Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 9. juuli 2024, Tartu 3-24-1545 Xe kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tugevdatud järelevalve kohaldamisega Xe määruskaebus Tartu Halduskohtu 4. juuni 2024. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xe määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. juuni 2024. a määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata.
2.Tagastada Xe määruskaebus osas, mis puudutab vastustaja väidetavalt ebaõiget kindlakstegemist halduskohtu poolt.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 10. märtsil 2024 Viru Vanglale taotluse, milles nõuab vangla ja Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 4000 eurot. X viibib vangistuses alates 22. märtsist 2012. Ta vahistati Soome Vabariigis toime pandud kuriteo eest ja talle mõisteti Soome Vabariigis vanglakaristus. Seal paigutati ta alguses tugevdatud järelevalvega osakonda, kuid aasta möödudes paigutati ta tavaosakonda. 19. mail 2017 toodi ta karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariiki Viru Vanglasse, kus ta paigutati tugevdatud järelevalvega osakonda. Olukorras, kus Soome Vabariigis lubati Xel olla tavaosakonnas, ei oleks tohtinud teda sama kuriteo eest Eesti Vabariigis uuesti tugevdatud järelevalvega osakonda paigutada. Xe riskihindamisel on tehtud vigu ning kasutatud andmeid, mis ei ole ajakohased, või siis on riskihindamises sihilikult andmeid manipuleeritud. X ei ole kunagi olnud kuritegeliku ühenduse liige, ta tunnistab oma süüd kuriteo toimepanemisel ning ei soovi olla „eluosakonna liider“, ebaõiged on väited, et ta oskab teiste inimestega manipuleerida jne. Puudub otsus tema tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta, vangla ei ole esitanud talle sellekohaseid põhjendusi ega võimaldanud esitada omapoolseid seisukohti. Xe suhtes on põhjendamatult rakendatud erirežiimi juba seitse aastat. Tema õiguste riive on
võrreldes tavaosakonnas viibivate kinnipeetavatega oluliselt intensiivsem ning vangla ei ole pakkunud talle piisavalt mõtestatud tegevusi. Eeltooduga on alandatud Xe väärikust.
2.Viru Vangla jättis 10. mai 2024. a otsusega nr 6-16/24/47-2 Xe kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla ei edastanud Xe taotlust osaliselt lahendamiseks Justiitsministeeriumile, kuna solidaarse kahjunõude esitamine ministeeriumile ei ole lubatav. X saabus Viru Vanglasse karistust kandma 19. mail 2017. Alates 27. juulist 2017 paigutati ta tugevdatud järelevalvega osakonda, kus ta viibis kuni 2. märtsini 2021. Ajavahemikul 2. märts kuni 23. märts 2021 viibis ta Tartu Vanglas tavarežiimil ning alates 23. märtsist 2021 kuni käesoleva hetkeni viibib ta Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kuivõrd kahju hüvitamise taotlus tuleb esitada kolme aasta jooksul päevast, mil kaebaja sai teada talle tekitatud kahju tekitamisest, on nõue aegunud perioodi 27. juuli 2017 kuni 10. märts 2021 kohta. Nõue on lubatav ajavahemiku 10. märts 2021 kuni 10. märts 2024 kohta, kuid võttes arvesse, et X viibis kuni 23. märtsini 2021 Tartu Vanglas, kus talle tugevdatud järelevalvet ei kohaldatud, lahendas vangla kahjunõude sisuliselt perioodi 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024 osas. Viru Vangla lähtus isiku paigutamisel Eesti Vabariigis vangistust reguleerivatest õigusaktidest ning vangla riskihindamisega on tuvastatud korrektselt, et X vajab tugevdatud järelevalvet.
3.X esitas 23. mail 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot seoses tema suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamisega. Kaebaja leiab, et kahju põhjustamise eest vastutab lisaks vanglale ka Justiitsministeerium. Justiitsministeeriumi ülesandeks on mh analüüsida vangistusõigusega seonduvaid printsiipe ja kohtupraktikat. Justiitsministeeriumi vanglate osakond ei ole oma ülesandeid korrektselt täitnud, kuivõrd praegune praktika tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta on õigusvastane. Kaebaja jääb vanglale 10. märtsil 2024 esitatud taotluse põhjenduste juurde ning ei nõustu vangla 10. mai 2024. a otsusega nr 6-16/24/47-2. Kaebaja esitatud kahjunõue ei ole osaliselt aegunud, kuna tegemist on jätkuva toiminguga.
