J.B kaebus Tallinna Vangla tegevusele (lühiajalise väljasõidu ning sotsiaalmeedia rakenduse Instagram kasutamise võimaldamata jätmine)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – J.B
Asja läbivaatamise vorm
Lihtmenetlus
Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.04.2026. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb esitada ringkonnakohtule vastav taotlus. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist.
1.Tallinna Vangla (edaspidi ka vangla) jättis 20.01.2025 vastusega nr 6-7/1-25/47-2 (edaspidi 20.01.2025 vastus, dtl1 23) rahuldamata J.B (edaspidi kaebaja) 03.01.2025 taotluse nr 1-25/22/60 (dtl 22), teha temalt konfiskeeritud seadmetega Instagram ́is selle ettevõttele päring ja 1
Digitaalse toimiku lehekülg
pöördumine, et tuvastada tema sõnumivahetust kolmandate isikutega. Alternatiivselt soovis kaebaja pärida ettevõtte Meta Platforms füüsilisi kontakte samadel asjaoludel. Kaebaja esitas vangla 20.01.2025 vastusele 22.01.2025 vaide (registreeritud 24.01.2025 nr 1-8/1-25/36-1, dtl 17), kuid vangla ei lahendanud seda.2
2.Tallinna Vangla 22.01.2025 käskkirjaga nr 6-7/1-25/142-2 (edaspidi 22.01.2025 käskkiri, dtl 13–15) jäeti rahuldamata kaebaja 09.01.2025 taotlus nr 1-25/2-2/281 (dtl 11), kus ta taotles lühiajalist väljasõitu peamiselt põhjusel, et vajab akadeemiliste dokumentide valmistamist ja uroloogi külastamist. Ülejäänut soovis kaebaja täpsustada jooksvalt. Vanglal jäi eksimuse tõttu vaie õigeaegselt lahendamata, kuid hilinenult tehtud 04.04.2025 vaideotsusega nr 1-8/1-25/36-2 (edaspidi 04.04.2025 vaideotsus; dtl 20–21) jäeti vaie rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 25.03.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl 1) seoses vangla 20.01.2025 vastuse ja 22.01.2025 käskkirjaga. Kohus võttis kaebuse, arvestades kohtule 15.04.2025 saabunud täiendust ning 22.04.2025 täpsustusi (dtl 24, 40–41), menetlusse 19.01.2026 määrusega (dtl 62–66), milles määras ka vaadata asi läbi lihtmenetluses ning teatas kohtuotsuse aja. Kaebus on menetlusse võetud järgmistes nõuetes: 1) kohustada Tallinna Vanglat võimaldama kaebajal kasutada temalt konfiskeeritud seadet (/seadmeid), et pöörduda ettevõtte Meta Platforms poole kas Instagram ́i kaudu või küsides ettevõtte füüsilisi kontaktandmeid (saamaks koopiad eelnevatest sõnumivahetustest teatud isikutega; edaspidi ka nõue 1); 2) tühistada Tallinna Vangla 22.01.2025 käskkiri ja 04.04.2025 vaideotsus ning kohustada vanglat võimaldama kaebajale lühiajaline väljasõit akadeemiliste dokumentide valmistamiseks ning uroloogi külastamiseks (edaspidi ka nõue 2).
4.Kohus jääb 19.01.2026 määruse põhjenduste punktis 12 esitatud seisukohale, et asi on põhjendatud läbi vaadata lihtmenetluses vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 133 lg-le 1. Kaebaja seisukohad 29.01.2026 avalduses (dtl 74) seda järeldust ei muuda.
5.Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui kaebus jääb rahuldamata ja põhjendused kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses või kaebuse kohta esitatud vastuses ning kohus viitab dokumendile, kus põhjendused sisalduvad (HKMS § 134 lg 2 punkt 7, § 169 lg 1).
