X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 19. detsembril 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebusemenetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 113/24/246-1 mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et 15. märtsil 2024
3-24-1600
kambrisse nr 1166 paigutamise järgselt sai kaebaja endale sügelised ning talle ei osutatud sellega seonduvalt õigeaegselt ravi (digitaalse kohtutoimiku lehekülg (dtl) 7).
2.Kaebaja esitas 28. mail 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7000 eurot seoses asjaoluga, et 15. märtsil 2024 kambrisse 1166 paigutamise järgselt sai kaebaja endale sügelised ning talle ei osutatud sellega seonduvalt õigeaegselt ravi (dtl 1-2). Kaebaja märkis, et 7000eurosest hüvitisest moodustab 4000 eurot tervise kahjustamine ning ülejäänud 3000 eurot palub ta välja mõista kui moraalse kahju, s.t stress, hirm, depressioon, nördimus, kergelt vallanduv ärrituse põhjustamine. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3.Kaebaja esitas 3. juunil 2024 täiendavad selgitused (dtl 11). Kaebaja selgitas, et mis puudutab kaebaja vaimset tervist, siis selles jääb ta varem avaldatu juurde. Mis puudutab moraalset kahju, siis kaebaja soovib vähendada moraalse kahju summat ning nõuab 1500 eurot inimväärikuse alandamise eest (kaebaja pidi kandma ühekordseid paberriideid, mis ei lase õhku läbi, kannatama külma ja teiste pilke nagu kaebaja oleks pidalitõbine). Siia juurde võib kaebaja lisada ka ajutise tervise kahjustamise sügeliste näol.
4.Tartu Halduskohus tagastas 5. juuni 2024. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest (dtl 13-15). Sama määrusega võttis kohus menetlusse kaebaja kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervisekahju tekitamisega. Kohus tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele ning haldusmenetluse toimiku materjalid. Kohus jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
5.Vastustaja esitas 8. juulil 2024 vastuse kaebusele (dtl 23-24).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja vaidlustab Tartu Vangla tegevuse, väites järgmist. 1) Kaebaja paigutati 15. märtsi 2024. a õhtul vastuvõtu osakonda kambrisse nr 1166, mida tuntakse nime all ahvipuur. Kaebajale väljastati uus voodivarustus – padi, tekk, madrats, väike ja suur rätik. Mõne päeva möödudes, hakkasid kaebaja kätele tekkima täpid, mis asetsesid kõrvuti ja need sügelesid. 2) Kaebaja sai sügelised vangla hooletuse tõttu. Kaebajal ei olnud kellegagi kokkupuuteid, sest ta oli teistest eraldatud. 3) Meedik, kes tuli järgmise päeva hommikul, vaatas, et ravi ei ole vaja. Kui kaebaja käis 21. märtsil 2024 meditsiiniosakonnas, siis tuli välja, et kaebajal on sügelised. Selleks ajaks olid sügelised jõudsalt levinud. Määrati ravikuur 4 nädalat. Kui ravi oleks alustatud kohe, kui kaebaja end esimest korda meedikule näitas, siis ei oleks sügelised nii hullult levinud. 4) Kaebajale tekitati füüsilisi kannatusi ja piina sügeliste näol. Kaebaja ei saanud korralikult magada, see tekitas stressi.
3-24-1600
5) Vangla tervisekaardil on ainult need sissekanded, mis puudutavad kaebaja vanglas viibimise aega. Asjaolu, et vangla tervisekaardi kohaselt ei ole kaebajal varem sügelisi diagnoositud, ei tähenda, et kaebaja pole varem sügelisi põdenud. 6) Tähtsust ei ole, kas kaebaja sai sügelised kambrist nr 1166 või mujalt, süüdi on ikkagi vangla. 7) Pärast sügeliste ravikuuri sai kaebaja enda voodivarustuse tagasi (madrats, linad, padi, saunalinad jne), kuid kaebajal ei tekkinud uuesti sügelisi. Sügelised levivad kokkupuutel nakatunud nahaga või nakatunud ihu vastu puutuvate riiete kaudu. Kui kaebaja oli kartseris, psühhiaatriosakonnas ja avatud eluosakonnas, siis sel ajal oli tal sama voodipesu. Kuna kaebaja pesi ise oma voodipesu, siis sai ta sügelised vangla süü läbi.
