Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk 18.09.2025, Tartu 3-23-1338
Haldusasi
A.M.-i kaebus Viru Vangla 26.04.2023. a käskkirja nr 323/1-2/191 tühistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 23.01.2025. a otsus A.M.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – A.M. Vastustaja - Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.M.-i apellatsioonkaebus rahuldamata Tartu Halduskohtu 23.01.2025. a otsus muutmata.
2.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, so 18.09.2025, arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 26.04.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/191 kinnipeetav A.M.-ile (kaebaja) täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel. Käskkirja asjaolude kirjelduse kohaselt 26.04.2023 kella 20.00 paiku, teostades V eluhoone V8 eluosakonnas õhtust loendust, üritas kambris V818 paiknev kaebaja anda II üksuse vanemvalvurile erakirja. Vanemvalvur ütles kinnipeetavale, et ta ei võta kirja vastu, kuna kell on 20.00 läbi ja kinnipeetavatelt juba võeti kirju. Antud vastuse peale kaebaja ärritus ja hakkas karjuma: „Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan.“ Kinnipeetava poolt öeldust tundis ametnik ennast solvatuna ning kuna kinnipeetav on varasemalt üritanud ametnikke erinevate vedelikega visata, siis tundis ametnik ennast ka ohustatuna. Seoses sellega otsustati kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.
2.A.M. esitas kõnealuse käskkirja peale vanglale vaide, mille Viru Vangla jättis 31.05.2023. a vaideotsusega nr 6-12/169-2 rahuldamata.
3.A.M. esitas 11.06.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 26.04.2023. a käskkirja nr 3-23/1-2/191 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Ohuolukorda ei olnud, mis oleks andnud vanglale õiguse asuda kaalutlusõigust teostama ja haldusakti andma. Seda kinnitab asjaolu, et kaebajat ei ole distsiplinaarkorras millegi eest karistatud. Kaebaja üksnes tuletas läbi kambri ukse valvurile meelde, kuidas teda on varasemalt vedelikuga visatud (alandatud), mida ei saa pidada rikkumiseks. Seega on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 tähenduses õigusvastase haldusaktiga, millega koheldi kaebajat põhiseaduse (PS) § 18, VangS § 41 lg 1 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 3 tähenduses alandavalt ja ebainimlikult ning piirati ebaseaduslikult kaebaja õigusi ja vabadusi. Vaidlusaluse haldusakti andmisel ei ole järgitud HMS §-des 4, 6 ja 40 lg 1 ja 2 sätestatud nõudeid ning PS §-st 14 tulenevat hea halduse tava. Haldusaktis valetatakse, et kaebaja ähvardas ametnikku sitaga üle valada ning talle anti võimalus oma seisukoha esitamiseks. Kaebaja leiab, et kohane on kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg-s 3 sätestatud analoogiat, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused lugeda kinnipeetava kasuks
4.Vastustaja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
4.1.Viru Vangla oli seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole sõltuvuses sellest, kas isiku suhtes viiakse läbi ka mõni muu menetlus. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ajutise iseloomuga preventiivne meede, et hoida ära võimalike raskete tagajärgede saabumist ja õigusrikkumiste toimepanemist. Käesoleval juhul esines kaebaja poolt vahetult toime pandud sündmuste pinnalt põhjendatud kahtlus selles osas, et ta võib antud ajahetkel ametnike vastu midagi toime panna. Tegemist oli olukorraga, mis VangS § 69 lg 1 tähenduses oli tõlgendatav ohuna vangla julgeolekule, mistõttu oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. 26.04.2023 toimunud sündmuste ajal lähtus kaebajast tegelik ja vahetu oht vanglaametnikele ja vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati võrdlemisi lühiajaliselt ja vaid nii kaua, kui see oli vajalik. Kaebaja pole täpsustanud, milles täpsemalt seisneb uurimispõhimõtte väidetav rikkumine. Vaidlusalune käskkiri on antud esinenud olukorra põhjal, mis oli piisav VangS § 69 lg 1 kohaldamiseks. Ärakuulamise osas sai kaebaja käskkirjast nähtuvalt 26.04.2023 enne haldusakti andmist võimaluse vastuväidete esitamiseks, kuid seda ta teha ei soovinud.