4.Tartu Halduskohus tagastas 4. juuni 2024. a määrusega Xe kaebuse osas, milles ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses ajavahemikul 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021 tugevdatud järelevalve kohaldamisega (resolutsiooni p 1). Muus osas jättis halduskohus kaebuse käiguta ning andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (resolutsiooni p 2). Kaebuse esemest lähtuvalt on asjas vastustajaks Viru Vangla. Kaebaja vaidlustab Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas viibimist ning riskihindamised, millega tuvastati, et kaebaja vajab tugevdatud järelevalvet, viis samuti läbi Viru Vangla. Justiitsministeerium ei ole teinud otsuseid, mis tingisid kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise. Kaebaja nõuab talle tugevdatud järelevalve kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist ajavahemikel 27. juuli 2027 kuni 2. märts 2021 ja 23. märts 2021 kuni 10. märts 2024. Kaebaja kui kinnipeetav peab enne kohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamist läbima kohustusliku kohtueelse menetluse vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le 8. Kuigi Viru Vangla märgib 10. mai 2024. a otsuse nr 6-16/24/47-2 resolutsioonis, et jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, selgub otsuse põhjendustest, et ajavahemiku 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021 osas on vangla jätnud kaebaja kahjunõude läbi vaatamata. Vangla selgitab, et nõue on selles osas esitatud hilinenult. Kaebuse esitamine kohtule juhul, kui isiku kahjunõue on jäetud läbi vaatamata, on lubatav üksnes siis, kui taotlus on jäetud läbi vaatamata ebaõigesti. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kui lähtuda asjaolust, et kaebaja õiguste väidetava rikkumise puhul oli tegemist vangla jätkuva toiminguga, tuleb arvestada, et üldjuhul hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati. See tähtaeg võib aga hakata kulgema ka enne
jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (Riigikohtu 27. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Viru Vanglale 10. märtsil 2024, oleks taotlus tervikuna vanglale esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides vaid juhul, kui kaebaja mõistis alles 10. märtsil 2021, et talle on tekkinud kahju ja seda Viru Vangla tegevuse tõttu. Kohus ei pea seda usutavaks. Kaebaja pidi tema suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamisest tingitud kahju tekkimisest aru saama sellistesse tingimustesse sattudes, arvestades siinjuures ka seda, et kaebaja enda selgituste järgi viibis ta enne Viru Vanglasse saabumist Soome Vabariigi vanglas tavaosakonnas. Seega pidi kaebaja talle Viru Vanglas rakendatud kinnipidamistingimuste erinevusest koheselt aru saama. Samuti nähtub kohtute infosüsteemi andmetest, et kaebaja on 11. augustil 2019 Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses haldusasjas nr 3-19-1538 esitanud teise vanglasse ümberpaigutamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõude kõrval muu hulga tuvastamiskaebuse, milles taotles tuvastada, et tema suhtes tugevdatud järelevalve vajadus tulenevalt riskihindamisest on õigusvastane. Nimetatud nõude Tartu Halduskohus küll tagastas 17. aprilli 2020. a määrusega, kuid asjaoludest nähtub selgelt, et kaebaja hinnangul tugevdatud järelevalve vajadus puudus ning ta pidas vangla tegevust õigusvastaseks. Seega pidi kaebajale olema selleks hetkeks teada ka kahju tekkimine. Kaebaja lähenemine, et praegusel juhul tuleb kahjunõude esitamisel hakata kaebetähtaega lugema kahjunõude esitamisest vanglale 10. märtsil 2024, ei ole põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt esitas kaebaja vanglale kahjunõude ajavahemiku 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021 osas hilinenult. Kohtule ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis oleks pidanud kaasa tooma vanglas kahjunõude esitamise tähtaja ennistamise. Kohus leidis kokkuvõttes, et kaebajal ei ole ajavahemiku 27. juuli 2017 kuni 2. märts 2021 osas kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud, mistõttu tagastas halduskohus vastavas osas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel.
