ühes peaasjaga. Mõisahoone ebaseadusliku võõrandamisega võõrandati ebaseaduslikult ka pilttapeedid ja tapeet jagab mõisahoone tagastamisel omandireformi objektiga sama saatust. Kostja on keeldunud tapeete tagastamast põhjusel, et need ei ole omandireformi objektiks. Tallinna Linnakohtu 26. oktoobri 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata ORAS-e § 11 ja AÕSrakS § 2 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 1996. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagejad kinnitanud, et tapeedid on õigusvastaselt võõrandatud vara. Niisuguse vara tagastamine toimub ORAS-e § 3 kohaselt omandireformi käigus ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras. Ka AÕSrakS § 2 lg. 2 kohaselt toimub omandireformi käigus vara tagastamine omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. ORAS-e § 17 lg. 2 kohaselt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 23 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vara asukohajärgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Seega ei ole keegi peale täitevorgani pädev otsustama, kas vaidlusalused tapeedid tuleb omandireformi õigustatud subjektidele tagastada või mitte. Kohila Vallavalitsus ei ole otsustanud tapeetide tagastamist.
Hagejate väide, et tapeedid olid mõisahoone päraldiseks ja seetõttu tulnuks nad tagastada koos mõisaga, ei põhine seadusel. Mõisa tagastamise ajal kehtinud TsK § 142 kohaselt oli päraldiseks asi, mis teenis peaasja ja oli seotud sellega ühise majandusliku eesmärgi kaudu. Tapeedid viidi 1960.ndatel aastatel restaureerimisele ja on kui kunstimälestised üle antud Eesti Ajaloomuuseumi varahoidlasse Rapla Rajooni RSN TK 25. veebruari 1975. a. otsuse alusel. Mõisa tagastamise otsuse tegemise ajal ei teeninud tapeedid mingil viisil seda mõisa ega olnud sellega seotud ka mingi majandusliku eesmärgi kaudu, seega Kohila Vallavalitsuse 2. detsembri 1992. a. määrus hagejatele mõisa tagastamise kohta ei käi ega saagi käia ühtlasi ka vaidlusaluste tapeetide kohta. Nimetatud otsus ei anna hagejatele alust tapeetide väljanõudmiseks Eesti Ajaloomuuseumi valdusest. Hagejatele vara tagastamise otsustamise ajal ei vastanud tapeedid ka praegu kehtiva asjaõigusseaduse § 18 lg. 1 sätetele päraldise kohta. Selle paragrahvi kohaselt on päraldis vallasasi, mis olemata peaasja oluline osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Tapeedid ei teeninud mõisa ega olnud sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi kaudu, ka puudus mõisal ja tapeetidel ruumiline seos. Omandireformi aluste seaduse mõtte kohaselt tagastatakse vara selle tagastamise otsustamise aja seisukorras. Ka seetõttu ei saa Kohila Vallavalitsuse 2. detsembri 1992. a. määrus ehitiste ja rajatiste tagastamise kohta olla aluseks hoonest aastakümnete eest eraldatud tapeetide nõudele. Samal põhjusel ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust, kas hagetavad tapeedid mõisa õigusvastase võõrandamise ajal olid mõisahoone päraldiseks või mitte. Kassatsioonkaebuses palub hagejate U. Tammari, T. Kaljo ja H. Übiuse esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Kohtu novellid päraldise ning omandireformi aluste seaduse teemadel ei ole asjakohased. Hagejad on esitanud tsiviilõigusliku hagi, väites, et nad on tapeetide omanikud ning nõuavad neid välja ebaseaduslikust valdusest. Vastavalt AÕSrakS §-le 6 lg. 1 kaitstakse omandit alates 1993. a. 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt sõltumata rikkumise ajast. Järelikult ei oma mingit tähendust asja sisulise lahendamise seisukohalt Rapla Rajooni TSN TK 25. veebruari 1975. a. otsus ega Kohila Vallavalitsuse 2. veebruari 1992. a. määrus ehitiste ja rajatiste tagastamise kohta. Kumbki neist haldusaktidest ei saa olla vara võõrandamise aluseks ja apellatsioonikohtu vastavad viited ei ole asjakohased. Vastavalt AÕS-e §-le 81 piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Seda sätet ei ole kohus otsuses käsitlenud. Vastavalt Põhiseaduse §-le 32 võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Pärimisõigus on tagatud. Kohtuotsusest tuleneb, et vara ei kuulu hagejatele vaid riigile, kuid ei ole põhjendatud, millisel õiguslikul alusel on riik selle vara omandanud. Rapla Rajooni TSN TK 1975. a.otsus ei ole omandiõiguse tekkimise aluseks. Vara ajutine üleandmine Eesti Ajaloomuuseumile nõuetekohaste hoiutingimuste puudumise tõttu ei tähenda omandiõiguse üleminekut. Apellatsioonikohus kohaldas sisult tsiviilõigusliku vaidluse lahendamisel vääralt ORAS-e norme. Vastustes kassatsioonkaebusele leidsid Eesti Ajaloomuuseum ja Kultuuriministeerium, et
