3-24-1081 X-i kaebus Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a käskkirja nr 224/1-3/239 ja 11. aprilli 2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 tühistamiseks
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv (20 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta poolte enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. septembril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 20. märtsi 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-3/239 (dtl 16-18) kinnipeetav X-i (kaebaja) süüdi Tartu Vangla kodukorra punkti 13.11 nõuete rikkumises ja määras talle distsiplinaarkaristuseks noomituse. Tartu Vangla kodukorra punkti 13.11 kohaselt on kinnipeetaval muu hulgas keelatud kasutada teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Käskkirja nr 2-24/1.3/239 kohaselt tuvastas valvur, et 4. märtsil 2024 ajavahemikul kell 16.13 kuni 16.28 on E7 eluosakonnas kasutatud E12 eluosakonnas paikneva kinnipeetava kõnekaarti. Videojärelevalve abil tuvastati, et ainus sel hetkel päevakavajärgselt suletud eluosakonnas kasutuses olnud telefoniaparaadi juhe läks lukustatud kambris paikneva kinnipeetav X-i kambrisse.
2.X esitas 20. märtsil 2024 Tartu Vanglale vaide (kahes osas, dtl 21-28), milles leidis järgmist. Käskkiri nr 2-24/1.3/239 on õigusvastane, sest kinnipeetavat karistatakse selle eest, et ta tahab perekonnaga rohkem suhelda ja üritab oma abielu päästa. Selleks kasutas ta lisa helistamisaja saamiseks võõrast kõnekaarti. Ta ei rikkunud korda tahtlikult, vaid sunnist, sest tal lubatakse helistada vaid kaks korda nädalas kokku kaks tundi. Ebaseadusliku karistamisega on talle tekitatud kannatusi ning rikutud on tema era- ja perekonnaelu puutumatust. Lisaks kehtib distsiplinaarkaristus üks aasta, mis on sisuliselt lisakaristus erinevate lisapiirangute näol. Karistuse mõju on laiaulatuslik ning mõjutab kaebaja vanglaelu kõiki valdkondi.
3.Tartu Vangla jättis 11. aprilli 2024. a vaideotsusega nr 1-11/24/84-2 (dtl 19-20) X-i vaide rahuldamata. Vangla märkis, et vangistusseaduse (VangS) § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul ning seadus ei näe ette kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristuse ennetähtaegse kustumise võimalust. Kaebaja sai helistada 4. märtsil 2024 ja 7. märtsil 2024 mõlemal päeval tund aega ning on enda süüd teise isiku kõnekaardi kasutamisel tunnistanud. Kaebaja meeleheitlik soov päästa abielu ei anna talle õigust rikkuda vangla kehtestatud korda ega kasutada teise isiku kõnekaarti. Vangla hinnangul ei saanud kaebajat jätta karistamata ning talle määratud karistus on kõige leebem.
4.X esitas 11. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse (dtl 1-9), milles palub tühistada Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a käskkiri nr 2-24/1-3/239 ja 11. aprilli 2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2. Kaebaja leiab, et tema karistamine on õigusvastane, sest ta üritab oma abielu päästa ja perekonnaga rohkem suhelda. Vangla sekkub kaebaja arvates ebaproportsionaalselt tema era- ja perekonnaellu. Lisaks on kaebaja hinnangul põhiseadusvastane olukord, kus distsiplinaarkaristus kehtib üks aasta. Kohus võttis 16. aprilli 2024. a määrusega X-i kaebuse menetlusse.
5.Tartu Vangla esitas 13. mail 2024 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele (dtl 35-37), paludes jätta see rahuldamata.
6.Kohus määras 20. mai 2024. a kohtumäärusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks. Kaebaja esitas 28. mail 2024 kohtule üksnes taotluse, mis puudutas lõpplahendi avaldamist Riigi Teatajas. Muid menetlusdokumente menetlusosalised kohtule ei esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja märgib kaebuses järgmist.
