Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 27.03.2025, Tartu 3-24-1081 X.X.-i kaebus Tartu Vangla 20.03.2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/239 ja 11.04.2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ X.X. Vastustaja ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 27.03.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 20.03.2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/239 (dtl 16-18) kinnipeetav X.X.-i (kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra (kodukord) p 13.11 nõuete rikkumises ja määras talle distsiplinaarkaristuseks noomituse. Tartu Vangla kodukorra p 13.11 kohaselt on kinnipeetaval muu hulgas keelatud kasutada teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Käskkirja nr 2-24/1.3/239 kohaselt tuvastas valvur, et 04.03.2024 ajavahemikul kell 16.13 kuni 16.28 on E7 eluosakonnas kasutatud E12 eluosakonnas paikneva kinnipeetava kõnekaarti. Videojärelevalve abil tuvastati, et ainus sel hetkel päevakavajärgselt suletud eluosakonnas kasutuses olnud telefoniaparaadi juhe läks lukustatud kambris paikneva kinnipeetav X.X.-i kambrisse.
2.X.X. esitas 20.03.2024 Tartu Vanglale vaide (dtl 21-28). Tartu Vangla jättis 11.04.2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/84-2 (dtl 19-20) X.X.-i vaide rahuldamata.
X.X. esitas 11.04.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse (dtl 1-9), milles palus tühistada Tartu Vangla 20.03.2024. a käskkiri nr 2-24/1-3/239 ja 11.04.2024. a vaideotsus nr 1-11/24/84-2.
3.1.Kaebaja karistamine on õigusvastane, sest ta üritas oma abielu päästa ja perekonnaga rohkem suhelda. Vangla sekkub kaebaja arvates ebaproportsionaalselt tema era- ja
perekonnaellu. Lisaks on kaebaja hinnangul põhiseadusvastane olukord, kus distsiplinaarkaristus kehtib üks aasta. Kaebajal lubatakse helistada vaid kaks korda nädalas, kokku kaks tundi. See aeg on ebapiisav, et säilitada normaalsel kujul peresidemeid. Üks tund helistamist ei ole piisav isegi inimesele, kellel pereliikmed puuduvad. Kaebaja hinnangul on sotsiaalses isolatsioonis hoidmine karistuse vorm ja just seda ühetunnine helistamisvõimalus tähendabki. Kaebaja ei rikkunud helistamise korda tahtlikult, vaid sunnist. Ta üritas lisahelistamist saada seaduslikult, aga see ei õnnestunud. Osakonna telefonid seisavad suurema osa ajast kasutuseta ning kõik ülejäänud isikud saavad samas osakonnas helistada igapäevaselt kuni üks tund. Seega ei ole selline suhtlemise piiramine tingitud praktilisest vajadusest, vaid vangla tahtlikust õigusvastasest tegevusest, mis rikub EIÕK art 3 ja 8.
3.2.Kaebaja õigust era- ja perekonnaelu kaitsele rikutakse ebaseaduslikult. Kaebajal on kohtus pooleli abielu lahutamine ja ta kasutas võõrast kõnekaarti lisa helistamisaja saamiseks. Kaebajat karistati selle eest, et ta üritab päästa enda abielu ja suhelda rohkem oma perekonnaga. Kaebaja tunneb, kuidas ametnike tegevus hävitab tema peresuhteid. Tal on kolm alaealist last ja muud suhtlemisvõimalused peale helistamise on välistatud, sest postiteenus on kallis ja nooremad pereliikmed ei oska veel kirjutada.
3.3.Tartu Vanglas kehtiv helistamise kord on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 26 ja 27 ning EIÕK-ga. Justiitsministri 30.11.2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE), mis kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale helistamist maksimaalselt üks tund päevas, tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. VSkE alusel pakutavad helistamise võimalused on ajale ja eetikanormidele ammu jalgu jäänud.
