Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.03.2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-3070
Kohtuasi
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse hagi Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) vastu omandiõiguse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.06.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse vastuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 25 000 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 15 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus (registrikood 80209151), juhatuse liige MP, lepingulised esindajad v/adv-d Heidi Rajamäe-Parik, Jüri Leppik Kostja Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu, registrikood 70000941), lepinguline esindaja v/adv Veikko Puolakainen
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 03.02.2021 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 29.06.2020 otsus tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse hagi jätta rahuldamata.
2-19-3070
2.2.Eesti Vabariigi (Kultuuriministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada.
2.3.Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2.4.Menetluskulud maa- ja apellatsioonimenetlustes jätta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 26.02.2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi omandiõiguse tuvastamiseks. Hageja palus tuvastada, et talle kuulub omandiõigus: 1) 1197 mündile, mis on määratletud VK ja KT 2012. a arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1–1197; 2) skulptuurile nimega Võidukaaregrupp (vallasmälestiste registris nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud).
2.Aastatel 2010–2011 toimusid hageja omandis oleva Harju-Risti kiriku pikihoone ja kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde jaoks oli väljastatud muinsuskaitseameti (edaspidi MKA) luba kehtivusega kuni 30.05.2011. VK ja KT aruande kohaselt eemaldas ehituse käigus tööde teostaja pikihoone põhjapoolse pinkide ridade puitpõranda; tööde käigus selgus, et pinnas sisaldab sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt metallesemete, katkeid. Suurema osa leiumaterjalist moodustas 1197 kesk- ja varauusaegset hõbe- ja vaskmünti, samuti mitmesugused ehted ja tarbeesemed. Kultuuriministri 24.11.2014 kirja kohaselt kuulub mündileiu omand muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 30 lõike 1 alusel riigile. Hageja sellega ei nõustu.
3.Hageja leiab, et müntide näol ei olnud tegemist peremehetute asjadega. Iga münt on kunagi olnud kellegi omandis. Müntide omandist loobuti kiriku valdaja ja omaniku (hageja üld- ja eriõiguseellas(t)e) kasuks, mööndes, et müntide omanikuks saab (leidmise aegne) pühakoja omanik. Müntide (iga mündi) omanikku on võimalik kindlaks teha. Kehtib vallasasjade omandi eeldus. Müntide näol ei ole tegemist leiuga MuKS § 30 lõike 1 mõttes. Münte tuleb käsitleda mitte kogumina, vaid iga münti eraldiseisva asjana, mistõttu ei saa neid käsitleda kultuuriväärtusega leiuna. MuKS § 30 lõige 1 käsitleb vallasasja, mitte vallasasjade kogumit.
2-19-3070
4.Eesti Vabariigi valduses (Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis) asub skulptuur nimetusega Võidukaaregrupp (edaspidi skulptuur). Tegemist on hageja omandiga, mis anti 13.05.1959 kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil. 24.03.2017 ja 18.04.2017 teatas kostja, et skulptuur on riigi omandis, kuna hageja ei ole tõendanud, et omand kuulub talle. Kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lõikega 1 kuulub kohaldamisele valdaja omandi eeldus. Hageja õiguseelneja oli selle omanikuks enne kostjale valduse andmist ning kostjale anti üle valdus, mitte omand.
5.Hageja on tõendanud, et on enne II maailmasõda eksisteerinud EELK Risti koguduse otsene üldõigusjärglane. Skulptuur on kiriku oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 55 lõike 1 mõttes. Pühakoja valdajate isikuline järjepidevus kunagiste, isegi keskaegsete kogudustega, st üldõigusjärglus, ei oma tähtsust, kuivõrd eksisteerib tehinguline eriõigusjärglus. Isegi kui üldõigusjärglus on oluline, oli Risti kogudus de facto olemas kirikuhoone rajamisest 14. sajandil. Skulptuuri omanikku on võimalik kindlaks teha, kuna kehtib vallasasjade omandi eeldus. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Müntidele kohaldub MuKS § 30 lõige 2, mille kohaselt kultuuriväärtusega leid kuulub riigile. Tegemist on erisättega AÕS § 103 lõike 2 suhtes, mis sätestab peitvara suhtes üldreegli, et see kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti. Riigi omand on seega tekkinud seadusest tulenevalt. Müntide näol on tegemist suure ajaloolise, arheoloogilise ja teadusliku kultuuriväärtusega vallasasjaga. Ei ole võimalik kindlaks teha, kes on ajalooliselt olnud 13.–
18.sajandist pärit müntide omanikeks.
8.Hageja käsitlus lähtub väärast eeldusest, et mündid annetati kirikule ja muutusid sellega koguduse omandiks. Ainult müntide kirikust leidmise faktist ei saa järeldada, et tegemist oli teadliku annetusega ja omandist loobumisega kiriku kasuks. Usutav ei ole, et kõik leitud mündid võisid juhuslikult põrandale pudeneda annetuste kogumiskohast väljavõtmisel. Fakt on, et hagejal ei olnud enne müntide leidmist mingit teadmist, et mündid kiriku põranda all asuvad. Peitvara erinebki muudest vallasasjadest seeläbi, et on pikka aega olnud peidukohas ja jäänud seetõttu avastamata. Seega, kui üldjuhul tuleb eeldada, et asi kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjas see paikneb, ei kehti eeldus juhul, kui erilised asjaolud, nagu asja vanus või muud omadused, asja leidmise või maasse sattumise viis, annavad alust lugeda eelduse ümberlükatuks, tekitades kahtluse esemete kuuluvuse üle.
