Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 18. detsember 2024, Tartu 3-24-1533 X.X.-i kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tugevdatud järelevalve kohaldamisega Tartu Halduskohtu 4. septembri 2024. a määrus X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. septembri 2024. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 11. märtsil 2024 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 4000 eurot seoses tugevdatud järelevalvega osakonnas viibimisega alates 2017. aastast.
2.Viru Vangla jättis 8. mai 2024. a otsusega nr 6-16/24/48-2 kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku 2. veebruarist 2023 kuni kahjunõude esitamiseni 11. märtsini 2024 rahuldamata. Vangla selgitas, et kaebaja ei ole viibinud Viru Vanglas järjepidevalt alates 2017. aastast. Seetõttu käsitles vangla kahjunõudena ajavahemikku 2. veebruarist 2023 – 11. märtsini 2024.
3.X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 4000 eurot seoses asjaoluga, et kaebaja viibis 6. jaanuarist 2017 – 14. aprillini 2021 ning alates 2. veebruarist 2023 tugevdatud järelevalve osakonnas, millega alandati kaebaja inimväärikust.
Tartu Halduskohus võttis 27. mai 2024. a määrusega kaebuse menetlusse.
5.Tartu Halduskohus tagastas 4. septembri 2024. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis ajavahemiku 6. jaanuar 2017 – 10. märts 2021 eest tugevdatud järelevalve kohaldamisega põhjustatud kahju hüvitamist. Halduskohtu põhjendused olid järgmised.
5.1.Viru Vangla käsitles 8. mai 2024. a otsuses üksnes ajavahemikku 2. veebruarist 2023 kuni hüvitamisnõude esitamiseni. Kuna kaebaja nõudis esitatud taotluses mittevaralise kahju hüvitamist ka ajavahemiku 6. jaanuar 2017 – 14. aprill 2024 eest, on vangla seega jätnud kaebaja kahju hüvitamise taotluse mainitud osas läbi vaatamata.
5.2.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tuleneb, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kui lähtuda asjaolust, et kaebaja õiguste väidetavate rikkumiste puhul oli tegemist vangla jätkuvate tegevustega, siis tuleb arvestada, et üldjuhul hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati. See tähtaeg võib aga hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (vt RKHKo 3-3-1-68-15, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).
5.3.Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja mõistis ajavahemikul 6. jaanuar 2017 – 14. aprill 2021 tugevdatud järelevalve osakonnas viibimisest tulenenud negatiivseid mõjutusi ning kahju tekitamist alles pärast sealt vabanemist, s.o 14. või 15. aprillil 2021. Kuna vangla
2.septembri 2024. a põhjenduste kohaselt viibis kaebaja enne tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamist märkimisväärse aja alates 2014. aastast Viru Vanglas ja Tallinna Vanglas eelvangistuses ning eelvangistuse ja vangistuse täideviimise tingimused erinevad märkimisväärselt, siis pidi kaebaja ainuüksi seetõttu tajuma muudatusi kinnipidamistingimustes ja tekitatud kahjust teada saama mõistliku aja jooksul ehk vähemalt kuu jooksul alates hetkest, millal kaebaja viibis sellistes ebakohastes tingimustes. Järelikult pidi kaebaja tugevdatud järelevalve osakonnas viibimisest tulenevast kahjust aru saama kui mitte varem, siis vähemalt 6. veebruaril 2017, mis tähendab, et olukorras, kus kaebaja esitas
11.märtsil 2024 vanglale hüvitamisnõude, on kaebaja ajavahemiku 6. jaanuar 2017 – 10. märts 2021 osas esitanud taotluse hilinenult. Kohtule ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis oleks pidanud kaasa tooma vanglas hüvitamisnõude esitamise tähtaja ennistamise. Eeltoodu tagajärjeks on see, et kaebajal on selles osas vangistusseaduse § 1 1 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata. Tuginedes eeltoodule jättis halduskohus läbi vaatamata kaebuse osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses ajavahemikul 6. jaanuar 2017 – 10. märts 2021 tugevdatud järelevalve kohaldamisega (HKMS § 151 lg 1 p 1, § 121 lg 1 p 4).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.X.X. esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määrus tühistada ja võtta esitatud kaebus menetlusse ka perioodi 6. jaanuar 2017 – 14. aprill 2021 osas. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja saanud ise viibida tavarežiimil ja ei ole seega ise tunnetanud leebemaid tingimusi. Kaebaja viibis enne tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamist vahistatuna eelvangistuses, mille tingimused olid tugevdatud järelevalvega osakonnast rangemad. Kaebaja sai vangla tekitatud kahjust teada eelkõige advokaadiga konsulteerides. Kaebaja tunnetas, et vangla tegevus ei ole õiguspärane ja seetõttu hakkas asja uurima. Alles pärast raportite, kohtulahendite jms lugemist ning advokaadiga konsulteerimist veendus kaebaja, et vangla on talle kahju põhjustanud. Kaebaja on seisukohal, et halduskohtu põhjendused on vastuolus Euroopa Inimõiguste kohtu (EIK) praktikaga.