3.4.Kaebaja arvates tuleb VangS ja VSkE tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ka osas, mis puudutab distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristuse kehtivusaega. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. See on ebamõistlik ja ebavajalik. Seejuures kehtib karistus üks aasta nii tühiste rikkumiste, kui ka väga tõsiste rikkumiste puhul. Karistuse aastane kehtivusaeg mõjutab kõiki valdkondi, mis vangistusega kaasnevad (sh ennetähtaegne vabanemine, avavanglasse pääsemine). Selle mõju on laiaulatuslik ja rikub kogu kinnipeetava elu vanglas. Kaebaja jaoks on noomitus liiga karm ja ebaproportsionaalne karistus. Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine täna kehtiva distsiplinaarkaristuse ja selle mõju näol on inimväärikust alandav ja karistuse kehtivusaeg mõjub lisakaristusena. Kaebajale põhjustatakse olulist heaolu langust, sest määratud karistuse negatiivne mõju kestab veel terve aasta ja see võtab ära igasuguse motivatsiooni, et üldse pingutada.
4.Tartu Vangla esitas 13.05.2024 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele (dtl 35-37), paludes jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebajat on õiguspäraselt distsiplinaarkorras karistatud ja vaidlustatud haldusakti tühistamiseks puudub alus, kuna kaebaja kasutas 04.03.2024. a kell 16:13-16:28 helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Kaebaja ise ei eita samuti, et ta võõrast kõnekaarti helistamiseks kasutas. Kodukorra p 13.11 sätestab, et teise kinnipeetava kõnekaarti või koodide kasutamine on keelatud. Seega oli kaebaja tegevus selgelt vastuolus kodukorra p-s 13.11 sätestatuga ja kaebaja on süüliselt (teadlikult ja tahtlikult) toime pannud kõnealuse kodukorra p 13.11 rikkumise. Kaebaja teistsugune arusaam vangla kehtestatud helistamise korralduse õiguspärasusest ei anna alust kehtivate normide eiramiseks ega saa õigustada rikkumise toimepanemist. Käesoleval juhul on vaidluse all konkreetse haldusakti õiguspärasus ning sellise menetluse raames ei saa kohus hakata kujundama seisukohti vanglas kehtiva üldise helistamise korralduse õiguspärasuse kohta, mis on reguleeritud eraldi vangla kodukorras ja mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Ka ei ole käesoleva vaidluse esemeks see, miks ja millistel põhjustel täpselt, seoses kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, ei võimaldatud kaebajale enam täiendavat ühetunnist helistamisvõimalust. Kuivõrd helistamise üldine korraldus Tartu Vanglas ei ole käesoleva vaidluse esemeks, on asjakohatu kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks seoses 2
sellega. Taotlus VSkE ja VangS § 65 lg 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks on samuti asjakohatu, kuna VangS § 65 lg 5 ei mõjuta kuidagi hinnangut vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele ja VSkE ei reguleeri distsiplinaarkaristuse kehtivusega seonduvat.
5.Tartu Halduskohus jättis 30.08.2024. a otsusega esitatud kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Kaebajale heidetakse vaidlusaluses käskkirjas ette teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbri ja PIN koodi kasutamist. Teo toimepanemise ajal ning kuni 31.03.2024 kehtinud VangS § 28 lg 1 sätestas, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vaidlusaluse juhtumi ajal kehtinud VSkE § 51 lg 1 sätestas, et kinnipeetav võib kasutada talle helistamiseks ette nähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Samuti seda, et telefoninumbri valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse viidatud normi kohaselt ette vangla kodukorras. Kodukorra p 13.11 kohaselt on kinnipeetaval keelatud temale vangla vahendusel helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi anda või teha teatavaks teisele kinnipeetavale ning on keelatud, olles oma kõnekaardi numbri ja PIN koodiga sisse logituna, anda telefonitoru teisele kinnipeetavale telefonikõne tegemiseks või lahkuda telefoniaparaadi juurest välja logimata. Samuti on kinnipeetaval keelatud kasutada teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi, sh kasutada telefoniaparaati, jättes ennast kinnipeetavale vangla vahendusel helistamiseks väljastatud isikliku kõnekaardi numbri ja PIN koodiga eelnevalt sisse logimata.
