Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Menetluse vorm
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 23.01.2025, Jõhvi 3-23-1338 X (endine X) kaebus Viru Vangla 26.04.2023 käskkirja nr 3-23/1-2/191 tühistamise nõudes Kaebaja: X Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Ülo Anijalg Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsusele võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.02.2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vangla 26.04.2023 käskkirjaga nr 3-23/1-2/191 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel. Käskkirja asjaolude kirjelduse kohaselt 26.04.2023 kella 20:00 paiku, teostades V eluhoone V8 eluosakonnas õhtust loendust, üritas kambris V818 paiknev kaebaja anda II üksuse vanemvalvurile erakirja. Vanemvalvur ütles kinnipeetavale, et ta ei võta kirja vastu, kuna kell on 20:00 läbi ja kinnipeetavatelt juba võeti kirju. Antud vastuse peale kaebaja ärritus ja hakkas karjuma
3-23-1338 järgnevalt: „Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan.“ Kinnipeetava poolt öeldust tundis ametnik ennast solvatuna ning kuna kinnipeetav on varasemalt üritanud ametnikke erinevate vedelikega visata, siis tundis ametnik ennast ka ohustatuna. Seoses sellega otsustati kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.
2.Kaebaja esitas 17.04.2023 vaide, milles vaidlustas 26.04.2023 käskkirja nr 3-23/1-2/191.
3.Viru Vangla jättis 31.05.2023 vaideotsusega nr 6-12/169-2 kaebaja vaide rahuldamata.
4.Tartu Halduskohtusse laekus 11.06.2023 kaebaja poolt esitatud kaebus Viru Vangla 26.04.2023 käskkirja nr 3-23/1-2/191 tühistamiseks.
5.Tartu Halduskohus võttis 20.06.2024 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
6.Vastustaja vastas kaebusele 11.07.2024.
7.Tartu Halduskohus määras 1.08.2024 määrusega haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja leiab, et käesoleval juhul ohuolukorda ei olnud, mis oleks andnud vanglale õiguse asuda kaalutlusõigust teostama ja haldusakti andma. Seda kinnitab asjaolu, et kaebajat ei ole distsiplinaarkorras millegi eest karistatud. Kaebaja üksnes tuletas läbi kambriukse valvurile meelde, kuidas teda on varasemalt vedelikuga visatud (alandatud), mida ei saa pidada isegi rikkumiseks. Seega on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 tähenduses õigusvastase haldusaktiga, millega koheldi kaebajat põhiseaduse (PS) § 18, VangS § 41 lg 1 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 3 tähenduses alandavalt ja ebainimlikult ning piirati ebaseaduslikult kaebaja õigusi ja vabadusi. Vaidlusaluse haldusakti andmisel ei ole järgitud HMS § 4, § 6 ja § 40 lg 1 ja 2 sätestatud nõudeid ning PS §-st 14 tulenevat hea halduse tava. Haldusaktis valetatakse, et kaebaja ähvardas ametnikku sitaga üle valada ning talle anti õigus/selgitused oma seisukoha esitamiseks, kui vaideotsuses mööndakse, et kaebaja üksnes tuletas valvurile meelde, kuidas üks kinnipeetavatest teda vedelikuga viskas ning valvurile see ei meeldinud. Samuti kinnitab valetamist fakt, et nii seaduste kui ka kodukorra kohaselt on vangla kohustatud salvestama kõneterminaali kõnesid, valvurite rinnakaamerad peavad töötama jne. Kui on vaja esitada kinnipeetava kasuks tõendeid, ei leita tihti videosalvestisi üles. Kaebaja leiab, et kohane on kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg-s 3 sätestatud analoogiat, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused lugeda kinnipeetava kasuks. Eelnevast tulenevalt palus kaebaja tühistada Viru Vangla 26.04.2023 käskkiri nr 3-23/1-2/191.