9.Arheoloogide analüüsid kinnitavad, et tegemist on unikaalse ja läbi aegade suurima analoogse leiuga Eestis. Risti mündileiu näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksiga, mis on unikaalne nii terviklikkuse, koostise, üldarvu kui leiusituatsiooni ja konteksti korrektse fikseerimise poolest. Selline leid kuulub riigile. Leiu kultuuriväärtus ei sõltu sellest, kas tegemist on ühe leiuga (üks münt) või müntide kogumiga. Mündid jäävad vallasasjadeks mõlemal juhul, kuid kultuuriväärtus tervikuna sõltub paljuski konkreetse leiu ajalisest ja ruumilisest kontekstist ning suurim kultuuriväärtus on leitud asjadel just kogumis. Eelnevat kinnitab nii MKA selgitav kiri kui arheoloogide uuringuaruanne. Samas omaks konkreetne leid kultuuriväärtust ka siis, kui vaadata igat münti eraldi.
10.Skulptuuri puhul ei ole kostja kunagi tunnistanud ega omaks võtnud, et hageja on selle omanikuks. Hageja õigusvõime tekkis 2004. a, mistõttu ei ole tal kunagi olnud skulptuuri valdust. AÕS-i ja selles sätestatud valduse ning omandi kaitse põhimõtted kehtestav
2-19-3070 regulatsioon jõustus 01.12.1993. Kui hageja väitel kaotas ta valduse 1959. a, tuleb valduse kaotuse tagajärgi hinnata sel ajal kehtinud seaduste alusel. Ei ole võimalik väita, et valdus 1959. a tähendas ühtlasi vara omandit. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest oleks võimalik järeldada, et tema on omanikuks. Vähemalt alates taasiseseisvumisest on omanikuks Eesti Vabariik, enne seda kuulus vara Eesti NSV-le. Erinevalt hagejast on riik vähemalt AÕS-i jõustumisest 01.12.1993 olnud vara valdajaks. Seega on valdaja omandi eeldust võimalik rakendada praegu riigi suhtes. Maakohtu otsus ja põhjendused
11.Harju Maakohus rahuldas 29.06.2020 otsusega hagi osaliselt ja tuvastas, et skulptuuri omandiõigus kuulub hagejale. Kohus jättis rahuldamata nõude tuvastada, et müntide omandiõigus kuulub hagejale. Menetluskulud jättis kohus poolte kanda.
12.Puudub vaidlus, et Harju-Risti kirikus asus vaidlusalune skulptuur, mis anti 13.05.1959 kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil. Skulptuur asub praegusel hetkel Eesti Vabariigi valduses Eesti Kunstimuuseumis Niguliste kirikus. Hageja omandiõiguse tuvastamise nõude aluseks saab olla AÕS § 80 lõige 1. Puudub vaidlus, et skulptuuri valdus on kostjal. Kohus selgitas hagejale 29.08.2019 määruses, et AÕS § 82 lõikest 1 tulenevalt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Hageja on seisukohal, et tema omandiõigus tuleneb AÕS § 90 lõikes 1 sätestatud eeldusest, mille kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
13.Lähtuvalt AÕS § 90 lõikes 1 sätestatud eeldusest esineb kohtul alus asuda seisukohale, et skulptuuri omand kuulub hagejale. Puudub vaidlus, et kuni 1959. aastani asus skulptuur HarjuRisti kirikus ning see anti välja restaureerimise eesmärgil. Antud asjaolu on tõendatud 13.05.1959 teatega. Seega on tõendatud, et 1959. a oli skulptuur Risti koguduse valduses ning AÕS § 90 lõike 1 kohaselt tuleb eeldada, et ka omandis.
14.Hageja on esitanud tõendid, mis kinnitavad, et hageja, mis registreeriti juriidilise isikuna 2004. a, on 1959. a eksisteerinud Risti koguduse õigusjärglane. Harju Maavalitsuse 26.07.1995 otsusest nr 7880 ilmneb, et Risti kiriku hoone kui nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud vara loeti õigusvastaselt võõrandatuks ning loeti tõendatuks, et kirik kuulus õigusvastase võõrandamise ajal EELK Risti kogudusele kui endisele omanikule ning hageja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Samuti ilmneb Padise Vallavalitsuse 24.04.2000 korraldusest nr 136m, et kohalik omavalitsus andis korralduse tagastada hagejale õigusvastaselt võõrandatud Risti kiriku hoone. Lisaks nähtub siseministeeriumi 05.06.2019 kirjast, et hageja oli vastavalt 1993. a kehtinud „Kirikute ja koguduste seadusele“ kantud 10.08.1993 Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse registrinumbriga 71800158 ning kogudusele väljastati vastav tunnistus ja registreerimiskaardile kanti asutamiskuupäevaks 1870. a (sellise daatumi esitas siseministeeriumile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikuvalitsus). 2002. a kehtima hakanud „Kirikute ja koguduste seaduse“ kohaselt kanti kogudus Tallinna Linnakohtu registriosakonnas usuliste ühenduste registrisse, mis on mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri osa, registrikoodiga 80209151 ja märgiti esmamainimise ajaks 1870. a. Samuti kanti registrikaardile endine siseministeeriumis väljastatud registrinumber 71800158. Registrikaardil olev esmakande aeg 10.08.2004 fikseerib vaid koguduse kandmise usuliste ühenduste registrisse Tallinna Linnakohtu registriosakonna poolt ega väljenda koguduse esmakannet juriidilise isikuna ja õigusvõime teket. Nimetatud tõendid kogumis tõendavad, et hageja on Risti kirikus enne Nõukogude okupatsiooni tegutsenud koguduse õigusjärglane.