5.2.Vaidlus puudub selles, et kaebaja kasutas 04.03.2024 ajavahemikul 16.13-16.28 helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Vastustaja on kaebaja sellist tegevust käsitanud kodukorra p-s 13.11 sätestatu rikkumisena. Kaebaja on seda ise mitmetes menetlusdokumentides (sh kaebuses, dtl 1-8) samuti kinnitanud ning seda tõendavad ka valvuri ettekanne (dtl 42) ja kinnipeetavate telefonikõnede väljavõtted (dtl 45-46). Kaebaja hinnangul ei oleks tohtinud teda kirjeldatud tegevuse eest distsiplinaarkorras karistada, kuna ta oli sunnitud helistamiseks kehtestatud korda rikkuma oma peresuhete säilitamise nimel. Helistamise aeg kaks korda nädalas kokku kaks tundi on kaebaja arvates selleks ebapiisav. Lisaks leiab kaebaja, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et määratud distsiplinaarkaristus kehtib 12 kuud, mis toob kaasa erinevad piirangud vanglaelus ning on seetõttu käsitatav lisakaristusena. Kaebaja leiab, et talle määratud karistus on ebaproportsionaalne.
5.3.Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vanglas helistamiseks kehtestatud korraga, ei tähenda kohtu arvates, et kaebaja võiks vastavat regulatsiooni rikkuda. Kaebaja teistsugune arusaam sellest, kui palju peaks vangla lubama tal helistada, ei tähenda, et ta võiks helistamisele kehtestatud piiranguid eirata. Seda isegi juhul, kui kaebaja hinnangul rikub helistamisaja piiramine tema peresuhteid. Kohus nõustub vastustaja kirjalikus vastuses (dtl 35-37) märgituga, et praegusel juhul on vaidluse all kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasus ning sellise vaidluse raames ei saa hinnata, kas vanglas kehtiv helistamise kord 1 on õiguspärane või mitte. Eelnev väljuks vaidluse raamidest. Kohus saab käesolevas asjas hinnata vaid seda, kas kaebajat võidi teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbri ja PIN koodi kasutamise 1
Tartu Vangla kodukorra punkti 13.8.1.2 kohaselt võimaldatakse ajal, mil kinnipeetav viibib kartserirežiimil või mil tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid, helistamine ajavahemikus 09:00 – 20:00 eluosakonna päevakava järgsel suletud ajal järgmiselt: esmaspäeviti; neljapäeviti. Kodukorra punkti 13.12 sätestab, et kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas on tehniliselt piiratud 60 minutile. Põhjendatud vajadusel helistamisel kaitsjale, ametisikutele, perekonna liikmele jne, pikendab vanglateenistuse ametnik ühekordselt kinnipeetava telefoni kasutamist.
3
eest karistada ning kas talle määratud karistus on proportsionaalne. Eelnevat arvestades jätab kohus tähelepanuta kaebaja seisukohad, mis puudutavad vanglas helistamisele kehtestatud piirangute õiguspärasust. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et kuna helistamise korraldus ei ole käesoleva vaidluse esemeks, on asjakohatu ka kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Vastustaja on õigesti viidanud ka sellele, et helistamise täpsem korraldus ja ajaline piirang tuleneb Tartu Vangla kodukorrast kui üldkorraldusest (haldusakt HMS § 51 lg 2 tähenduses), mille osas ei teostata põhiseaduspärasuse kontrolli vastavalt HKMS § 158 lg-le 4 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusele. Kohus märgib siiski, et olukorras, kus kaebajat ei rahulda vangla kodukorras kehtestatud helistamise korraldus, on seda võimalik vaidlustada vaide- ja kohtumenetluses tühistamise (kehtetuks tunnistamise) ja kohustamisnõuetega, läbides esmalt kohustusliku kohtueelse menetluse vastavalt VangS § 11 lg-s 5 sätestatule. Praeguses asjas ei vaidlusta kaebaja aga Tartu Vangla kodukorras sätestatud helistamise korraldust, vaid talle määratud distsiplinaarkaristust. Mis puudutab kaebaja väidet, et VSkE norm, mis kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale helistamist maksimaalselt üks tund päevas, on põhiseadusega vastuolus (dtl 2), märgib kohus, et VSkE ei sisalda helistamispiirangut, mis kehtestaks maksimaalse võimaliku helistamisaja. Kaebaja peab siinkohal ilmselt silmas kodukorras sisalduvat regulatsiooni, mille õiguspärasust kohus aga käesolevas asjas ei kontrolli.
