3-2-1-60-96
Eesti Vabariigi nimel Tartus, 30. aprillil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja esindaja vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. aprillil 1996. a. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis AS-i Tallinna Äripank vastu regressi korras 21 045 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 1. veebruaril 1995. a. toimus Tallinnas liiklusõnnetus, milles sai kannatada K. Rääkile kuuluv sõiduauto BMW-520. Liiklusõnnetuse põhjustas V. Kuzin, kes juhtis kostjale kuuluvat sõiduautot BMW-524, mille kostja omandas 30. detsembril 1994. a. A. Paskovilt. Viimane oli ASA Kindlustusega sõlminud vaidlusaluse sõiduauto kohta kohustusliku liikluskindlustuse lepingu kehtivusega 9. detsembrist 1994. a. kuni 8. märtsini 1995. a.
või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Vaidlusalusel juhul ei juhtinud autot kostja, seega ei ole ühtki alust regresshagi rahuldamiseks. LKS §-st 6 tuleneb, et kindlustusvõtjaks on sõiduki omanik või seaduslik valdaja olenemata sellest, kas sõiduk on kindlustatud või mitte. Kindlustuse puudumise tagajärjena on seaduses üksnes sätestatud, et sel juhul tuleb kindlustusvõtjal olenevalt liikluskahju tekitamisest tasuda kolme- või kuuekordne kindlustushüvis (LKS § 9). Kassatsioonkaebuses palub Liikluskindlustuse Fond tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt sätestab LKS § 29 "Kindlustusandja regressinõude piiramine", 1. lõige kidlustusvõtja kaitse regressinõude vastu üldistel alustel: "kindlustusseltsil ega Liikluskindlustuse Fondil ei ole õigust esitada regressinõudeid käesoleva seaduse alusel kindlustatud kindlustusvõtja vastu", seega isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga. Sellest üldnormist teeb 4 erandit sama paragrahvi 2. lõige, mille kohaselt võib regressinõude esitada kindlustusvõtja vastu, kes on süüdi liikluskahju tekitamises ja kes on end kindlustanud vastavalt liikluskindlustuse seadusele, täites sellega sama seaduse § 2 lg. 1 sätteid. Liikluskindlustuse seaduses ei nähta ette mingeid piirangud kindlustamata vastutuse korral tekitatud ja väljamakstud liikluskahju regressikorras sissenõudmisele, mida reguleerib üldnorm. Liikluskindlustuse seadus lahendab sõiduki omanike (valdajate) kindlustamise ja kahjude hüvitamise korra, võttes aluseks kindlustatud vastutuse. Arvestades seda ei tooda esile eraldi regressiõigust kindlustamata liiklusvahendi omaniku (valdaja) suhtes, mis on tsiviilõiguslikult reguleeritud. Liikluskindlustuse seaduse §-i 6, mis sätestab, et kindlustusvõtjaks on sõiduki omanik või seaduslik valdaja, selgitab rahandusministri 19. detsembri 1994. a. määrusega nr. 221 kinnitatud "Liikluskindlustuse üldtingimuste" § 6. Selle kohaselt on kindlustusvõtja isik, kes kindlustusandjaga on sõlminud lepingu ja kellel lasub kindlustusmaksete tasumise kohustus. Lepingu sõiduki kohta võib sõlmida nii sõiduki omanik kui heauskne valdaja. Kindlustusmaksete arvutamisel kasutatakse sõiduki omaniku andmeid. Kui kindlustusvõtja on sõiduki valdaja, siis kantakse poliisile ka omaniku andmed. Arvestades eelnevat on vajalik teha vahet kindlustusvõtja ja sõiduki omaniku vahel, sest sõiduki omanik muutub kindlustusvõtjaks kindlustusandjaga lepingu sõlmimisega. Rahandusministri 19. detsembri 1994. a. määruse punkt 12 kohaselt nõutakse kostjalt sisse ka käsitluskulud 15 % suuruses summas väljamakstud hüvitisest. Peale eelöeldu on apellatsioonikohus ebaõigesti kohaldanud TsKS § 324 sätteid, määrates edasikaebamise tähtajaks 10 päeva alates otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Äripank, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja väidetel lõpevad kindlustusvõtja varalised kohustused kindlustusandja ees momendil, mil kindlustusvõtja on tasunud kõik kindlustusmaksed kindlustusandjale vastava kindlustusperioodi eest. Vaidlusalusel juhul oli sõiduki endine omanik tasunud kõik kindlustusmaksed enne sõiduki müüki ning seega läks uuele omanikule üle ka selle sõidukiga seotud kõrvalnõue kindlustuse näol, kuna seadusest ei tulene ühtegi alust, mis näeks ette antud vaidlusaluse kindlustuslepingu lõppemise.
Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub muutmisele TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu.
aluste kehtestamist. Seega ei ole kohaldatavad praeguseks kehtivuse kaotanud rahandusministri 30. aprilli 1993. a. määrusega nr. 63 kinnitatud "Liikluskindlustuse üldtingimustes" ettenähtud täiendavad kohustusliku liikluskindlustuse lepingu lõppemise alused. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus, lahendades asja kirjalikus menetluses TsKS § 298 p.2 alusel, on valesti määranud kassatsioonkaebuse esitamise tähtajaks 10 päeva. TsKS § 324 lg. 1 kehtestab kassatsiooni korras edasikaebamise üldiseks tähtajaks 30 päeva ja lõige 2 kehtestab lühendatud 10 päevase edasikaebamise tähtaja ainult TsKS § 292 korras tehtud kohtuotsusele. Kuna TsKS § 336 lg. 1 alusel vaatab Riigikohus asja läbi kassatsioonkaebuse alusel, siis jääb tähelepanuta kassaatori esindaja kohtuistungil esitatud taotlus TsKS § 298 p. 2 osas. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsus muuta osas, millega edasikaebamise tähtajaks määrati 10 päeva ja lugeda õigeks edasikaebamise ajaks 30 päeva alates otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Liikluskindlustuse Fondile 6. veebruaril 1996. a. tasutud kautsjon 210 (kakssada kümme) krooni 45 senti. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.