7.1.Kaebajal lubatakse helistada vaid kaks korda nädalas, kokku kaks tundi. See aeg on ebapiisav, et säilitada normaalsel kujul peresidemeid. Üks tund helistamist ei ole piisav isegi inimesele, kellel pereliikmed puuduvad. Kaebaja hinnangul on sotsiaalses isolatsioonis hoidmine karistuse vorm ja just seda ühetunnine helistamisvõimalus tähendabki. Kaebaja ei rikkunud helistamise korda tahtlikult, vaid sunnist. Ta üritas lisahelistamist saada seaduslikult, aga see ei õnnestunud. Osakonna telefonid seisavad suurema osa ajast kasutuseta ning kõik ülejäänud isikud saavad samas osakonnas helistada igapäevaselt kuni üks tund. Seega ei ole selline suhtlemise piiramine tingitud praktilisest vajadusest, vaid vangla tahtlikust õigusvastasest tegevusest, mis rikub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikleid 3 ja 8. Kaebaja seisukohti kinnitab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika.
2(8)
3-24-1081
7.2.Kaebaja õigust era- ja perekonnaelu kaitsele rikutakse ebaseaduslikult. Kaebajal on kohtus pooleli abielu lahutamine ja ta kasutas võõrast kõnekaarti lisa helistamisaja saamiseks. Kaebajat karistati selle eest, et ta üritab meeleheitlikult päästa enda abielu ja suhelda rohkem oma perekonnaga. Kaebaja tunneb, kuidas ametnike tegevus hävitab tema peresuhteid. Tal on kolm alaealist last ja muud suhtlemisvõimalused peale helistamise on välistatud, sest postiteenus on kallis ja nooremad pereliikmed ei oska veel kirjutada. Perega suhtlemise eest karistamine on tekitanud kaebajale hingelist valu ja kannatusi, mis ei tohiks vangistusega kaasneda.
7.3.Tartu Vanglas kehtiv helistamise kord on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 26 ja 27 ning EIÕK-ga. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE), mis kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale helistamist maksimaalselt üks tund päevas, tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. VSkE alusel pakutavad helistamise võimalused on ajale ja eetikanormidele ammu jalgu jäänud.
7.4.Kaebaja arvates tuleb VangS ja VSkE tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ka osas, mis puudutab distsiplinaarmenetlust ja distsiplinaarkaristuse kehtivusaega. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. See on ebamõistlik ja ebavajalik. Seejuures kehtib karistus üks aasta nii tühiste rikkumiste, kui ka väga tõsiste rikkumiste puhul. Karistuse aastane kehtivusaeg mõjutab kõiki valdkondi, mis vangistusega kaasnevad (sh ennetähtaegne vabanemine, avavanglasse pääsemine). Selle mõju on laiaulatuslik ja rikub kogu kinnipeetava elu vanglas. Kaebaja jaoks on noomitus liiga karm ja ebaproportsionaalne karistus. Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine täna kehtiva distsiplinaarkaristuse ja selle mõju näol on inimväärikust alandav ja karistuse kehtivusaeg mõjub lisakaristusena. Kaebajale põhjustatakse olulist heaolu langust, sest määratud karistuse negatiivne mõju kestab veel terve aasta ja see võtab ära igasuguse motivatsiooni, et üldse pingutada. Kaebajale on tekitatud ebaseadusliku karistamisega olulist heaolu langust, kannatusi ning mittevaralist kahju.
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, märkides järgmist.
8.1.Distsiplinaarmenetluse käigus leidis tõendamist, et kaebaja kasutas 4. märtsil 2024 ajavahemikul 16.13-16.28 helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Kaebaja ei eita, et ta kasutas helistamiseks võõrast kõnekaarti. Seega on kaebaja talle ette heidetud teo toimepanemist kinnitanud ja teise kinnipeetava kõnekaardi kasutamine on tõendamist leidnud nii valvuri ettekandega, kinnipeetavate telefonikõnede väljavõtetega kui ka kaebaja enda selgitustega. Kaebaja tegevus oli selgelt vastuolus Tartu Vangla kodukorra punktis 13.11 sätestatuga ja kaebaja on süüliselt (teadlikult ja tahtlikult) toime pannud selle kodukorra punkti rikkumise.