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) Sügelised nakkavad kas otsesel kokkupuutel nahaga või nakatunu ihu vastu puutuvate riiete kaudu (aluspesu, voodipesu). Mitte iga nahasügelus ei tähenda veel sügelistesse nakatumist. Käesoleval juhul ei ole võimalik kindlaks teha nakatumisteekonda, mistõttu ei ole võimalik öelda, et kaebaja nakkus pärines kambrist 1166. Sellise nakatumisvõimaluse teeb ebausutavaks seegi, et eelviidatud Terviseameti infolehe kohaselt on esmakordselt nakatunud isikul peiteperioodi pikkuseks 2 kuni 6 nädalat enne sügelemise teket ja ainult eelnevalt sügelisi põdenud isikul tekivad pärast korduvat ekspositsiooni sümptomid 1 kuni 4 päeva pärast. Kaebaja on täiesti õigesti märkinud, et kambrisse 1166 paigutati ta 15. märtsil 2024, seda kinnitavad vangiregistri andmed. Kui võtta aluseks, et sügeliste peiteperiood võib olla kuni kuus nädalat (vangla tervisekaardi kohaselt ei ole kaebajal enne sügelisi diagnoositud, st
21.märtsi 2024. a diagnoos ei olnud korduv), siis selle ajavahemiku sees paiknes kaebaja erinevates vangla kambrites (psühhiaatriaosakonnas, kartseripaigutus), aga samuti 21.-26. veebruarini 2024 oli tavapaigutus kambrisse 3090 ja kaebaja viibis avatud osakonnas. 2) Põhjendatud ei ole etteheide, et vangla viivitas raviga. Vangla lisab väljavõtte kaebaja tervisekaardist, kust nähtub, et kui 20. märtsil 2024 kaebas kaebaja esimesi sügelevaid täppe, siis juba 21. märtsil 2024 pandi kliinilise pildi alusel diagnoos ja alustati raviga. 3) Tervishoiuteenuse osutamisel, sh vanglas, on omaks võetud arusaam, et patsient ei saa ise endale diagnoosi ja ravi määrata ja selleks on pädev ainult tervishoiutöötaja. Seega tuleb patsiendil esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg-le 3 ja HKMS § 59 lg-le 1 vastavalt tõendada, et osutatud ravi oli hilinemisega või esines mõni muu raviviga. Kui selline asjaolu ei ole tõendatud langeb ära küsimus asutuse õigusvastasest käitumisest ning ainuüksi seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole ravivea kohta tõendeid esitanud ning vastustajale ei ole teada, et selliseid tõendeid võiks ka olemas olla. 4) Vangiregistri andmetel paiknes kaebaja perioodil 31. jaanuar kuni 21. märts 2024 väga erinevates kambrites, sh sektsioonides E2, E8, E11 ja psühhiaatriaosakonnas. Sügelised ei kvalifitseeru eriti ohtlikuks nakkushaiguseks nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 2 lg 1 p 3 järgi ning nende avaldumise puhul ei tehta vanglas selliseid toiminguid, mis mõjutaks vanglat laiemalt. Eeskätt on tegemist konkreetse patsiendiga seonduvate ühekordsete toimingutega (nt arsti korraldusel pesu ohutu erikäitlemine). Haiguse suhteliselt leebest vormist (ja kuna tema avalduvad nähud võivad olla sarnased mõnele muule nahaprobleemile) tingituna ei tehta ja ei saagi teha üldjuhul väga täpselt kindlaks nakkuse levikuteed või algallikat. Vangla on sunnitud tõdema, et erinevad nakkushaigused, sh sügelised, vanglasse ikkagi jõuavad ning kuna inimeste kontsentratsioon on tihedam, siis nad seal ka levivad.