5.4.VangS § 63 lg 1 sätestab, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks võib olla ka noomitus (sama paragrahvi lg 1 p 1). Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja käitus talle ette heidetaval viisil, ning selline tegu on tõendatud. Kaebaja selgitustest nähtub, et ta rikkus 04.03.2024 ajavahemikul 16.13-16.28 vanglas kehtestatud helistamise korda ja vangla kodukorra punkti 13.11 teadlikult ning tahtlikult. Seega oli tegemist kaebaja süülise tegevusega, mille eest võis talle määrata distsiplinaarkaristuse.
5.5.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et talle määratud distsiplinaarkaristus on liiga karm ja seega ebaproportsionaalne. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus oli VangS § 63 lg-s 1 loetletud võimalikest distsiplinaarkaristustest kõige leebem ning vangla on vaidlusaluses otsuses välja toonud kaalutlused, miks ei saanud kaebajat jätta karistamata ning tema karistamine oli põhjendatud ja vajalik. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebajale karistamise otsustamisel ja karistuse määramisel kaalutlusreegleid rikkunud ega kaalutlusõiguse teostamise tulemusel kaebajat ebaproportsionaalse rangusega karistanud.
5.6.Vastustaja on kohtu hinnangul vaidlustatud käskkirjas asjakohaselt välja toonud, et VangS § 29 lg 21 kohaselt on vanglateenistus kohustatud kontrollima, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Kui kinnipeetav kasutab teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi või kasutab telefoni ajal, kui teine kinnipeetav logis oma kõnekaardiga sisse või jättis välja logimata, on vanglateenistusel raske või mõnel juhul ka võimatu kontrollida kellega kinnipeetav telefonitsi suhtleb. Samuti võib eelkirjeldatud tegevus tuua kaasa kinnipeetavate vahelisi võlasuhteid ja intriige. Samas on vastustaja märkinud, et kuna käesoleva menetluse käigus ei ole selgunud selliseid asjaolusid, mis viitaks kinnipeetavate vaheliste intriigide ja võlasuhete tekkimisele, saab praegust rikkumist pidada kergeks rikkumiseks. Vastustaja on selgitanud, et vangla ei saanud praegusel juhul siiski jätta rikkumisele reageerimata, kuna vangistuse eesmärk on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale teele ning rikkumised, olenemata nende raskusest, on taunitavad ning näitavad kinnipeetava suhtumist kehtivasse õiguskorda. Seega ei saanud vangla ka praegusel juhul jätta rikkumisele reageerimata.
5.7.Vastustaja on samas karistuse valikut põhjendades arvestanud, et kinnipeetaval puuduvad samaliigilised distsiplinaarkaristused, tema käitumise tagajärjed ei olnud rasked ning ta ise tunnistas tehtut, kuid seejuures jätab noomitus karistusena kinnipeetavale võimaluse teha juhtunust vajalikke järeldusi ning parandada oma käitumist edasiste distsipliinirikkumiste vältimiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult jätnud arvesse võtmata kaebaja 4
argumendid kodukorras sätestatu rikkumise õigustamiseks perekondlike suhete säilitamise eesmärgil. Nagu kohus eelpool juba märkis, on kaebajal võimalik kodukorra sätetega mittenõustumisel neid oma õiguste kaitseks vaidlustada.