5.X esitas Tartu Halduskohtu 4. juuni 2024. a määruse vaidlustamiseks määruskaebuse, milles palub tühistada viidatud määruse resolutsiooni p 1, määrata vastustajateks nii Viru Vangla kui Justiitsministeerium ning võtta menetlusse kaebus ka ajavahemiku 27. juuli 2017 kuni 10. märts 2024 osas. Kaebaja ei nõustu sellega, et Justiitsministeerium ei ole teinud otsustusi kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise osas. Haldusasja nr 3-19-1538 toimikus on Justiitsministeeriumi 15. juuli 2019. a vaideotsus nr 11-7/1841-18, millega jäeti kaebaja tugevdatud osakonnast ümber paigutamata Tallinna Vanglasse, kuna Justiitsministeerium leidis, et kaebaja vajab jätkuvalt tugevdatud järelevalvet. Viidatud haldusasjas oli samuti vastustajaks Justiitsministeerium. Kaebaja suhtes ei ole kordagi lõpetatud tugevdatud järelevalve kohaldamist ega leitud, et kaebaja ei vaja ajavahemikul 3. kuni 22. märtsini 2021 tugevdatud järelevalvet. Kaebaja viibis sel ajavahemikul tõepoolest Tartu Vanglas, aga seda seetõttu, et kaebaja hospitaliseeriti sinna psühhiaatriaosakonda ravile. Seal olles ei ole kinnipeetavad tavarežiimil. Tegemist on üksikvangistusega, kus on veel pidev videovalve kambris ja tualetis. Euroopa Inimõiguse Kohus (EIK) on 13. märtsi 2012. a lahendis 32060/05 (Parascineti vs Rumeenia) asunud positsioonile, et "psüühiliselt ebatervele isikule tuleb kohaste kinnipidamistingimuste tagamisel käituda eriti tähelepanelikult. EIKi kohtupraktikast tuleneb lepinguosalistele riikidele kõrgendatud hoolsuskohustus psüühiliselt haigetele isikutele kohaste kinnipidamistingimuste tagamisel. Seda põhjusel, et sellised isikud on eriliselt kaitsetus seisundis ning nad võivad kinnipidamise nn praktilisi tingimusi tajuda alandavatena." EIK on Musiali lahendis märkinud, et "psüühikahäiretega inimeste puhul peab arvestama nende eripärast tuleneva haavatavusega ning sellega, et nad ei ole alati võimelised andma selgelt märku, kuidas neile pakutav teenus ja kohtlemine mõjub. Sestap tuleb nende puhul tingimusi, milles neile teenust osutatakse, eriti põhjalikult ja tähelepanelikult silmas pidada" (EIK
26.03.1999. a otsus, Musial vs. Poola). Kuna viimastel aastatel on kinnipidamistingimused Viru Vanglas paranenud ja sellega on läinud paremaks ka kaebaja tervis, on alles nüüd kaebaja tervislik seisund võimaldanud tal adekvaatselt hinnata oma olukorda ja õiguste rikkumist tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et kuivõrd ta viibis Soome vanglas tavaosakonnas, pidi ta Eestis kohe aru saama, et tema õigusi rikutakse nii intensiivselt, et kahjunõue tuleb koheselt esitada. Soome ja Eesti vanglasüsteemid ja olud neis on nii erinevad, et kaebaja ei tulnud selle peale, et neid võrrelda. Tartu Halduskohtu menetluses on asi nr 3-24-1533, milles on käesolevale vaidlusele analoogne olukord, kus vangla väitis samuti, et nõue on osaliselt aegunud. Viidatud asjas tegi aga halduskohus määruse, milles arvestas EIK otsuse Nikitin vs Eesti (nr 23226/16) põhjenduste p-dega 136 ja 141 ning võttis nõude menetlusse terves ulatuses. Viidatud EIKi lahendis on märgitud, et "riigisisese õiguse kohaselt tuleb kahjuhüvitise nõue esitada kolme aasta jooksul päevast, mil isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Riigikohtu praktika järgi hakkab ebakohaste kinnipidamistingimustega seotud asjades tähtaeg üldjuhul jooksma jätkuva toimingu lõppemisel. Tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. EIK