3-24-1600
5) Sotsiaalministri määruse nr 123 „Nakkushaiguste tõrje nõuded“ (edaspidi määrus nr 123) lisa p 48 ja selle alapunktide kohaselt on olulised just diagnoositud nakkusega inimesega tehtavad toimingud ning tervishoiutöötaja ei ole kohustatud kogu võimalikku sügeliste patsiendi kontaktsete isikute ringi kindlaks tegema või korraldama nakatanu avastamisel nt kogu vanglat või eluosakonda hõlmava uuringu. Tervishoiutöötaja korraldab selle, et vangla saadaks nakatanu pesu ja riided desinfitseerimisele/eripessu ja see on vangla tavapraktika. Arvestades, et varasemalt olid eluosakonnas E11 sügelisi ka diagnoositud, ei ole välistatud, et nakkus võis olla seal ka liikvel ajal, mil kaebaja oli seal tavapaigutusel. 6) Voodivarustuse ja -pesu vahetus on tavarutiin, mida eraldi, kui ei esine erakorralisi juhtumeid, ei dokumenteerita ja mis toimub vangla kodukorra järgi või vajaduse ilmnedes. Üksusele teadaolevalt jäi kinnipeetava ümberpaigutamisel E8 eluosakonnast E2-te maha voodivarustus ja voodipesu. E2 kambris 1166 väljastati uus voodivarustus ja voodipesu. Voodipesu, mida tavapäraselt vahetatakse, on pestud tavakorras pesumajas. 7) Voodipesu vahetuse kohta on Viru Vangla vanglateenistuse haldusosakonnal andmed, et jaanuaris 2024 väljastati kaebajale uus madrats (eelmise valas kohviga üle), 16. veebruaril 2024 toimus vatiinteki pesu (E8). Perioodil 1. kuni 21. veebruar 2024 paiknes kaebaja E8 kambris 2146 – pesuvahetus oli 14. veebruaril. Perioodil 21. kuni 26. veebruar paiknes kaebaja sektsioonis E11 ja perioodil 26. kuni 29. veebruaril kartseris. Pesuvahetus oli 28. veebruaril. Psühhiaatriaosakonda minekul on samuti tavapärane pestud voodipesu saamine.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohtu põhjendused on järgnevad.
9.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas kaebaja nakatus Tartu Vangla süül sügelistesse ja kas vangla meditsiiniosakond jättis peale seda kaebaja asjakohase ravita. Kaebaja on seisukohal, et ta sai sügelised talle väljastatud voodivarustusest või kambrist. Samuti leiab kaebaja, et vastustaja ei alustanud raviga õigeaegselt koheselt samal päeval, kui meditsiiniõde käis ta käsi üle vaatamas. Vastustaja kaebaja etteheidetega ei nõustu.
10.Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib üldnormina riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord. Kui juba üks eeldus on täitmata (nt puudub õigusvastane tegu), tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
11.Märtsis 2024 kehtinud vangistusseaduse (VangS v. r) § 49 lg 1 sätestas: „Tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.“ VangS v. r § 52 lg 1 esimese lause kohaselt osutab
3-24-1600
tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS v. r § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
12.Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad VÕS tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud praktika). Seega tuleb kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamise õiguspärasuse üle otsustada nii VangS kui ka VÕS 41. ptk („Tervishoiuteenuse osutamise leping“) sätete alusel (vt Riigikohtu erikogu
11.novembri 2022. a määrus asjas nr 3-21-924, p 16). VÕS § 762 esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
13.Kohus annab esmalt hinnangu sellele hüvitamiskaebuse osale, mis puudutab kaebaja etteheidet, et ta nakatus sügelistesse vangla süül. Seejärel hindab kohus, kas vangla meditsiiniosakond jättis kaebaja õigeaegselt ravita.
14.Poolte vahel pole vaidlust, et kambrisse nr 1166 paigutati kaebaja 15. märtsil 2024. Kohtule esitatud kaebusest järeldub, et kaebaja võis sügelised saada kambrist nr 1166. Kahjunõudes vanglale märkis kaebaja, et kuna ta oli teistest eraldatud, sai ta sügelised talle väljastatud voodivarustusest. Vastustaja on möönnud, et erinevad nakkushaigused, sh sügelised, vanglasse ikkagi jõuavad ning kuna inimeste kontsentratsioon on tihedam, siis nad seal ka levivad. Arvestades, et varasemalt diagnoositi sügelisi eluosakonnas E11, kus kaebaja paiknes perioodil 21. kuni 29. veebruar 2024, ei ole välistatud, et nakkus võis olla seal ka liikvel ajal, mil kaebaja oli seal tavapaigutusel või kartseris.
