T.I. hagi Urvaste valla vastu omandiõiguse tunnustamise ja omandiõiguse rikkumisest hoidumise nõudes 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. veebruari 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.I. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: T.I. (hageja), ik XXXX; lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Vastustaja: Urvaste vald, rk 75015456; lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 29. veebruari 2016. a otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Tuvastada T.I. omandiõigus Uue-Antsla töökojas asuvale kahele garaažiboksile.
3.Kohustada Urvaste valda hoiduma T.I. omandiõiguse rikkumisest, sh hoiduma T.I.le kuuluvate garaažibokside peremehetuks tunnistamise menetluse alustamisest.
5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Urvaste valla kanda.
Selgitused menetluskulude kindlaksmääramise kohta
Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS §-le 177 lg 2.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.I. (hageja) esitas 4. oktoobril 2013. a Urvaste valla (kostja) vastu hagi omandiõiguse tunnustamiseks ja kostja kohustamiseks omandiõiguse rikkumisest hoidumiseks. Hageja palus tunnustada omandiõigust Uue-Antsla külas asuva garaaž-töökoja hoones olevale kahele garaažiboksile (edaspidi boksid). Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 7. septembril 1993. a. Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistult garaaž-töökoja kaks boksi hinnaga 10000 krooni. Bokside valduse andis müüja hagejale üle 8. septembril 1993 a. Müügileping on kehtiv ning seda ei ole ühegi tahteavalduse ega kohtulahendiga kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Asjaolu, kas tegemist on õiguslikult reaalosa omandamisega või kaasomandi mõttelise osa omandamisega, tuleb tõlgendada poolte tahtest lähtuvalt. Võimalik oli garaažibokside eraldi võõrandamine ning selle aluseks oli lihtkirjalik müügileping. Urvaste vallavolikogu on kahel korral alustatud menetluse bokside peremehetuks tunnistamise kohta. Menetlused algatati 2012. ja 2013. aastal. Tegu ei ole peremehetu varaga. Hageja on bokse kasutanud järjest 20 aastat. Urvaste vallavalitsus on tunnustanud hageja omandiõigust. Vallavalitsus märkis kirjas, et hagejal on õigus bokside valdamiseks, kuna ta esitas tehingut tõendava müügilepingu. Asjaolu, et masinaühistu on likvideeritud, ei muuda bokse peremehetuks, sest enne likvideerimist on need võõrandatud. Müügilepingu sõlmimise asjaoludele hinnangu andmisel tuleb lähtuda Kuldre kolhoosi reformikomisjoni koosoleku 31. augusti 1993. a protokollist nr 27, millele on viidatud
5.novembril 1993 a. koostatud ühistatud vara kompenseerimise või tööosaku alusel natuuras vara üleandmise aktis nr 116. Vara müügiks oli reformikomisjoni otsus ja luba PõRS § 25 kohaselt. Kuigi garaažibokside omandamine on toimunud enne 1. detsembrit 1993. a, siis AÕSRakS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates 1. detsembrist 1993. a asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuna hageja ei ole Uue-Antsla garaaž-töökojahoone omanikuks ega kaasomanikuks, siis puudub alus hagi rahuldamiseks. 1993. a augustis ei olnud õiguslikult võimalik omandada reaalosa asjast. Uue-Antsla garaažtöökojahoones on kokku 15 boksi. Seal suvad laod, katlaruum, kontor ja kombainikuur. Augustis 1993. a kehtinud TsK § 120 lg 1 järgi võis vara kuuluda ühise omandina mitmele isikule. Sama paragrahvi lõige 2 täpsustas, et tehakse vahet kindlaksmääratud osadega ühise omandi ehk kaasomandi ning ilma kindlaksmääratud osadeta ühise omandi ehk ühisomandi vahel. Kuna hoone oli tunduvalt suurem kui 2 boksi, siis oleks saanud toimuda kas kogu terviku või üksnes kaasomandi mõttelise osa omandamine. Sellist