märgib, et see on põhimõtteliselt kooskõlas tema enda praktikaga tähtaja kulgema hakkamise arvutamise kohta jätkuva toimingu korral, nagu näiteks ebakohaste kinnipidamistingimuste asjades. Eelkõige on EIK leidnud, et kaebaja kinnipidamise aega tuleks käsitleda jätkuva olukorrana seni, kuni kinnipidamine toimub sama liiki asutuses sisuliselt sarnastes tingimustes. Lühikesed ajavahemikud, mil kaebaja viiakse asutusest välja küsitlemiseks või muu menetlustoimingu eesmärgil, ei mõjuta kinnipidamise jätkuvat olemust. [...] EIK leiab, et kaebajatele pandud nõue esitada kahjunõue riigi vastu enne riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja möödumist jätkuvas olukorras koormab kinnipeetavaid põhjendamatult. Selline nõue ei arvesta seda, kui kaitsetud on ebakohastes tingimustes hoitavad kinnipeetavad, kelle peamine mure on oma põhivajaduste rahuldamine ning tervise, ohutuse ja inimväärikuse säilitamine iga päev." Halduskohtu poolt viidatud Riigikohtu
27.aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika ei ole asjakohane, kuna EIK on lahendis Nikitin jt vs Eesti (nr 23226/16 ja veel 6, p-s 136 ja 141) need seisukohad ümber lükanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Tartu Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele.
7.Määruskaebuses on vaidluse all, kas kahju hüvitamise nõue ajavahemiku 27. juuli 2017 kuni 10. märts 2021 osas on esitatud tähtaegselt ja seega kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud või tagastas halduskohus viidatud ajavahemiku osas kaebuse õiguspäraselt.
8.Määruskaebus sisaldab ka väidet nagu määranuks halduskohus vastustaja kindlaks ebaõigesti. Lisaks Viru Vanglale peab kaebaja vastustajaks ka Justiitsministeeriumit. Seejuures viitab kaebaja haldusasjale nr 3-19-1538. Ringkonnakohus leiab, et viide nimetatud asjale ei ole asjakohane, sest asjas nr 3-19-1538 oli vaidluse all kaebaja ümberpaigutamise taotluse lahendamise õiguspärases, mitte tema tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise õiguspärasus ja väidetavalt tekkinud kahju hüvitamine, nagu seda on käesolevas asjas. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on vastustaja teinud kindlaks õigesti. Justiitsministri
25.märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 2 sätestab paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamise pädevuse. Viidatud paragrahvist tulenevalt on selle otsustajaks üldjuhul vangla, kuhu kinnipeetav saabub või kus ta viibib. Kaebaja puhul ei ole tegemist juhuga, kus paigutamise või ümberpaigutamise üle oleks pidanud otsustama Justiitsministeerium. Pealegi ei ole menetlusosaliste seisukohad vastustaja määratlemisel kohtule siduvad ning kohus teeb
vaidluse esemest lähtudes vastutaja kindlaks ise (HKMS § 18 lg 1). Lisaks ei anna menetlusseadustik kaebajale õigust esitada määruskaebust selles osas, kui tema hinnangul on vastustaja valesti kindlaks tehtud (HKMS § 203 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et halduskohtu määruses ei sisaldu vastutaja kindlaksmääramist, vaid halduskohtu vastav seisukoht on esitatud pelgalt määruse põhjendustes. Halduskohus ei ole kaebust ka ülejäänud osas menetlusse võtnud, sest vaidlustatud määrusega paluti kaebajal kõrvaldada kaebuses esinevad puudused. Seega tagastab ringkonnakohus määruskaebuse osas, milles kaebaja vaidlustab Justiitsministeeriumi vastustajana määramata jätmist.