15.Sügelislestad levivad inimeselt inimesele tiheda kontakti kaudu parasiitide poolt kahjustatud nahaga, sealhulgas seksuaalse kontakti ajal. Seda, et sügeliste levik voodipesu ja aluspesu kaudu toimub lühikese aja jooksul pärast nendega kokkupuudet, on kinnitatud ka Terviseameti veebilehel (https://www.terviseamet.ee/et/nakkushaigused-a-u/sugelised). Samuti on Terviseameti kodulehel info, et esmakordselt nakatunud isikul on peiteperioodi pikkuseks 2 kuni 6 nädalat enne sügelemise teket. Eelnevalt sügelisi põdenud isikul tekivad pärast korduvat ekspositsiooni sümptomid 1 kuni 4 päeva pärast.
16.Vangistusseadus ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Küll aga sätestavad NETS § 17 lg 3 p-d 1 ja 2, et Justiitsministeeriumil tuleb korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele, samuti võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega oli vanglal üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada. Seda on vangla kohtu hinnangul ka teinud.
17.Vangla on võtnud asjakohaseid meetmeid, et vältida isikute nakatumist. Vastustaja on selgitanud, et vangla tavapraktika on see, et tervishoiutöötaja korraldab selle, et vangla saadaks nakatanu pesu ja riided desinfitseerimisele/eripessu. Voodipesu vahetuse kohta on
3-24-1600
Viru Vangla vanglateenistuse haldusosakonnal andmed, et jaanuaris 2024 väljastati kaebajale uus madrats, 16. veebruaril 2024 toimus vatiinteki pesu. Pesuvahetused toimusid ka 14. veebruaril ja 28. veebruaril 2024. Psühhiaatriaosakonda minekul (mis toimus kaebaja puhul
29.veebruaril 2024) on samuti tavapärane pestud voodipesu saamine. Kaebaja on kinnitanud, et ka 15. märtsil 2024 väljastati kaebajale uus voodivarustus. Kaebaja ei väida, et talle antud voodivarustus oleks olnud silmale nähtavalt must või saastunud. Kuna sügelised levivad inimeselt-inimesele ning voodipesu kaudu toimub levik vaid lühikese aja jooksul pärast nendega kokkupuudet, on vähetõenäoline, et kaebaja sai sügelised talle väljastatud puhtalt voodipesult. Erialakirjanduse kohaselt võib teoreetiliselt nakatuda saastunud voodilinade, rätikute, ihupesu jm tekstiili kaudu, kuid uuringud on näidanud, et praktilises elus on see risk väike (vt M. Karelson. Sügelised ei väljendu alati klassikalise lööbena. – Eesti Arst 2019, nr 98(1), lk 34-39). Määruse nr 123 lisa „Nakkushaiguste tõrje ja epideemilise leviku tõkestamise juhised“ p 48.2 kohaselt sügeliste puhul kontaktseid ei isoleerita.
18.Kohtupraktikast tuleneb ka, et vangla tegevust kinnipeetava paigutamisel kambrisse, kus veel eelneval päeval paiknes nahahaigusega isik, ei saa pidada õigusvastaseks (nt Tartu Halduskohtu 23. septembri 2022. a määrus asjas 3-22-1397, p 7).
19.Vastustaja on kohtule selgitanud, et vangla tervisekaardi kohaselt ei ole kaebajal enne sügelisi diagnoositud, st 21. märtsi 2024. a diagnoos ei olnud korduv. Seega oli suure tõenäosusega tegemist esmakordse nakatumisega ja peiteperioodi pikkus oli 2 kuni 6 nädalat. Eelnevast tulenevalt ei saanud kaebaja tõenäoliselt nakatuda 15. märtsil 2024, vaid pidi nakatuma varasemalt. Kohtu hinnangul ei välista siiski vangla tervisekaardil vastava info puudumine seda, et kaebajal ei oleks enne vanglakaristuse kandmist sügelisi olnud. Kui kaebaja põdes sügelisi korduvalt, ei ole välistatud, et ta sai need kambrisse nr 1166 paigutamisel. Kuid nagu kohus otsuse p-des 16 ja 17 selgitas, täitis vangla üldist hoolsuskohustust ja võttis vastu asjakohaseid meetmeid, et vältida kinnipeetavate nakatumist. Nõustuda ei saa kaebajaga, et vangla on oma süülise õigusvastase tegevusega kahjustanud kaebaja tervist.