2-19-3070
15.Seoses kostja vastuväidetega, et kostja on saanud skulptuuri omanikuks AÕS-i alusel ning et kirik ei saanud ENSV ajal vara omada, märkis kohus järgmist. Olukorras, kus on tuvastamist leidnud, et kuni 1959. aastani oli skulptuuri valdaja ning seeläbi ka omanik Risti kogudus, ning Risti kogudus andis tolleaegsele kultuuriministeeriumile üle üksnes skulptuuri valduse selle restaureerimise eesmärgil, ei ilmne asjaolusid või tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja on saanud skulptuuri omanikuks. Kostja on küll praegusel ajal skulptuuri valdaja, kuid kooskõlas AÕS § 90 lõikes 1 sätestatuga prevaleerib hageja kui varasema valdaja õigus. Asjaolu, et ka kostja ise on leidnud, et skulptuur peaks asuma Risti koguduse valduses, ilmneb kultuuriministri 30.08.1996 määruse lisast 3, mille kohaselt skulptuuri asukohaks on Harju-Risti kirik. Kostja väide, et Nõukogude ajal ei saanud kirik vara omada, ei ole asjakohane, kuna koguduse valdus ja omand nimetatud skulptuurile eksisteerisid juba enne Nõukogude okupatsiooni.
16.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue tuvastada tema omandiõigus skulptuurile kuulub rahuldamisele.
17.Järgnevalt analüüsis kohus hageja nõuet 1197 mündi omandiõiguse tuvastamiseks. Asjas puudub vaidlus, et aastatel 2010–2011 toimusid Harju-Risti kirikus, mis on hageja omandis, pikihoone ja kooriruumi põranda restaureerimistööd. Tööde käigus selgus, et pinnas sisaldab sadu ajaloolisi hõbe- ja vaskmünte ning muude, põhiliselt metallesemete katkeid. Suurema osa leiumaterjalist moodustas 1197 kesk- ja varauusaegset hõbe- ja vaskmünti, samuti mitmesugused ehted ja tarbeesemed.
18.Hageja on esitanud kostja vastu nõude tuvastada, et 1197 mündi, mis on määratletud VK ja KT 2012. a arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1–1197, omandiõigus kuulub hagejale. Poolte vahel on vaidlus, kas kirikust leitud müntide näol on tegemist varaga, mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, s.o peitvaraga AÕS § 103 lõike 1 mõttes. Kohus leidis, et müntide näol on tegemist varaga, mille puhul ei ole omanikku võimalik kindlaks teha. Nimelt ilmneb AÕS-i kommenteeritud väljaandest, et peitvara leiu esemeks on vallasasjad, millel on teatav (oluline) väärtus, kuid millel ei ole omanikku või mille omanikku, sh pärijaid, ei ole võimalik kindlaks teha ning mis on seetõttu peremehetud. Peitvara erisus seisneb selles, et see on olnud pikka aega oma peidukohas (nt maasse kaevatuna või muul viisil peidetuna) ja jäänud avastamata. Leiu peitvarana kvalifitseerimisel tuleb lähtuda sellest, et võimatus teha kindlaks vara omanikku on kausaalses seoses sellega, et vara on olnud (pikka aega) peidetud ja kättesaamatu (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne 2014, Paul Varul jt, lk 465).
19.Risti kirikust leitud mündid vastavad peitvara tunnustele, kuna tegemist on vallasasjadega, nende omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, need on olnud pikemat aega kiriku põranda all peidus ja jäänud avastamata. Hageja väite, et iga isik, kes mündi kirikusse jättis, möönis, et selle omandi saab kirik, lükkab ümber VK ja TT 16.08.2016 analüüs „Täiendusi Harju-Risti kiriku arheoloogiliste leidude eksperdianalüüsile“. Nimelt ilmneb täiendava analüüsi lehekülgedelt 3-4, et väide, nagu pärineks enamik leitud münte rahapaku ning altarite ümbrusest ning et suuremas osas on tegemist annetuste kogumiskohast väljavõtmisel pudenenud müntidega, ei vasta tõele. Harju-Risti kabelist leitud keskaegsete müntide, nagu ka muude esemeleidude puhul, ei ole võimalik täheldada erilist koondumist pea- või kõrvalaltarite juures, vaid need on lõunalöövi leidude järgi otsustades levinud enam-vähem ühtlaselt kogu pikihoone ala, kuigi idapoolsest osast leiti münte mõnevõrra rohkem kui lääneosast. Kuna pärast reformatsiooni ja kirikute sekulariseerimist kõrvalaltarid likvideeriti, ei saa nende võimaliku asukoha lähedusest leitud hilisemaid münte annetustena käsitleda. Eeltoodust tulenevalt on
2-19-3070 asjatundja arvamusega ümber lükatud väide, et tegemist on annetustega, mille suhtes münte omanud isikutel oli kavatsus jätta need kiriku omandisse.
20.Hageja on menetluses esitanud väite, et arheoloog VKs, kes on Tallinna Ülikooli teadur, ja arheoloog TT, kes on MTA arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu liige, ei ole objektiivsed ning et nende arvamusi ei saa käsitleda usaldusväärsete tõenditena. Hageja väide on põhjendamatu ning kohtul puudub alus asuda seisukohale, et arheoloogid VKs ja TT või KT on kallutatud või esitanud ebaobjektiivseid seisukohti, mis ei lähtu nende tegelikest erialastest teadmistest. Seega luges kohus viidatud asjatundjate arvamused usaldusväärseteks tõenditeks ning pidas võimalikuks otsuse koostamisel nendele tugineda.
21.Eeltoodust lähtuvalt oli kohus seisukohal, et kirikust leitud müntide näol on tegemist peitvaraga AÕS § 103 mõttes. Kohtu hinnangul ei esine vaidlust küsimuses, et enne kaevamistööde algust puudus hagejal faktiline teadmine selle kohta, et kõnealused mündid kirikus asusid. Hageja väide, et on üldteada asjaolu, et kiriku põranda all leidub münte, ei ole asjakohane, kuna see ei tõenda hageja teadmist konkreetsete müntide olemasolu kohta. Samuti leidis kohus, et müntide endisi omanikke ega nende pärijaid ei ole võimalik kindlaks teha, kuna tegemist on 13.–18. sajandist pärit esemetega, millel puuduvad endise omanikuga seostamist võimaldavad kuuluvustunnused.