Kaebaja leiab, et halduskohtu viide Riigikohtu 27. aprilli 2016. a otsusele ei ole asjakohane, kuna EIK on lahendis Nikitin jt vs Eesti need seisukohad ümber lükanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Asjaoludest nähtuvalt viibis kaebaja Viru Vanglas 6. jaanuarist 2017 – 14. aprillini 2021. Seejärel paigutati kaebaja vahistatuna Tallinna Vanglasse, kust ta paigutati uuesti Viru Vanglasse alates 2. veebruarist 2023. Varasemalt oli kaebaja 2014. aastast Viru Vanglas ja Tallinna Vanglas eelvangistuses. Kahju hüvitamist taotleb kaebaja ajavahemiku 6. jaanuar 2017 – 14. aprill 2021 ja alates 2. veebruarist 2023 eest. Hüvitisenõude esitas kaebaja vanglale 11. märtsil 2024. Määruskaebuses on vaidluse all, kas kahju hüvitamise nõue ajavahemiku 6. jaanuar 2017 – 10. märts 2021 osas on esitatud tähtaegselt ja seega kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud või tagastas halduskohus kaebuse nimetatud osas õiguspäraselt. Ringikonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud määruses viidanud asjakohastele õigusnormidele ja kohtupraktikale, millele tuginedes on põhjendatud jõudnud järelduseni, et kohus ei saa menetleda kaebaja nõuet ajavahemiku 6. jaanuar 2017 – 10. märts 2021 osas, kuna kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
9.RVastS § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ehkki üldjuhul hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati, on Riigikohus selgitanud, et erandina võib see tähtaeg hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (RKHKo 3-3-193-13, p 14). Kaebaja viide EIK lahendile Nikitin jt Eesti (kaebused nr 23226/16 ja veel 6) ei anna alust jõuda teistsugusele seisukohale. EIK käsitles viidatud lahendis ebakohaseid kinnipidamistingimusi (eelkõige ruumikitsikus) ja selgitas, et kaebaja kinnipidamise aega tuleks käsitleda jätkuva olukorrana seni, kuni kinnipidamine toimub sama liiki asutuses sisuliselt sarnastes tingimustes. EIK on otsuse p-s 136 avaldanud, et kaebaja vabastamine või ümberpaigutamine erinevale režiimile nii samas asutuses kui ka väljaspool lõpetavad jätkuva toimingu. Sama otsuse p-st 143 tuleneb, et erandlike asjaolude esinemisel saab nõude esitamise tähtaeg hakata kulgema ka enne nende ajavahemike, mille üle kaevati, lõppu. Seega on kaebaja 11. märtsi 2024. a taotluses esitatud ajavahemiku 6. jaanuar 2017 – 14. aprill 2021 puhul määrav, kas esinevad asjaolud, millest tulenevalt saab tähtaeg hakata kulgema enne ajavahemiku lõppu.
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja pidi talle ajavahemikul 6. jaanuar 2017 – 14. aprill 2021 tugevdatud järelevalve osakonnas viibimisest tulenenud negatiivsetest mõjutustest põhjustatud kahjust aru saama mõistliku aja jooksul alates hetkest, millal kaebaja viibis ebakohastes tingimustes. Kuna kaebaja esitas 11. märtsil 2024 vanglale hüvitisenõude, on kaebaja ajavahemiku 6. jaanuar 2017 – 10. märts 2021 osas esitanud taotluse vanglale hilinenult. Kaebaja väide, et ta viibis enne tugevdatud järelevalve osakonda paigutamist vahistatuna eelvangistuses, mille tingimused olid veelgi rangemad, ei anna alust jõuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus selgitab, et hüvitisenõude esitamise kolmeaastane tähtaeg hakkas kaebaja jaoks kulgema hetkest, mil kaebaja ise tundis inimväärikuse alandamist. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja ka varasemalt
vaidlustanud enda kinnipidamistingimustega seonduvat, kuna esitas 21. juunil 2020 haldusasjas nr 3-20-1216 halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu ajavahemikul 5. aprill 2017 – 23. märts 2020, st kokku 816 päeval üksikvangistuse õigusvastase kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Lisaks nähtub Viru Vangla 2. septembril 2024 halduskohtule esitatud vastusest, et individuaalses täitmiskavas oli kaebajale nähtud ette, et tema karistuse kandmine jätkub tugevdatud järelevalvega osakonnas. Seda täitmiskava on talle tutvustatud. Seetõttu pidi kaebaja juba 2017. aastal koostatud individuaalse täitmiskavaga tutvumisel saama aru sellest, et kaebaja suhtes kohaldatakse tugevdatud järelevalvet. Eelnevat arvestades on äärmiselt ebausutav, et 2017. aastal tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisest põhjustatud inimväärikuse alandamisest sai kaebaja aru alles 2024. aastal.
11.Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et olukorras, kus isik tunnetab, et tugevdatud järelevalvega kohaldatud tingimused on kaebaja hinnangul sedavõrd raske rikkumine, et alandab inimväärikust, oli isikul võimalik esitada koheselt hüvitisenõue vanglale. Selle asemel ootas kaebaja 2024. aastani ja alles siis esitas vanglale kaebuse, et peab tugevdatud järelevalve osakonnas viibimisega seonduvaid tingimusi inimväärikust alandavateks. Samuti selgitab ringkonnakohus, et kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg ei ole samastatav haldusorgani tegevuse õigusvastasusest teadasaamise ajaga. Kui kõigepealt ilmnevad haldustegevuse kahjulikud tagajärjed (st tekib kahju) ning alles hiljem selgub isiku jaoks haldustegevuse õigusvastasus, tuleb kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega lugeda ikkagi juba kahju tekkimisest teadasaamisest, mitte selle tekitamise õigusvastasusest teadasaamisest (vt nt RKHKo 3-3-1-35-08, p 10). Kaebaja määruskaebuse põhjendused viitavad sellele, et ta soovib ekslikult lähtuda just kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamise ajast.
12.Eelnevat arvestades ei ole kaebaja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järginud, mistõttu ei ole ta kohustuslikku kohtueelset menetlust ajavahemiku 6. jaanuar 2017 – 10. märts 2021 osas nõuetekohaselt läbinud.
13.Tulenevalt eelnevast jääb kaebaja määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4.septembri 2024. a määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.