4.2.Ka on kaebaja kinnitanud enda poolt väljatooduga seda, et vanemvalvur küsis kella 21.00 paiku kaebajalt, kas ta soovib esitada vastuväiteid ja arvamust käskkirja osas enne käskkirja allkirjastamist. Kaalutlusõiguse osas on käskkirjas kaalutletud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust ning leitud, et see oli vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning edasiste rikkumiste toimepanemise ennetamiseks. Kõikide VangS § 69 lg 2 meetmete kaebaja suhtes kohaldamine toimus samuti kaalutletult, mistõttu on kaebaja vastupidised väited põhjendamatud. Kaebajal on märkimisväärne haldusmenetluse kogemus ning tema suhtes on korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mistõttu ei olnud talle antud olukorras viibimine esmakordne. Kaebaja loobus selgituste andmisest vabatahtlikult, seega ei ole tema hilisemad etteheited käskkirja ja ärakuulamise osas asjakohased.
4.3.Kaebaja väidab, et ta vaid tuletas ametnikule meelde, et teda on varasemalt vedelikuga visatud. Kaebaja seesugused väited on asjakohatud ja ennast õigustavad. Kaebaja püüab tagantjärgi pehmendada enda tegu ja sisuliselt soovib õigustada enda provotseerivat ja potentsiaalselt ohtlike tagajärgedega käitumist.
4.4.Kaebaja väited selle kohta, et vastustaja oleks pidanud enne käskkirja andmist küsima meedikute arvamust meetmete kohaldamise osas, on asjakohatud. Õigusaktid ei näe ette kohustust hinnata kinnipeetavate tervist enne igakordset täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kõnealuse sündmuse toimumise ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 9 lg 1 sätestas, et kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist kontrollitakse vastavalt vajadusele. Seega ei pidanud vastustaja enne kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist hindama kaebaja tervist. 2
4.5.Vangiregistrist nähtuvalt toimus kaebajal 28.04.2023 kohtumine advokaadiga, mis kestis 17.05-17.42. Ajavahemikul 26.04.2023-2.05.2023 sai kaebaja kasutada telefoni sisuliselt iga päev ja helistas keskmiselt 20-30 minutit. Kaebaja sai jätkuvalt pidada kirjavahetust ja lugeda üleriigilisi päevalehti. Kaebajal toimus suhtlus ka vanglaametnikega. Kaebajale võimaldati igapäevaselt jalutuskäike. Seega, kaebaja väited täieliku isolatsiooni kohta on põhjendamatud.
4.6.Õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust salvestada kõike piiramatus ulatuses. Kaebaja ei ole varasemalt vaidemenetluses viidanud kordagi asjaolule, et ta sooviks salvestiste säilitamist seoses edasise kohtumenetlusega. Seetõttu ei arvestanud ka vastustaja antud asjaoluga varasemalt. Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane ja proportsionaalne HMS § 54 tähenduses. HMS § 63 lg 2 haldusakti tühisuse tunnuseid antud käskkirja osas ei esine.
5.Tartu Halduskohus jättis 23.01.2025. a otsusega A.M.-i kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgnevalt.
5.1.Viru Vangla 26.04.2023. a käskkirjaga nr 3-23/1-2/191 kohaldati kaebaja suhtes alates 26.04.2023 täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, ohjeldusmeetmete kasutamine (käerauad), vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine). Käskkirjas toodud faktiliste asjaolude kohaselt 26.04.2023 kella 20.00 paiku ütles kaebaja vanglaametnikule karjudes: "Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan." Kaebaja poolt öeldust tundis vanglaametnik ennast solvatuna ja kuna kaebaja on varasemalt üritanud ametnikke erinevate vedelikega visata, siis tundis ametnik ennast ka ohustatuna.
5.2.VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktikas on leitud, et VangS §-s 69 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Riigikohus on korduvalt märkinud, et ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.1 Eelnevast nähtuvalt ei oma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustades tähtsust see, kas isiku käitumine, kelle suhtes kohatati täiendavaid julgeolekuabinõusid, oli distsiplinaarkaristuse määramise menetluse mõistes õigusvastane või õiguspärane. VangS § 69 lg 1 eesmärgiks on ohu ennetamine isegi siis, kui see võib tulla isiku käitumisest, mis hilisema hinnangu järgi osutub kehtiva õiguse kohaselt õiguspäraseks. Järelikult on ebaõige kaebaja väide selle kohta, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine polnud põhjendatud, kuna kaebaja suhtes ei ole alustatud distsiplinaarmenetlust ja talle pole määratud distsiplinaarkaristust.