22.Täiendavalt lähtus kohus müntide leidmise ajal kehtinud MuKS redaktsiooni § 30 lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. MuKS § 30 lõike 2 kohaselt kuulub kultuuriväärtusega leid riigile. Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et müntide näol on tegemist vallasasjadega, millel ei ole omanikku ning omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, on järgnevalt asja lahendamise aspektist keskse tähtsusega küsimus, kas tegemist on kultuuriväärtusega leiuga.
23.Tõendamist on leidnud, et kõnealuste müntide näol on tegemist kultuuriväärtusega leiuga MuKS § 30 mõttes. Nimelt ilmneb VK ja KT analüüsi „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010-2011. a“ leheküljelt 22, et ligi 1200 mündi näol on tegemist läbi aegade suurima analoogse leiuga Eestis. Risti kiriku leiukollektsiooni müntide näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise kompleksiga, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui leiusituatsiooni ja -konteksti korrektse fikseerimise poolest.
24.Samuti võttis kohus arvesse MKA 20.09.2019 kirjas toodud selgitusi kultuuriväärtusega leiu tuvastamise kohta. MKA on avaldanud, et kui kultuuriväärtusega leiud leitakse arheoloogilise uuringu käigus, käsitletakse kultuuriväärtuse hindajana uuringut läbiviivat pädevat arheoloogi, kelle otsustusi hindab ja kinnitab MKA uuringuaruande heakskiitmisel. Antud juhul taotles arheoloog VKs MKA-lt luba arheoloogilisteks uuringuteks ning järelevalveks. Selle juurde esitas arheoloog 02.05.2011 Harju-Risti kiriku arheoloogiliste uuringute ja järelevalve programmi, milles on märgitud detailsem uuringuplaan ja kavandatavad tegevused. Selle juurde esitas arheoloog uuringu tegevuskava. MKA väljastas taotluse alusel 05.05.2011 uuringuloa nr 7258 mälestiste või muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste uurimistöödeks, milles sisaldus ühtlasi 02.05.2011 uurimistööde programmi kooskõlastus MKA poolt. Pärast arheoloogiliste väljakaevamiste lõpetamist koostas arheoloog VKs selle kohta uuringuaruande. MKA kiitis uuringuaruande heaks 25.02.2015 komisjoni protokollilise otsusega ning täiendavalt 06.03.2015, kui MKA maakonnainspektori poolt tehti vastav kanne kultuurimälestiste registrisse. Täiendavalt on MKA 20.09.2019 kirjas avaldanud, et Harju-Risti leiukollektsiooni müntide näol on tegemist Eesti ajaloo jaoks olulise
2-19-3070 kompleksiga, mis on unikaalne nii oma terviklikkuse, koostise, üldarvu kui leiusituatsiooni ja -konteksti korrektse fikseerimise poolest. Sellest johtub leiukogumisse kuuluvate müntide kultuuriväärtus nii üksikuna kui nende kogumis. Eeltoodud tõenditega on kogumis tõendatud, et leitud müntide näol on tegemist kultuuriväärtusega leiuga. Samuti on lähtuvalt MKA kirjast alus asuda seisukohale, et müntidel on kultuuriväärtus nii eraldiseisvalt kui kogumis, mistõttu on põhjendamatu hageja väide, et müntidel puudub kultuuriväärtus, kui käsitleda neid üksikult eraldiseisvate vallasasjadena.
25.Seoses hageja väitega, et MKA nägemus on ebaobjektiivne, märkis kohus, et saab kultuuriväärtuse hindamisel lähtuda üksnes asjatundjate arvamusest, kuna kohtul endal puuduvad antud valdkonnas eriteadmised. Kohtul puudub alus kahelda asjas arvamusi esitanud arheoloogide või MKA ametnike erapooletuses ja professionaalsuses. Seega asus kohus seisukohale, et kohtul on võimalik lähtuda üksnes nende esitatud hinnangutest ning kohus on jõudnud veendumusele, et vaidlusaluste müntide näol on tegemist olulise kultuuriväärtusega varaga, mis kooskõlas müntide leidmise ajal kehtinud MukS § 30 lõike 2 redaktsiooniga kuulub kostjale.
26.Võttes arvesse, et hageja kahest nõudest kuulus rahuldamisele üks, tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lõike 1 alusel poolte endi kanda. Kostja apellatsioonkaebus
27.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja jätta uue otsusega hagi tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
28.Kostja ei vaidlusta kõiki maakohtu otsuse põhjendusi skulptuuri puudutavas osas. Kostja nõustub kohtuga ja kohtu tuvastatud asjaoludega selles, et puudub vaidlus, et kirikus asunud skulptuur anti 13.05.1959 ENSV Kultuuriministeeriumi valdusesse restaureerimise eesmärgil, et skulptuur asub praegu Eesti Kunstimuuseumis Niguliste kirikus ja et skulptuuri valdus on kostjal.
29.Ülejäänud maakohtu järeldustega kostja ei nõustu. Jääb ebaselgeks käsitlus, miks asjas prevaleerib varasema valdaja omandi eeldus. Valdaja omandi eeldus rakendub ka praeguse skulptuuri valdaja suhtes iseäranis arvestades, et ENSV aegne õigus valdaja omandi eelduse instituuti ei tunnustanud ning AÕS jõustus alles 1993. Kostja valdus on tekkinud õiguspäraselt ning kostjal oli skulptuuri valdus ka AÕS-i jõustumise momendil.
30.Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust. Omandiõiguse tuvastamise iseseisev alusnorm ei ole AÕS § 80 lõige 1. Ka ei ole asjakohane viide AÕS §-le 82. Kohus tuvastas, et valduse fakti üle vaidlus puudub ning skulptuuri valdajaks on kostja.