20.Asja materjalidest nähtuvalt tekkisid kaebaja kätele täpid, mis asetsesid kõrvuti ja sügelesid. Kaebaja väidab, et kuigi ta näitas ühele meditsiiniosakonna töötajale käsi, siis öeldi talle, et need on mõned üksikud ja ei vaja ravi. Kaebaja ei ole vastu vaielnud väitele, et alguses olid ta kätel vaid üksikud punnid.
21.Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 16. märtsil 2024 käis kaebaja meditsiiniosakonnas plaanilisel vastuvõtul (dtl 20). Kaebaja siis veel punnide või sügelemise üle ei kurtnud. Ka 18. märtsil 2024 toimus kaebajal plaaniline haavade sidumine meditsiiniosakonnas. Ka siis ei olnud sügelemine ja punnid jutuks. Alles 20. märtsi 2024. a hommikuse valve üleandmisel on valveõde edastanud info, et kaebajal on lööve/punnid ning paluti pereõel patsiendi kaebus üle vaadata. Vaidlust ei ole, et kaebaja vaadatigi samal päeval üle. Kuna kaebaja näitas paremal ja vasakul käel randme piirkonnas kahte väikest heleroosakat vistriku sarnast moodustist, leiti, et kaebaja hetkel ravi ei vaja. Samas selgitati, et kui tekib rohkem vaevusi, siis peab kaebaja sellest teada andma ning et kui patsient protseduurile tuuakse, tuleb jälgida ka seda kaebust.
22.Poolte vahel pole vaidlust ja seda kinnitab ka kaebaja tervisekaardi väljavõte (dtl 21), et meditsiiniosakonnas tuvastati kaebajal 21. märtsil 2024 sügelised ning kaebajale korraldati vastav ravi. Seega nähtub, et kui 20. märtsil 2024 kaebas kaebaja esimesi sügelevaid täppe, siis juba 21. märtsil 2024 pandi kliinilise pildi alusel diagnoos ja alustati raviga. Ka kaebaja selgitustest järeldub, et kui 20. märtsil 2024 käis valveõde kaebaja kätt vaatamas, siis olid ta kätel „kõrvuti asetsevad punnid millest üks oli tavaline ja teine oli vesivill ja katki tehes hakkas see sügelema“ (dtl 25).
3-24-1600
23.Kaebaja leiab, et raviga viivitus seisnes selles, et 20. märtsi asemel alustati raviga päev hiljem 21. märtsil 2024. Kohus kaebajaga ei nõustu. Terviseameti kodulehel oleva info kohaselt on sügelisi mõnikord raske eristada nahapõletikust või nõgesetõvest, samuti putukahammustustest. Efektiivseim tõrjemeede on nakatunud isiku ravimine, seejuures tuleb ravi alustada hiljemalt kolme päeva jooksul pärast avastamist/diagnoosimist. Seda ongi kaebaja puhul tehtud.
24.Eeltoodut arvestades ei nähtu kohtule, et 20. märtsil 2024. a kaebajal sügeliste diagnoosimata jätmisel tehti raviviga või viivitati ebaseaduslikult ravi alustamisega. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks ravivea tegemist. HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Dokumenteerimiskohustuse rikkumist ei ole kaebaja praeguses asjas otseselt ette heitnud, kuigi viitab sellele, et tema haiguslugu äratab kahtlust ja on viiteid sellele, et tegemist on raviloo muutmisega või andmeid on eemaldatud. Sellised kaebaja väited on paljasõnalised.
25.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.
26.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebus on vastatavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 12 riigilõivuvaba. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
27.HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.