5.3.Kaebaja väitis, et tema pole öelnud 26.04.2023 vanglaametnikule kella 20.00 paiku "Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan", vaid üksnes tuletas valvurile meelde, kuidas teda on varasemalt vedelikuga visatud (alandatud), mida ei saa pidada rikkumiseks. Kohtu hinnangul kaebaja eksib arvamuses, et vastustajal polnud seetõttu õiguslikku alust tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kuigi halduskohtumenetluses pole otseseid tõendeid (video- või helisalvestised) selle kohta, mida kaebaja täpselt 26.04.2023 kella 20.00 paiku enda kambris viibides oli öelnud, ei pane nende tõendite puudumine kahtluse alla seda, et VangS § 69 lg 1 koosseis ei oleks täidetud. Kohtul ei ole siiski kahtlust 26.04.2023 koostatud ettekande nr 3-23-2343 sisu õigsuses ja täpsuses, mis kajastab kaebaja poolt väljaöeldut. Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud ja kohus ei näe ise 1
RKHKo 3-3-1-63-09, p 16.
3
alust kahelda vanglaametniku poolt koostatud ettekande õigsuses. Teisisõnu puudub kohtu hinnangul vanglaametnikul 26.04.2023 juhtunu asjaolude moonutamise motiiv. Kaebaja poolt öeldut: „Kas on parem, kui sitaga üle valan“, tuleb kohtu arvates käsitleda sellisena, mis teoks saamise korral võib olla äärmiselt ebaeetiline tegu ja ohustada vanglaametniku julgeolekut, kuna igasuguse sellise vedeliku pritsimine teise inimese peale võib olla tema tervisele ohtlik. Seega oht vanglaametnikele oli olemas. I segi kui nõustuda kaebajaga selles, et ta pole vaidlusaluses käskkirjas kajastatud väljendeid öelnud, siis tema poolt sõnastatud varianti selle kohta, et ta lihtsalt tuletas vanglaametnikule meede, kuidas ta mõne vedelikuga üle valati, saab kogu konteksti arvestades ikkagi tõlgendada vanglaametniku suunas tehtud ähvardusena. Pärast seda võib vanglaametnik tunda endast ohustatuna. Arvestades ka kaebaja varasemat agressiivset käitumist oli temast tulenev võimalik oht kas samale või mõnele teisele vanglaametnikule piisavalt tõenäoline, et asuda kaaluma preventiivse meetmena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Järelikult esines vastustajal faktilistest asjaoludest tulenevalt alus võtta VangS § 69 lg 1 alusel vastu kõnealused preventiivsed meetmed.
5.4.Kaebaja heidab vastustajale ette HMS §-des 4 lg 2, 6 ja 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuete (uurimisprintsiip, ärakuulamiskohustus ja diskretsiooni teostamise kohustus) rikkumist ning PS §-st 14 tulenevat hea halduse tava rikkumist. Kaebaja väitis, et enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist oleks vastustaja pidanud konsulteerima meedikuga ja oleks pidanud andma talle võimaluse enda arvamuse avaldamiseks enne haldusakti väljastamist, kuid seda ei teinud. Kohus leiab, et vastustaja pole eksinud menetlusnormide vastu. Vaatamata sellele, et vastustajal esineb kohustus jälgida kaebaja terviseseisundit, sh takistada selle halvenemist, on kohtupraktikas leitud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise (lukustatud kambrisse paigutamine) takistuseks ei ole kinnipeetava vaimsed terviseprobleemid, kuna sellise üksikvangistuse eesmärgiks on mh teiste vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamine, mitte kinnipeetava sanktsioneerimine. Seega ei pidanud vastustaja enne vaidlusaluse käskkirja väljastamist kontrollima kaebaja terviseseisundit. Kaebaja ei ole esitanud kohtule ka ühtegi tõendit selle kohta, et tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oleks olnud kuidagi meditsiiniliselt vastunäidustatud. Oluline on ka see, et kohaldatud meetmete periood ei olnud liiga pikk, 26.04.202302.05.2023. Eelnevat arvestades ei ole vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet, mis oleks toonud endaga kaasa mõne olulise asjaoluga arvestamata jätmise.