31.Kohus rahuldas ebaõigesti hagi 1959. a kirikust ära viidud skulptuuri omandiõiguse tuvastamiseks praegu kehtiva AÕS § 90 lõike 1 alusel. AÕS hakkas kehtima alles 1993. a ega oma tagasiulatuvat jõudu. Skulptuur paiknes kirikus kuni 1959. aastani, mil see viidi restaureerimisele ja anti pärast seda üle Kunstimuuseumile ning on täna eksponeeritud Niguliste kirikus. Kohus ei saanud hagi rahuldada valdaja omandi eelduse alusel, kuna hageja ei olnud seaduse jõustumise hetkel ega ka pärast seda olnud kõnealuse vara valdaja. Vara valdajaks ja omanikuks on Eesti Vabariik.
32.AÕS § 90 lõikes 1 sätestatud valdaja omandi eelduse kohaselt on valdus ja omand seotud. Isegi kui varasemat valdajat sai lugeda oma valduse ajal asja omanikuks (kuigi see ENSV aegse
2-19-3070 regulatsiooni järgi nii olla ei saanud), ei tähenda see automaatselt, et eelmine valdaja saaks end ka 60 aastat pärast valduse kaotust jätkuvalt asja omanikuks pidada. Seega rakendas kohus AÕS § 90 lõiget 1 valesti, jättes tähelepanuta, et valdaja ja iga varasema valdaja omandi eeldus kehtib üksnes valduse ajal. Kohus jättis praeguse valdaja omandi eelduse põhimõtte täiesti kõrvale.
33.Lisaks jättis kohus käsitlemata AÕS § 90 lõike 1 kolmanda eelduse – kostja valdab hagejale kuuluvat asja õigusliku aluseta. Vara äraviimine kirikuhoonest restaureerimise eesmärgil 1959. a ei olnud vara õigusvastane võõrandamine või natsionaliseerimine. Õigusvastane ei olnud ka vara üleandmine Kunstimuuseumile ja selle eksponeerimine Niguliste kirikus.
34.Eeltooduga seoses rikkus maakohus oluliselt menetlusnormi, jättes täielikult analüüsimata ja tähelepanuta kostja vastuväited, et vara kuulus ENSV aegse regulatsiooni (ja ka praegu kehtiva regulatsiooni) alusel riigile. Varasema valdaja omandi eeldus ei saa põhimõtteliselt rakenduda olukorras, kus valduse olemasolu ajal kehtinud õiguslik regulatsioon välistas vara kuulumise valdajale. Samuti jättis kohus täielikult tähelepanuta kostja väited selle kohta, et skulptuur vallasasjana (erinevalt kiriku hoonest ja selle juurde kuuluvast maast) ei olnud omandireformi objektiks. Seadusandja õiguspoliitiline valik oli tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa ja hooned (nii nagu seda tehti ka hageja puhul), kuid vara tagastamise objektiks ei olnud hoones kunagi paiknenud vallasasjad. Skulptuur ei ole ka ehitise osa või selle päraldis.
35.Hageja ei esitanud kohtule vindikatsiooninõuet AÕS § 80 lõike 2 alusel, vaid üksnes tuvastushagi. Maakohus menetles ebaõigesti tuvastushagi ilma, et oleks tuvastanud hageja tuvastushuvi TsMS § 368 tähenduses.
36.Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid hageja omandiõigust skulptuurile. Vaidluse korral tuleb omandiõigust tõendada hagejal, kes jättis oma tõendamiskoormise täitmata. Hageja vastuapellatsioonkaebus
37.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning rahuldada uue otsusega hagi tervikuna ja jätta menetluskulud kostja kanda.
38.Hageja ei nõustu, et mündid on peitvara AÕS § 103 lõike 1 tähenduses. Mündid ei olnud ka peremehetud. Hageja jääb oma seisukoha ja põhjenduste juurde, et müntidest loobuti kiriku valdaja ja omaniku (hageja üld- ja eriõiguseellas(t)e) kasuks, mööndes, et müntide omanikuks saab (leidmise aegne) pühakoja omanik. Kohus jättis müntide suhtes valesti kohaldamata vallasasjade valdaja omandi eelduse, mille ümberlükkamise tõendamiskoormus lasub kostjal. MuKS § 30 ei kujuta erisätet AÕS § 90 lõike 1 suhtes. Ei ole vaidlust, et hageja on kirikuhoone, kust mündid leiti, omanikuks ja valdajaks. Hageja ei nõustu, et müntide näol on tegemist leiuga MuKS § 30 lõike 1 mõttes.
39.Müntide leiukoht ei ole eelduseks, et tuvastada nende eelmise omaniku mööndus, et nende omand jääb kiriku valdajale. Hageja on tõendanud, et mündid ulatuses, milles nende leiukoht on dokumenteeritud, asusid suures osas just altarite juures. Kohus jättis ebaõigesti hindamata hagi lisana 3 esitatud plaani. Kohus jättis tähelepanuta, et kõrvalaltarite ja esimeste pingiridade asukoht on umbes sama ning nii või teisiti on tegemist kas annetustega (mis olid asetatud altarile) või ka maha kukkunud raha jätmise möönmisega kirikule.
2-19-3070
40.Kohus luges valesti VK, TT ja KT arvamused usaldusväärseteks tõenditeks, jättes tähelepanuta hageja väite, et mõlemad täiendava analüüsi autorid, nagu paljud teised Eesti arheoloogid, allkirjastasid avaliku kirja justiitsminister RL-le, milles kritiseerisid müntide andmist kogudusele, mistõttu ei saa autoreid erapooletuteks lugeda. Lisaks tuleneb arvamuste erapoolikus ka sellest, et isikud on koostanud riigile riigi huvides arvamusi, tegemist ei ole iseseisvate ekspertidega. Hageja on viidanud hagis ka olulistele vigadele arheoloogide arvamustes. Kohus jättis hageja väidetele vastamata.