9.Nii vangla kui halduskohus on märkinud, et kaebaja saabus Viru Vanglasse karistust kandma
19.mail 2017 Soome vanglast ning alates 27. juulist 2017 paigutati ta tugevdatud järelevalvega osakonda, kus ta viibis kuni 2. märtsini 2021. Seejärel oli ta 2. kuni 23. märtsini 2021 Tartu Vanglas tavarežiimil ning siis taas Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonnas.
10.Määruskaebuses vaidleb kaebaja vastu sellele, et viibis Tartu Vanglas tavarežiimil, kuna ta oli sealviibimise ajal psühhiaatriaosakonnas, kus tingimused on võrreldavad üksikvangistuses viibimisega.
11.Ringkonnakohus nõustub küll kaebajaga, et Õiguskantsleri kontrollkäigu aruandest Tartu Vanglasse ja vanglate psühhiaatriosakonda (31. augusti 2023. a aruanne nr 77/230789/2304415, p 6.1.; 5. mai 2021. a aruanne, p 9.2.) võib järeldada, et seal viibivate isikutele kohalduvad tingimused on võrreldavad viibimisega lukustatud kambris, aga siinkohal ei oma see määruskaebuse lahendamisel tähtsust, sest ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja pidi sisuliselt koheselt, kui ta paigutati tugevdatud järelevalvega osakonda, mõistma, et tema suhtes on kinnipidamistingimused muutunud ja need võivad tema õigusi rikkuda, mis võib omakorda viia võimaliku kahju hüvitamiseni. Ka EIK on avaldanud, et kaebaja vabastamine või ümberpaigutamine erinevale režiimile nii samas asutuses kui ka väljaspool lõpetavad jätkuva toimingu (Nikitin jt vs Eesti, kaebused nr 23226/16 ja veel 6, p 136). Kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kontrollimisel on praeguse kaebuse kontekstis oluline see, et kaebaja viibis enne Eestisse ületoomist Soome vangla tavaosakonnas. Ringkonnakohtule ei tundu usutav, et Soome vanglate tavarežiimi tingimused erineksid kardinaalselt Eesti tavarežiimi omadest, mistõttu ei pea ringkonnakohus tõenäoliseks kaebaja väidet, et kuna kahe riigi vanglad on nii erinevad, ei pidanud ta aduma ega hakkamagi võrdlema vanglate tingimuste erinevust. Ringkonnakohtu hinnangul on määrav ka see, et enne kaebaja paigutamist Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonda, viibis ta enam kui kahe kuu vältel tavaosakonnas, enne kui ta 27. juulil 2017 tugevdatud järelevalvega osakonda karistust kandma läks. See on piisav aeg mõistmaks seda, millised on vangistuse kandmise eripärad tavaosakonnas ja mille poolest see erineb tugevdatud järelevalvega osakonnast. Ühtlasi on õige ka halduskohtu viide sellele, et kaebaja esitas 11. augustil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse (registreeritud asjana nr 3-19-1538), mille üheks nõudeks oli tuvastada tema suhtes tugevdatud järelevalve kohaldamise õiguspärasus. Sellest järeldab ringkonnakohus, et seega pidi kaebajale juba hiljemalt 2019. a augustis olema selge, et tema õigusi võidakse rikkuda ning tekitada seeläbi talle kahju. Sellest tulenevalt on vanglale 10. märtsil 2024 esitatud kahju hüvitamise taotlus esitatud ilmselgelt RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades.
12.Määruskaebuse kohaselt tuleb kaebus terve ajavahemiku osas menetlusse võtta, kuna asjas nr 3-24-1533 võeti analoogne vaidlus terve perioodi osas menetlusse. Ringkonnakohus märgib, et tutvus Tartu Halduskohtu 27. mai 2024. a määrusega mainitud asjas, kuid ei leia, et seetõttu, et seal asjas võeti kaebus menetlusse, tuleks seda teha terve ajavahemiku osas ka käesolevas asjas. Nimelt on kahe vaidluse tehiolud asja materjalidest nähtuvalt erinevad ning asjas nr 324-1533 esitatud kohtu seisukohti ja järeldusi ei saa üks ühele üle võtta käesolevasse asja.
13.Eeltoodu alusel jääb Xe määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 4. juuni 2024. a määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.