5.5.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja rikkus HMS § 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatud ärakuulamiskohustust. Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt anti enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebajale 26.04.2023 võimalus omapoolsete vastuväidete esitamiseks, kuid kaebaja seda teha ei soovinud. Sellest tulenevalt ei vasta tõele kaebaja väide selle kohta, et vastustaja rikkus kaebaja ärakuulamiskohustust. HMS § 40 lg 3 p 1 sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia ka menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Seega, arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärki, võiks nende kohaldamine toimuda ka ilma, et kinnipeetavale antakse võimalus vastuväidete esitamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et vangla julgeolek võib olla asjaoluks, mis välistab ärakuulamisõiguse. Sellisel juhul saab kohaldada HMS § 40 lg 3 p-i 4 ning kinnipeetavat ei pea ära kuulama.2
5.6.Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustaja rikkus diskretsiooni teostamise kohustust. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohtupraktikas on leitud, et jõudes otsusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, tuli vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada ka rakendatavate meetmete ja nende rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuli 2
RKHKo 3-3-1-76-10, p 24.
4
vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega.3 Kohus leidis eelnevalt, et vastustaja langetatud ohuhinnang kaebaja võimaliku käitumise kohta ja selle tagajärjel langetatud otsus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivse meetmetena osutusid õigeks. Järgmisena tuli vastustajal diskretsiooni teostades otsustada kohaldatavate meetmete valiku ja nende kestvuse üle. Vaidlusaluses käskkirjas on toodud kaalutlused iga kasutusele võetava meetme kohta, miks on see vajalik meetme kohaldamise eesmärgi saavutamiseks (vanglaametnike julgeoleku tagamine). Samas mööndi ka, et valitud meetmete kohaldamine on ainuke võimalus vanglaametnike julgeoleku tagamiseks. Käskkirjast ei nähtu selgeid kaalutlusi, miks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õiguste täiendavast piiramisest. Vaatamata sellele ei pea halduskohus seda vajakajäämist oluliseks menetlusveaks. Vastustajal ei olnud antud juhul muid tõhusamaid võimalusi vanglaametnike julgeoleku tagamiseks, mis oleksid sama efektiivsed, kuid kaebaja õigusi vähem riivavad. Vanglaametniku turvalisuse tagamine vanglas on ka suure kaaluga hüve. Riigikohus on analoogses olukorras samuti hinnanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õiguspäraseks. Seega leiab halduskohus, et vastustaja eksimus diskretsiooni teostamisel ei ole olnud oluline ja see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasust.
5.7.Kaebaja väitis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames ei saanud ta kordagi helistada lähedastele, ei saanud liikuda ja suhelda ning oli ööpäevaringselt isolatsioonis. Vastavalt vaidlusalusele käskkirjale piirati kaebaja vanglasisest liikumisvabadust teda ööpäevaringselt lukustatud kambris hoides. Seega, sellised meetmed nägi ette vaidlusalune käskkiri ning kohus ei ole kohtumenetluse käigus tuvastanud selle õigusvastasust. Helistamise võimaluse piiramine ei ole vaidlusaluses käskkirjas olnud ette nähtud. Kuna vaidluse all on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õiguspärasus ja võimalik helistamise piirang on eraldiseisev toiming, mida kaebaja pole vaidlustanud, jätab kohus kaebaja väite helistamisvõimaluse piiramise osas tähelepanuta. Lisaks märgib kohus, et vastustaja selgitusel sai kaebaja helistamise võimaluse ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud.
5.8.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Viru Vangla 26.04.2023 käskkiri nr 3-23/1-2/191 vastab HMS § 4 lg-s 2, §-s 54 ja § 56 lg-tes 1-3 esitatud nõuetele ning selle tühistamiseks ei ole alust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.A.M. esitas 25.02.2025 apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 23.01.2025. a otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme ja materiaalõigust, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni.
6.2.Kohtunik on meelevaldselt ja teadlikult jätnud kaebaja kaebuse rahuldamata, sest tegemist ei ole õigusriigi erapooletu kohtunikuga vaid usurpeeritud kohtunikuga, kes vihkab kinnipeetavaid ning jätab kõikide kinnipeetavate kaebused rahuldamata, mida kinnitab ka kohtupraktika.
6.3.Kaebaja jääb kõikide oma varasemate põhjenduste ja seisukohtade juurde ning palub ringkonnakohut käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamisel ja kohtuotsuse seaduslikkuse kontrollimisel nendest lähtuda, sest kaebajal ei ole midagi lisada.