väidet, tõendeid ega nõuet ei ole hageja esitanud. PõRS § 5 lg 5 kohaselt võis tehinguid ühismajandi põhivaraga põllumajandusreformi läbiviimisel teostada ainult reformikomisjoni loal. PõRS § 25 sätete kohaselt vormistatud aktiks oli 05.11.1993 koostatud akt nr 116. Viidatud akti alusel on Kuldre kolhoosi õigusjärglase Kuldre Varahoiuühistu poolt Masinaühistule üle antud Uue-Antsla garaaž-töökojahoone. Teisi akte selle hoone kohta ei ole olemas. Asjaolu, et aktis nr 116 on ebaõigesti fikseeritud enampakkumise müügihind, ei oma antud vaidluses tähtsust. Masinaühistu poolt vaidlusaluse hoone omandamist just 05.11.1993 näitab ka nende edasine asjaajamine. 18.03.2002 on Masinaühistu esitanud Võrumaa hooneregistrile avalduse Uue-Antsla garaaž-töökojahoone kandmiseks Võrumaa hooneregistrisse ning selle avalduse alusel on avatud toimik nr 699, mida sai teha ainult vallasasjast hoone omanik. 21.03.2003 on Masinaühistu esitanud Võrumaa hooneregistrile avalduse õiendi väljastamiseks toimikust nr. 699 vallasvara notariaalseks tehinguks. 25.03.2003 on Võrumaa hooneregister väljastanud Masinaühistule õiendi nr 156/699, millest ilmneb, et seisuga 25.03.2003 oli Masinaühistu Uue-Antsla garaaž-töökoja ainuomanikuks. Masinaühistu omandiõigust tõendavate dokumentidena on õiendile märgitud Kuldre kolhoosi reformikomisjoni 31.08.1993 protokolli nr 27, 05.11.1993 ühistatud vara kompenseerimise akti nr 116, Urvaste Vallavalitsuse 05.03.2002 korraldus nr 53 ning 11.03.2002 ehitise kasutusluba nr 304. Seega ostu-müügilepingu nr 1 sõlmimise ajal 07.09.1993 ei olnud Masinaühistu Uue-Antsla garaaž-töökoja kui vallasasja omanikuks. Erinevalt käesoleval ajal kehtiva AÕS-i ja VÕS-i regulatsioonist ei eristatud TsK-s kohustusja käsutustehingut. TsK kohaselt oli müüjal võimalik müüa üksnes sellist asja, mis omandiõiguse alusel temale kuulub. TsK § 242 lg 1 järgi kohustub ostu-müügi lepinguga müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Masinaühistu ning hageja vahel sõlmitud müügileping on kehtetu. Müügileping on vastuolus TsK §-ga 51 lg 1. Vastavalt TsK § 51 lõikele 1 on seaduse nõuetele mittevastav tehing kehtetu. Müügileping on vastuolus PõRS §-iga 25 ja TsK §-dega 120 ja 242. Hageja ei ole omandanud vara heaukselt. Kuna seadus ei võimaldanud reaalosa müümist hoonest, on välistatud vara heauskne omandamine. Hageja pidi teadma, et seisuga 7. septembri 1993. a ei olnud masinaühistul õigust Uue-Antsla töökoja kohta müügilepinguid sõlmida. Boksid olid Urvaste valla valduses enne nende üleandmist masinaühistule ja seega ei saanud hageja kaht esimest boksi 1993. a oma valdusesse. Kostja hoidis boksides vallale kuulunud teehöövlit ja valla kasutuses olnud tuletõrjeautot. Hiljem hoiti kahes esimeses boksis Urvaste vallale kuulunud autot ning mitmesugust Urvaste vallale kuulunud tehnikat. Ajavahemikus
13.01.1997 kuni 27.02.2003 oli hageja OÜ Kuldre Teenus juhatajaks. Äriühing osutas Urvaste vallas kommunaalteenuseid. Samuti oli hageja Urvaste vallas teenistuses kommunaalnõunikuna. Tegutsedes OÜ Kuldre Teenus juhataja ning Urvaste valla kommunaalnõunikuna, oli hagejal juurdepääs Uue-Antsla töökoja 1970.a. rajatud garaažidest juurdeehituse kahele esimesele boksile. Ajal, millal hagejal oli boksidele juurdepääs, hakkas hageja viima boksidesse temale kuuluvaid asju. Kostja seab kahtluse alla asjaolu, et esitatud müügileping on sõlmitud 07.09.1993, samuti puudub kindlus, et nimetatud ostu-müügilepingu on allkirjastanud R.K. ja T.I.. Hageja on esimest korda esitanud müügilepingu 2011. a lõpus, varem ei ole hageja sellele viidanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud 4728,20 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 4728,20 eurot. Maakohus märkis, et esitatud on kaks nõuet - AÕS § 80 lg 2 alusel omandiõiguse tunnustamise nõue ning AÕS § 89 alusel nõue, milles palutakse kohustada kostjat hoiduma hagejale kuuluva kahe garaažiboksi omandiõiguse rikkumisest. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, kohaldatakse VÕSRS § 2 järgi asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega kehtestas VÕSRS põhimõtte, et enne selle jõustumist kehtinud lepingutele kohaldatakse varem kehtinud materiaalõigust. Esmalt tähendab see, et lepingu (sh kestvuslepingu) kehtivust hinnatakse selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi. Maakohus leidis, et müügilepingu kehtivuse, so omandi tekkimise hindamisel tuleb lähtuda TsK sätetest, samas omandi kaitse osas tuleb lähtuda AÕS sätetest. Kohaldada tuleb põllumajandusreformi seaduse (PõRS) redaktsiooni 26.08.1992 kuni 29.07.1994 sätteid. Maakohus luges tõendatuks, et Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu omandas Uue- Antsla töökoja 05.11.1993, so ajal, kui koostati PõRS § 25 sätetele vastav akt. Maakohus märkis, et ekspert ei ole kinnitanud müügilepingu koostamist 1993. a, samas välistanud selle koostamise 2011. a. Arvestades tunnistaja ütlusi ja eksperdi arvamust, leidis maakohus, et müügileping sõlmiti ilmselt sellel näidatud ajal, so 07.09.1993. Eksperdi arvamuse kohaselt ei ole ostu-müügilepingu koostamise aega võimalik täpselt kindaks määrata ning on pigem tõenäolisem, et ostu-müügileping on koostatud sellel märgitud ajal, kui 2011 aastal. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud R.K. ja vande all üle kuulatud T.I. kinnitasid lepingu sõlmimist ja sellele allakirjutamist. Maakohus leidis, et Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu oleks saanud võõrandada kogu garaaž-töökoja, vara kuulumine nii organisatsioonile kui ka isikule oli tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 120 järgi välistatud. Kahe boksi müük oleks olnud võimalik juhul, kui boksid oleksid eraldi varana arvele võetud. Kuna antud juhul ei ole Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu poolt bokse eraldi arvele võetud, ei oleks ta saanud bokse eraldi TsK § 120 järgi võõrandada.
Maakohus märkis, et tõlgendades 07.09.1993 müügilepingut, ei ole sellest ühiselt arusaadav, mis oli müüdavaks varaks TsK § 242 mõttes. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et masinaühistu ning hageja vahel sõlmitud müügileping on kehtetu TsK § 51 lg-e 1 alusel, sest see on vastuolus nii PõRS §-ga 25 ja TsK §-dega 120 ja 242. Maakohus tuvastas, et hageja ei omandanud bokse ka heauskselt. Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu liige oli ka hageja. Seetõttu pidi hageja eeldatavasti vähemalt teadma, et UueAntsla töökoda anti Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistule üle. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud väidet bokside järjepideva kasutamise osas, seega ei kohaldu AÕS § 110 sätestatud igamise sätted. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja on tunnistanud T.I. õigust vaidlusaluse garaažiboksi valdamiseks. Poole kohtuvälises menetluses esitatud seisukoht ei loo poolte vahel võlaõiguslike suhteid. Maakohus märkis, et omandiõiguse tunnustamise hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud AÕS § 80 lg 1 kohaldamise eeldust ehk asjaolu, et ta on bokside omanik. Kuna hageja ei ole bokside omanik, tuleb jätta rahuldamata ka AÕS § 89 alusel esitatud hagi. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse. Apellant palub jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kas poolte endi kanda või vastustaja kanda. Apellant leiab, et maakohtu järeldus selle kohta, et Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu oleks saanud võõrandada kogu garaaž-töökoja ning bokse ei saanud eraldi võõrandada, ei põhine asjas kogutud tõenditel ning maakohus on jätnud osad tõendid hindamata. Apellant leiab, et asjas uuritud tõenditega on tõendatud, et kõnealuses kompleksis on võõrandatud garaažibokse nii apellandile kui ka kolmandatele isikutele, sealjuures vastustajale endale, ning omandatud ruumid on nii apellandi kui ka kolmandate isikute kasutuses. Müügilepingus on pooled avaldanud tahte sõlmida müügileping tingimustel, mis on toodud lepingus: müüakse ja ostetakse Uue-Antsla töökoja uuest garaažist kaks garaažiboksi hinnaga 10000 krooni. Asjaolu, et kõnealusel ajaperioodil ja ka hilisemalt oli võimalik Uue-Antsla töökoja hoonest võõrandada garaažibokse eraldi, mitte tingimata hoonet kui tervikut, kinnitavad ka vastustaja poolt 28.08.2014 menetlusdokumendi lisana 11 kohtule esitatud ostu-müügilepingud, mille kohaselt on Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu võõrandanud samas hoones garaažibokse Urvaste vallale, A.N.ile ja V.R.ile. Garaažibokside tsiviilkäivet kinnitab ka 05.10.1993 Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu avaldus Kuldre reformikomisjonile, et 06.08.1993 on Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu
ostnud Uue-Antsla töökoja 15 boksi hinnaga 38500 krooni. See tõend kinnitab, et garaažiboksid olid eraldi tsiviilkäibes ning apellandil oli võimalus omandada kaht garaažiboksi. Asjaolu, et apellandil oli võimalik omandada kahte garaažiboksi kinnitavad ka tunnistajate R.K. ja P.T. ütlused, samuti T.I. vande all antud seletused. Ekslik on maakohtu seisukoht, et tõlgendades müügilepingut, ei ole üheselt arusaadav, mis on olnud müüdavaks varaks. Apellant ei nõustu maakohtu väitega, et apellant ei ole omandanud bokse heauskselt. Apellandi hinnangul on temalt kostja menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane põhjusel, et kohtusse pöördumise põhjustas Urvaste valla tegevus. Kohaldada tuleb TsMS § 162 lg 4.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Kuna Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu ei olnud seisuga 07.09.1993 Uue-Antsla töökoja omanik, siis ei olnud Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistul ka õiguslikult võimalik sõlmida müüjana ostu-müügilepingut nr. 1 Uue-Antsla töökoja suhtes. Seetõttu on ostu-müügileping nr 1 vastuolu tõttu PõRS §-iga 25 ning TsK § 242 lg-ga 1 TsK § 51 lg 1 järgi kehtetu. Tunnistajate R.K.u ja P. Tarikase ütlustest ning apellandi vande all antud seletusest nähtub, et 2003. a mindi notari juurde selleks, et vormistada Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu poolt omandiõiguse üleandmine Uue-Antsla garaaž-töökoja ehitise suhtes. Kohustus- ja käsutustehingute sõlmimiseni aga notari juures ei jõutud, kuna pooled ei saavutanud kokkulepet tehingute tingimuste osas. Võimalik ei ole omandiõiguse üleandmine võõrandaja poolt omandajale mitmel korral. Müügileping, millega Uue-Antsla Talupidajate Masinaühistu müüs apellandile reaalosa UueAntsla töökoja hoonest, on vastuolus TsK §-iga 120, mis võimaldas üksnes asja mõttelise osa tsiviilkäivet. Selline vastuolu TsK §-iga 120 toob samuti kaasa ostu-müügilepingu nr. 1 kehtetuse TsK § 51 lg 1 alusel. Apellant ei ole heauskne, kuna apellant pidi olema seisuga 07.09.1993 teadlik sellest, et UueAntsla Talupidajate Masinaühistul kui mitteomanikul ei olnud õiguslikult võimalik müüa UueAntsla garaaž-töökoda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi, tuvastab apellandi omandiõiguse kahele garaažiboksile Uue-Antsla töökojas ning kohustab vastustajat hoiduma apellandi omandiõiguse rikkumisest, sh hoiduma apellandile kuuluvate garaažibokside peremehetuks tunnistamise menetluse alustamisest. Menetluskulud jätab ringkonnakohus maa- ja ringkonnakohtus vastustaja kanda.