9.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Kaebaja toob välja, et tema suhtes ei esinenud ohtu ning seda asjaolu kinnitab tema hinnangul see, et teda pole nimetatud sündmustega seoses distsiplinaarkorras karistatud, mistõttu ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. Vastustaja sellega ei nõustunud ja väitis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole sõltuvuses sellest, kas isiku suhtes viiakse läbi mõni muu menetlus. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ajutise iseloomuga preventiivne meede, et hoida ära võimalike raskete tagajärgede saabumist ja õigusrikkumiste toimepanemist. Käesoleval juhul
3-23-1338 esines kaebaja poolt vahetult toime pandud sündmuste pinnalt põhjendatud kahtlus selles osas, et ta võib antud ajahetkel ametnike vastu midagi toime panna. Tegemist oli olukorraga, mis VangS § 69 lg 1 tähenduses oli tõlgendatav ohuna vangla julgeolekule, mistõttu oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud. Kaebaja poolt viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahendid ei ole asjakohased. 26.04.2023 toimunud sündmuste ajal lähtus kaebajast tegelik ja vahetu oht vanglaametnikele ja vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati võrdlemisi lühiajaliselt ja vaid nii kaua, kui see oli vajalik. Kaebaja pole täpsustanud, milles täpsemalt seisneb uurimispõhimõtte väidetav rikkumine. Vaidlusalune käskkiri on antud vaidlustatud asjaolude põhjal, mis oli piisav VangS § 69 lg 1 kohaldamiseks. Ärakuulamise osas sai kaebaja käskkirjast nähtuvalt 26.04.2023 enne haldusakti andmist võimaluse vastuväidete esitamiseks, kuid seda ta teha ei soovinud. Ka on kaebaja kinnitanud enda poolt väljatooduga seda, et vanemvalvur küsis kella 21.00 paiku kaebajalt, kas ta soovib esitada vastuväiteid ja arvamust käskkirja osas enne käskkirja allkirjastamist. Kaalutlusõiguse osas on käskkirjas kaalutletud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust ning leitud, et see oli vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning edasiste rikkumiste toimepanemise ennetamiseks. Kõikide VangS § 69 lg 2 meetmete kaebaja suhtes kohaldamine toimus samuti kaalutletult, mistõttu on kaebaja vastupidised väited põhjendamatud. Kaebajal on märkimisväärne haldusmenetluse kogemus ning tema suhtes on korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, mistõttu ei olnud talle antud olukorras viibimine esmakordne ega uudne. Kaebaja loobus selgituste andmisest vabatahtlikult, seega ei ole tema hilisemad etteheited käskkirja ja ärakuulamise osas asjakohased. Kaebaja väidab, et ta vaid tuletas ametnikule meelde, et teda on varasemalt vedelikuga visatud. Vastustaja leidis, et kaebaja seesugused väited on asjakohatud ja ennast õigustavad. Kaebaja püüab tagantjärgi pehmendada enda tegu ja sisuliselt soovib õigustada enda provotseerivat ja potentsiaalselt ohtlike tagajärgedega käitumist. Vastustaja leidis, et kaebaja väited selle kohta, et vastustaja oleks pidanud enne käskkirja andmist küsima meedikute arvamust meetmete kohaldamise osas, on asjakohatud. Õigusaktid ei näe ette kohustust hinnata kinnipeetavate tervist enne igakordset täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kõnealuse sündmuse toimumise ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 9 lg 1 sätestas, et kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist kontrollitakse vastavalt vajadusele. Seega ei pidanud vastustaja enne kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist hindama kaebaja tervist. Vangiregistrist nähtuvalt toimus kaebajal 28.04.2023 kohtumine advokaadiga Raiko Paas, mis kestis 17.05-17.42. Ajavahemikul 26.04.2023-2.05.2023 sai kaebaja kasutada telefoni sisuliselt iga päev ja helistas keskmiselt 20-30 minutit. Kaebaja sai jätkuvalt pidada kirjavahetust ja lugeda üleriigilisi päevalehti. Kaebajal toimus suhtlus ka vanglaametnikega. Kaebajale võimaldati igapäevaselt jalutuskäike. Seega, kaebaja väited täieliku isolatsiooni kohta põhjendamatud. Õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust salvestada kõike piiramatus ulatuses. Kaebaja ei ole varasemalt vaidemenetluses viidanud kordagi asjaolule, et ta sooviks salvestiste säilitamist seoses edasise kohtumenetlusega, siis ei arvestanud ka vastustaja antud asjaoluga varasemalt. Kokkuvõtvalt leidis vastustaja, et vaidlusalune käskkiri on õiguspärane ja proportsionaalne HMS § 54 tähenduses. HMS § 63 lg 2 haldusakti tühisuse tunnuseid antud käskkirja osas ei esine.
KOHTU SEISUKOHT
10.Haldusasja materjalide kohaselt on vaidluse all Viru Vangla 26.04.2023 käskkiri nr 323/1-2/191, millega kohaldati kaebaja suhtes alates 26.04.2023 täiendavaid
3-23-1338 julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, ohjeldusmeetmete kasutamine kasutamine (käerauad), vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine). Käskkirja faktiliste asjaolude kohaselt 26.04.2023 kella 20.00 paiku ütles kaebaja vanglaametnikule karjudes: "Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan." Kaebaja poolt öeldust tundis vanglaametnik ennast solvatuna ja kuna kaebaja on varasemalt üritanud ametnikke erinevate vedelikega visata, siis tundis ametnik ennast ka ohustatuna.