5.8.Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et talle määratud distsiplinaarkaristus kehtib üks aasta, ning et selles osas tuleks tunnistada VangS ja VSkE põhiseadusega vastuolus olevaks. Vastustaja märgib õigesti, et VSkE ei reguleeri distsiplinaarkaristuse kehtivusega seonduvat, mistõttu on kaebaja ilmselt soovinud, et kohus kontrolliks VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasust. See säte näeb ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja taotlus ei ole asjakohane. VangS § 65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja lahendamisel tegemist asjassepuutuva sättega2, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut. Kaebaja saaks taotleda VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrolli näiteks olukorras, kus distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal (s.o ühe aasta jooksul karistuse määramisest) leiaks aset mingi sündmus, mis oleks põhjuslikus seoses varasemalt määratud distsiplinaarkaristuse kehtivusega (nt kaebajale kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu mingi soodustuse mitteandmine). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Asjaolul, kas ja kui kaua kaebajale määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ei ole selle distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle otsustamisel tähtsust. Kohus ei nõustu kaebajaga, nagu oleks VangS § 65 lg-s 5 sätestatud aegumistähtaeg oma olemuselt käsitatav lisakaristusena. Eeltoodut arvestades ei pea kohus põhjendatuks VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist.
5.9.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 16-18) vastab õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta. Kaebaja ei ole väitnud vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühistamise, ning selliseid rikkumisi ei tähelda ka kohus. Vastustaja on läbi viinud korrakohase distsiplinaarmenetluse (dtl 38-46.). Vaidlustatud käskkirjast ilmneb, et kaebajale on antud võimalus omapoolseteks selgitusteks. Kaebaja on kasutanud võimalust esitada selgitusi vastuseks distsiplinaarmenetluse algatamise teatele (dtl 41, 43-44), kuid ei ole soovinud esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 40). Distsiplinaarkaristus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.
5.10.Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et Tartu Vangla 20.03.2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/239 tühistamiseks puudub alus. Kuna vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, puudub alus ka Tartu Vangla 11.04.2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 03.09.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsuse ja teha asjas uus otsus, millega esitatud kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Kaebajal lubatakse helistada vaid kaks korda nädalas, kokku kaks tundi. See aeg on ebapiisav, et säilitada normaalsel kujul peresidemeid.
6.2.Kaebaja ei rikkunud helistamise korda tahtlikult, vaid sunnist. Ta üritas lisahelistamist saada seaduslikult, aga see ei õnnestunud. Ülejäänud isikud saavad samas osakonnas helistada igapäevaselt kuni üks tund. Kaebaja suhtluse piiramine on vangla tahtlik õigusvastane tegevus, mis rikub EIÕK art 3 ja 8 nõudeid.
2
Vt nt Riigikohtu 31. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 28 ja seal viidatud kohtupraktika.
5
6.3.Kaebaja õigust era- ja perekonnaelu kaitsele rikutakse ebaseaduslikult. Kaebaja kasutas võõrast kõnekaarti lisa helistamisaja saamiseks. Kaebajat karistati selle eest, et ta üritas päästa enda abielu ja suhelda rohkem oma perekonnaga.
6.4.Tartu Vanglas kehtiv helistamise kord on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 26 ja 27 ning EIÕK-ga. VSkE tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.
6.5.VangS ja VSkE tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ka osas, mis puudutab distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristuse kehtivusaega. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. See on ebamõistlik ja ebavajalik. Karistuse aastane kehtivusaeg mõjutab kõiki valdkondi, mis vangistusega kaasnevad. Selle mõju on laiaulatuslik ja rikub kogu kinnipeetava elu vanglas.