8.2.Kaebuses keskendub kaebaja peamiselt sellele, miks ta võõrast kõnekaarti kasutas ning milline on tema seisukoht Tartu Vanglas kehtiva helistamise korralduse osas. Kaebaja sellised selgitused ja põhjendused on vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamise seisukohalt täiesti asjakohatud ning ei anna alust käskkirja tühistamiseks. Kaebaja teistsugune arusaam vangla kehtestatud helistamise korralduse õiguspärasusest ei anna alust kehtivate normide eiramiseks ega saa õigustada rikkumise toimepanemist. Käesoleval juhul on vaidluse all konkreetse haldusakti õiguspärasus ning sellise menetluse raames ei saa kohus hakata kujundama seisukohti helistamise korralduse õiguspärasuse kohta, mis on reguleeritud hoopiski vangla kodukorras ega ole käesoleva vaidluse esemeks. Ka ei ole käesoleva vaidluse esemeks, kas ja millistel põhjendustel ei võimalda vangla kaebajale enam täiendavat ühetunnist 3(8)
3-24-1081
helistamisvõimalust. Seega on kaebaja sellised selgitused ja nendega seonduvad seisukohad asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta.
8.3.Kuna helistamise korraldus ei ole käesoleva vaidluse esemeks, on asjakohatu ka kaebaja taotlus seoses sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Isegi kui selline taotlus oleks asjakohane, tuleneb helistamise ajaline piirang vangla kodukorrast kui üldkorraldusest ja haldusaktide põhiseaduspärasuse kontroll ei kuulu Riigikohtu pädevusse põhiseaduslikkuse järelevalve korras, nagu kaebaja ka ise on märkinud. Samuti on Riigikohus oma 6. juuni 2012. a otsuses nr 3-3-1-91-11 ja 14. novembri 2012. a otsuses nr 3-3-1-44-12 väljendanud seisukohta, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja on kasutanud kaaskinnipeetava kõnekaarti ja selline tegevus on vastuolus Tartu Vangla kodukorra punktis 13.11 sätestatuga. Seega on kaebaja rikkunud eelnimetatud punkti ja see annab aluse tema distsiplinaarkorras karistamiseks. Vaidlustatud käskkirjas on piisaval määral põhjendatud, miks on kaebaja karistamine vajalik ning miks peeti põhjendatuks määrata just kõige kergemaliigilisem karistus. Rikkumise asjaolusid arvestada ei saa sellist karistust pidada ebaproportsionaalseks.
8.4.Kaebuses taotleb kaebaja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, mis puudutab distsiplinaarkaristuse kehtivusaega. VSkE ei reguleeri kuidagi distsiplinaarkaristuse kehtivusega seonduvat, mistõttu saab vangla aru, et kaebaja soovib siiski kontrollida VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasust. Tartu Vangla hinnangul on kaebaja taotlus VangS § 65 lg 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks asjakohatu. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. VangS § 65 lg 5 ei mõjuta kuidagi hinnangut vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele. Isegi kui VangS § 65 lg 5 osutuks karistuse ajalise kehtivuse osas põhiseadusele mittevastavaks, ei tähenda see automaatselt seda, et kaebaja tühistamisnõue tuleks tingimata rahuldada. Seega ei ole VangS § 65 lg 5 asjassepuutuv säte ja kaebaja selline taotlus ei ole käesoleva kaebuse eset arvestades lubatav.
8.5.Kaebaja viitab kaebuses ka mittevaralise kahju tekitamisele, kuid sellega seonduvalt nõudeid ei esita. Olukorras, kus vaidluse esemeks on üksnes konkreetse haldusakti õiguspärasus, on kaebaja selgitused ja seisukohad võimaliku mittevaralise kahju tekitamise kohta asjakohatud ega mõjuta kuidagi vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. Kaebaja vastavad selgitused ja seisukohad tuleb jätta tähelepanuta.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kaebaja nõuab käesolevas asjas Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/239 ja
11.aprilli 2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 tühistamist. Viidatud käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla kodukorra punkti 13.11 rikkumise eest. Kuigi kaebaja viitab asjas ka mittevaralise kahju tekkimisele, siis konkreetset hüvitamisnõuet ta kaebuses ei esitanud ning sellist nõuet ei ole ka menetlusse võetud. Tartu Halduskohus võttis
16.aprilli 2024. a määrusega kaebuse menetlusse üksnes eelviidatud tühistamisnõuetes ning määruse kohaselt tuli kaebajal kohut viivitamata teavitada, kui ta ei nõustu sellega, kuidas kohus vaidluse eseme määratles. Kaebaja ei ole vaidluse eseme määratlemise osas vastuväiteid esitanud. Seega hindab kohus käesolevas asjas üksnes Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/239 ja 11. aprilli 2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 õiguspärasust ning jätab kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise kohta tähelepanuta.