7.VÕSRS § 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. AÕSRS § 6 lg 1 alusel kaitstakse omandit alates 1993. aasta 1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast.
8.Maakohus leidis, et müügileping on kehtetu TsK § 51 lõike 1 alusel, kuna see on vastuolus PõRS §-ga 25 ja TsK §-dega 120 ja 242. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et müügileping on kehtetu. Maakohus tuvastas Kuldre kolhoosi reformikomisjoni 31. augusti 1993. a koosoleku protokolli olemasolu (otsuse p 27). Samas on jätnud maakohus protokolli kui tõendi uurimata ja hindamata. Hageja tugines hagiavalduses protokollile kui tõendile omandiõiguse tõendamisel. Seetõttu on maakohus rikkunud TsMS § 232 lõikes 1 sätestatut, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muuhulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kuna maakohus on jätnud protokolli kui tõendi nõuetekohaselt hindamata, hindab ja uurib ringkonnakohus TsMS § 652 lg 5 alusel koosoleku protokolli kui tõendit ise. Kuldre kolhoosi reformikomisjoni 31. augusti 1993. a koosoleku protokollist (I kd, lk 168-170) nähtub, et Uue-Antsla töökoda müüdi masinaühistule oksjonil hinnaga 38500 eurot (protokolli p II). Kostja ei ole vaidlustanud protokolli õigsust. Seetõttu loeb ringkonnakohus tõendatuks asjaolu, et Uue-Antsla töökoda müüdi masinaühistule ning masinaühistu sai Uue-Antsla töökoja omanikuks. Ringkonnakohus märgib, et PõRS § 5 lg 5 alusel on lubatud kõiki tehinguid ühismajandi põhivaraga teostada põllumajandusreformi läbiviimise perioodil ainult reformikomisjoni loal. Seega oli reformikomisjon pädev andma luba müügilepingu sõlmimiseks masinaühistuga või juba sõlmitud müügilepingut heaks kiitma. Kuna reformikomisjoni koosoleku protokollis on märgitud, et Uue-Antsla töökoda on müüdud, on tegu vähemalt heakskiiduga juba sõlmitud lepingule.
9.TsK § 51 alusel on seaduse nõuetele mittevastav tehing kehtetu. TsK § 51 ei sätesta, et iga tehing, mis on vastuolus seadusega, on tühine. Ringkonnakohus leiab, et tehing saab TsK § 51 alusel olla kehtetu siis, kui õigusnorm sätestab, et seaduse nõuete rikkumine toob kaasa tehingu tühisuse või tuleneb tehingu tühisus sätte mõttest. PõRS § 25 lg 1 ei sätesta, et tehing on kehtetu, kui selle sõlmimisel ei ole järgitud PõRS § 25 lõikes 1 sätestatud nõudeid. Tehingu kehtetus ei tulene ka sätte mõttest. Seega ei ole müügileping tühine vastuolu tõttu PõRS § 25 lõikega 1. Isegi juhul, kui masinaühistu sai Uue-Antsla töökoja omanikuks alles 5. novembri 1993. a aktiga, nähtub asjaoludest, et masinaühistu on kiitnud hagejaga sõlmitud tehingu heaks. TsK § 66 lg 1 sätestab, et hilisem esindatava heakskiit muudab tehingu kehtivaks selle teostamise momendist. Heakskiit väljendub nii 7. septembril 1993. a sõlmitud müügilepingus kui ka konkludentselt masinaühistu tegevuses pärast akti sõlmimist. Masinaühistu ei ole vaidlustanud apellandi omandiõigust.
10.Ringkonnakohus märgib, et müügilepingu sõlmimise hetkel kehtis Eesti Vabariigi omandiseadus (edaspidi omandiseadus), mille § 16 lg 1 järgi tekib eraomandiõigus ettevõtlusest, palgatööga ja isiklikust majapidamisest saadud tulust, aktsiatest või muudest
väärtpaberitest saadavatest dividendidest, tehingutest saadavast ja muust tulust, mille saamine ei ole vastuolus Eesti Vabariigi seadusega. See tähendab, et omandiseadus kehtestas omandi tekkimisele laialdase lepinguvabaduse. Seejuures ei eristanud seadus kohustus- ja käsutustehingut. Seega kehtis omandi tekkimisel konsensuaalsusprintsiip ning omand läks ostjale üle vastava kokkuleppe olemasolul. Seadus ei sätestanud omandiõiguse ülemineku eeldusena valduse üleandmist.