6.6.Noomitus on liiga karm ja ebaproportsionaalne karistus. Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine täna kehtiva distsiplinaarkaristuse ja selle mõju näol on inimväärikust alandav ja karistuse kehtivusaeg mõjub lisakaristusena.
6.7.Kaebajale on tekitatud ebaseadusliku karistamisega olulist heaolu langust, kannatusi ning mittevaralist kahju.
7.Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et kaebajat karistati distsiplinaarkorras õiguspäraselt ja ning vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks.
7.1.Kaebaja ei eita, et ta kasutas võõrast kõnekaarti helistamiseks. Kuivõrd kodukorra p 13.11 keelab sellise tegevuse, ei saa vaidlust olla selles, et kaebaja käitumine oli vastuolus kodukorras sätestatuga. Võõra kõnekaardi kasutamisel ei saa kahtlusi olla käitumise süülisuses, kuna selline tegevus saab toimuda üksnes teadlikult ja tahtlikult. Seega on kaebaja toime pannud süülise rikkumise, mistõttu annab VangS § 63 lg 1 aluse tema distsiplinaarkorras karistamiseks.
7.2.Kaebaja väide, et rikkumine on toime pandud sunnist tingituna, kuna vanglas on helistamise korraldus tema jaoks ebapiisav, ei õigusta distsipliinirikkumise toimepanemist ega ole käsitletav süüd välistava asjaoluna. Võõra kõnekaardi kasutamine on olnud kaebaja otsus ja valik, seetõttu ei ole võimalik rääkida sunnist. Kui kaebaja pidas kehtivat helistamise korraldust õigusvastaseks, oli tal võimalik asuda oma õigusi kaitsma kohaseid õiguskaitsevahendeid kasutades.
7.3.Asjakohased ei ole selgitused selle kohta, et kaebajalt võeti ära ühe tunni ulatuses lisahelistamist või, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal (eraldatud lukustatud kambris paiknemise ajal) olid tema helistamisvõimalused piiratumad. Käesoleval juhul ei ole vaidluse esemeks Tartu Vangla kodukorra helistamist reguleerivad punktid või helistamise korraldus.
7.4.Ka väited, et kaebajale ei ole erakorralisi helistamisi võimaldatud ja ei ole pikendatud helistamise aega, ei ole asjakohased ega anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kui kaebaja selliste keelduvate otsustustega ei nõustunud, siis saanuks ta neid kohases menetluses vaidlustada. Distsiplinaarkaristuse vaidlustamisega ei ole võimalik lahendada kõiki rikkumisega lähemalt või kaugemalt seotud elulisi küsimusi või muresid.
7.5.Telefoni kasutamist puudutavad VSkE normid (eelkõige VSkE § 51) ei ole distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel kohaldamisele kuuluvad. VSkE § 51 ei mõjuta vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Telefoni kasutamist puudutavate normide põhiseaduspärasuse kontroll väljub kaebuse eseme raamidest ja ei ole vaidlustatud haldusakti silmas pidades asjakohane.
7.6.VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristust ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Üksnes kaebaja hinnang normi vajalikkusele ei anna alust normi põhiseaduspärasuse kontrolliks. Ka VangS § 65 lg 5 ei kuulu käesoleva vaidluse eset ja konteksti arvestades kohaldamisele. Sellise normi kehtivus või selle kehtetus ei mõjuta vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. Kuivõrd normi kehtetus ei tooks kaasa 6
teistsuguse otsuse tegemist, ei ole alust ega põhjust ka VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrolliks. Asjaolu, et kaebajale ei meeldi, et karistus kehtib ühe aasta ja võib mõjutada tema suhtes tehtavaid otsuseid, ei tähenda, et karistuse kestus oleks põhiseadusega vastuolus.