6.4.Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud kaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsus on VangS § 69 tõlgendamisel vastuolus Tartu Ringkonnakohtu määruses ja otsuses haldusasjas nr 3-19-656 toodud põhjendustega 3
RKHKo 3-3-1-33-10, p 13;
5
7.Viru Vangla peab esitatud vastuses apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu.
7.1.Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada apellatsioonkaebuse läbivaatamisel. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse normi, halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, apelleeritavas kohtuotsuses on halduskohus õigesti ja vajalikus mahus hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid, kohtuotsuse kujunemine on jälgitav ning loogiline. Menetlus halduskohtus on olnud põhjalik, otsuse kujunemine on jälgitav ning otsus on põhjendatud, uusi sisulisi asjaolusid ei ole apellandi poolt esile toodud.
7.2.Vastustaja hinnangul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse kahelda halduskohtu kohtuniku erapooletuses. Kohtuotsuses on põhjalikult käsitletud kõiki olulisi asjaolusid.
7.3.Kaebaja leiab, et halduskohus on vääralt tõlgendanud VangS § 69, viidates Tartu Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-19-656. Samas pole ta ühelgi moel sisustanud seda, milles väidetav õigusvastasus seisneb või kuidas on kohus materiaalõigust vääralt kohaldanud. Kaebaja ei ole ka viidatud kohtuasjas nr 3-19-656 osutanud ühelegi konkreetsele kohtuotsuse või määruse punktile, millega oleks võimalik kaebaja etteheiteid seostada.
8.09.04.2025 esitas A.M. Viru Vangla vastuse osas täiendava seisukoha, milles leidis, et PS § 3 sätestab, et riigivõimu teostatakse põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on selle paragrahvi osas märgitud, et: "Kes põhiseadusele ja sellega kooskõlas olevatele seadustele ei allu, ei ole Eesti riigivõim, vaid usurpeeritud võim, millele pole vaja alistuda. Alistumise all peavad autorid silmas seda, et usurpeeritud riigivõimu vastu saab isik ennast õigusriigis kohtumenetluse abil kaitsta". Kaebaja esitas oma apellatsioonkaebuses arvamuse, et halduskohtu kohtunik on usurpeeritud, kuna asjade menetlemisel ei järgi ta põhiseadust ja seadusi, vaid lähtub otsuste tegemisel isiklikest ambitsioonidest ja eelarvamustest ehk on usurpeeritud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses ega ka täiendavas seisukohas esitatud väited ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel. Halduskohus on igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Apellatsioonkaebuses viidatakse sellele, et kaebaja jääb kõikide oma varasemate põhjenduste ja seisukohtade juurde ning palub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel nendest lähtuda, sest kaebajal ei ole midagi täiendavat lisada. Kaebaja poolt halduskohtule esitatud põhjendustele ja seisukohtadele on halduskohus vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse kõigi põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid, so ei vasta ise oma otsuses uuesti kaebaja poolt halduskohtule esitatud põhjendustele ja seisukohtadele, millele halduskohus juba vastas. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
10.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et asja lahendanud halduskohtu kohtunik oleks pidanud ennast taandama, kuna ta on kinnipeetavate, sh kaebaja suhtes erapoolik. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kohtuniku vastu taandamistaotluse juba halduskohtus ja lõplikult lahendati see halduskohtu esimehe 13.02.2024. a määrusega, milles leiti ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kaebaja ei ole välja toonud ühtki tõsiselt võetavat taandamise alust TsMS § 23 p 7 tähenduses, mis annaks aluse halduskohtu kohtuniku taandamiseks. Kõik kaebaja etteheited seondusid kohtuniku töö kvaliteediga, mille osas oli kaebajal võimalik oma õigusi realiseerida kohtulahendeid edasi kaevates, või menetluse 6
venimisega, mille vältimiseks oli kaebajal võimalik esitada kas menetluse kiirendamise taotlus (HKMS § 100) või vastuväited kohtuniku tegevusele menetlustoimingute tegemisel (§ 90). Taotlusest ja kohtuasja toimikutest ilmneb, et kaebaja on ka eelnevalt nimetatud võimalusi kasutanud. Muid asjaolusid ega tõendeid, mis annaks aluse kahelda vaidlusaluse otsuse teinud kohtuniku erapooletuses, kaebaja välja toonud ei ole ning etteheited aususe ja erapooletuse nõude rikkumisele on üldsõnalised ja hõlmatud kohtuniku tegevusega kohtuasjade lahendamisel. Käesoleval juhul ei ole seega millegagi tõendatud, et esineb TsMS §-s 23 ja HKMS § 13 lg-s 2 nimetatud asjaolusid, mis annaksid aluse asjas otsuse teinud kohtuniku taandamiseks, sh puudub alus kahelda nimetatud kohtuasja lahendanud kohtuniku erapooletuses.