4(8)
3-24-1081
10.Kaebajale heidetakse vaidlusaluses käskkirjas ette teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbri ja PIN koodi kasutamist. Praeguse vaidluse tinginud kaebaja teo toimepanemise ajal ning kuni 31. märtsini 2024 kehtinud VangS § 28 lg 1 sätestas, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vaidlusaluse juhtumi ajal kehtinud VSkE § 51 lg 1 sätestas, et kinnipeetav võib kasutada talle helistamiseks ette nähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Sama paragrahvi lõige 2 sätestas, et kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Samuti seda, et telefoninumbri valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse viidatud normi kohaselt ette vangla kodukorras. Tartu Vangla kodukorra punkti 13.11 kohaselt on kinnipeetaval keelatud temale vangla vahendusel helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi anda või teha teatavaks teisele kinnipeetavale ning on keelatud, olles oma kõnekaardi numbri ja PIN koodiga sisse logituna, anda telefonitoru teisele kinnipeetavale telefonikõne tegemiseks või lahkuda telefoniaparaadi juurest välja logimata. Samuti on kinnipeetaval keelatud kasutada teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi, sh kasutada telefoniaparaati, jättes ennast kinnipeetavale vangla vahendusel helistamiseks väljastatud isikliku kõnekaardi numbri ja PIN koodiga eelnevalt sisse logimata.
11.Vaidlus puudub selles, et kaebaja kasutas 4. märtsil 2024 ajavahemikul 16.13-16.28 helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. Vastustaja on kaebaja sellist tegevust käsitanud Tartu Vangla kodukorra punktis 13.11 sätestatu rikkumisena. Kaebaja on seda ise mitmetes menetlusdokumentides (sh kaebuses, dtl 1-8) samuti kinnitanud ning seda tõendavad ka valvuri ettekanne (dtl 42) ja kinnipeetavate telefonikõnede väljavõtted (dtl 45-46).
12.Kaebaja hinnangul ei oleks tohtinud teda kirjeldatud tegevuse eest distsiplinaarkorras karistada, kuna ta oli sunnitud helistamiseks kehtestatud korda rikkuma oma peresuhete säilitamise nimel. Helistamise aeg kaks korda nädalas kokku kaks tundi on kaebaja arvates selleks ebapiisav. Lisaks leiab kaebaja, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et määratud distsiplinaarkaristus kehtib 12 kuud, mis toob kaasa erinevad piirangud vanglaelus ning on seetõttu käsitatav lisakaristusena. Kaebaja leiab, et talle määratud karistus on ebaproportsionaalne.
13.Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vanglas helistamiseks kehtestatud korraga, ei tähenda kohtu arvates, et kaebaja võiks vastavat regulatsiooni rikkuda. Kaebaja teistsugune arusaam sellest, kui palju peaks vangla lubama tal helistada, ei tähenda, et ta võiks helistamisele kehtestatud piiranguid eirata. Seda isegi juhul, kui kaebaja hinnangul rikub helistamisaja piiramine tema peresuhteid. Kohus nõustub vastustaja kirjalikus vastuses (dtl 35-37) märgituga, et praegusel juhul on vaidluse all kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasus ning sellise vaidluse raames ei saa hinnata, kas vanglas kehtiv helistamise kord 1 on õiguspärane või
Tartu Vangla kodukorra punkti 13.8.1.2 kohaselt võimaldatakse ajal, mil kinnipeetav viibib kartserirežiimil või mil tema suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid, helistamine ajavahemikus 09:00 – 20:00 eluosakonna päevakava järgsel suletud ajal järgmiselt: esmaspäeviti; neljapäeviti. Kodukorra punkti 13.12 sätestab, et kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas on tehniliselt piiratud 60 minutile. Põhjendatud vajadusel helistamisel kaitsjale, ametisikutele, perekonna liikmele jne, pikendab vanglateenistuse ametnik ühekordselt kinnipeetava telefoni kasutamist.