7.7.Tartu Vanglale ei ole teada selliseid norme vangistust reguleerivatest õigusaktidest, mis kohustaksid vanglat õigusvastaselt kedagi distsiplinaarkorras karistama. Kuivõrd selliseid norme kehtivas õiguses ei ole, siis ei ole võimalik ka nende põhiseaduspärasust kontrollida. VangS § 63 lg 1 annab vanglal õiguse kohaldada distsiplinaarkaristusi. Tegemist ei ole imperatiivse iseloomuga normiga, vaid vanglale on jäetud kaalutlusõigus otsustamaks, kas kohaldada karistust või mitte. Kaebajale etteheidetud rikkumise puhul on vangla pidanud vajalikuks teda distsiplinaarkorras karistada ja sellekohased põhjendused nähtuvad vaidlustatud haldusaktist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust 30.08.2024. a kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Halduskohus on otsuses igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Halduskohtu otsuses on selgelt toodud välja põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust asuda seisukohale, et kohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud.
8.1.Ringkonnakohus märgib veel, et esitatud apellatsioonkaebuses korratakse sõna-sõnalt juba halduskohtule esitatud kaebuses välja toodud seisukohti ja seda nii asjaolude, õiguslike selgituste, taotluste kui ka nõuete osas. Apellatsioonkaebuses on jäetud täielikult tähelepanuta halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud seisukohad ja põhjendused, millega kohus kaebuses välja toodud kaebaja seisukohtadele vastas ning mitte ühegi lausega ega põhjendusega ei näidata ära seda, miks olid halduskohtu otsuses toodud seisukohad kaebaja arvates ekslikud.
8.2.Esitatud apellatsioonkaebus seega üksnes kordab halduskohtule esitatud kaebuses juba esile toodud väiteid. Kuna halduskohus on vaidlustatud otsuses kõiki neidsamu kaebaja väiteid (kaebajat ei oleks tohtinud teisele kinnipeetavale helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbri ja PIN koodi kasutamise eest distsiplinaarkorras karistada, kuna ta oli helistamise korra rikkumiseks sunnitud oma peresuhete säilitamise nimel; helistamise aeg kaks korda nädalas kokku kaks tundi on kaebaja arvates ebapiisav; kaebaja õigusi rikub asjaolu, et määratud distsiplinaarkaristus kehtib 12 kuud, mis toob kaasa erinevad piirangud vanglaelus ning on seetõttu käsitatav lisakaristusena; määratud karistus on ebaproportsionaalne; kaebajale kehtinud helistamise korralduse osas tuleb alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust; karistuse määramisel rikuti kaalutlusreegleid; VangS ja VSkE on põhiseadusega vastuolus, kuna näevad ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul selle määramisest arvates ja see on liiga pikk aeg) põhjalikult analüüsinud ja jätnud esitatud kaebuse Tartu Vangla 20.03.2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/239 ja 11.04.2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 tühistamiseks ka ringkonnakohtu arvates põhjendatult rahuldamata, siis ei pea ringkonnakohus
HKMS § 201
lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses kaebaja samadele väidetele uuesti omapoolsete põhjendustega vastata.
8.3.Täiendavalt märgib ringkonnakohus üksnes seda, et kuna konkreetset hüvitamisnõuet kaebaja kaebuses ei esitanud ning sellist nõuet ei ole ka halduskohus oma 16.04.2024. a määrusega menetlusse võtnud ega sisuliselt lahendanud, siis jätab ka ringkonnakohus apellatsioonkaebuses välja toodud samasisulised väited kaebajal mittevaralise kahju tekkimise kohta tähelepanuta. Samuti on asjakohatud apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kaebaja 7
kaebuse tagastamine väheintensiivse riive põhjendusel ei oleks asjakohane. Halduskohus ei ole esitatud kaebust tagastanud põhjustel, et tegemist on kaitstava õiguse riive vähese intensiivsusega ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline ning halduskohtu 30.08.2024. a otsus ei ole kuidagi käsitletav määrusena, millega esitatud kaebus tagastatakse. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus ka kaebaja sellesisulised väited tähelepanuta.
9.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsuse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.