Nikolai Lilitškini (Lilitškini) kaebus Tartu Vangla vastu seoses lühiajalise väljasõidu võimaldamata jätmisega
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlus haldusasjas nr 3-25-3064.
2.Jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus tõlgituna vene keelde toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Nikolai Lilitškin esitas 10. septembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebaja palub tuvastada Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus, mis seisneb selles, et vangla ei võimaldanud kaebajale lühiajalist väljasõitu 10 päevaks, 2025. a oktoobris. Kaebaja palub kohustada täitma vangistusseaduse (VangS) § 32 – lühiajaline väljasõit. Kaebaja palub alustada kohtulikku uurimist, miks vangla jätkab inimese põhiõiguste rikkumist ja lõpetada, kohaldades haldusmenetluse seadustiku (HKMS) § 249. Esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. Halduskohtul on volitus tühistada haldusakt 6-7/2-25/2808-2 täielikult, kohustada andma haldusakt vastavalt VangS §-le 32 ja teha toiming vastavalt vangla sisekorraeeskirja 16. peatükile ning mõista kahju hüvitis, mis on tekitatud era- ja perekonnaelu õigusest ilmajätmise eest. Kaebajale tekkis moraalne kahju 10 000 eurot. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotluse määrata kaebajale tasuta riigi õigusabi.
2.Kaebaja esitas 12. septembril 2025 avalduse, milles märkis, et tegemist on 10. septembri 2025. a kaebuse täiendusega.
3.Tartu Halduskohus jättis 17. septembri 2025. a määrusega kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta, andis kaebajale neis esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja ning jättis kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 25. septembril 2025 puuduste kõrvaldamise avalduse.
5.Kaebaja esitas 29. septembril 2025 avalduse, milles palus asja juurde võtta kaebaja poolt esitatud tõendid.
6.Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla 1. oktoobril 2025 kohtueelse menetluse dokumendid ja täiendavad selgitused.
7.Tartu Halduskohus tagastas 2. oktoobri 2025. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja esitas hüvitamisnõude, jättis kaebuse ülejäänud osas käiguta ja andis kaebajale kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Samas jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja menetlusabi taotluse esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
8.Kaebaja esitas 8. oktoobril 2025 taotluse, milles palus kaebuse puuduste kõrvaldamiseks organiseerida kohtu poolt järgmiste dokumentide tõlkimine vene keelde: 1. oktoober 2025 nr 6-7/2-25/3215-2, 1. oktoober 2025 nr 1-7/2-25/418-2, 8. september 2025 nr 6-7/2-25/2808-2, 26. september 2025 nr 1-8/2-25/206-2.
9.Tartu Halduskohus jättis 9. oktoobri 2025. a määrusega kaebaja 8. oktoobri 2025. a taotluse dokumentide tõlkimiseks rahuldamata ning tagastas kaebajale taotluse lisaks olnud dokumendid.
10.Tartu Halduskohtusse saabus 10. oktoobril 2025 kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldus.
KOHTU SEISUKOHT
11.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.
12.Tulenevalt 2. oktoobri 2025. a määruses toodud tõlgendusest on kaebaja esitanud kaebuse Tartu Vangla 8. septembri 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/2808-2 tühistamiseks ja Tartu Vanglale ettekirjutuse tegemiseks vaadata vaidlusaluse otsuse aluseks olev taotlus lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks uuesti läbi.
13.Kohus märkis 2. oktoobri 2025. a määruses, et mainitud nõuded ei ole kaebaja eesmärgi saavutamiseks sobivad, kuivõrd taotletud toimingu sooritamise aeg on möödunud. Tartu Vangla 8. septembri 2025. a otsus nr 6-7/2-25/2808-2, millega keelduti kaebajale lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest, on muutunud kehtetuks vastavalt haldusmenetluse seaduse § 61 lg-le 2, mille kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Isegi, kui kohus rahuldaks kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõuded, ei saavutaks kaebaja oma eesmärki, sest kohus kohustaks vastustajat läbi vaatama taotlust, milles taotletud kuupäevade möödumise tõttu ei saaks kaebaja isegi taotluse rahuldamise korral lühiajalisele väljasõidule minna. Samale seisukohale on asutud ka kohtupraktikas (nt Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-2127, p-d 24, 26).