6.Kohus jätab kaebuse nõudes 1 rahuldamata, sest Tallinna Vangla keeldus õiguspäraselt kaebajale konfiskeeritud mobiiliseadme ja selle kaudu interneti (Instagram ́i) kasutamise võimaldamisest. Vangla leidis 20.01.2025 vastuses (dtl 23) õigesti, et tulenevalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 311 lg-st 1 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 641 punktist3 10 ei saa kaebaja taotlust rahuldada. Kinnipeetavale on vanglas mobiiltelefonid keelatud. Ehkki piiratud tingimustel tagatakse kinnipeetavale interneti kasutamine, siis toimub see turvaliselt kohandatud vangla seadme kaudu ega hõlma õigust kasutada internetti oma mobiiliseadmes, et teha Instagram ́i kaudu päringuid või võtta muul moel ühendust seda rakendust haldava ettevõttega (vt VangS § 31 1 lg 1 kõrval ka VSkE ptk 101). Lisaks jääb kohus 14.04.2025 määruse põhjenduste punktis 10 toodu juurde, et kinnipeetavale on sotsiaalmeedia kasutamine keelatud. Kuigi kaebaja märkis 29.01.2026 avalduses, et soovib rakendusse Instagram ligipääsu seoses kriminaalasjaga, mitte sotsiaalmeedia kasutamiseks, siis ei muuda see asjaolu, et oma mobiiltelefoni ja selles interneti kasutamine on kinnipeetavale vanglas keelatud. Eeltoodud seisukohti kinnitab ka Tartu 2
Vt Tallinna Vangla 04.04.2025 vastust ja sellele lisatud materjale (dtl 8 – 23). Vangla väitel ei esitanud kaebaja vaiet, kuid materjalides oli olemas 22.01.2025 vaie ning puudus seda lahendav vaideotsus. 3 Vastuses märgiti ekslikult „lõige“, tegelikult koosneb säte punktidest.
2 (4)
Ringkonnakohtu 17.07.2023 määrus asjas nr 3-23-187 (põhjenduste punkt 13), mille kohaselt on kinnipeetavate puhul turva- ja majanduslikke kaalutlusi arvestades peetud vajalikuks piirata nende elektroonilist suhtlemist, piirangud välismaailmaga suhtlemisele kaasnevad vangistusega paratamatult ja puudub üldine kohustus pakkuda kinnipeetavatele juurdepääsu internetile või konkreetsetele internetilehekülgedele. Viidatud määrusest tuleneb, et kinnipeetavale ei pea olema tagatud internetis ligipääs sellisele sisule, mis ei ole hõlmatud VangS §-ga 311.
7.Kohus jätab kaebuse rahuldamata ka nõudes 2, sest Tallinna Vangla keeldus õiguspäraselt kaebajale lühiajalise väljasõidu lubamisest. Vangla leidis 22.01.2025 käskkirjas (dtl 13–15) põhjendatult ja kaalutletult VangS § 32 lg-le 4 ning VSkE § 83 punktidele 3 1 ja 4 tuginedes, et kuna kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused ning on alust arvata, et väljasõit oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, siis ei ole kaebajale väljasõiduloa andmine õigustatud. Kooskõlas HKMS §165 lg-ga 2 ei pea kohu vajalikuks kogu 22.01.2025 käskkirja sisu kohtuotsuses kajastada, vaid nõustub vangla põhjendustega, milles selgitati nii õiguslikku raamistikku väljasõiduloa andmise otsustamisel kui ka hinnati kaebaja kuritegude iseloomu ja tema käitumist, individuaalse täitmiskava puudumist, kaebajal piisavalt põhjendatud vajaduse puudumist väljasõiduks ja riski õiguskorra ohustamiseks, kui kaebaja lubataks lühiajalisele väljasõidule. Vangla kontrollis 22.01.2025 käskkirja õiguspärasust ka vaidemenetluses ning kohus nõustub 04.04.2025 vaideotsuses (dtl 20–21) tooduga, et vaie ei andnud alust asuda teistsugusele seisukohale. Lühiajalise väljasõidu lubamise üle otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel ning kohus saab kontrollida vaid kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3). Kohtu hinnangul ei ole vangla kaalutlusõiguse teostamisel vigu teinud ning käskkiri on proportsionaalne mh põhjusel, et kaebajal ei olnud väljasõiduks tegelikku vajadust. Eriarstiabi osutaja juurde suunamine on kaebajale vajadusel tagatud vangla tervishoiutöötaja kaudu (VangS § 52 lg 2). Lisaks ei selgu kaebaja seisukohtadest kohtueelses ega kohtumenetluses, milliseid akadeemilisi dokumente ta vormistada soovis. Nagu nähtub kohtule 22.04.2025 saabunud kaebaja menetlusdokumendi (dtl 40–41) viimasest lõigust, siis oli kaebaja eesmärgiks lühiajalise väljasõidu kaudu saavutada ligipääs konfiskeeritud seadme(te)le ning uroloogi külastamine ja akadeemiliste dokumentide valmistamine olid otsitud põhjused.