5(8)
3-24-1081
mitte. Eelnev väljuks vaidluse raamidest. Kohus saab käesolevas asjas hinnata vaid seda, kas kaebajat võidi teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbri ja PIN koodi kasutamise eest karistada ning kas talle määratud karistus on proportsionaalne. Eelnevat arvestades jätab kohus tähelepanuta kaebaja seisukohad, mis puudutavad vanglas helistamisele kehtestatud piirangute õiguspärasust. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et kuna helistamise korraldus ei ole käesoleva vaidluse esemeks, on asjakohatu ka kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Vastustaja on õigesti viidanud ka sellele, et helistamise täpsem korraldus ja ajaline piirang tuleneb Tartu Vangla kodukorrast kui üldkorraldusest (haldusakt HMS § 51 lg 2 tähenduses), mille osas ei teostata põhiseaduspärasuse kontrolli vastavalt HKMS § 158 lg-le 4 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusele. Kohus märgib siiski, et olukorras, kus kaebajat ei rahulda vangla kodukorras kehtestatud helistamise korraldus, on seda võimalik vaidlustada vaide- ja kohtumenetluses tühistamise (kehtetuks tunnistamise) ja kohustamisnõuetega, läbides esmalt kohustusliku kohtueelse menetluse vastavalt VangS § 1 1 lgs 5 sätestatule. Praeguses asjas ei vaidlusta kaebaja aga Tartu Vangla kodukorras sätestatud helistamise korraldust, vaid talle määratud distsiplinaarkaristust. Mis puudutab kaebaja väidet, et VSkE norm, mis kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale helistamist maksimaalselt üks tund päevas, on põhiseadusega vastuolus (dtl 2), märgib kohus, et VSkE ei sisalda helistamispiirangut, mis kehtestaks maksimaalse võimaliku helistamisaja (vt käesoleva otsuse põhjenduste p 10). Kaebaja peab siinkohal ilmselt silmas Tartu Vangla kodukorras sisalduvat regulatsiooni, mille õiguspärasust kohus aga käesolevas asjas ei kontrolli.
14.VangS § 63 lg 1 sätestab, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks võib olla ka noomitus (sama paragrahvi lg 1 p 1). Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja käitus talle ette heidetaval viisil, ning selline tegu on tõendatud. Kaebaja selgitustest nähtub, et ta rikkus 4. märtsil 2024 ajavahemikul 16.13-16.28 vanglas kehtestatud helistamise korda ja vangla kodukorra punkti 13.11 teadlikult ning tahtlikult. Seega oli tegemist kaebaja süülise tegevusega, mille eest võis talle määrata distsiplinaarkaristuse.