41.Kohus leidis, et mündid on peitvara selle tõttu, et enne kaevamistööde algust puudus hagejal teadmine selle kohta, et kõnealused mündid kirikus asusid. Kohtu hinnangul ei ole selles osas vaidlust, samas kui kohus kirjeldab samas lõigus, et hageja on esitanud väite, et on üldteada asjaolu, et kiriku põranda all leidub münte. Kohus leidis, et hageja väide ei ole asjakohane, kuna see ei tõenda teadmist konkreetsete müntide olemasolu kohta. Samas ei ole kohus sellele asjaolule eelnevalt tähelepanu juhtinud ning otsus on selles osas üllatav. Hageja palub ringkonnakohtul asuda seisukohal, et valdamise tahe ei pea olema esemespetsiifiline. Samuti jättis kohus valesti kohaldamata AÕS § 127 lõike 1, jättes arvestamata koguduse aastasadade pikkusest eksisteerimisest tuleneva valdamise tahte. Koguduse tahet vallata kirikusse sattunud või jäetud esemeid ei saa tõlgendada ainult praegu elavate koguduse liikmete tahte kaudu. Kohus ei ole eristanud kirikust leitud münte mõnest teisest vanast hoonest avastatud varast.
42.Selleks, et tuvastada MuKS § 30 järgne kultuuriväärtuse esinemine, pidanuks kohus esmalt selle mõiste sisustama sügavamalt kui vaidlustatud lahendis. Kostja tõendid kultuuriväärtuse kohta ei ole veenvad ja on oluliste vigadega ning erapoolikud. Hageja jääb maakohtus esitatu juurde. Lisaks on vastuoluline, et kohus ei leidnud mündid koguduse ja selle ajalooga seotud olevat, samas väga pealiskaudsete hinnangutega leidis, et riigile on need väärtuslikud. Kohus tugines otsuses ka haldusorgani otsustele (MKA otsused, inspektorite heakskiidud, protokollilised otsused jne), mis kajastavad kostja ja tema ametnike seisukohti, mis samuti ei tohi olla tõendiks TsMS-i mõttes või millele hinnangut andes peaks lähtuma selle sisust. Mistahes ametnike arvamused ja otsustused ei saa olla tõendiks asjade sisulise kultuuriväärtuse hindamisel. Hageja taotles, et kostja 24.09.2019 menetlusdokumendiga esitatud tõendid tagastataks. Kohus jättis tõendid ebaõigesti tagastamata. Kostja seletuste kogumine tõenditena andis kostjale lubamatu ja õigusvastase eelise menetluses. Lisaks asus kohus põhjendamatult seisukohale, et MKA kirja alusel on müntidel kultuuriväärtus nii eraldiseisvalt kui kogumis. Hageja jääb selles osas oma väidete juurde, millele maakohus jättis vastamata. Müntide osas tuleb kohaldada AÕS § 90 valdaja omandi eeldust, sest mündid ei ole peitvara.
43.Hageja palus ühe alternatiivina müntide suhtes MuKS § 30 lõike 1 kohaldamata jätta vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-dega 32, 3 ja 11. Maakohus jättis väitele vastamata. Vastustaja seisukoht
44.Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
45.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb skulptuuri omandiõiguse tuvastamise ja menetluskulude jaotuse osas tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise selle nõude osas uue otsuse, millega jätab hagi ka selles osas rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Samuti jaotab ringkonnakohus
2-19-3070 uuesti menetluskulud. Muus osas maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega müntide omandiõiguse tuvastamise osas ega pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata (TsMS § 654 lõige 6). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad.
46.Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega kohus tuvastas skulptuuri kui vallasasja kuulumise omandiõiguse alusel hagejale. Maakohus lähtus seejuures AÕS-i kehtiva redaktsiooni § 80 lõikest 1, § 82 lõikest 1 ja § 90 lõikest 1, nõustudes hagejaga, et kuna asi asus kuni 1959. aastani hageja valduses, tuleb eeldada, et tegemist on hageja omandiga. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt. Praeguses asjas ei esitanud hageja vindikatsiooninõuet, mistõttu on asjakohane kostja väide, et AÕS § 80 ega § 82 praeguses vaidluses ei kohaldu. Õiguskirjanduses on selgitatud, et AÕS ei tunne eraldi eraõiguslikku nõuet, mis oleks suunatud omandiõiguse tunnustamisele, kuid omanikul on TsMS §-s 368 sätestatud eelduste olemasolu korral võimalik esitada tuvastushagi, mille esemeks on asjaolu tuvastamine, et hageja on või ei ole teatud asja omanikuks (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, 2014, lk 367). Hageja ongi sellise hagi esitanud. Seega kohaldub praeguses asjas TsMS § 230 lõikest 1 tulenev üldine tõendamiskoormus, mille kohaselt peab esmalt hageja tõendama oma väidet temal omandiõiguse olemasolu kohta. Selliselt selgitas tõendamiskoormust ka maakohus, kuigi otsuses lähtus teistsugusest tõlgendusest (t I kd lk 161-162). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja enda omandiõigust skulptuurile tõendada ei suutnud. Isegi kui jaatada, et kehtiva AÕS § 90 alusel saaks eeldada hageja omandiõigust 1959. a seisuga, siis peale asja üleandmist tuleks samuti eeldada igakordse valdaja, sh siis Eesti Vabariigi taastamisest alates kostja omandiõigust, mistõttu tuli hagejal ikkagi tõendada enda omandiõigust. Poolte vahel puudub vaidlus, et skulptuur oli alates teadmata ajast kirikuhoones kuni aastani 1959, mil tolleaegne konsistoorium andis korralduse väljastada see kultuuriministeeriumi käsutusse restaureerimise eesmärgil. Hageja kinnitas kohtuistungil, et kirik tegutses Nõukogude ajal läbi konsistooriumi, mis omakorda oli mingi riigiasutuse osakonnaks (ajamärk 01:20:59; t II kd lk 90). Seega saab asja lahendamisel võtta aluseks, et tolleaegne riik andis 1959. a kirikule korralduse anda ese enda valdusest välja riigiasutuse valdusesse. Selline tegevus kinnitab kostja poolt esiletoodud tolleaegsetest õigusaktidest nähtuvat õiguslikku olukorda, kus kirik ei osalenud käibes omanikuna ega omanud juriidilise isiku õigusi (asjakohasteks õigusaktideks 1945. a Usuühingute tegevuse korraldamise ajutine juhend; 1977. a Usukoondiste põhimäärus). Ka ajalooliselt on üldteada asjaolu, et Nõukogude riik natsionaliseeris 1940. ja 1945. a kirikute varad (vt nt https://www.kirikuvarahaldus.ee/sisu.php?lehe_id=14&alamlehe_id=0&alamlehe2_id=0). Asjaolu, et natsionaliseeritud oli ka hageja õiguseelneja vara, nähtub 1995. a omavalitsuse komisjoni otsusest natsionaliseeritud hoonete ja maaüksuse tagastamise kohta hagejale (t I kd lk 150). Kolleegium on seisukohal, et eelnevalt tuvastamist leidnud õiguslikus ja elulises olukorras ei saanud hageja omandiõigus natsionaliseeritud varale taastuda teisiti, kui Eesti Vabariigi poolt kehtestatud korras. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 19.12.1990 vastu otsuse Omandiõiguse järjepidevuse taastamiseks, milles mh deklareeriti, et Nõukogude Liidu poolt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine hakkab toimuma Eesti Vabariigi seadustega määratavas korras. 13.06.1991 võeti sel eesmärgil vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus
2-19-3070 (ORAS), kus sätestati poliitiline tahe selle kohta, milline õigusvastaselt võõrandatud vara saab kuuluda ja kellele tagastamisele või kompenseerimisele ning millises korras. ORAS §-st 11 nähtuvalt ei kuulunud vaidlusaluse varaga sarnane vallasvara omandireformi objektide hulka. Seega oli tegemist seadusandja tahtega, et mitte igasugune õigusvastaselt võõrandatud (vallas)vara ei kuulu Eesti Vabariigi poolt tagastamisele või kompenseerimisele. Kolleegium leiab, et sõltumata sellest, kui ebaõiglane olukord hageja liikmetele subjektiivselt tundub, puudub alus tuvastada hagejal omandiõiguse olemasolu varale, millele hageja kaotas omandiõiguse seoses Nõukogude okupatsiooniga ja mida ei tagastatud omandireformi käigus. Kui nõustuda maakohtuga, et tähtis on ainult asjaolu, et enne okupatsiooni kuulus omandiõigus hageja õiguseelnejale, siis muutuks ORAS sisuliselt tühjaks õigusaktiks. Kuna hageja enda tõendamiskoormust ei täitnud, ei pidanud kostja tõendama asja omandiõiguse temale kuulumist. Hageja tuvastushagi lahendamisel ei pea kohus tuvastama, kas vaidlusalune asi kuulub kostjale või kellelegi kolmandale, kuna see väljuks TsMS § 439 mõttes hagieseme piiridest.
47.Vastuseks poolte eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et puudub alus jätta hagi läbivaatamata hagejal tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi puudumise tõttu. Maakohus põhjendas 29.08.2019 määruses (t I kd lk 161-162) oma seisukohta kooskõlas TsMS § 465 lõike 2 punktiga 8 ja ringkonnakohtul puudub alus maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Absoluutse subjektiivse õiguse nagu omandiõiguse tuvastamiseks hagi esitamine keerulises õiguslikus olukorras võib olla põhjendatud selleks, et hagejal oleks õiguslik selgus otsustada, kas tal on alus kasutada muid (eelduslikult suuremaid kulutusi nõudvaid) õiguskaitsevahendeid tulevikus. Hageja (alternatiivseks) väiteks skulptuuri omandiõiguse tunnustamiseks on väide, et tegemist on omandireformi käigus tagasi saadud kirikuhoone päraldisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 57 mõttes. Ringkonnakohus käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude alusel sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-68-96, et selleks, et omandireformi objektiks mitteolev vara jagaks päraldisena õigusvastaselt võõrandatud ja tagastatud peaasja saatust, pidi see vara olema päraldiseks seaduse, milline nägi ette vara tagastamise, jõustumise ajal. Ringkonnakohus ei näe alust, miks selline seaduse tõlgendus ei oleks kohane ka käesolevas asjas. Skulptuur viidi kirikuhoonest ära 1959. a ega olnud seal ORAS-i jõustumise ajal, mistõttu ei ole tegemist tagastatud kirikuhoone päraldisega. Hageja poolt esiletoodud 1928. a kohtupraktika muutunud õiguslikus olukorras ei toimi.
48.Hageja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus tuvastas müntide kuulumise omandiõiguse alusel kostjale. Maakohus lähtus seejuures leidmise ajal kehtinud AÕS § 103 lõikest 1 ning MuKS § 30 lõigetest 1 ja 2, nõustudes kostjaga, et tegemist on kultuuriväärtusega leiuga sõltumata sellest, kas vaadelda iga asja eraldi või asjade kogumina. Ringkonnakohus ei tuvastanud selles osas maakohtu poolt menetlusõiguse olulist rikkumist ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (TsMS § 654 lõige 6).