11.Samuti ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda kaebaja väitega, mille kohaselt on halduskohtu vaidlustatav otsus vastuolus Tartu Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-19-656 tehtud määruse ja otsuse põhjendustega.
11.1.Esmalt märgib ringkonnakohus, et asjas nr 3-19-656 tegi ringkonnakohus üksnes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise ja kirjaliku menetluse määramise määrused. Esitatud apellatsioonkaebusest ei ole võimalik aru saada, kuidas saab halduskohtu 23.01.2025. a otsus olla vastuolus viidatud menetluslike määrustega.
11.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust asuda ka seisukohale, et halduskohtu vaidlustatav otsus oleks kuidagi vastuolus asjas nr 3-19-656 tehtud otsuste põhjendustega. Asjas nr 3-19-656 oli vaidluse esemeks kaebaja kohta 2019. a koostatud käskkiri, millega pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, mida oli alustatud 2012. a. Käskkirja põhjenduste kohaselt oli kaebaja jätkuvalt ohtlik vangla julgeolekule. Kohus tühistas kõnealuse 2019. a käskkirja põhjusel, et vangla ei saa lõputult õigustada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ammu toimunud sündmustega ning ka põhjusel, et vangla ei olnud vaidlustatud käskkirja andmisel arvestanud kaebaja käitumises toimunud võimalikke muutusi ega põhjendanud, miks tuleb kaebajast lähtuvat ohtu pidada aktuaalseks ka 2019. aastal. Käesoleval juhul ei ole tegemist käskkirjaga, millega oleks korduvalt ja pika ajaperioodi jooksul pikendatud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist samasisuliste põhjendustega. 26.04.2023. a käskkirja andmise aluseks oli see, et samal päeval toimunud sündmuste ajal lähtus kaebajast tegelik ja vahetu oht vanglaametnikele ja vangla julgeolekule, sest kaebaja on ka varasemalt üritanud ametnikke erinevate vedelikega visata, mistõttu tundis vanglaametnik ennast ka kaebaja ähvardusest ohustatuna. See, et kaebaja on ise 2017. a fekaalidega vanglaametniku suunas visanud, nähtub mh kaebaja poolt viidatud asjas nr 3-19656 tehtud halduskohtu otsuse p-dest 13 ja 16 ning ringkonnakohtu otsuse p-s 9. Seega pole põhjendatud ka kaebaja väide, et ta ei ähvardanud valvurit, vaid rääkis üksnes aastate eest toimunud sündmusest, kus üks teine kinnipeetav viskas valvurit haisva vedelikuga.
11.3.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, mille järgi oli vanglal 26.04.2023. a intsidendi põhjal põhjendatud kahtlus, et kaebaja võibki midagi taolist jälle toime panna ja mõjutada teisi kinnipeetavaid sama tegema, mistõttu oli vaja võtta tarvitusele meetmeid vanglaametnike ja vangla julgeoleku tagamiseks. Vaidlusaluse käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid VangS § 69 tähenduses. VangS §-s 69 sätestatud julgeolekumeetmete kohaldamine on üheks abinõuks julgeoleku tagamisel vanglas ning neid kohaldatakse ka ohu ennetamiseks. VangS § 69 lg 1 lubab kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Nähtuvalt käskkirjas väljatoodud kaalutlustest oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik vangla julgeolekukaalutlustel. Vaidlusaluse käskkirjaga ei tunnistatud kaebajat süüdlaseks, sest tegemist ei ole distsiplinaarmenetluse käskkirjaga, vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjaga. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve 7
kahjustamises. Samuti kohaldati käesoleval juhul täiendavaid julgeolekuabinõusid võrdlemisi lühiajaliselt ja vaid nii kaua, kuni see oli vajalik.
12.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus A.M.-i apellatsioonkaebuse rahuldamata.
13.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega, nagu on teinud ka halduskohus vaidlusaluses otsuses. /allkirjastatud digitaalselt/
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.