11.VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktikas on leitud, et VangS §-s 69 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Riigikohus on korduvalt märkinud, et ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. 1 Eelnevast nähtuvalt ei oma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustades tähtsust, see kas isiku käitumine, kelle suhtes kohatati täiendavaid julgeolekuabinõusid, oli õigusvastane või õiguspärane. VangS § 69 lg 1 eesmärgiks on ohu ennetamine isegi siis, kui see võib tulla isiku käitumisest, mis hilisema hinnangu järgi osutub kehtiva õiguse kohaselt õiguspäraseks. Järelikult on ebaõige kaebaja väide selle kohta, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine polnud põhjendatud, kuna kaebaja suhtes ei ole alustatud distsiplinaarmenetlust ja talle määratud distsiplinaarkaristust.
12.Kaebaja väitis, et tema pole öelnud 26.04.2023 vanglaametnikule kella 20.00 paiku "Piider, tont, käi nahhui, kas on parem, kui sitaga üle valan", vaid üksnes tuletas valvurile meelde, kuidas teda on varasemalt vedelikuga visatud (alandatud), mida ei saa pidada rikkumiseks.
12.1.Kohtu hinnangul kaebaja eksib arvamuses, et vastustajal polnud õiguslikku alust tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Kuigi ei ole halduskohtumenetluses otseseid tõendeid (video- või helisalvestised) selle kohta, mida kaebaja täpsemalt 26.04.2023 kella 20.00 paiku enda kambris viibides oli öelnud, ei pane nende tõendite puudumine ühtlasi kahtluse alla seda, et VangS § 69 lg 1 koosseis ei oleks täidetud. Kohtul ei ole siiski kahtlust 26.04.2023 koostatud ettekande nr 3-23-2343 sisu õigsuses ja täpsuses, mis kajastab kaebaja poolt väljaöeldut. Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud ja kohus ei näe ise alust kahelda vanglaametniku poolt koostatud ettekande õigsuses. Teisisõnu puudub kohtu hinnangul vanglaametnikul 26.04.2023 juhtunu asjaolude moonutamise motiiv. Väidet: „kas on parem, kui sitaga üle valan“ tuleb kohtu arvates käsitleda sellisena, mis teoks saamise korral võib olla äärmiselt nõme ja ebaeetiline tegu, vaid ka iseenesest ohustada vanglaametniku julgeolekut, kuna igasuguse kehavedeliku pritsimine teise inimese silma, haava või muule limaskestale võib olla tervisele ohtlik. Seega oht vanglaametnikele oli olemas.
RKHKo 3-3-1-63-09, p 16.
3-23-1338
12.2.Kohus leiab, et isegi kui nõustuda kaebajaga selles, et ta pole vaidlusaluses käskkirjas kajastatud väljendeid öelnud, siis tema poolt sõnastatud varianti selle kohta, et ta lihtsalt tuletas vanglaametnikule meede, kuidas ta mõne vedelikuga üle valati, saab terve konteksti arvestades niikuinii tõlgendada tehtud ähvardustena. Peale seda võiks küll vanglaametnik tunda endast ohustatuna. Samas, arvestades kaebaja varasemat agressiivset käitumist, oli temast tulenev võimalik oht kas sama või mõni teisele vanglaametnikule piisavalt tõenäoline, et seda kõike kaaludes asuma seisukohale preventiivse meetmena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle. Järelikult esines vastustajal faktilistest asjaoludest tulenevalt alus võtta VangS § 69 lg 1 alusel vastu preventiivseid meetmeid.
13.Kaebaja heidab vastustajale ette HMS § 4 lg 2, § 6 ja § 40 lg 1 ja 2 sätestatud nõuete (uurimisprintsiibi, ärakuulamiskohustuse ja diskretsiooni teostamise kohustuse rikkumist) ning PS §-st 14 tulenevat hea halduse tava rikkumist. Kaebaja väitis, et enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist (üksikvangistuse kohaldamist) oleks vastustaja pidanud konsulteerima meedikuga ja oleks pidanud andma talle võimaluse enda arvamuse avaldamiseks enne haldusakti väljastamist, kuid seda ei teinud.
13.1.Kohus kaebajaga ei nõustu ja leiab, et vastustaja pole eksinud menetlusnormide vastu. Esmalt märgib kohus, et vaatamata sellele, et vastustajal esineb kohustus jälgida kaebaja terviseseisundit, sh takistada selle halvenemist, on kohtupraktikas leitud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise (lukustatud kambrisse paigutamine) takistuseks ei ole kinnipeetava vaimsed terviseprobleemid, kuna sellise üksikvangistuse eesmärgiks on muu hulgas teiste vanglas viibivate isikute ja vanglas viibivate teiste isikute julgeoleku tagamine, mitte kinnipeetava sanktsioneerimine. Seega ei pidanud vastustaja enne vaidlusaluse käskkirja väljastamist kontrollima kaebaja vaimset terviseseisundit. Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit selle kohta, et tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oleks vastunäidustatud. Oluline on ka see, et kohaldatud meetmete periood ei olnud liiga pikk, 26.04.2023-2.05.2023. Eelnevat arvestades ei ole vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet, mis oleks toonud endaga kaasa kaalutlusõiguse teostades olulisema asjaoluga arvestamata jätmise.