11.Lepingu sisu tuleb tõlgendada vastavalt poolte tahtele. Ringkonnakohus leiab, et lepingu tekstist ning asjaosaliste käitumisest tuleneb, et poolte tahteks oli müügilepingu sõlmimisel võõrandada kaks garaažiboksi Uue-Antsla töökojas apellandi ainuomandisse. Seejuures ei olnud poolte tahteks ühisomandi tekkimine TsK § 120 lg 1 mõttes. Seetõttu on TsK § 120 lg 1 käesoleval juhul asjakohatu säte ega kuulu kohaldamisele. Müügilepingu sõlmimise hetkel kehtinud materiaalõigus ei välistanud kahe garaažiboksi eraldi müümist ja omandamist, kuna need said olla vallasasjana käibes. Seega tekkis apellandile omandiõigus kahe garaažiboksi suhtes. Vastavalt AÕSRS § 13 lõikele 1 on tegu vallasasjaga. See tähendab, et apellandi omanduses ei ole kahe garaažiboksi all asetsev maatükk ning hoone ei ole kinnisasja oluliseks osaks. Apellandi omanduses hoone/ehitise osa vallasasjana. Menetlusosalistel ei ole olnud vaidlust selles, et vaidlevad pooled teavad, millised garaažiboksid on käesoleva vaidluse esemeks. Boksid on märgitud toimikus oleval plaanil numbriga 16 (I kd lk 23), ehitusregistris on kanne vallasasja garaaž-töökoda (kood nr113033471), kui terviku kohta.
12.Maakohus märkis, et apellant esitas nõuded AÕS § 80 lg 2 ja AÕS § 89 alustel. AÕS § 80 lg 2 sätestab vindikatsiooninõude, mis on suunatud asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Vindikatsiooninõue on sooritusnõue. Omandi tunnustamise nõuet ei saa seetõttu esitada vindikatsiooninõudena ning maakohus on AÕS § 80 lõikele 2 valesti viidanud. Tegu on TsMS § 368 lõikes 1 sätestatud tuvastushagiga. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et apellandil on omandiõigus Uue-Antsla töökoja kahele garaažiboksile, siis rahuldab ringkonnakohus tuvastushagi.
13.Apellant esitas ka nõude, milles palus kohustada Urvaste valda hoiduma apellandile kuuluvate garaažibokside omandiõiguse rikkumisest. Ringkonnakohtu hinnangul on tegu negatoornõudega AÕS § 89 kohaselt. Negatoornõude eeldusteks on omandiõigus asjale ning omandiõiguse mistahes rikkumine. Ringkonnakohus on käesolevas lahendis tuvastanud, et apellant on asja omanik. Omandiõiguse rikkumine on AÕS § 89 mõttes igasugune sekkumine omandiõigusesse. Seega on omandiõiguse rikkumiseks ka omandiõiguse olemasolu kahtluse alla seadmine ning asja peremehetuks tunnistamise menetluse alustamine. Seega on vastustaja rikkunud apellandi omandiõigust ning ringkonnakohus rahuldab negatoornõude ning kohustab vastustajat hoiduma apellandi omandiõiguse rikkumisest, sh hoiduma apellandile kuuluvate garaažibokside peremehetuks tunnistamise menetluse alustamisest.
14.Kuna apellatsioonkaebus ja hagi rahuldatakse, jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel vastustaja kanda. Apellant esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles märkis, et tema menetluskulud koosnevad riigilõivust 350 eurot ja lepingulise esindaja tasust 720 eurot koos käibemaksuga. Ringkonnakohus peab apellandi menetluskulude suurust ringkonnakohtus põhjendatuks, kuid menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus vastavalt TsMS §-le 177 lg 2.
Vastustaja menetluskulude nimekirja järgi oli tema menetluskuluks õigusabikulu summas 1095 eurot.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.