15.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et talle määratud distsiplinaarkaristus on liiga karm ja seega ebaproportsionaalne. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus oli VangS § 63 lg-s 1 loetletud võimalikest distsiplinaarkaristustest kõige leebem ning vangla on vaidlusaluses otsuses välja toonud kaalutlused, miks ei saanud kaebajat jätta karistamata ning tema karistamine oli põhjendatud ja vajalik. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebajale karistamise otsustamisel ja karistuse määramisel kaalutlusreegleid rikkunud ega kaalutlusõiguse teostamise tulemusel kaebajat ebaproportsionaalse rangusega karistanud. Vastustaja on kohtu hinnangul vaidlustatud käskkirjas asjakohaselt välja toonud, et VangS § 29 lg 21 kohaselt on vanglateenistus kohustatud kontrollima, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Kui kinnipeetav kasutab teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi või kasutab telefoni ajal, kui teine kinnipeetav logis oma kõnekaardiga sisse või jättis välja logimata, on vanglateenistusel raske või mõnel juhul ka võimatu kontrollida kellega kinnipeetav telefonitsi suhtleb. Samuti võib eelkirjeldatud tegevus tuua kaasa kinnipeetavate vahelisi võlasuhteid ja intriige. Samas on vastustaja märkinud, et kuna käesoleva menetluse käigus ei ole selgunud selliseid asjaolusid, mis viitaks kinnipeetavate vahelisete intriigide ja võlasuhete tekkimisele, saab praegust rikkumist pidada kergeks rikkumiseks. Vastustaja on selgitanud, et vangla ei saanud praegusel juhul siiski jätta rikkumisele reageerimata, kuna vangistuse eesmärk on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale teele ning rikkumised, 6(8)
3-24-1081
olenemata nende raskusest, on taunitavad ning näitavad kinnipeetava suhtumist kehtivasse õiguskorda. Seega ei saanud vangla ka praegusel juhul jätta rikkumisele reageerimata. Vastustaja on samas karistuse valikut põhjendades arvestanud, et kinnipeetaval puuduvad samaliigilised distsiplinaarkaristused, tema käitumise tagajärjed ei olnud rasked ning ta ise tunnistas tehtut, kuid seejuures jätab noomitus karistusena kinnipeetavale võimaluse teha juhtunust vajalikke järeldusi ning parandada oma käitumist edasiste distsipliinirikkumiste vältimiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult jätnud arvesse võtmata kaebaja argumendid kodukorras sätestatu rikkumise õigustamiseks perekondlike suhete säilitamise eesmärgil. Nagu kohus eelpool juba märkis, on kaebajal võimalik kodukorra sätetega mittenõustumisel neid oma õiguste kaitseks vaidlustada.
16.Kaebaja leiab, et tema õigusi rikub ka asjaolu, et talle määratud distsiplinaarkaristus kehtib üks aasta, ning et selles osas tuleks tunnistada VangS ja VSkE põhiseadusega vastuolus olevaks. Vastustaja märgib õigesti, et VSkE ei reguleeri distsiplinaarkaristuse kehtivusega seonduvat, mistõttu on kaebaja ilmselt soovinud, et kohus kontrolliks VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasust. See säte näeb ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja taotlus ei ole asjakohane. VangS § 65 lg 5 puhul ei ole praeguse asja lahendamisel tegemist asjassepuutuva sättega 2, sest see ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut. Kaebaja saaks taotleda VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrolli näiteks olukorras, kus distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal (s.o ühe aasta jooksul karistuse määramisest) leiaks aset mingi sündmus, mis oleks põhjuslikus seoses varasemalt määratud distsiplinaarkaristuse kehtivusega (nt kaebajale kehtiva distsiplinaarkaristuse tõttu mingi soodustuse mitteandmine). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Asjaolul, kas ja kui kaua kaebajale määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ei ole selle distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle otsustamisel tähtsust. Kohus ei nõustu kaebajaga, nagu oleks VangS § 65 lg-s 5 sätestatud aegumistähtaeg oma olemuselt käsitatav lisakaristusena. Eeltoodut arvestades ei pea kohus põhjendatuks VangS § 65 lg 5 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist.
17.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 16-18) vastab õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka selle andmise faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi karistamise vajalikkuse ja karistuse valiku kohta. Kaebaja ei ole väitnud vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühistamise, ning selliseid rikkumisi ei tähelda ka kohus. Vastustaja on läbi viinud korrakohase distsiplinaarmenetluse (dtl 38-46.). Vaidlustatud käskkirjast ilmneb, et kaebajale on antud võimalus omapoolseteks selgitusteks. Kaebaja on kasutanud võimalust esitada selgitusi vastuseks distsiplinaarmenetluse algatamise teatele (dtl 41, 43-44), kuid ei ole soovinud esitada vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 40). Distsiplinaarkaristus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.
18.Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et Tartu Vangla 20. märtsi 2024. a käskkirja nr 2-24/13/239 tühistamiseks puudub alus. Kuna vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, puudub alus ka
Vt nt Riigikohtu 31. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 28 ja seal viidatud kohtupraktika.
7(8)
3-24-1081
Tartu Vangla 11. aprilli 2024. a vaideotsuse nr 1-11/24/84-2 tühistamiseks. Kohus jätab seega kaebuse tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (20 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.