13.2.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja rikkus HMS § 40 lg-tes 1 ja 2 sätestatud ärakuulamiskohustust. Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist anti kaebajale 26.04.2023 võimalus omapoolsete vastuväidete andmiseks, kuid kaebaja seda ei soovinud. Sellest tulenevalt ei vasta tõele kaebaja väide selle kohta, et vastustaja rikkus enda ärakuulamiskohustust. Kohus märgib täiendavalt, et HMS § 40 lg 3 p 1 sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Seega, arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärki, võiks nende kohaldamine toimuda ka ilma, et kinnipeetavale antakse võimalus vastuväidete esitamiseks. Kohtupraktikas on leitud, et vangla julgeolek võib olla asjaoluks, mis välistab ärakuulamisõigust. Sellisel juhul saab kohaldada HMS § 40 lg 3 p 4 ning kinnipeetavat ei pea ära kuulama.2
13.3.Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustaja rikkus diskretsiooni teostamise kohustust. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.
RKHKo 3-3-1-76-10, p 24.
3-23-1338 HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohtupraktikas on leitud, et jõudes otsusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, tuli vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada ka rakendatavate meetmete ja nende rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuli vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega.3
13.4.Kohus eelnevalt leidis, et vastustaja langetatud ohuhinnang kaebaja võimaliku käitumise kohta ja selle tagajärjel langetatud otsus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivse meetmetena osutusid õigeks. Järgmisena tuli vastustajal diskretsiooni teostades otsustada kohaldatavate meetmete valiku ja nende kestvuse üle. Vaidlusaluses käskkirjas on toodud kaalutlused iga kasutusele võetava meetme kohta, miks on see vajalik selle kohaldamise eesmärgi saavutamiseks (vanglaametnike julgeoleku tagamine). Samas on mööndud, et valitud meetmete kohaldamine on ainuke võimalus vanglaametnike julgeoleku tagamiseks. Käskkirjast ei nähtu aga selgeid kaalutlusi, miks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õiguste täiendavast piiramisest. Vaatamata sellele ei pea kohus seda vajakajäämist oluliseks menetlusveaks. Vastustajal ei olnud antud juhul muid tõhusamaid võimalusi vanglaametnike julgeoleku tagamiseks, mis oleksid sama efektiivsed ja kaebaja õigusi vähemriivavad. Seega, sisuliselt oli vastustaja kaalutlusõigus redutseerunud nullini. Oluline on ka see, et vanglaametniku turvalisuse tagamine vanglas on suurema kaaluga hüve. Riigikohus on analoogses olukorras samuti hinnanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õiguspäraseks. Seega leiab kohus, et vastustaja eksimus diskretsiooni teostamisel ei ole oluline ja selle olemasolu ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasust.
14.Kaebaja väitis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames ei saanud ta kordagi helistada lähedastele, ei saanud liikuda ja suhelda ning oli ööpäevaringselt isolatsioonis. Kohus selgitab, et vastavalt vaidlusalusele käskkirjale piirati kaebaja vanglasisese liikumisvabadust ööpäevaringselt lukustatud kambris hoides. Seega, sellised meetmed nägi ette vaidlusalune käskkiri ning kohus ei ole halduskohtumenetluse käigus tuvastanud selle õigusvastasust. Helistamise võimaluse piiramine ei ole vaidlusaluses käskkirjas ette nähtud. Kuna vaidluse all on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õiguspärasus ja võimalik helistamise piirang on eraldusseisev toiming, mida kaebaja pole vaidlustanud, jätab kohus kaebaja väide helistamisvõimaluse piiramise osas tähelepanuta. Lisaks märgib kohus, et vastustaja selgitusel sai kaebaja helistamise võimaluse ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud.
15.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Viru Vangla 26.04.2023 käskkiri nr 3-23/1-2/191 vastab HMS § 4 lg-s 2, §-s 54 ja § 56 lg-tes 1-3 esitatud nõuetele ning selle tühistamiseks ei ole alust.
16.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.
17.Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (HKMS § 158 lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1).
RKHKo 3-3-1-33-10, p 13;
3-23-1338 Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud kohtult halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Kirjeldatu alusel kaebajal ega vastustajal ei ole tekkinud väljamõistetavaid menetluskulusid, mistõttu puudub vajadus menetluskulude jagamiseks ja väljamõistmiseks. Kaebajale antud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lõiked 2 ja 3).
18.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.