14.Riigikohus on selgitanud, et sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2 (vt Riigikohtu 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12 ja 4. detsembri 2017. a otsus asjas nr 3-15-873, p 34). HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et 2
kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.
15.Et Tartu Vangla 8. septembri 2025. a otsus nr 6-7/2-25/2808-2 on täielikult ammendunud ning esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuded on muutunud menetluslikult lubamatuteks nõueteks õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu, siis leiab kohus, et menetluse jätkamine tühistamis- ja kohustamisnõudes ei ole kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik.
16.Tartu Halduskohtusse saabus 10. oktoobril 2025 kaebaja vastus, millest võib mõista, et kaebaja soovib tühistamis- ja kohustamisnõudelt üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebaja märkis, et selgitusi tuleb küsida advokaadilt, mitte kaebajalt. Põhjendatud huvi kohta antud selgitused asuvad kaebaja 16. jaanuari 2019. a kaebuses haldusasjas nr 3-19-186 ning põhjendatud huviks on ka saada puhkust ja 10 000 euro suurune kahjuhüvitis.
17.Esmalt märgib kohus, et kohtule pole teada kaebaja advokaadi andmed, et kohus saaks praeguses asjas tekkinud küsimuste korral kaebaja advokaadi poole pöörduda. Kuna kohus ei ole ka käesolevas asjas kaebajale riigi õigusabi korras esindajat määranud, siis adresseeris kohus 2. oktoobri 2025. a määruse jätkuvalt kaebajale. Ka selgitab kohus, et kohus ei menetle põhjendatud huvi kindlakstegemisel haldusasjas nr 3-19-186 esitatud kaebaja kaebust, kuivõrd kohtu tõlgi sõnul sisaldas see solvanguid ja roppusi.
18.Kohus saab aru, et kaebaja soovib tuvastamisnõudele üle minna preventiivsel eesmärgil ning selleks, et vanglalt mõistetaks kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis.
19.Kohus leiab, et preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude menetlemine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Vaidlustatud 8. septembri 2025. a otsuse nr 6-7/2-25/2808-2 järgi on vangla keeldumise aluseks ühtlasi asjaolu, et kaebaja soovis väljasõidu ajal viibida Tallinnas aadressil Paekaare 40, mille puhul on tegemist kortermajaga, milles on mitukümmend korterit. Seetõttu ei ole vanglal võimalik kontrollida antud elukoha sobilikkust (kinnipeetav ei ole korrektseid andmeid esitanud) ning vanglal puudub veendumus, et kinnipeetaval oleks võimalik väljasõidu ajal antud aadressil viibida. Kohtu hinnangul on vangla käitumine kooskõlas kehtiva õigusega (VangS § 32 lg 8, justiitsministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 81 lg 1 p 4, Tartu Vangla kodukord p 13.1.2). Olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud nõuetekohast taotlust lühiajaliseks väljasõiduks, st kaebaja ei ole märkinud sihtkoha täpset aadressi, vaid üksnes kortermaja asukoha, on vangla tegevus olnud ilmselgelt õiguspärane. Seega on ilmselge ka see, et kaebajal puudub selles küsimuses vajadus oma õiguste kaitseks vangla vastu ehk vangla tegevuse õigusvastasuse eraldi kindlakstegemine ei annaks kaebajale mingit õiguslikku kasu.
20.Samuti rõhutab kohus, et nagu kohus märkis ka 2. oktoobri 2025. a määruses, siis kaebaja on juba haldusasjades nr 3-25-2696 ja 3-25-2528 esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et kaebaja on jäetud alates 2010. aastast ilma lühiajalistest väljasõitudest. Viidatud haldusasjades ei ole kohus kaebaja kaebuseid tagastanud. Ka ei nähtu kohtule, et kaebajal oleks käesoleva haldusasja lahendamise raames tekkinud menetluskulusid, mida kaebuse põhjendatuse korral saaks kaebaja kasuks välja mõista.
21.Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks jätkata menetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning kohus lõpetab haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.
3
22.Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas sama nõudega kaebuse esitamine halduskohtule lubatud.
23.Kuna haldusakti ammendumine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, siis ei ole praeguses asjas kohaldatav HKMS § 108 lg 6. Kohtule ei nähtu, et vastustajal oleks väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud. Seega jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.