apellatsioonikohtu otsus on õige. Hagejad käsitlesid tapeete õigusvastaselt võõrandatud varana, mis on koos mõisahoonega neile tagastatud kui peaasja päraldised ja seetõttu nõudsid hagejad tapeete välja Eesti Ajaloomuuseumi valdusest. Kassatsioonkaebuses on hagejad asunud väitma, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega vara väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Hagejad on jätnud tähelepanuta, et mõisakompleks tagastati neile õigusvastaselt võõrandatud varana ja sellest tulenevalt lahendatakse vaidlus omandireformi aluste seaduse alusel. Kolleegiumi istungil palus hagejate esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Õigusvastaselt võõrandatud vara endised omanikud või nende pärijad on omandireformi õigustatud subjektid (ORAS-e §-d 7 ja 8), kellel on õigus nõuda omandireformi objektiks oleva vara tagastamist või kompenseerimist. AÕSrakS § 2 lg. 2 kohaselt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Hagejate, kui omandireformi õigustatud subjektide õigused ja kohustused on piiritletud omandireformi aluste seaduses. ORAS-e § 11 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellega seotud loodusobjektid, ehitised, laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed. Sellest seadusest tulenevalt ei ole vaidlusalused tapeedid omandireformi objektiks. Apellatsioonikohtu otsuses esitatud väide, et kohalik omavalitsusorgan on pädev otsustama, kas vaidlusalused tapeedid tagastada hagejatele või mitte, ei tulene seadusest. Hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses on pilttapeete käsitletud õigusvastaselt võõrandatud vara (Lohu mõisahoone) päraldisena, mida on hagejatel õigus välja nõuda AÕS §-de 18, 19 ja 80 alusel, sest peaasi (Lohu mõisahoone) on neile omandireformi käigus tagastatud. Selliselt esitatud asjaolude alusel on kohus vaidlust ka lahendanud. Kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohtu juhindumine omandireformi aluste seadusest ei ole asjakohane, sest hagejad kui tapeetide omanikud, esitasid tsiviilõigusliku hagi, mida pidanuks lahendama asjaõigusseaduse alusel, ei ole kooskõlas hagis ja apellatsioonkaebuses esitatud asjaoludega. Kohus arutab asja esitatud hagi alusel, milles peavad olema märgitud asjaolud, millega hageja põhjendab oma nõuet ja neid asjaolusid kinnitavad tõendid (TsKS § 146 lg 2 p 5). Kohtuotsuse tegemisel hindab kohus tõendeid ja otsustab, millistseadust tuleb kohaldada (TsKS § 229). Apellatsioonikohus on seda hagis toodud asjaolude alusel õigesti teinud. Kassatsiooniastmes esitatud uued asjaolud jäävad kohtu tähelepanuta ja hagi aluseks olevate asjaolude muutmine ei too endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist. Kassatsiooniastmes saab kohtuotsuse tühistamise aluseks olla materiaalõigusnormi väär kohaldamine või tõlgendamine (TsKS § 347 p 1). Selleks, et omandireformi objektiks mitteolev vara jagaks päraldisena õigusvastaselt võõrandatud ja tagastatud peaasja saatust, peab see vara olema päraldiseks seaduse jõustumise ajal, mis nägi ette vastava vara tagastamise. Kuna tapeedid eraldati Lohu mõisahoonest 1960.-ndatel aastatel, siis nad ei olnud mõisahoone päraldiseks omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal ja hagi nende, kui õigusvastaselt võõrandatud ja tagastatud peaasja päraldise väljanõudmiseks AÕS §-de 18, 19 ja 80
alusel, on jäetud põhjendatult rahuldamata. Juhindudes TsKS-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.