49.Vastuseks hageja kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Hageja on jäänud maakohtus esitatud väidete juurde, millele maakohus on kolleegiumi arvamusel vastanud kooskõlas TsMS § 442 lõike 8 nõuetega. Hageja tõlgendab AÕS § 103 lõiget 1 põhjendamatult kitsalt. Maakohus on kooskõlas otsuses viidatud õiguskirjandusega
2-19-3070 asunud seisukohale, et peitvarana saab seaduse mõttes käsitleda teatava olulise väärtusega vara, mis on pikka aega olnud peidukohas ja jäänud avastamata ja mille omanikku ei saa kindlaks teha (Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Paul Varul jt, 2014, lk 464). Samas õiguskirjanduses on ka selgitatud, et peitvarana on võimalik omandada ka peremehetuid asju ning tähtsust ei ole, kas asi on või ei ole ühegi isiku valduses. Kolleegium märgib vastuseks hagejale, et seega ka n-ö tavapärane valdaja omandiõiguse eeldus (AÕS § 90 lõige 1) peitvara puhul ei kohaldu ning tähtsust ei oma, kas kellelgi on või ei ole olnud tahet pikka aega kättesaamatult olnud asju vallata. Samuti, et oluline ei ole, mil moel muutus vara ligipääsmatuks (inimtegevuse või loodusjõudude tulemusena), vaid tähtis on, et võimatus teha kindlaks vara omanikku on kausaalses seoses sellega, et vara on olnud pikka aega peidetud ja kättesaamatu. Koosmõjus AÕS §-ga 103, mis annab peitvara mõiste ja reguleerib üldnormina selle kuulumist, tuli tõlgendada ka müntide leidmise ajal (kuni 31.05.2011) kehtinud AÕS § 105, mis reguleeris erisättena erilise väärtusega peitvara kuulumist. AÕS § 105 tuli omakorda tõlgendada koos MuKS §-ga 30, mille kuni 31.05.2011 kehtinud lõike 1 sõnastusest nähtuvalt tuli erilise väärtusega peitvarana käsitleda kultuuriväärtusega leidu, milleks on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kulutuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Maakohus AÕS § 105 ei kohaldanud, kuid asja õige lahendamise seisukohalt nimetatud asjaolu tähendust ei oma, sest osaliselt muutus kirjeldatud regulatsioon alates 01.06.2011, kui muutus kehtetuks AÕS § 105 ja osaliselt muudeti MuKS § 30, mille tulemusena tuleb AÕS § 103 suhtes erinormina kohaldada MuKS § 30 nagu tegi seda ka maakohus. Kirjeldatud seadusandluse muutus vahetult peale müntide leidmist ja enne MKA poolt nende kultuuriväärtuse tuvastamist käesoleva vaidluse lahendamisele sisulist tähendust ei oma. Peitvara ja kultuuriväärtusega leiu mõistete ja kuulumise põhimõtted ei muutunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esitatud dokumentaalsed tõendid (arheoloogia asjatundjate arvamused, dokumendid MKA poolt leiu kultuuriväärtuse tuvastamise kohta) vastavad TsMS-is sätestatud dokumentaalsete tõendite regulatsioonile, mistõttu ei olnud maakohtul alust jätta need asja lahendamisel tähelepanuta. MKA dokumentidega tõendas kostja leiu kultuuriväärtuse tuvastamise menetlust. Leiu „kultuuriväärtus“ MuKS § 30 mõttes on määratlemata õigusmõiste ning seda tuleb sisustada iga leiu puhul eraldi. Seejuures ei ole põhjendatud MuKS § 30 lõike 1 ainult grammatiline tõlgendamine („vallasasi“ ainsuses) ning välistada ei saa kultuuriväärtuslikuks tuvastada leitud vallasasjade kogumit. Konkreetsel juhul lähtus maakohus kultuuriväärtuslikkuse sisustamisel kostja esitatud asjatundjate (arheoloogide) arvamustest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt vaidles ja vaidleb hageja nimetatud tõenditele vastu nende väidetava sisulise ebaõigsuse alusel. Samas ei esitanud hageja vastuväite tõendamiseks tõendeid, millega oleks kostja asjatundjate arvamused ümber lükanud. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool oma väiteid ja vastuväiteid tõendama. Olukorras, kus kostja oli oma väidet leiu kultuuriväärtuse ja selle tuvastamise kohta tõendanud, ei olnud kohtul alust jätta kostja tõendeid arvesse võtmata ainult hageja vastuväidete alusel. Hageja esiletoodud väidetavad konkreetsed „väga rasked vead“ arheoloogide arvamustes ei anna kohtule alust tuvastada arvamuste lõppjärelduste ebaõigsust. Arheoloogia ei ole nagu matemaatika, mille lõppjäreldust on võimalik kõrvalseisjal kontrollida, vaid iga leidu hinnatakse, võttes arvesse selle vanust, eseme liiki, säilivusastet, unikaalsust, leiukonteksti jmt. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui hageja jaoks ei ole Eestis tegutsevad arheoloogid mistahes põhjustel usaldusväärsed, oleks olnud võimalik arvamusi küsida välisriikide vastava ala spetsialistidelt. Kolleegium ei näe alust, miks peaks hageja sellises olukorras olema tõendamiskohustusest vabastatud.
2-19-3070 Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on põhjendatud hageja etteheide, et maakohus jättis tähelepanuta taotluse tunnistada asjas kohalduv MuKS § 30 lõike 1 vastuolus olevaks põhiseaduse §-dega 32, 3 ja 11 ning jätta sel alusel kohaldamata. Maakohus asus 29.08.2019 määruses seisukohal, et sama sätte lõige 2 ei ole vastuolus põhiseadusega (t I kd lk 161-162), kuid lõike 1 osas jättis seisukoha võtmata. MuKS § 30 lõike 2 põhiseadusevastasusele hageja kaebuses ei tugine. Kolleegium on seisukohal, et MuKS § 30 lõige 1 ei ole vastuolus hageja poolt viidatud põhiseaduse sätetega. MuKS § 30 lõige 1 sätestas kuni 01.05.2019 kehtinud (seega käesolevas asjas kohaldamisele kuuluvas) redaktsioonis kultuuriväärtusega leiu mõiste. Mõiste kui selline ei saa rikkuda ega piirata hageja omandiõigust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
50.Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusena jääb hagi täielikult rahuldamata, jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel samuti hageja kanda.
51.Kuna maakohus ei määranud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
(allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.