8.Vastuseks kaebaja 29.01.2026 avalduse punktile 1 märgib kohus, et vangla ei seadnud kahtluse alla kaebaja õigust lühiajalist väljasõitu taotleda, kuid see ei tähenda, et taotluse peab rahuldama. Vangla lahendas taotluse sisuliselt ning keeldus loa andmisest. Vangla keelduv otsus polnud tingitud sellest, et kaebaja ei koostanud väljasõiduplaani, vaid otsus tehti kõiki olulisi asjaolusid koosmõjus hinnates.
9.Vastuseks 29.01.2026 avalduse punktile 2, et kaebajast ei sõltu individuaalse täitmiskava täitmiseks selle läbimise eelduste olemasolu tagamine ning et vangla määras kaebajale individuaalse täitmiskava temaga eelnevalt kohtlemisuuringut läbi viimata, viitab kohus, et 22.01.2025 käskkirja andmise seisuga polnud kaebajale individuaalset täitmiskava koostatud, millest tulenes, et ta polnud ka vajalikke tegevusi läbinud, et põhjusriske maandada. Tegemist on faktiga, mida vangla pidi käskkirja andmisel arvestama (VangS § 32 lg 4). Küsimus sellest, kuidas hiljem individuaalne täitmiskava koostati ja kas selle täitmise eelduseid tagatakse, väljub praeguse haldusasja piirest.
10.Kaebaja heitis 29.01.2026 avalduse punktis 3 ette, et vangla ei kirjeldanud, millise metoodika alusel määrati talle 24.01.2025 kinnitatud riskihindamise ohutase. Kaebaja arvates peaks ohutase ajas langema ning kui ohutaseme puudumiseks peab olema täielikult alandlik ning teiste isikute suhtes arvamusi mitte omama, siis rikub selline metoodika põhiõigusi. Kohus märgib, et 22.01.2025 käskkiri on varasem kaebaja viidatud riskihindamise ohutaseme kinnitamisest ning sellele ei ole käskkirjas tuginetud. Küll aga kirjeldati 22.01.2025 käskkirjas 3 (4)
kaebaja kuritegusid ja käitumist vangistuses (teda on distsiplinaarkorras karistatud neljal korral), millest vangla järeldas, et ei saa olla veendunud kaebaja õiguskuulekas käitumises lühiajalisel väljasõidul viibides. Seega põhjendati 22.01.2025 käskkirjas jälgitavalt kaebajaga seotud riske, kohtu hinnangul on need põhjendused piisavad ja vangla pole teinud meelevaldseid järeldusi.
11.Kaebaja käsitles 29.01.2026 avalduse punktis 4 asjaolu, et vangla ei soodusta tema kõrgharidusega seotud toimingute teostamist ega lubanud 22.06.2025 vastusega esitada kõrgkooli sisseastumiskeskkonna kaudu sisseastumisdokumente. Vaidlus nimetatud keeldumise üle, mis leidis aset 5 kuud hiljem 22.01.2025 käskkirja andmisest, ei kuulu praeguse haldusasja esemesse. Mis puudutab vaidlustatavat 22.01.2025 käskkirja, siis nõustub kohus kaebajaga, et hariduse omandamine kui taasühiskonnastav tegevus aitab saavutada vangistuse täideviimise eesmärki, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Kaebaja 09.01.2025 üldsõnalises taotluses väljendi „akadeemiliste dokumentide“ kasutamisest ei tulene aga veel, et kaebaja eesmärk oli hariduse omandamine vms sellega seonduv tegevus, mida vangla peaks soodustama. Kohus mõistab 22.01.2025 käskkirja lk 2 lõikude 4, 6 ja 7 põhjal vangla seisukohta selliselt, et kaebaja viide akadeemiliste dokumentide valmistamisele oli põhjendamata ja liiga üldsõnaline selleks, et jaatada tegelikku vajadust väljasõiduks ning pidada seda vangistuse täideviimise eesmärkidega kooskõlas olevaks. Ka vaie (dtl 16), milles kaebaja osundas plaanile külastada haridusasutust, ei olnud selles osas täpsem.
12.Kokkuvõttes jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata, kuna puudub alus Tallinna Vangla 22.01.2025 käskkirja ning 04.04.2025 vaideotsuse tühistamiseks ning vangla kohustamiseks.
13.HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg 1 alusel jäävad kummagi menetlusosalise menetluskulud tema enda kanda.
14.HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.